Põllumajandusminister — Mahepõllumajanduse seaduses sätestatud õigusaktide kinnitamine — RTL, 67, 301

Mahepõllumajanduse seaduse (RT I 1997, 51, 823) paragrahvi 5 lõike 1, paragrahvi 9 lõike 5, paragrahvi 10 lõike 7, paragrahvi 11 lõike 2, paragrahvi 13 lõike 5, paragrahvi 14 lõike 3 ja paragrahvi 15 lõike 4 alusel: 1. Kinnitan mahepõllumajanduse seaduse rakendamiseks vajalikud õigusaktid järgmiselt: 1) mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse taotlemise kord ning mahepõllumajanduskomisjoni moodustamise kord ja töökorraldus (lisa 1); 2) väetamiseks, umbrohu-, kahjurite ja haiguste tõrjeks lubatud ainete ja taimekaitsevahendite loetelu ning meetodid (lisa 2); 3) loomaksvatuses lubatud söödalisandite, konservantide, ravimite ja hooldusvahendite loetelu ning soovitused loomade pidamise kohta (lisa 3); 4) koolitusega tegelevatele koolitusasutustele esitatavad nõuded ja koolitusprogrammi mahepõllumajandusnõustajate koolitamiseks (lisa 4); 5) toidu käitlemise nõuded (lisa 5); 6) toidu töötlemisel kasutamiseks lubatud lisaainete loetelu (lisa 6); 7) toidu veoks kasutatavate veovahendite puhastamiseks ja kahjurite leviku tõkestamiseks lubatud vahendite ja meetodite loetelu (lisa 7). 2. Käesolev määrus jõustub 2. märtsil 1998. a. Minister Andres VARIK Kantsler Ilmar TUPITS Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 1 Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse taotlemise kord ning mahepõllumajanduskomisjoni moodustamise kord ja töökorraldus I. MAHEMÄRGI KASUTUSLUBADE VÄLJAANDMISE ÕIGUSE TAOTLEMISE KORD 1. Põllumajandusministeerium korraldab taotlemiseks esitatud andmete kontrollimise ja mahepõllumajanduskomisjonis taotluste läbivaatamise hiljemalt kolme kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide esitamist. 2. Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse taotleja (edaspidi taotleja) poolt esitatud dokumentides näidatud andmeid kontrollivad Taimetoodangu Inspektsioon ja Veterinaar- ja Toiduinspektsioon oma pädevuse piires. Kontrolli tulemuste kohta koostatakse akt ja esitatakse mahepõllumajanduskomisjonile kirjalikult hiljemalt ühe kuu jooksul arvates taotluse ning teiste seaduses sätestatud dokumentide saabumise päevast. 3. Mahepõllumajanduskomisjon vaatab taotluse läbi koos aktiga andmete kontrollimise kohta ja teeb põllumajandusministrile motiveeritud ettepaneku mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise või õiguse andmisest keeldumise kohta. 4. Mahepõllumajanduskomisjoni ettepanekul otsustab põllumajandusminister taotlejale mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise või selle andmisest keeldumise. 5. Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õigus antakse välja ja tühistatakse põllumajandusministri käskkirjaga. 6. Otsusest teatatakse taotlejale kirjalikult kümne päeva jooksul pärast otsuse tegemist. 7. Põllumajandusministeerium peab mahemärgi kasutusloa väljaandjate registrit. II. MAHEPÕLLUMAJANDUSKOMISJONI MOODUSTAMISE KORD 8. Mahepõllumajanduskomisjon (edaspidi komisjon) on Põllumajandusministeeriumi juures alaliselt tegutsev komisjon, kes teeb ja esitab oma motiveeritud ettepaneku mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise või selle andmisest keeldumise, samuti kasutusloa väljaandmise õiguse tühistamise kohta põllumajandusministrile. 9. Komisjoni liikmed on omal ala tunnustatud spetsialistid. Komisjoni koosseis on personaalne ning sinna arvatakse kõrge kompetentsusega isikud mahepõllumajanduse alal. 10. Komisjonis on seitse liiget. 11. Ettepanekuid komisjoni koosseisu kohta teevad järgmiste Põllumajandusministeeriumi struktuuriüksuste juhid: maaelu arengu osakond, põllumajandusosakond, üldosakond, veterinaaria- ja toiduosakond, välissuhete ja -kaubanduse osakond, Taimetoodangu Inspektsioon ning Veterinaar- ja Toiduinspektsioon. Ettepanekud esitatakse põllumajandusministrile. 12. Komisjoni koosseisu kinnitab põllumajandusminister käskkirjaga, arvestades erinevate põllumajandusvaldkondade esindatust. 13. Komisjoni esimehe, tema aseesimehe ja sekretäri valib komisjon oma esimesel istungil, mille kutsub kokku põllumajandusminister või tema poolt volitatud ametnik. 14. Komisjoni koosseis kinnitatakse kolmeks aastaks. 15. Komisjoni liikme erakorraline asendamine toimub põllumajandusministri käskkirjaga komisjoni liikmete ettepanekul. III. TÖÖKORRALDUS 16. Komisjoni töövorm on istung. 17. Istungit protokollib komisjoni sekretär. Protokollile kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär. 18. Istungi kutsub kokku ja viib läbi komisjoni esimees, tema äraolekul aseesimees. Istung kutsutakse kokku ka vähemalt nelja komisjoniliikme nõudmisel. Komisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt neli liiget. Nõutud kvoorumi puudumisel kutsub komisjoni esimees uue istungi kokku ühe nädala jooksul. 19. Komisjoni istungid toimuvad vähemalt üks kord kvartalis. Komisjoni sekretär saadab komisjoni istungi materjalid komisjoni liikmetele tutvumiseks vähemalt üks nädal enne istungi toimumist. 20. Üldjuhul võtab komisjon oma otsused vastu konsensuse alusel. Kui konsensust ei saavutata, on otsuse vastuvõtmiseks vajalik lihthäälte enamus. Hääletamine on avalik ja ükski komisjoni liige ei või jääda erapooletuks. Poolt- ja vastuhäälte võrdsel jagunemisel on määravaks komisjoni esimehe hääl. 21. Komisjoni esimehel on õigus kutsuda istungile komisjoni mittekuuluvaid isikuid ekspertidena, kes ei osale hääletamisel. 22. Komisjoni motiveeritud ettepanek vormistatakse seitsme istungile järgneva päeva jooksul ja esitatakse põllumajandusministrile otsuse tegemiseks. 23. Komisjoni tehnilise teenindamise tagab Põllumajandusministeerium. 24. Komisjoni tegevust finantseeritakse Põllumajandusministeeriumi eelarvest. Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 2 Väetamiseks, umbrohu-, kahjurite ja haiguste tõrjeks lubatud ained ja taimekaitsevahendid ning meetodid I. VÄETAMISEKS LUBATUD AINETE LOETELU 1. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses on lubatud väetamiseks kasutada järgmisi aineid: 1) koduloomade värske sõnnik ja vedelad väljaheited -- kompostitult, vedelad lahjendatult, -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 2) kuivatatud orgaaniline väetis -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 3) turvas -- aluspanuna, multina või kompostitult; 4) seenekasvatuses kasutatavad kompostid -- kompostide koostamisel tuleb lähtuda käesolevas loetelus nimetatud komponentidest; 5) vermikompostid -- kompostide koostamisel tuleb lähtuda käesolevas loetelus nimetatud komponentidest; 6) guano -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 7) segakompost taimsetest komponentidest -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 8) järgmised loomsed tooted ja kõrvalproduktid: verejahu, sarveluujahu, sarvejahu, luujahu või selle jääk pärast elatiini eraldamist, loomse päritoluga süsi, kalajahu, lihajahu, sulejahu, vill, karvkate, karvad, piimatooted -- peavad olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 9) majapidamisjäätmed -- kompostitult; 10) taimsed tootmisjäägid ja kõrvalproduktid (õlikoogijahu, kakaoubade koored, linnased jt.) -- kompostitult või kui nad on toodetud füüsikaliste meetoditega (kuivatamine, külmutamine, jahvatamine); 11) merevetikad ja merevetikatooted -- kui need on toodetud füüsikaliste meetoditega (k.a. kuivatamine, külmutamine ja jahvatamine), fermenteerides või ekstraheerides; 12) saepuru ja laastud -- puust, mida langetamisjärgselt ei ole käideldud keemiliselt; 13) kompostitud puukoor -- puust, mida langetamisjärgselt ei ole käideldud keemiliselt; 14) puutuhk -- puust, mida langetamisjärgselt ei ole käideldud keemiliselt; 15) savimineraalid (perliit, vermikuliit) 16) looduslik fosfaat -- kasutus lubatud, kui mulla happesus on pH>7,5, -- kaadmiumisisaldus mitte rohkem kui 90 mg/kg P205-st; 17) alumiiniumi sisaldav kaltsiumfosfaat -- kasutus lubatud, kui mulla happesus on pH>7,5, -- kaadmiumisisaldus mitte rohkem kui 90 mg/kg P205-st; 18) toomasräbu -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 19) töötlemata kaaliumsoolad (kainiit, sülviin) -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 20) magneesiumi sisaldav kaaliumsulfaat -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt, -- saadud töötlemata kaaliumsoolast; 21) destilleerimisjäägid -- välja arvatud ammooniumdestillatsioonil tekkinud jäägid; 22) looduslik kaltsiumkarbonaat (kriit, mergel, jahvatatud lubjakivi, kaltsiumfosfaat) 23) kaltsium- ja magneesiumkarbonaat (magneesiumkriit, jahvatatud dolomiit jt.) -- ainult loodusliku päritoluga, -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 24) magneesiumsulfaat (kiseriit jt.) 25) kaltsiumkloriid -- õunapuudele juurevälise väetisena kaltsiumi puudusel, mis peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 26) kips -- ainult loodusliku päritoluga; 27) väävel -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 28) mikroelemendid (boor, vask, raud, mangaan, molübdeen, tsink) -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt; 29) naatriumkloriid -- ainult kivisool, -- peab olema aktsepteeritud mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt. 30) kivijahud II. KAHJURITE JA HAIGUSTE TÕRJEKS LUBATUD TAIMEKAITSEVAHENDITE LOETELU 2. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses on kahjurite ja haiguste tõrjeks lubatud kasutada järgmisi taimekaitsevahendeid: 1) Chrysanthemum cinerariaefolium´i ekstraheerimisel saadud preparaat (püretriin); 2) preparaadid, mis on valmistatud Derris elliptica, Quassia amara, Ryamia speciosa alusel; 3) propolis; 4) ränipreparaadid; 5) kivijahud; 6) metaldehüüdpreparaadid; 7) väävel; 8) Bordeaux'i vedelik; 9) Burgundy'a vedelik; 10) naatriumsilikaat (vesiklaas); 11) naatriumkarbonaat (sooda); 12) kaaliumi sisaldavad seebid; 13) feromoontooted; 14) preparaadid, mis on valmistatud Bacillus thuringiensis alusel; 15) mitmeprisma viiruspreparaadid; 16) taimsed ja loomsed õlid; 17) kaaliumpermanganaat; 18) parafiinõli. 3. Erandjuhul teiste taimekaitsevahendite kasutamisel kehtestab mahemärgi kasutusloa väljaandja käitlejale uue üleminekuperioodi. III. VÄETAMISEKS, UMBROHU-, KAHJURITE JA HAIGUSTE TÕRJEKS LUBATUD MEETODID 4. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses lubatud umbrohutõrje põhineb järgmistel agrotehnilistel, mehhaanilistel ning termilistel võtetel: 1) külvikordade kasutamine; 2) sõnniku, läga ja taimejäätmete kompostimine; 3) hoolas künd ja külvieelne mullaharimine; 4) äestamine ja viiviskülv; 5) suurendatud külvinormi ja eelidandatud seemnete kasutamine; 6) umbrohule konkurentsi pakkuva liigi ja sordi kasvatamine; 7) allakülvi kasutamine; 8) puhas külviseeme ja hea agrohügieen; 9) reavahede kobestamine, kasvatamine vagudes, muldamine, käsitsi rohimine; 10) multimine; 11) leegitamine; 12) mustkesa. 5. Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses lubatud taimehaiguste ja -kahjurite tõrje põhineb eeskätt preventiivsel tegevusel, põllu kogu elustiku tasakaalu säilitamisel ja taimede looduslikul vastupanuvõimel. Lubatakse kasutada järgmisi võtteid: 1) piisavalt pikk ja mitmekesine külvikord; 2) segaviljelus; 3) taimede tasakaalustatud väetamine lubatud ainetega; 4) haiguskindlate sortide kasvatamine; 5) terve seeme ja istutusmaterjal; 6) taimekahjustajate looduslike vaenlaste soosimine; 7) peibutus- ja peletustaimede kasutamine; 8) külvi- ja istutusaja valik; 9) töötlemine kuuma ja külma veega, aurutamine. Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 3 Loomakasvatuses lubatud söödalisandite, konservantide, ravimite ja hooldusvahendite loetelu ning soovitused loomade pidamise kohta I. LUBATUD SÖÖDALISANDITE, KONSERVANTIDE, RAVIMITE JA HOOLDUSVAHENDITE LOETELU 1. Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses on lubatud kasutada järgmisi söödalisandeid, konservante, ravimeid ja hooldusvahendeid: 1) kaltsiumglükonaat; 2) kaltsiumboroglükonaat; 3) kaltsiumkloriid; 4) kaltsiumfosfaat; 5) magneesiumfosfaat; 6) kaltsiumi-magneesiumi segu; 7) looduslikud rauapreparaadid; 8) ürdid; 9) kastoorõli; 10) linaseemned; 11) meditsiiniline süsi; 12) tammekoor; 13) looduslikud vitamiinid; 14) Ringeri lahus; 15) soolalahus; 16) glükoos; 17) homöopaatilise ja antroposoofilise meditsiini preparaadid; 18) salvid, tinktuurid ja värvilised antiseptikud, mis on valmistatud looduslikest komponentidest. 2. Soola, teokarpide, vitamiinide ja mineraalide kasutamine on lubatud kui puuduvad looduslikud alternatiivid. 3. Ensüüme ja biopreparaate on lubatud kasutada kooskõlastatult mahemärgi kasutusloa väljaandjaga. 4. Sünteetiliste konservantide kasutamine on keelatud. 5. Lubatud on vaktsineerimine ja narkoos. II. SOOVITUSED LOOMADE PIDAMISE KOHTA 6. Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses on soovitav: 1) läbida mahemärgi väljaandja kontrolli all mitteolevate kariloomade omandamise korral piimatootmisel kuuekuuline üleminekuperiood. Piima võib mahepõllumajanduslikult peetavate loomade söötmiseks kasutada kahekuulise üleminekuperioodi läbimisel. 2) läbida üleminekuperiood linnukasvatuses munade mahepõllumajanduslikuks käitlemiseks kestvusega vähemalt kuus nädalat; 3) arvestada mahepõllumajanduslikuks toiduks liha, kui loom oli sünnist alates kasvanud mahemärgi kasutusloa väljaandja kontrolli all, vastasel juhul lugeda üleminekuperioodi kestuseks üks aasta; 4) hoolitseda kõikide karjas olevate loomade eest vastavalt antud loomaliigi pidamise headele tavadele; 5) kasutada looma märgistamisel kõige vähem valutekitavat märgistusviisi; 6) pidada individuaalset arvestust looma vigastuste, haiguste, ravi ja selle tulemuste kohta; 7) mitte teha rutiinset profülaktilist ravi mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses mittelubatud ainetega; 8) kasutada veterinaarias lubatud preparaate loomade ravimiseks ning sise- ja välisparasiitide hävitamiseks vaid erandkorras mahemärgi kasutusloa väljaandja nõusolekul, läbides seejärel üleminekuperioodi; 9) liha tootmisel läbida ravimisele järgnev üleminekuperiood juhul, kui kasutati antibiootikume kestusega kuus kuud, ja juhul, kui kasutati teisi vahendeid -- kahekordne tavameditsiini poolt nõutav aeg, kuid mitte vähem kui kolm kuud; 10) piima ja munade tootmisel läbida ravimisele järgnev üleminekuperiood kahekordse tavaloomapidamisele esitatava aja ulatuses. Ravimite puhul, kus ooteaeg tavatootmises puudub, 48 tundi; 11) mitte kasutada formaldehüüdi ja antibiootikume sisaldavat udaramääret. 7. Loomade söötmisel on soovitav: 1) koostada päevane ratsioon vähemalt 70% ulatuses mahepõllumajanduslikust söödast; 2) mitte kavandada mahepõllumajandusliku söödata päevi; 3) võimaldada loomadele vaba juurdepääs koresöödale; 4) kasutada loomse päritoluga söötasid ainult kanade ja sigade söötmiseks; 5) kasutada piimatöötlemise jääke vaid noorkarja söötmiseks. 8. Piimaga söötmisel on soovitav: 1) vasikaid ja tallesid sööta ternespiima ning töötlemata piimaga täisperioodi ulatuses (vasikaid vähemalt kümne nädala, tallesid kuue nädala vanuseni); 2) põrsaid mitte enne seitset nädalat võõrutada; 3) piimaasendajaid kasutada vaid mahemärgi kasutusloa väljaandja eriloal. 9. Karjatamise puhul on soovitav: 1) koostada vegetatsiooniperioodi söödaratsioon peamiselt karjamaarohust; 2) tarastamisel okastraati mitte kasutada. 10. Looma elukeskkonna kujundamisel on soovitav tagada sellele loomaliigile omane eluviis tema põhivajaduste rahuldamiseks, sealhulgas võimalused: 1) liikumiseks, kratsimiseks ja muudeks instinktidest tulenevate esmavajaduste toimetamiseks nii sise- kui välistingimustes; 2) poegiva looma paiknemiseks piisavas eraldatuses; 3) kanadel liivavanniks ja juurdepääsuks õrtele ning pesadele; 4) hanedel ja partidel suvel supelda; 5) sigadel tuhnida, sealhulgas suvel välistingimustes; 6) põrsastel kokkupuuteks mullaga (pinnasega) aastaringselt. 11. Loomi on soovitav lõastada alates kuuendast elukuust, tagades neile üks kord päevas vaba liikumisvõimalus. 12. Ei soovitata kasutada elektrilisi latreid. 13. Piimakarjale on soovitav kavandada suveperioodil igapäevane viibimine välitingimustes. 14. Loomakasvatushoonetes karjale päevavalguse võimaldamiseks on soovitav kavandada akende pindala enam kui 5% põrandapindalast. 15. Tibudele on soovitav võimaldada pimedust vähemalt kuus tundi ööpäevas. 16. Soovitatav looma lamamisase peaks olema kuiv ja aluspanuga soojustatud. Restpõrandat on soovitav kasutada üksnes juhul, kui karjal säilib võimalus minna ilma restpõrandata lamamisasemele (puhkealale). 17. Kanade pidamisel on soovitav moodustada enamikul põrandapinnast aluspanuga ala ning tagada lindude grupeerumise võimalus vastavuses looduslikele grupisuurustele. 18. Muud soovitused loomakasvatusele: 1) vältida inna sünkroniseerimist; 2) mitte sandistada looma ja muuta tema välisilmet, välja arvatud sarvede eemaldus, sealhulgas noorkarjal kuni neljanda elunädalani; 3) vajadusel kastreerida kuni nelja kuu vanuseid pullvasikaid ja kuni kahe nädala vanuseid põrsaid narkoosi kasutamisega; 4) vältida põrsaste hammaste murdmist; 5) loomade laadimisel ja transportimisel kasutada neile vähem stressi tekitavaid viise. 19. Mesilaste pidamisel on soovitav: 1) läbida üleminekuperiood mahepõllumajanduslikule käitlemisele kestusega üks aasta; 2) märgistada tarud; 3) mitte kasutada mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid mesilaste intensiivse korje piirkonnas; 4) teostada lisatoitmist suhkrusiirupiga talvitumisperioodiks ja varakevadel; 5) kasutada ravimiseks sipelg-, äädik- ja piimhapet; 6) kasutada suitsutamiseks naturaalset puitu ja turvast; 7) kasutada kärgede aluseks mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt kontrollitud vaha. Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 4 Koolitusega tegelevatele koolitusasutustele esitatavad nõuded ja koolitusprogramm mahepõllumajandusnõustajate koolitamiseks I. ÜLDSÄTTED 1. Mahepõllumajandusliku toidu käitlejate ja nõustajate koolitust võivad läbi viia litsentseeritud õppeasutused põhi- või lisaõppeainena vastavalt kinnitatud ainekavadele. 2. Õpetamise õigus on isikutel, kes vastavad haridusministri poolt kinnitatud pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele. 3. Mahepõllumajanduskomisjon kontrollib järelevalve korras suundõppe, nõustajate ja pedagoogide täiendõppe korraldust ja sisu. II. NÕUDED MAHEPÕLLUMAJANDUSE ALGÕPETUSEKS 4. Mahepõllumajanduse algõpetus on mõeldud põhikooli õpilastele valikainete arvel huvialaste teadmiste andmiseks. 5. Mahepõllumajanduse algõpetuse ainekava peab sisaldama järgmise temaatika: 1) mahepõllumajanduslik maaviljelus ja teised alternatiivsed maaviljeluse meetodid maailmas; 2) taim kui elav organism; 3) muld kui isereguleeruv süsteem; 4) väetamise olemus mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses, komposti valmistamine; 5) taimekaitse põhimõtted, umbrohu-, taimehaiguste ja -kahjurite tõrje; 6) külvikordade planeerimise põhimõtted mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses; 7) aiandus ja puuviljandus mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses; 8) mahepõllumajanduslik loomakasvatus; 9) loomatervishoid mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses; 10) tootmisökonoomika mahepõllumajandusega tegelevas ettevõttes; 11) toidu märgistamine ja turustamine; 12) üleminek tavamaaviljeluselt mahepõllumajanduslikule maaviljelusele; 13) tervislik toitumine ja mahepõllumajanduslikult kasvatatud toidu kvaliteet. 6. Ainekava käsitlemiseks tuleb vastavas koolitusprogrammis arvestada õppetöö kestuseks 30 akadeemilist teooriatundi ja 10 tundi praktilist tegevust kooliaias ning farmis ja õppeaine lõpetada arvestusega. III. NÕUDED MAHEPÕLLUMAJANDUSE SUUNDÕPPEKS 7. Mahepõllumajanduse suundõpe on mõeldud kutsekeskkoolide talumajanduse eriala ja tehnikumide agronoom-talujuht eriala õpilastele, EPMÜ agronoomia üliõpilastele pärast põllumajandusliku põhiharidustsükli läbimist ja põllumajanduslike erialade õpetajatele täiendkoolitusena. Õpetamise ja täiendõppe eesmärk on tõsta põllumajandustootjate ja pedagoogide informeeritust keskkonnasõbralikest tehnoloogiatest. 8. Suundõppe ainekava peab sisaldama järgmise temaatika: 1) ökoloogilise maaviljeluse ajaloost, alternatiivsed maaviljeluse suunad; 2) nägemus taimest kui elavast organismist. Taimede ja inimeste vahelised suhted, koosmõju. Taimedevahelised seosed ja nende arvestamine kooskasvatamisel; 3) muld kui elav ja isereguleeruv organism. Mullaanalüüsi võimalused (labidadiagnoos); 4) muldade kaitse, mullaharimise erinevad võtted ja põhimõtted alternatiivsetes maaviljeluse süsteemides; 5) väetamise olemus ja taimsed ning loomsed väetised, nende kasutamise eripära; 6) kompostid, nende valmistamise erisused. Taimsete preparaatide valmistamine ja kasutamine; 7) abi- ja hooldusvahendid: kivijahud, vetikajahud, nõgesevirts, põldosi jt. vahendid; 8) taimekaitse põhimõtted; 9) taimsed taimekaitsevahendid, nende valmistamine ja kasutamine; 10) külvikorrad, nende planeerimise erinevused tavamaaviljelusest, erinevaid külvikordasid; 11) põllumajanduslike kultuuride kasvatamise eripärasusi mahepõllumajanduslikus maaviljeluses, sealhulgas: rohumaade rajamise, hooldamise ja kasutamise, teraviljakasvatuse, kartuli ja teiste vaheltharitavate kultuuride, kaunviljade, põldheina ning ravimtaimede (piparmünt, kõrvenõges jt.) kasvatamise iseärasusi; 12) aiandus ja puuviljandus mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses; 13) mahepõllumajanduslik loomakasvatus. Loomade päritolust ja aretusest, nende faktorite arvestamine mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses, sealhulgas veise-, hobuse-, sea-, lamba- ja kitsekasvatuse, samuti linnukasvatuse iseärasusi; 14) loomatervishoid mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses; 15) toidu säilitamine, töötlemine, märgistamine ja turustamine; 16) maastikuhooldus ja -kujundus, talu kui elukeskkonna keskus; 17) töö ja tootmisökonoomika mahepõllumajandusega tegelevas ettevõttes; 18) üleminek mahepõllumajandusele. 9. Ainekava käsitlemiseks tuleb vastavas koolitusprogrammis arvestada õppetöö kestuseks õpilastele ja üliõpilastele 120 akadeemilist teooriatundi ja 60 tundi õppepraktikat mahepõllumajandusega tegelevas ettevõttes. Pedagoogide täiendkoolitus hõlmab 60 teooriatundi ja 40 tundi praktikat. Õppurid kirjutavad koolitusprogrammi läbimisel kursusetöö. IV. MAHEPÕLLUMAJANDUSNÕUSTAJATE KOOLITUSPROGRAMM 10. Mahepõllumajandusnõustajate koolitusprogramm on «Mahepõllumajanduslik käitlemine ja mahepõllumajandusalane seadusandlus». 11. Õppekava on suunatud isikutele, kes soovivad saada mahepõllumajandusnõustajateks. 12. Nõustajate koolitus toimub kahepäevaste tsüklitena üks kord kuus (jaanuarist kuni maini ja septembrist kuni detsembrini). 13. Õppetöö kestab kokku 126 teooriatundi. Õppepraktika toimub välismaal, kus tutvutakse mahepõllumajandusnõustaja tööga kaheksa päeva (56 tundi). 14. Õppeprogrammi läbimise kohta annab koolitaja vastava tunnistuse. 15. Ainekava: 1) mahepõllumajanduse seadus Eestis; 2) mahepõllumajanduse seaduse rakendusaktid; 3) Euroopa Liidu mahepõllumajandusalased õigusaktid; 4) teiste mahepõllumajandusliku tootmisega seotud õigusaktide alused; 5) mahepõllumajanduse ja biotõrje alased uurimistööd Eestis ja Euroopas; 6) üleminek mahepõllumajandusele, sellealased kogemused Eestis ja Euroopas; 7) Eesti ja Euroopa Liidu poolt esitatavad nõuded mahepõllumajandusnõustajatele ja kontrollorganisatsioonidele; 8) nõustamismetoodika. 16. Mahepõllumajandusnõustajaid, kes on läbinud vastavad koolitusprogrammid Eestis või välismaal ja omavad vastavat tunnistust, atesteeritakse mahepõllumajandusnõustajateks konsulentide atesteerimiskomisjoni poolt. Kooskõlastatud haridusministri 30. jaanuari 1998. a. kirjaga nr. 1-2/339 Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 5 Toidu käitlemise nõuded I. ÜLDSÄTTED 1. Kõik käitlemise etapid peavad olema mahemärgi kasutusloa väljaandja kontrolli all. 2. Toidu käitlemisel peab säilima talle omane kvaliteet. Mahemärgiga toitu peab hoidma ja käitlema selliselt, et nad ei saastuks käitlemisel keelatud ainetega. II. TAIME- JA LOOMAKASVATUS 3. Üleminek mahepõllumajandusele peab toimuma plaanipäraselt vastavalt üleminekuperioodi tegevuskavale, millele lisatakse: 1) kaart, kus on peal taluhooned ja kõik põllud (kaasa arvatud rendimaa); 2) külvikorra plaan kultuuride ja väljade kaupa; 3) väetamisplaan ning sõnniku jt. materjalide töötlemis/kompostimisplaan; 4) taimekahjustajate ja umbrohu tõrje plaan; 5) loomad liikide kaupa ja arvuliselt; 6) loomade pidamistingimuste kirjeldus ja söötmiskava; 7) ülevaade hoidlatest ja saaduste töötlemise ruumidest. 4. Mahepõllumajanduslikuks maaviljeluseks ja toidu ladustamiseks on keelatud kasutada ala, mis paikneb lähemal kui 25 meetrit teest, kus ööpäevas möödub üle 3000 sõiduki ja ala, mis asub lähemal kui 10 meetrit mineraalväetiste kasutamise ning lähemal kui 25 meetrit keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise alale. 5. Mahepõllumajanduses kasutatavad seemned, taimed ja istikud peavad olema toodetud mahepõllumajanduslikult. 6. Taimi on keelatud kogu elutsükli kestel kasvatada ainult kunstliku valgustusega. 7. Mahepõllumajandusliku toidu käitleja peab säilitama toidu realiseerimise alljärgnevaid dokumente ja pidama täpset arvestust kasutatavate agrotehniliste võtete ja loomapidamise tingimuste kohta, lihtsustamaks nõustamist ja inspekteerimist: 1) seemnete ja taimede muretsemine ja töötlemine ning tootmisviis; 2) külvikorra andmed; 3) väetiste algupära (sõnniku puhul ka loomaliik, kogus, töötlemine) ja kasutamine; 4) kasutatud taimekaitsemeetmed; 5) müüdud saadused, kogused ja kauba ostjad; 6) loomade ost (või muul viisil karja täiendamine), saadud toit, paljunemine, ravimine; 7) turustatud toidu igapäevane arvestus; 8) ostetud tootmismaterjalide arvestus. III. LOODUSSAADUSED 8. Loodussaadusi (taimed, mille kasvamisse inimene ei sekku) võib koguda aladelt, kus ei ole eelneval kolmel aastal kasutatud mahepõllumajanduses keelatud väetisi ega taimekaitsevahendeid. 9. Saagi korjamisel on kohustuslik järgida 25-meetrist kaitsetsooni elava liiklusega teest või muudest saasteallikatest. 10. Saagi kogumine loodusest ei tohi ohustada ühtegi looduses esinevat liiki. IV. TÖÖTLEMINE 11. Lubatud töötlemisviisid on: 1) kõik mehaanilised ja füüsikalised protsessid, välja arvatud ioniseeriv kiirgus; 2) bioloogilised protsessid, kuid ainult ilma geneetiliselt modifitseeritud organismide abita; 3) ekstraheerimine vee, etanooli või õliga; 4) suitsutamine; 5) sadestamine. 12. Töötlemisviisidest, mida soovitakse kasutada lisaks punktile 11, tuleb teavitada mahemärgi kasutusloa väljaandjat. 13. Alltööettevõtjal ei ole õigust kasutada mahemärki. Käitleja ja alltööettevõtja vahel tuleb sõlmida kirjalik leping. Lepingu alusel võtab alltööettevõtja endale kohustuse pidada kinni mahemärgi kasutusloa väljaandja poolt esitatud nõuetest. Lepingut ei saa sõlmida tapamajaga. 14. Kui töötlemise ruumid ja masinad on ühised nii mahemärgiga kui muule toidule, tuleb kõik seadmed enne mahepõllumajandusliku toidu käitlemise alustamist hoolikalt puhastada. 15. Mahemärgita on lubatud kasutada toormena töötlemisel: 1) kala, karploomi, molluskeid ja merevetikaid (looduslikest veekogudest); 2) ulukeid; 3) pärmi, mis ei pärine geneetiliselt modifitseeritud organismidest. 16. Tapmisele eelnevad toimingud, kaasa arvatud loomade transport, tuleb teha leebelt ja rahulikult. Kariloomadel tuleb lasta pärast transportimist enne tapaleminekut puhata. Vabalt liikuvad loomad on lõastamata kogu tapamajas toimuva protsessi vältel, varemalt lõastatud loomi hoitakse lõastatult. Kariloomadele tuleb anda rohkesti koresööta, et nad saaksid ooteajal rahuldada oma loomulikke käitumistavasid. Kariloomade füüsiline ja psüühiline pinge tuleb viia miinimumini. Keelatud on: 1) kariloomade jätmine mürasse, intensiivsesse valgusesse või muudesse pingeid tekitavatesse olukordadesse; 2) elektritorkeseadme kasutamine. 17. Vere väljalaskmine ja kõik järgnevad protseduurid lihakehaga peavad toimuma väljaspool elusloomade kuuldekaugust ja nägemisulatust. V. TURUSTAMINE 18. Kauba saatelehele märgitakse, et tegemist on mahemärgiga toiduga. Kauba vastuvõtja on kohustatud kontrollima, et toit on õigesti etiketitud ja pakendatud viisil, mis välistab segiajamise mahemärgita kaubaga. 19. Jaekaubandusettevõte, kus pakendatakse mahepõllumajanduslikku toitu, peab omama mahemärgi kasutusluba. Pakendil peab olema pakendaja tunnus. 20. Kõik toidu käitlemise nõuded on kohustuslikud ka mahemärgi kasutusluba omavatele jaekaubandusega tegelevatele ettevõtjatele. 21. Mahepõllumajandusliku toidu importija peab omama mahemärgi kasutusluba ja maaletoomisluba või selle notariaalselt tõestatud ärakirja. 22. Imporditud ja eksporditud mahepõllumajandusliku toidu saatedokumendiks on vastav sertifikaat (lisatud). 23. Sertifikaat täidetakse trükitähtedega ja lisatakse kauba juurde. Sertifikaadi koopiale tehakse märge «koopia». VI. SÄILITAMINE, PAKKIMINE 24. Iga kott, kast või konteiner, milles hoitakse ladustamisel mahepõllumajanduslikku toitu, peab kandma mahemärki. Erandina võib mahepõllumajanduslik toit olla mahemärgita, kui vastavalt tähistatud lao piirkonnas või terves laos on ainult mahepõllumajanduslik toit. 25. Õhukindel säilitamine on lubatud, samuti säilitamine süsinikdioksiidi, lämmastiku ja hapniku keskkonnas. 26. Kaste ja konteinereid, kus enne on hoitud muud toitu, on keelatud kasutada mahemärgiga toidu hoidmiseks, välja arvatud siis, kui need kastid ja konteinerid on enne nõuetekohaselt puhastatud. 27. Kahjurite tõrjeks ruumides, kus käideldakse või ladustatakse mahemärgiga toitu, on lubatud kasutada desinfitseerimiseks järgmisi vahendeid: 1) etanool; 2) lõksud; 3) ultraheliseade; 4) väävel; 5) ultraviolettkiirgus; 6) äädikhape; 7) teised keskkonnasõbralikud pesemisvahendid. 28. Pakkematerjalid ei tohi sisaldada konservante, fungitsiide ega muid keemilisi aineid ja peavad olema keskkonnasõbralikud materjali ning trükivärvi valiku poolest. VII. KOOSTISAINED 29. Koostisainete deklaratsioonis tuleb kajastada osatähtsuse vähenevas järjekorras mahemärgiga toormed ja nende protsent toidus. 30. Soola ja vee sisaldust ei näidata. Vesi märgitakse koostisainetesse, kui on tegemist kontsentraadi lahustamisega normaalkontsentratsioonini. 31. Kui teatud toidu enamik koostisaineid on imporditud, tuleb ära näidata nende päritoluriik. 32. Kõiki mahemärgiga toormest valmistatud lisandeid võib kasutada. 33. Teisi lisandeid võib kasutada pärast uuringuid, kui nad: 1) on loodusliku päritoluga; 2) loetakse täiesti kahjutuks inimese tervisele; 3) ei halvenda toidu kvaliteeti; 4) ei pärine geneetiliselt modifitseeritud organismidest; 5) ei mõju mingil viisil kahjulikult keskkonnale. 34. Konservantide ja sünteetiliste ning looduslike ainetega samaste värv- ja lõhnaainete kasutamine on keelatud. 35. Lisaainete lisamine meele on keelatud. Lisa Mahepõllumajandusliku toidu käitlemise nõuete juurde

Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 6 Lubatud lisaainete loetelu I. PÕLLUMAJANDUSEST MITTEPÄRINEVAD LISAAINED 1. Mahepõllumajandusliku toidu puhul on lubatud järgmiste põllumajandusest mittepärinevate lisaainete kasutamine: 1) maitse- ja lõhnaained, mis on saadud sobivate füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsesside tulemusena; 2) põhilisaained: vesi ja sool (naatriumkloriid või kaaliumkloriid); 3) mikroorganismidest saadud tooted, välja arvatud geneetiliselt modifitseeritud organismid; 4) mineraalid, mikroelemendid ja vitamiinid mahemärgi kasutusloa väljaandja loal; 5) toidulisandid: Aine numbriline tunnus Aine nimi Kasutusotstarve E170 Kaltsiumkarbonaat E270 Piimhape E290 Süsinikdioksiid E296 Õunhape E300 L-askorbiinhape E306 Tokoferoolikontsentraat antioksüdant rasvadele ja õlidele E322 Letsitiin E330 Sidrunhape E333 Kaltsiumtsitraadid E334 Viinhape E335 Naatriumtartraadid E336 Kaaliumtartraadid E341 Kaltsiumfosfaat kergitusaine E400 Algiinhape E401 Naatriumalginaat E402 Kaaliumalginaat E406 Agar E407 Karrageen E410 Jaanileivapuujahu E412 Guarkummi E413 Tragakant E414 Kummiaraabik E415 Ksantaankummi E416 Karaiakummi E440 Pektiinid E500 Naatriumkarbonaadid E501 Kaaliumkarbonaadid E503 Ammooniumkarbonaadid E504 Magneesiumkarbonaadid E516 Kaltsiumsulfaat kandja E524 Naatriumhüdroksiid pinna töötlemiseks E938 Argoon E941 Lämmastik E948 Hapnik 6) tehnoloogilised abiained ja muud lisaained: Aine nimi Kasutusotstarve Aktiivsüsi Bentoniit Diatoom ehk ränivetika muda Etanool Lahustina Kaaliumkarbonaat Viinamarjade kuivatamiseks Kaltsiumhüdroksiid Kaltsiumkarbonaat Kaltsiumkloriid Tarretamiseks Kaltsiumsulfaat Tarretamiseks Kaoliin Karnaub vaha Määrdeainena Kaseiin Lämmastik Magneesiumkloriid (või nigari) Tarretamiseks Mesilase vaha Määrdeainena Munavalge valk Naatriumhüdroksiid Suhkrutootmisprotsessis, oliivide käitlemisel Naatriumkarbonaat Suhkrutootmisprotsessis Perliit Pähklikoored (sarapuu) Riisijahu Ränidioksiidi geel või lahus Süsihappegaas elatiin Taimeõlid Rasvatamis-, määrde- või vahustumist takis-tava ainena Talk Tanniinhape (parkhape) Filtreerimise abistamiseks Vesi Vesiklaas Väävelhape Suhkrutootmisprotsessis II. MITTEMAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUD LISAAINED 2. Mahepõllumajandusliku toidu puhul on lubatud järgmiste mittemahepõllumajanduslike lisaainete kasutamise: 1) töötlemata taimsed saadused: a) söödavad viljad ja pähklid acajoupähklid acerola kirss amarant ananass arahhiis astelpaju banaanipulber (Musa L.) cynorrhodonid (roosimarjad) datlid kakao kookospähklid koolapähklid laukaploom maasikapulber (Fragaria L.) mädarõika seemned mango männi seemned mustikad papaia parapähklid passionivili punased sõstrad kuivatatult (Ribes rubrum L.) redise seemned tammetõrud tikrid (Ribes crispa L.) vaarikad kuivatatult (Rubus idaeus L.) vahtrasiirup b) söödavad maitseained ja ürdid Alpinia officinarum Pimenta dioica c) teravili metsik riis (Zizania plauspra) d) õliseemned seesamiseemned e) muud vetikad, kaasa arvatud merevetikad 2) töödeldud taimsed saadused: a) puhastatud, kuid keemiliselt mittetöödeldud seemned ja õlid, välja arvatud oliivid ja päevalill b) suhkrud ja tärklis fruktoos gluteen kuivatatud riisijahu- või riisitärklisetaignast tehtud paber roo- ja juuresuhkur tärklised, mida ei ole keemiliselt käideldud c) muud sidrunimahl 3) loomse päritoluga saadused: laktoos mesi söödavad veeloomad, kui nad ei pärine vesiviljelusest võipiima- ja piimapulber þelatiin Kinnitatud põllumajandusministri 10. veebruari 1998. a. määrusega nr. 3 Lisa 7 Toidu veoks kasutatavate veovahendite puhastamiseks ja kahjurite leviku tõkestamiseks lubatud vahendid ja meetodid 1. Mahepõllumajandusliku toidu veoks kasutatavate veovahendite puhastamiseks ja kahjurite leviku tõkestamiseks on lubatud kasutada järgmisi meetodeid: 1) aurutamine; 2) pesemine; 3) mehhaaniline puhastamine; 4) vääveldioksiidiga gaasitamine; 5) ultraviolett-kiiritamine. 2. Desinfitseerivatest vahenditest on lubatud kasutada: 1) etanooli; 2) väävlit; 3) äädikhapet; 4) ultraviolettkiirgust; 5) keskkonnasõbralikke pesemisvahendeid; 6) seebikivi.