Teede- ja Sideminister — Euroopa ühtsete lennundusnõuete (JAR) rakendamine — RTL, 5, 51

Määrus kehtestatakse «Lennundusseaduse» (RT I 1999, 26, 376; 2001 87, 525) § 7 lõike 2 punktide 1 kuni 5 alusel. § 1. Kohaldada Eesti Vabariigis 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioonist (RT 1992, 6, 85; RT II 2000, 2, 12) ja 1990. aasta Küprose ühtsete lennundusnõuete väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kokkuleppest (RT II 2000, 2, 13) tulenevaid nõudeid (Joint Aviation Requirements – JAR): (1) Ühtsetes lennundusnõuetes kasutatavad mõisted ja lühendid Mõisted ja lühendid – JAR-12 (2) Nõuded lennukitele, tiivikõhusõidukitele, nende mootoritele, abimootoritele, propelleritele, lennuki lennusimulaatoritele ning lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahenditele 1) Suured lennukid – JAR-25 (lühikokkuvõte)(3) JAR-25 kehtestab vastavusnõuded suurtele lennukitele, mida peavad järgima nende lennukite projekteerijad ja tootjad. JAR-25 koosneb kaheksast jaost. Jagu A määratleb JAR-25 kohaldamisala. Dokument kehtib suurte turbiinmootoriga lennukite suhtes, mille suurim lubatud stardimass on üle 5700 kg (12 500 naela), välja arvatud lähiliinilennukite kategooriasse kuuluvad lennukid. JAR-25 ei kehti tõukava propelleriga lennukite, vesilennukite ja suuskadega varustatud lennukite suhtes. Jaos B sätestatakse nõuded koormusjaotusele, raskuskeskmele, tühikaalule, propelleri pöörlemiskiirusele ja seadenurgale ning vastavad lennuki tehnilised võimalused: varisemiskiirus, start ja stardikiirus, katkestatud stardi distants, starditrajektoor ja stardihoovõtt, tõusunäitajad, samuti juhitavus ja manööverdatavus, tasakaalustatavus, stabiilsus, varisemisnäitajad ja maapealse käitamise omadused. Jaos C on toodud nõuded suurte lennukite konstruktsioonile: nõuded tugevusele, koormusfaktorite arvestamise tingimused ja nõuded väsimusvastupidavuse osas. Jagu D käsitleb nõudeid lennuki projekteerimisele, valmistamisele ja konstrueerimisele lennuohutuse seisukohalt. Sätestatud on nõuded materjalidele, valmistamismeetoditele, erinevate konstruktsioonielementide tugevusvarudele ning vastavatele katsetustele, nõuded meeskonna- ja lastiruumile, tuleohutusele, soojendus-, ventilatsiooni- ja hermetiseerimissüsteemidele. Jaos E on toodud nõuded lennukite jõuseadmetele ja nende tööd tagavatele süsteemidele ning nende katsetamise nõuded käitamise ohutuse ja töökindluse seisukohalt. Jaos F on sätestatud nõuded lennukite varustusele ja mõõteriistadele, elektrisüsteemile ja muule varustusele ning selle paigaldusele. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning käitamispiirangute ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni ning käitamisprotseduuride esitamine lennukäsiraamatus, samuti nõuded vajalike markeeringute ja tähistuste tegemisele. Jaos J on toodud nõuded gaasiturbiini-tüüpi abijõuseadmele, selle paigaldamisele, tööle ja käitamisomadustele. JAR-25 juurde kuulub 11 lisa, milles on toodud selgitav ja illustreeriv materjal jagude nõuete selgitamiseks, nõuded lendamiseks jäätumistingimustes, minimaalse lennumeeskonna suurusele, katsete ja demonstratsioonide läbiviimise tingimused ja kabiini ning salongi varustuse tuleohutusnõuded. 2) Normaalkategooria, üldotstarbelised, vigurlennu- ja lähiliinireisilennukid – JAR-23 (lühikokkuvõte) JAR-23 kehtestab vastavusnõuded normaalkategooria, üldotstarbelistele ja vigurlennulennukitele ning lähiliinireisilennukitele, mida peavad järgima projekteerijad ja tootjad. JAR-23 on välja töötatud Ameerika Ühendriikide föderaalsete lennundusnõuete FAR 23 eeskujul. JAR-23 koosneb seitsmest jaost ja seitsmest lisast. Jaos A määratletakse JAR-23 kohaldamisala: dokument kehtib lennukite suhtes, mille maksimaalne sertifitseeritud stardikaal ei ületa 5670 kg (12 500 naela) ning reisijate istekohtade arv ei ole suurem kui 9. Lähiliinireisilennukite klassi kuuluvate kahe mootoriga propellerlennukite sertifitseeritud tõusukaal võib olla kuni 8618 kg (19 000 naela) ja reisijate istekohtade arv kuni 19. Normaalkategooria lennukitega võib teostada ainult järgmisi manöövreid: kõik normaalseks lennuks vajalikud manöövrid; lend varisemisrežiimil; 8-kujulised kujundid, mille moodustavad muutuva kõrgusega pöörangud, vertikaaltõus kiiruse arvelt, sügavad pöörangud kaldega kuni 60°. Üldotstarbeliste lennukitega on lubatud kõik eelloetletud manöövrid, millele lisanduvad: pööris (konkreetsel lennukitüübil); 8-kujulise kujundi moodustavad muutuva kõrgusega pöörangud, sügavad pöörangud ja muud sarnased manöövrid kaldega rohkem kui 60°, kuid mitte rohkem kui 90°. Vigurlennulennukitel võib sooritada kõiki manöövreid ilma piiranguteta, kui katsetuste tulemustest tulenevalt ei teki vajadust kehtestada piiranguid. Lähiliinireisilennukite kategooria lennukitel võib sooritada kõiki normaalseks lennuks vajalikke manöövreid, millele lisanduvad varisemised ja sügavad pöörangud kaldega kuni 60°. Jaos B sätestatakse nõuded lendamisele: nõuded koormusjaotusele, raskuskeskmele, tühikaalule, propelleri pöörlemiskiirusele ja seadenurgale ning vastavad lennuki tehnilised võimalused varisemiskiiruse, stardi ja stardikiiruse, maandumise ja katkestatud maandumise osas, samuti lennuomadused, juhitavus ja manööverdatavus, tasakaalustatavus, stabiilsus, varisemisnäitajad ning maapealse ning (vesilennukite puhul) vees käitamise omadused. Jaos C on toodud nõuded lennukite konstruktsioonile: nõuded tugevusele, koormusfaktorite arvestamise tingimused ja väsimusvastupidavuse nõuded. Jagu D käsitleb nõudeid lennuki projekteerimisele, valmistamisele ja konstrueerimisele lennuohutuse seisukohalt. Sätestatud on nõuded materjalidele, valmistamismeetoditele, erinevate konstruktsioonielementide tugevusvarudele ning vastavatele katsetustele, nõuded meeskonna- ja lastiruumile, vastavatele markeeringutele ja tähistustele ning tuleohutusele. Jaos E on toodud nõuded lennukite jõuseadmetele ja nende tööd tagavatele süsteemidele ning nende katsetamistele käitamise ohutuse ja töökindluse seisukohalt. Jaos F on sätestatud nõuded lennukite varustuse ja mõõteriistade tööle ja paigaldamisele, elektrisüsteemile ja muule varustusele ning selle paigaldamisele. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning käitamispiirangute ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni ning käitamisprotseduuride esitamine lennukäsiraamatus, samuti nõuded vajalike markeeringute ja tähistuste tegemisele. 3) Kerglennukid – JAR-VLA (lühikokkuvõte) JAR-VLA kehtestab vastavusnõuded ühemootorilistele kerglennukite kategooriasse kuuluvatele lennukitele. JAR-VLA kehtib alates 26. aprillist 1990 ning koosneb seitsmest jaost (A, B, C, D, E, F, ja G) ning viiest lisast. Jaos A määratletakse JAR-VLA kohaldamisala. Dokument kehtib kerglennukite suhtes, mille maksimaalne sertifitseeritud stardikaal ei ületa 750 kg ning istekohtade arv ei ole suurem kui 2. JAR-VLA järgi sertifitseeritud lennukil võib kasutada konstantse või lennus muudetava sammuga propellerit. Sellise lennuki varisemiskiirus maandumiskonfiguratsioonis ei tohi ületada 45 sõlme. Kerglennukite kasutamine on lubatud vaid päeval visuaallennu tingimustes. Vigurlend selliste lennukitega ei ole lubatud, välja arvatud allpool loetletud manöövrid: kõik normaalseks lennuks vajalikud manöövrid; lend varisemisrežiimil; 8-kujulised kujundid, mille moodustavad muutuva kõrgusega pöörangud, aktiivne vertikaalne tõus, sügavad pöörangud kaldega kuni 60°. Jaos B sätestatakse nõuded lendamisele kerglennukitega: nõuded koormusjaotusele, raskuskeskmele, tühikaalule, propelleri pöörlemiskiirusele ja seadenurgale, ning vastavad lennuki tehnilised võimalused: juhitavus ja manööverdatavus, tasakaalustatavus, stabiilsus, varisemisnäitajad ning maapealse ja (vesilennukite puhul) vees käitamise omadused. Jaos C on toodud nõuded kerglennukite konstruktsioonile tugevuse, koormusfaktorite ja väsimusvastupidavuse osas. Jagu D käsitleb nõudeid lennuki projekteerimisele, valmistamisele ja konstrueerimisele lennuohutuse seisukohalt. Sätestatud on nõuded materjalidele, valmistamismeetoditele, erinevate konstruktsioonielementide tugevusvarudele ning vastavatele katsetustele, nõuded meeskonna- ja lastiruumile ning tuleohutusele. Jaos E on toodud nõuded lennukite jõuseadmetele ja nende tööd tagavatele süsteemidele ning nende katsetamistele käitamise ohutuse ja töökindluse seisukohalt. Jaos F on sätestatud nõuded lennukite varustusele ja mõõteriistadele, elektrisüsteemile ja muule varustusele ning nende paigaldamisele. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning käitamispiirangute ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni ning käitamisprotseduuride esitamine lennukäsiraamatus, samuti nõuded vajalike markeeringute ja tähistuste tegemiseks. JAR-22 juurde kuulub 5 lisa, milles on toodud illustreeriv ja selgitav materjal jagude nõuete tõlgendamiseks. 4) Purilennukid ja motopurilennukid – JAR-22 (lühikokkuvõte) JAR-22 kehtestab vastavusnõudeid purilennukitele ja motopurilennukitele, mida peavad järgima projekteerijad ja tootjad. JAR-22 väljatöötamisel on aluseks võetud Saksamaa lennukõlblikkusnõuded purilennukitele ja motopurilennukitele. JAR-22 jõustus 1. aprillil 1980. JAR-22 koosneb 9 jaost (A, B, C, D, E, F, G, H, J) ja neljast lisast. Jaos A sätestatakse JAR-22 sisalduvate nõuete kohaldusala üldkasutatavate (U-kategooria) purilennukitele, vigurlennu (A-kategooria) purilennukitele ja motopurilennukitele. Nõuded kehtivad kuni kahekohaliste purilennukite suhtes, mille lennukaal on kuni 750 kg ning kuni kahekohalistele mootoriga varustatud purilennukite suhtes, mille lennukaal on kuni 850 kg. Jaos B on toodud nõuded purilennukite ja motopurilennukite tasakaalule, lennukaalule, tühikaalule ja ballastile ning nõuded lennuomaduste praktiliseks või arvestuslikuks tõestamiseks. Jaos C sätestatakse purilennukite konstruktsiooni tugevusnõuded ja koormusfaktorite arvestamise tingimused. Jaos D sätestatakse lennuohutuse tagamiseks vajalikud nõuded, millistest tuleb lähtuda purilennukite projekteerimisel ja konstrueerimisel: nõuded purilennukite ehituses kasutatavatele materjalidele, erinevate konstruktsioonielementide tugevusvarudele, ühenduslülide seostamisele, konstruktsiooni osade paigaldamisele ja lahtivõtmisele ning ülevaatuse võimalustele ning nõuded purilennuki erinevatele osadele ja süsteemidele. Jaos E sätestatakse nõuded motopurilennukite jõuseadmetele nende käitamise ohutuse ja töökindluse tagamiseks. Jaos F on toodud nõuded purilennukite ja motopurilennukite mõõteriistadele, elektrisüsteemile ja muule varustusele. Sätestatakse minimaalvarustuse loetelu. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning käitamispiirangute ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni esitamine lennukäsiraamatus ning nõuded hoolduskäsiraamatu sisule, samuti markeeringute ja tähiste kandmine purilennukitele. Jaos H sätestatakse nõuded motopurilennukite jõuseadmetes kasutatavate kolbmootoritele sertifitseerimiseks või tunnustamiseks, projekteerimiseks, tootmiseks, katsetamiseks, seadistamiseks, ülevaatuseks ja remondiks. Jaos J sätestatakse nõuded motopurilennukite jõuseadmetes kasutatavate propellerite sertifitseerimiseks või tunnustamiseks, projekteerimiseks, tootmiseks, katsetamiseks, ülevaatuseks ja remondiks. Lisades on toodud näitlik ja illustreeriv materjal, mis täpsustab jagudes sätestatud nõudeid. 5) Suured tiivikõhusõidukid – JAR-29 (lühikokkuvõte) JAR-29 kehtestab vastavusnõuded suurtele tiivikõhusõidukitele, mida peavad järgima õhusõidukite projekteerijad ja tootjad. JAR-29 väljatöötamisel on aluseks võetud USA Föderaalse Lennuameti (FAA) lennundusnõuded FAR osa 29, kusjuures JAR-29 erinevused FAR nõuetest on eraldi ära märgitud. JAR-29 koosneb 7 jaost (A, B, C, D, E, F, G) ning 4 lisast (A, B, C ja D). Jaos A sätestatakse JAR-29 nõuete kohaldusala suurtele tiivikõhusõidukitele. Suured tiivikõhusõidukid jaotatakse 2 kategooriasse: A ja B, sõltuvalt sellest, kas tiivikõhusõiduki lennukaal on üle 9072 kg (20 000 naela) või alla selle ja kas õhusõiduki reisijakohtade arv on üle kümne või alla selle. Jaos B sätestatakse nõuded tiivikõhusõidukite tasakaalule, lennukaalule, tühikaalule, ballastile, tiivikutele ja lennuomadustele sõltuvalt tiivikõhusõiduki kategooriast. Jaos C sätestatakse tiivikõhusõidukite konstruktsiooni ja põhikoostisosade tugevusnõuded ja koormusfaktorite arvestamise tingimused. Jaos D sätestatakse lennuohutuse tagamiseks vajalikud nõuded, millest tuleb lähtuda tiivikõhusõidukite projekteerimisel ja konstrueerimisel: nõuded tiivikõhusõidukite ehituses kasutatavatele materjalidele, ühenduslülide ja kõigi kinnituselementide seostamisele, staatilise elektri ja välgukaitseomadustele, tuleohutusele, tiivikõhusõiduki erinevate osadele ja süsteemidele. Jaos E sätestatakse nõuded tiivikõhusõidukite jõuseadmetele ja nende tööd tagavatele süsteemidele (välja arvatud pea- ja sabatiivik) nende käitamise ohutuse ja töökindluse seisukohalt. Jaos F sätestatakse nõuded suurte tiivikõhusõidukite mõõteriistadele, elektrisüsteemile ja muule varustusele. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning käitamispiirangute ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni esitamine lennukäsiraamatus, samuti nõuded tiivikõhusõidukile markeeringute kandmiseks. Lisades on toodud nõudeid tiivikõhusõidukite pideva lennukõlblikkuse kohta, lennukõlblikkusnõuded instrumentaallendudeks, nõuded lendudeks jäätumistingimustes ning tingimused meeskonna ja reisijate avariiolukorras evakueerimise demonstreerimiseks. 6) Väikesed tiivikõhusõidukid – JAR-27 (lühikokkuvõte) JAR-27 kehtestab vastavusnõuded väikestele tiivikõhusõidukitele, mida peavad järgima nende õhusõidukite projekteerijad ja tootjad. JAR-27 väljatöötamisel on aluseks võetud USA Föderaalse Lennuameti (FAA) lennundusnõuete FAR 27. osa, kusjuures JAR-27 erinevused FAR nõuetest on eraldi ära märgitud. JAR-27 koosneb 7 jaost (A, B, C, D, E, F, G) ning 3 lisast (A, B ja C). Jaos A sätestatakse JAR-27 kohaldusala tiivikõhusõidukitele esitatavad (lennukaaluga alla 3175 kg ehk 70 000 naela ja mitte rohkem kui 9 reisijakohaga) nõuded. Mitmemootorilisi tiivikõhusõidukeid võib sertifitseerida vastavalt A-kategooria (vt JAR-29) nõuetele. Jaos B sätestatakse nõuded väikeste tiivikõhusõidukite tasakaalule, lennukaalule, tühikaalule, ballastile, tiivikutele ja lennuomadustele. Jaos C sätestatakse kopterite konstruktsiooni ja põhikoostisosade tugevusnõuded, koormusfaktorite arvestamise tingimused ja väsimusvastupidavuse nõuded. Jaos D (nõuded projekteerimisele ja konstrueerimisele) sätestatakse lennuohutuse tagamiseks vajalikud nõuded, millest tuleb lähtuda väikeste tiivikõhusõidukite projekteerimisel ja konstrueerimisel: nõuded tiivikõhusõidukite ehituses kasutatavatele materjalidele, erinevate konstruktsioonielementide tugevusvarudele, ühenduslülide ja kõigi kinnituselementide seostamisele, staatilise elektri ja välgukaitseomadustele, tuleohutusele, tiivikõhusõiduki erinevatele osadele ja süsteemidele, meeskonna- ja lastiruumidele. Jaos E sätestatakse nõuded väikeste tiivikõhusõidukite jõuseadmetele ja nende tööd tagavatele süsteemidele (välja arvatud pea- ja sabatiivik) käitamise ohutuse ja töökindluse seisukohalt. Jaos F sätestatakse nõuded tiivikõhusõidukite mõõteriistadele, elektrisüsteemile ja muule varustusele. Jaos G sätestatakse vajalikud käitamispiirangud ning nende ja muu käitamiseks vajaliku informatsiooni esitamine lennukäsiraamatus, samuti nõuded markeeringute kandmiseks tiivikõhusõidukitele. Lisades on toodud väikestele tiivikõhusõidukitele pideva lennukõlblikkuse osas esitatavad nõuded instrumentaallendudeks ning kriteeriumid väikeste tiivikõhusõidukite A-kategooria nõuetele vastamiseks. 7) Kõlblikkuse lisanõuded lennutegevuseks – JAR-26 (lühikokkuvõte) JAR-26 käsitleb nõudeid, mis peavad olema täidetud ärilises lennutegevuses käitatavatel lennukitel lisaks JAR-OPS1 (Äriline lennutegevus lennukitel) sätestatud nõuetele. JAR-26 koosneb viiest jaost (A, B, C, D ja E). Jagu A sisaldab üldsätteid, kus on ära toodud JAR-26 kohaldamisala, mõisted, ekvivalentsed lennuohutuse standardid ning erandid. JAR-26 kehtib ärilises lennutegevuses kasutatavate lennukite suhtes alates 1. oktoobrist 1999. Jagu B käsitleb ärilist lennutegevust lennukitel. Täpsemalt on määratletud nõuded hädaolukorraks: avariiväljapääsude asukohad, nendele juurdepääs ning nende tähistamine. Toodud on ka tuleohutusnõuded nii salongisisustuse, lastiruumi kui ka tualettruumi osas ning kasutatavate materjalide tulekindluse nõuded. On toodud ka nõuded maandumisvahendite asendit tähistavatele helisignaalidele. Jao B juurde kuuluvas lisas F on toodud lennuki sisustuses kasutatavate materjalide katsetamise kriteeriumid ja protseduurid. Katsetada tuleb nii salongis kui ka lastiruumis kasutatud materjale nende tule- ja kuumuskindluse, soojuse eraldumise ja põlemisel suitsu eraldumise suhtes. Lisa on varustatud jooniste ja skeemidega. Jagu C on reserveeritud üldlennunduses kasutatavatele lennukitele. Jagu D on reserveeritud ärilises lennunduses kasutatavatele kopteritele. Jagu E on reserveeritud üldlennunduses kasutatavatele kopteritele. 8) Mootorid – JAR-E (lühikokkuvõte) JAR-E kehtestab vastavusnõuded õhusõiduki mootoritele, mida peavad järgima mootorite projekteerijad ja tootjad. Nõudeid kohaldatakse kõikide mootorite suhtes, välja arvatud juhul kui nõuded ei ole mootori konstruktsiooni seisukohalt asjakohased või piisavad. Sellisel juhul muudab tootjariigi lennuamet nõudeid nii, et oleks tagatud samaväärne ohutustase. Nõuded koosnevad 5 jaost (A, B, C, D ja E). Jaos A on sätestatud üldnõuded kõigile mootoritele: nõuded mootori seadmete paigutusele ja jätkuva lennukõlblikkuse määratlemiseks, nõuded võimsusparameetritele, mõõteriistadele, materjalidele ja tootmismeetoditele, seadmetele, korrosiooni ennetamisele ja vähendamisele, tugevusele, osade markeerimisele ja montaažile ning katsetele. Mootori sertifitseerimiseks esitab tootja nimekirja kõikidest osadest ja varustusest, kaasa arvatud viited vajalikele joonistele, kus on kindlaks määratud mootori seadmete paigutus vastavalt mootori tüübile. Samuti tuleb esitada põhjalikud käsiraamatud, mis annavad tootjariigi lennuametile lennukõlblikkuse pikendamiseks vajalikku informatsiooni. Mootorite võimsusparameetrid liigitatakse stardivõimsuse ja/või tõmbejõu ja maksimaalse pideva võimsuse ja/või tõmbejõu kohaselt. Määratletakse tingimused, mida kohaldatakse kõikide katsete suhtes, ja tingimused, mida kohaldatakse ainult vastupidavuskatsete suhtes, samuti nõuded propelleri töökatse osas. Eraldi katsed teostatakse vigurlennuks mõeldud mootoritele. Jagudes B ja C esitatakse lisanõudeid lennukitele paigaldatavate kolbmootorite konstruktsioonile ja valmistamisele ning tüübi töökindluse tõestamisele. Kõik kõrvalekalded jagude B ja C nõuetest seoses kolbmootorite kasutamisega tiivikõhusõidukil otsustatakse tootjariigi lennuametiga konsulteerides. Kolbmootorite konstruktsiooni ja valmistamise osas on toodud nõuded rikete analüüsi, tuleohutus- ja jäätõrje, käivituse, kütusepumpade, filtrite, määrdesüsteemide, karteri tuulutuse ja käsitsikäivituse kohta. Kolbmootorite tüübi töökindluse tõestamiseks teostatakse järgimisi katseid: vibratsioonikatse, võimsuskatse, detonatsioonikatse, käivituskatse, madala temperatuuriga käivituskatse, pöörete kiirenduskatse, katse normi ületavate pööretega, ülelaadimise katse, sisseimemissüsteemi lekke katse, vedelikjahutuskatse, vastupidavuskatse, süütesüsteemi katse (single ignition test), leegi läbilöögi katse. Jagudes D ja E on toodud nõuded turbiinmootorite konstruktsioonile ja valmistamisele ning tüübi töökindluse tõestamisele. Turbiinmootorite konstruktsiooni ja valmistamise nõuded puudutavad töörežiimi, rikete analüüsi, kriitiliste osade integreeritust, tugevust, jätkuvat rotatsiooni, tuleohutust, võõrkeha sattumist mootorisse, kütusesüsteemi, õlisüsteemi, õhusüsteeme ja kompressorit, turbiini väljalaskegaase ning käivitussüsteeme. Turbiinmootorite tüübi töökindluse tõestamiseks teostatakse katseid järgmistes valdkondades: tugevus, vibratsiooni uuring, kütuserõhk ja temperatuur, kütuse puhtus ja filtrite läbilaskevõime, kalde ja güroskoopilise koormuse mõju, mootori väljalaskegaasid, äärmuslikud käitamistingimused, rootori lukustus, pidev käivitus, mootori võimsuskatse, vastupidavus, mootori kiirendus, käivitus, madala temperatuuriga käivitus, katsed jäätumistingimustes, vihma ja rahe sattumine mootorisse, kokkupõrked lindudega, kompressori ja turbiinilabade rikked, pöördemomendi katse, katse norme ületavate pööretega, kompressori ja turbiini rootori terviklikkus, kompressori ja turbiini võllid, turbiini rootori ülekuumenemine, väljuvate gaaside ülekuumenemiskatse, allajahtunud sissepritse, reeversi tõmbe katse, propelleri pidurdus, õhuskäivitus. 9) Abimootorid - JAR-APU (lühikokkuvõte) JAR-APU sätestab nõuded õhusõidukitele paigaldatavatele gaasiturbiin-abimootoritele. JAR-APU koosneb kolmest osast. Esimeses osas (nõuded) määratletakse abimootorid osade ja seadmete loetelude abil, mis on jaotatud kahte gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad osad ja seadmed, mis on abijõuseadme käivituseks, töötamiseks ja kontrollimiseks minimaalselt vajalikud. Esitatud koos joonistega, mille järgi määratakse abimootori tüüp. Teise gruppi kuuluvad seadmed või osad, mis on kinnitatud abimootorile või töötavad selle jõul, lisatud on nende dokumendid, mis kirjeldavad konstruktsioonidele ja asendusseadmetele esitatavaid testimisnõudeid kirjeldavad dokumendid. Abimootorid peavad vastama: hetkel kehtivatele JAR-APU nõuetele; lennuameti erinõuetele, kui on tegemist mittestandardse konstruktsiooniga abimootoriga; lennuameti täiendavatele erinõuetele, kui eelnevad kogemused on näidanud sarnasel abimootoril vigu, mis mõjutavad lennukõlblikkust. Kõik abijõuseadmed peavad olema varustatud märgistusega, mis tehakse tulekindlale märgistusplaadile, kuhu kantakse: tootja nimi, aadress; tüüp, seerianumber ja mudeli identifitseerimistunnus; maksimaalne lubatud kaal (ümardatuna); JAR-APU kehtiva väljaande number; kas tegemist on peamise või lisa-abimootoriga (vastavalt funktsioonile); kütuseliik ja spetsifikatsioon; määrdeõli liik ja spetsifikatsioon. JAR-APU lisas 1 on toodud ühtsete lennundusnõuete (JAR) standard gaasiturbiin-abimootoritele, kus on loetletud minimaalsed nõuded gaasturbiin-abimootoritele, mis on ette nähtud generaatorite, hüdrauliliste pumpade ja teiste õhusõiduki seadmete tööks või pneumaatiliste süsteemide suruõhuga varustamiseks. Lisas on sätestatud nõuded abimootori materjalidele ja protsessidele, osade ligipääsetavusele, töötamisele eriolukordades, elektromagnetilistele interferentsidele, seadmete tööpõhimõtetele, koormusele vastupidavusele, negatiivse ülekoormuse all töötamisele, konstruktsioonile ja valmistamisele ja katsetamisele. Lisa ei sisalda nõudeid abimootori paigaldusele, mis on toodud JAR-25 jaos J. JAR-APU teine osa selgitab, kuidas esimeses osas toodud nõudeid täita. JAR-APU kolmandas osas kirjeldatakse gaasturbiini abimootorite ja nendega seotud lisavarustuse tunnustamist. Vaatluse all on abimootori kui terviku tunnustamine, abimootori seadmete tunnustamine, modifikatsioonide ja muudatuste tunnustamine, abimootori ülesehitus, andmete kirjapanek, käsiraamatud ja abimootori käikulaskmise sertifikaat (release certificate). 10) Propellerid – JAR-P (lühikokkuvõte) JAR-P kehtestab vastavusnõuded propelleritele, mida peavad järgima propellerite projekteerijad ja tootjad. Nõudeid kohaldatakse kõikide propellerite suhtes, välja arvatud juhul, kui nõuded ei ole propelleri konstruktsiooni seisukohalt asjakohased või piisavad. Sellisel juhul muudab tootjariigi lennuamet nõudeid nii, et oleks tagatud samaväärne ohutustase. JAR-P sisaldab ka viited teistele nõuetele (näiteks JAR-E ja/või JAR-25), mis võivad olla vajalikud propellerile tunnustuse taotlemisel. Propelleri lõplik tunnustamine toimub koos vastava mootori või õhusõiduki tunnustamisega. Samas on taotleja soovil võimalik ka esialgne tunnustamine, kui on täidetud kõik vajalikud nõuded enne propellerite paigaldamist sobivale õhusõidukile. Esialgse tunnustuse saamiseks tuleb arvestada ka tulevaste paigaldamistingimustega, mis kinnitatakse tootjariigi lennuameti poolt. JAR-P koosneb neljast jaost, kus sätestatakse nõuded propelleri seadmetele, konstruktsioonile ja valmistamisele, katsetamise tingimustele ja tüübikatsetele. Propelleri seadmed peavad vastama kindlaksmääratud spetsifikatsioonidele. Toodud on nõuded suure võimsusega tiivikute seadmetele, propelleri seadmete materjalidele, valmistamismeetoditele, valutoodetele, sepistele, keevitatud struktuuridele ja komponentidele. Nõuded konstruktsioonile ja valmistamisele sisaldavad nõudeid tugevusele, nõudeid rikete analüüsi tegemisele, nõudeid muudetava sammuga propelleritele, fikseeritud seadenurgaga ja reguleeritava seadenurgaga propelleritele, nõudeid seadenurga näituritele, flügeerivatele propelleritele, korrosiooni ennetamisele ja eemaldamisele, tootmisjoonistele ja identifitseerimissüsteemile. Katsetamise tingimuste all on toodud nii kõikidele katsete kui ka ainult vastupidavuskatsete suhtes kehtivad tingimused. Propelleri esialgse tunnustamise korral ei nõuta järgmiste katsete läbiviimist: metalli väsimuse põhjalik hindamine (JAR-P60(b)); koos õhusõidukiga katsetatava propelleri kõikide katsete riketeta läbimine (JAR-P160(b)); vibratsioonikatsed (JAR-P190); funktsioonide töökindluse katsed (JAR-P220). Lisaks propelleri katsetustele toimub ka katsete läbiviimiseks vajalike seadmete testimine (mõõteriistad ja nende taatlemine). Tüübikatsete hulka kuuluvad: tsentrifugaalkoormuse katse, flatter-katse, vibratsioonikatse, propelleri seadmete stendikatsetused, vastupidavus- ja funktsioonide töökindluse katsed. 11) Lennuki lennusimulaatorid – JAR-STD 1A (lühikokkuvõte) JAR-STD 1A kehtestab lennuki lennusimulaatorite kasutamist puudutavad nõuded. JAR-STD 1A koostamisel on lähtutud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumendist ICAO Doc 9625, samuti Euroopas kehtivatest ja Ameerika Föderaalse lennuameti poolt väljatöötatud eeskirjadest. JAR-STD 1A ei kajasta erinevates JAA liikmesriikides kehtivaid siseriiklike sätteid. JAR-STD 1A koosneb kolmest jaost (A, B ja C). Jaos A on toodud dokumendi kohaldusala. JAR-STD 1A kohaldatakse isikute, organisatsioonide või ettevõtjate suhtes, kes soovivad saada lennusimulaatorile kvalifitseeritud tunnustust ning luba lennusimulaatori kasutamiseks oma heakskiidetud koolitusprogrammides. Nende lubade saamise konkreetsed nõuded on kirjas JAR-OPS’is ja JAR-FCL’is. Jaos B on toodud dokumendis üldkasutatavate mõistete definitsioonid ja lühendid. (Spetsiifilised terminid ja lühendid tuuakse harilikult ära vastavas jaos või selgitavas materjalis) ning rakendussätted: JAR-STD 1A kehtib alates 1. aprillist 1998. Jaos C on sätestatud lennusimulaatori tehniliste võimaluste taset tõendava kvalifikatsioonidokumendi taotlemise kord ja kehtivusaeg, lennusimulaatorite käitajatele kehtivad reeglid ning nõuded lennusimulaatoritele, millele taotletakse kvalifikatsioonitunnustust 1. aprillil 1998 või pärast seda, ning enne 1. aprilli 1998 kvalifikatsioonitunnustuse saanud simulaatoritele. On toodud ka reeglid kvalifikatsioonitunnustuse saanud simulaatoritel muudatuste tegemise ja kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmise reeglid. Kui vahetub lennusimulaatori käitaja, siis peab uus käitaja eelnevalt konsulteerima lennuametiga, et kokku leppida lennusimulaatori kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmises. 12) Kopteri lennusimulaatorid – JAR-STD 1H (lühikokkuvõte) JAR-STD 1H kehtestab kopterite lennusimulaatorite kasutamist puudutavad nõuded. Dokumendi koostamisel on kasutatud olemasolevaid kogemusi ja vajaduse korral Ameerika Ühendriikide Föderaalse lennuameti poolt väljatöötatud eeskirju. JAR-STD 1H ei kajasta erinevates JAA liikmesriikides kehtivaid siseriiklike sätteid. JAR-STD 1H koosneb kolmest jaost (A, B ja C). Jaos A on toodud dokumendi kohaldusala. JAR-STD 1H kohaldatakse isikute, organisatsioonide või ettevõtjate suhtes, kes soovivad saada kvalifikatsioonitunnustust kopteri lennusimulaatorile ning luba lennusimulaatori kasutamiseks oma heakskiidetud koolitusprogrammides. Nende lubade saamise konkreetsed nõuded on toodud JAR-OPS’is ja JAR-FCL’is ja teistes asjakohastes dokumentides. Jaos B on toodud dokumendis üldkasutatavate mõistete definitsioonid ja lühendid. (Spetsiifilised terminid ja lühendid tuuakse harilikult ära vastavas jaos või selgitavas materjalis) ning rakendussätted: JAR-STD 1H kehtib alates 1. aprillist 2001. Jaos C on sätestatud kopteri lennusimulaatori tehniliste võimaluste taset tõendava kvalifikatsioonidokumendi taotlemise kord ja kehtivusaeg, lennusimulaatorite käitajate suhtes kehtivad reeglid ning nõuded lennusimulaatoritele, millele taotletakse kvalifikatsioonitunnustust 1. aprillil 2001 või pärast seda, ning enne 1. aprilli 2001 kvalifikatsioonitunnustuse saanud simulaatoritele. Simulaatoritele, millele taotletakse kvalifikatsioonitunnustust alates 1. aprillist 2001, määratakse vastavalt JAR-STD 1H C jaos toodud kriteeriumidele A, B, C, või D kvalifikatsiooninõuded. On toodud ka miinimumnõuded nendele tasemetele vastamiseks. Jagu C käsitleb ka reegleid kvalifikatsioonitunnustuse saanud simulaatoritel muudatuste tegemise ja kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmise kohta. Kui vahetub lennusimulaatori käitaja, siis peab uus käitaja eelnevalt konsulteerima lennuametiga, et kokku leppida lennusimulaatori kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmises. 13) Lennuki lennutreeningvahendid – JAR-STD 2A (lühikokkuvõte) JAR-STD 2A kehtestab lennuki lennutreeningvahendeid ja nende kasutamist puudutavad nõuded. JAR-STD 2A koostamisel on lähtutud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumendist ICAO Doc 9625, samuti Euroopas kehtivatest ja Ameerika Föderaalse lennuameti poolt väljatöötatud eeskirjadest. JAR-STD 2A ei kajasta erinevates JAA liikmesriikides kehtivaid siseriiklikke sätteid. JAR-STD 2A koosneb kolmest jaost (A, B ja C). Jaos A on toodud dokumendi kohaldusala. JAR-STD 2A kohaldatakse isikute, organisatsioonide või ettevõtjate suhtes, kes soovivad saada lennuki lennutreeningvahenditele kvalifikatsioonitunnustust ning luba lennutreeningvahendite kasutamiseks oma heakskiidetud koolitusprogrammides. Viimatinimetatud lubade saamise konkreetsed nõuded on kirjas JAR-OPS’is ja JAR-FCL’is. Jaos B on toodud dokumendis üldkasutatavate mõistete definitsioonid ja lühendid (spetsiifilised terminid ja lühendid tuuakse harilikult ära vastavas jaos või selgitavas materjalis) ning JAR-STD 2A kehtima hakkamise päevana 1. juuli 2000. Jaos C on sätestatud lennutreeningvahendite tehniliste võimaluste taset tõendava kvalifikatsioonidokumendi taotlemise kord ja kehtivusaeg, lennutreeningvahendite käitajate suhtes kehtivad reeglid ning nõuded lennutreeningvahenditele, millele taotletakse kvalifikatsioonitunnustust alates 1. juulist 2000, ning enne seda kuupäeva kvalifikatsioonitunnustuse saanud lennutreeningvahenditele. Toodud on ka reeglid kvalifikatsiooni saanud simulaatoritel muudatuste tegemise ja kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmise kohta. Kui vahetub lennutreeningvahendi käitaja, siis peab uus käitaja eelnevalt konsulteerima lennuametiga, et kokku leppida lennusimulaatori kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmises. 14) Lennuki lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahendid – JAR-STD 3A (lühikokkuvõte) JAR-STD 3A kehtestab lennuki lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahendite kasutamist puudutavad nõuded. JAR-STD 3A koostamisel on lähtutud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumendist ICAO Doc 9625, samuti Euroopas kehtivatest ja Ameerika Föderaalse lennuameti poolt väljatöötatud eeskirjadest. JAR-STD 3A ei kajasta erinevates JAA liikmesriikides kehtivaid siseriiklikke sätteid. JAR-STD 1A koosneb kahest osast. Esimene osa koosneb kolmest jaost (A, B ja C). Jaos A on toodud dokumendi kohaldusala. JAR-STD 3A kohaldatakse isikute, organisatsioonide või ettevõtjate suhtes, kes soovivad saada lennuki lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahendile kvalifikatsioonitunnustust ning luba selle kasutamiseks oma heakskiidetud koolitusprogrammides. Viimatinimetatud lubade saamise konkreetsed nõuded on kirjas JAR-FCL’is ja teistes asjakohastes dokumentides. Jaos B on toodud dokumendis üldkasutatavate mõistete definitsioonid ja lühendid (spetsiifilised terminid ja lühendid tuuakse harilikult ära vastavas jaos või selgitavas materjalis) ning JAR-STD 3A kehtima hakkamise päevana 1. juuli 1999. Jaos C on sätestatud lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahendite tehniliste võimaluste taset tõendava kvalifikatsioonidokumendi taotlemise kord ja kehtivusaeg, treeningvahendite käitajatele kehtivad reeglid ning nõuded lennu- ja navigatsiooniprotseduuride treeningvahenditele, millele taotletakse kvalifikatsioonitunnustust alates 1. juulist 1999, ning enne 1. juulit 1999 kvalifikatsioonitunnustuse saanud treeningvahenditele. On toodud ka reeglid kvalifikatsioonitunnustuse saanud treeningvahenditel muudatuste tegemise ja kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmise kohta. Kui vahetub treeningvahendi käitaja, siis peab uus käitaja eelnevalt konsulteerima lennuametiga, et kokku leppida treeningvahendi kvalifikatsioonitunnustuse ülekandmises. JAR-STD 3A teises osas on toodud nõuete täitmise aktsepteeritavad meetodid (AMC) ning selgitav ja tõlgendav materjal (IEM). (3) Nõuded õhusõiduki minimaalvarustusele ja lendamiseks erinevates ilmastikutingimustes 1) Valmistaja minimaalvarustuse loetelu ja käitaja minimaalvarustuse loetelu – JAR-MMEL/MEL (lühikokkuvõte) JAR-MMEL/MEL kehtestab tingimused dokumentide heakskiitmiseks, mida nimetatakse «Valmistaja minimaalvarustuse loetelu» (Master Minimum Equipment List – MMEL) ja «Minimaalvarustuse loetelu» (Minimum Equipment List – MEL). MMEL ja MEL on abistavad dokumendid, mida tuleb põhiliselt kasutada siis, kui tegemist on õhusõiduki või süsteemide riketega. Nendes määratakse kindlaks, milliste süsteemide või varustuse töötamine ei ole tingimata nõutav, kui ülejäänud seadmete ja varustuse töö tagab nõutava ohutustaseme. Nende dokumentide eesmärgiks ei ole lubada õhusõiduki käitamist rikkis varustusega ega täita hoolduse kontroll-lehe funktsioone. Kui nende dokumentide nõudeid arvestades jõutakse järeldusele, et rikkis varustusega on lubatud väljalend, on õhusõiduki jätkuv käitamine nendes tingimustes piiratud. JAR-MMEL/MEL koosneb kolmest jaost. JAR-MMEL/MEL jagu A sisaldab teavet JAR-MMEL/MEL rakendamise kohta ja dokumendis kasutatud mõistete selgitusi. JAR MMEL/MEL kehtib alates 1. juunist 2000. Alates 1. juunist 2002 toimub minimaalvarustuse loetelude heakskiitmine ainult vastavalt sellele dokumendi nõuetele. Jagu B käsitleb üldnõudeid valmistaja minimaalvarustuse loetelule (MMEL), lennutegevuse liike, kus MMEL kasutatakse, MMEL vormistamist, selle parandamise või täiendamise tähtaegu ja heakskiitmist lennuki tootjariigi lennuameti poolt. Jagu C käsitleb üldnõudeid õhusõiduki käitajale mõeldud minimaalvarustuse loetelu (MEL) kehtestamiseks. On toodud nõuded lennutegevuse liikide, MEL-i ettevalmistamise, vormistamise, käitamis- ja hooldusprotseduuride arvestamise, MEL heakskiitmise ning täiendamise osas. MEL-i koostamisel tuleb arvesse võtta MMEL-is sisalduvaid käitamis- ja hooldusprotseduure. Teatud eritingimustel võib lennuamet anda loa eriprotseduuride kasutamiseks lendudel, mis jäävad minimaalvarustuse loetelu rakendusalast välja. Tingimused nende protseduuride kehtestamiseks on toodud lisas. JAR-MMEL/MEL teine osa sisaldab ühtseid nõustavaid ringkirju (Advisory Circulars Joint), mis selgitavad JAR-MMEL/MEL teatud sätete rakendamise nõudeid ning sisaldavad ka MMEL ja MEL vormide näidiseid. 2) Nõuded lendamiseks erinevates ilmastikutingimustes – JAR-AWO (lühikokkuvõte) JAR-AWO kehtestab nõuded lennukitele, mille suhtes kohaldatakse JAR-25 (suured lennukid) nõudeid, kui vastavussertifikaadi taotleja soovib saada heakskiitu automaatsetele maandumissüsteemidele, kasutada otsusekõrgusi allpool 200 m või kui ei ole ette nähtud otsusekõrgust (II ja III kategooria käitamisel) või startida halva nähtavuse tingimustes. JAR-AWO kehtib alates 10. juulist 1985. JAR AWO koosneb neljast jaost: Jaos 1 on toodud nõuded automaatsetele maandumissüsteemidele. Selles on sätestatud nõuded varustusele, juhtimissüsteemide käitamisele, mõõteriistadele ning hoiatussüsteemidele, süsteemi rikete tõenäosusele ja nõuded lennuki lennukäsiraamatule automaatse maandumissüsteemi osas. Jagu 2 käsitleb lennukõlblikkuse nõudeid lennukitele, millel kasutatakse otsusekõrgusi vahemikus 60 m (200 jalga) ja 30 m (100 jalga) (II kategooria käitamised). Jao juurde kuulub lisa – II kategooria instrumentaalmaandumis-süsteemi (ILS) järgimissüsteem. Jagu 3 käsitleb lennukõlblikkuse nõudeid lennukitele, millel kasutatakse otsusekõrgusi allpool 30 m (100 jalga) – III kategooria (käitamised). Jaos 4 on toodud nõuded startimiseks halva nähtavusega. Kõikides jagudes on toodud üldnõuded, nõuded lennuohutuse tasemele ning sellega seotud nõuded. Samuti on sätestatud nõuded minimaalsele ja täiendavalt paigaldatavale varustusele, lennu teostamise tehnilistele tingimustele ning lennuki juhistele, näidikutele ja hoiatussignaalidele. Käsitletakse süsteemide rikete võimalusi autopiloodi, maandumissüsteemi ja raadiokõrgusmõõtja osas ning pikemaajaliste kõrvalekaldumiste häiresignaale. Nõuded õhusõiduki lennukäsiraamatule määratlevad informatsiooni, mis peab lennukäsiraamatus sisalduma seoses erinevate ilmasstikutingimustega. Vastavalt käitamise kategooriale peab olema ära toodud minimaalne otsusekõrgus, tava- või erakorralise olukorra protseduurid, andmed lähenemiskiiruse, maandumisdistantsi, kordusringile mineku tõusu või minimaalse varustuse kohta. Kõikide jagude juurde kuulub selgitav materjal. (4) Tehnilised nõuded õhusõiduki seadmetele ja varustusele Ühtsed tehnilised nõuded – JAR-TSO (lühikokkuvõte) JAR-TSO sisaldab teavet lennukite seadmete ja varustuse tootjatele selle kohta, millistele tehnilistele nõuetele nende toodang peab vastama ning kuidas toimub selle toodangu heakskiitmine vastavalt ühtsetele tehnilistele normatiividele (Joint Technical Standard Orders) ning vastava loa (Joint Technical Standard Order Authorisation) saamine. Nimetatud lubade hulka kuuluvad lennuameti antav luba vastavas riigis projekteeritud ja toodetud toodet kasutada ning impordiluba. JAR-TSO kehtib alates 28. juunist 1982. JAR-TSO koosneb kahest jaost: A ja B. Jagu A määratleb dokumendi kohaldamisala. Selle kohaselt toimub ühtsetele tehnilistele nõuetele vastava loa (Technical Standard Order Authorisation) väljastamine kooskõlas JAR-21 (Õhusõiduki ja selle osade sertifitseerimise kord) jao O nõuetega ning vastavate impordilubade väljaandmine kooskõlas JAR-21 jagude N kuni O nõuetega. Toodete märgistamise nõuded ühtsete tehniliste nõuete kohaselt on toodud JAR-21 jaos Q (impordi puhul jagudes N–Q). Toodud on organisatsioonide kontaktandmed, kelle käest saab osta ühtsete tehniliste nõuete juurde kuuluvaid dokumente. Jaos B on toodud ühtsete tehniliste nõuete (JTSO) loetelu, mis koosneb kahest nimekirjast. Esimene nimekiri sisaldab neid ühtseid tehnilisi nõudeid, mis on tehniliselt sarnased Ameerika Ühendriikide föderaalse lennuameti tehniliste normatiividega (FAA TSO). Teises nimekirjas on ainult JAR-idele vastavad ühtsed tehnilised nõuded. Kui toode on Ühinenud Lennuametite (JAA) poolt kinnitatud ja sisaldub esimeses nimekirjas, siis antakse talle vastav JTSO number. Kogu dokumentatsioon, mis käsitleb selle sertifitseerimist ja paigutamist lennukile, peab toimuma sama JTSO numbri all. Sümbol J tähendab, et toode on sertifitseeritud Ühinenud Lennuametite poolt vastavalt ühtsetele tehnilistele nõuetele. Esimest nimekirja täiendatakse aegajalt, et kajastada ühtsete tehniliste nõuete uusi väljaandeid (näiteks JTSO-C1.b kuni JTSO-C1.c). Loetelule on lisatud konkreetsed ühtsed tehnilised nõuded, kus on selgitatud nende rakendamine, rakendamise protseduurid, tehnilised tingimused ja märgistamine ning selgitavate dokumentide nimekiri (ühtne tehniline nõue ohutusrihmade kohta, õhusõiduki rataste ja pidurdamismehhanismide kohta, küttesüsteemides kasutatavate materjalide kohta, avariipäästemajakate kohta, maapinnale ohtliku lähenemise hoiatussüsteemi kohta). (5) Õhusõiduki, selle seadmete ja osade nõuetele vastavuse tõendamise kord Õhusõiduki ja selle osade vastavuse tõendamise kord – JAR-21 (lühikokkuvõte) JAR-21 kehtib alates 1. jaanuarist 1995. Sellega sätestatakse kord, mille alusel toimub Ühinenud Lennuametite (JAA) liikmesriikides toodetud õhusõidukite ja nende osade, õhusõiduki konstruktsiooni ja valmistamise nõuetele vastavuse tõendamine. Nõuded õhusõidukitele ja õhusõidukite osadele, mis on imporditud JAA mitteliikmesriikidest, kehtivad alates 1. juunist 1999. JAR-21 sätestab tootjatele tüübisertifikaatide ja nende muudatuste, standardsete kõlblikkussertifikaatide taotlemise ja väljaandmise protseduurid, õhusõiduki teatud osade ja seadmete ning nende tootjate nõuetele vastavuse tõendamise protseduurid. JAR-21 koosneb 16 jaost ning 4 lisast. Jaos A tuuakse ära JAR-21 kohaldamisala ning üldnõuded õhusõiduki ja selle osade nõuetele vastavuse tõendamise kohta. Sertifikaate või vastavuse tunnistamist võivad taotleda juriidilised isikud, kes kuuluvad JAA liikmesriigi jurisdiktsiooni alla. Kui taotleja partnerid või alltöövõtjad ei asu JAA liikmesriigis, peab taotleja esitama JAA-le täiendavat informatsiooni koostööprotseduuride kohta nimetatud alltöövõtjate ja partneritega. Sertifikaadi omanikel peab olema vastava õhusõiduki või selle osadega seotud rikete, häirete ja defektidega seotud intsidentide registreerimise, uurimise ja analüüsimise süsteem. Uurimise ja analüüsi tulemustest ning vajalikest meetmetest kantakse ette lennuametile. Jagudes B ja D sätestatakse õhusõiduki, mootorite ja propellerite tüübisertifikaatide väljaandmise ja nende muutmise protseduurid. Määratletakse konstruktsiooni «olulised» ja «vähemolulised» muudatused. «Oluliste» muudatuste heakskiitmise ja tüübisertifikaatide lisade väljaandmise protseduur ning nõuded tüübisertifikaatide lisade omanikele on toodud alajaos E. Jaos F on sätestatud õhusõiduki või selle osade tootmiseks mittesertifitseeritud ettevõttes toodetud õhusõiduki osade või seadmete nõuetele vastavuse tõendamise kord. Vastavale ettevõtjale sertifikaadi väljaandmise kord ning toodete kehtivatele konstruktsioonikriteeriumidele vastavuse tõendamise reeglid sätestatakse alajaos G. Sätestatud on nõuded ettevõtja järelevalvesüsteemile, õhusõiduki ja selle osade nõutavad katsetused, tootja vastutus, nõuded sertifitseeritud ettevõtja käsiraamatule ning ettevõtja õigused. Jaos H on toodud reeglid sertifikaatide sisu, väljaandmise ja muutmise kohta. Sertifikaati õhusõidukile on õigus taotleda õhusõiduki omanikul. Jagudes JA ja JB on toodud nõuded õhusõidukeid, õhusõiduki osasid ja seadmeid projekteerivatele ettevõtjatele ja neile sertifikaadi väljaandmise kord. Jaos K on toodud tüübisertifikaadiga õhusõidukile paigaldatavate osade ja seadmete nõuetele vastavuse tõendamise reeglid. Protseduurireeglite osas on viidatud vastavalt vajadusele alajagudele B, D, E, O ja P. Kahes viimases käsitletakse protseduurireegleid, mille alusel tõendatakse osade ja seadmete vastavust ühtsetele tehnilistele normatiividele (Joint Technical Standard Orders – TSO) ning asendamiseks ja modifitseerimiseks ettenähtud osade suhtes kehtivatele ühtsetele nõuetele (Joint Part Approval – JPA), samuti nõudeid vastavate osade ja seadmete tootjatele. Jaos L on toodud protseduurinõuded õhusõidukite ning nende osade ja seadmete ekspordiloa saamiseks. Luba õhusõiduki eksportimiseks antakse välja lennukõlblikkuse ekspordisertifikaadi (export certificates of airworthiness) kujul, mis ei anna luba õhusõiduki käitamiseks. Õhusõiduki osade ja seadmete eksportimiseks antakse välja käitamissertifikaat (Authorised Release Certificate) asjakohase JARi alusel. Vastavalt alajaole M tuleb remonditööd, mida ei ole sertifitseerimise käigus heaks kiidetud, heaks kiita vastavalt alajaole D või E. Jaos N käsitletakse imporditud toodete, osade ja seadmete ning JAA mitteliikmesriigis projekteeritud muudatuste nõuetele vastavuse tõendamise protseduure ning imporditud õhusõidukitele standardsete sertifikaatide väljaandmise korda. Nõuded kehtivad õhusõidukite, osade ja seadmete suhtes, millele on esmase tüübisertifikaadi välja andnud või mille muudatused on esmalt heaks kiitnud lennuamet, kes ei ole JAA liige. Jaos Q on toodud õhusõidukite, osade ja seadmete identifitseerimise nõuded, mille kohaselt peavad kõik tooted olema varustatud informatsiooniga selle tootja kohta. JAR-21 lisades on toodud nõuded õhusõidukeid või selle osi tootva ettevõtja käsiraamatule ja kvaliteedisüsteemile, ühtsete tehniliste nõuete (JTSO) spetsifikatsioonid ning õhusõidukite ja nende kohta kehtivate konkreetsete nõuete loetelu. § 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2002. a. 1 Kooskõlas EÜ Nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3922/91 (EÜT L 373, 31.12.1991 lk 4). 2 Avaldatud Lennuameti Teatajas nr 1, 2001. 3 Ühtsete lennundusnõuete (JAR) täistekstidega on võimalik tutvuda Lennuametis. Minister Toivo JÜRGENSON Kantsler Margus LEIVO