Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-92-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2005. a kohtuotsus Sanna Autio kaebuses Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks — RT III, 9, 80

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-92-04 Otsuse kuupäev 2. märts 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi Sanna Autio kaebus Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-13/04 Menetluse alus Riigikohtus Sanna Autio kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Sanna Autio kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/13/04 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. mai 1995. a otsusega nr 5534 loeti omandireformi objektiks Luise tn 13 asuvad ehitised ja krunt suurusega 1444,122 m² ning õigustatud subjektiks G. R. Borberg. Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korraldusega nr 3011-k tagastati ja 15. jaanuari 1996. a aktiga anti G. R. Borbergile üle Luise tn 13 asuvad hooned. Tallinna Linnavalitsuse 6. juuni 1997. a korraldusega nr 1762-k tagastati osaliselt (1049 m2) ja osaliselt kompenseeriti (395 m2) õigusvastaselt võõrandatud maa. Tagastatud elamumaa, asukohaga Luise tn 13, kanti kinnistusraamatusse 3. detsembril 1997. aastal. 1999. aastal võõrandas G. R. Borberg kinnistu OÜ-le Marta Invest. Luise tn 13 asuva elamu üürniku Sanna Autio kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 29. juuni 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-131/01 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. mai 1995. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korralduse õigusvastaseks põhjusel, et leidis tõendamist vara endise omaniku lahkumine Eestist ümberasujana NSVL ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel. 2. Sanna Autio esitas 19. oktoobril 2001. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus välja mõista Tallinna linnalt talle õigusvastaste haldusaktidega – ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. mai 1995. a otsusega nr 5534 ja Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korraldusega nr 3011-k – tekitatud kahju kokku 470 000 krooni, millest varaline kahju on 270 000 krooni ja 200 000 krooni on moraalne kahju, samuti mõista Tallinna linnalt välja kohtukulud. S. Autio leidis, et kuivõrd ta kasutab Luise tn 13 asuvas elamus eluruume üürilepingu alusel, oleks ta saanud need ruumid eluruumide erastamise seaduse (EES ) alusel erastada, kui hoonet ja maad ei oleks ebaseaduslikult tagastatud. Tagastatud maa on kinnistatud ja heausksele omanikule edasi müüdud, mistõttu kaebaja on kaotanud võimaluse korter erastada ja talle on tekitatud kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus ja moraalne kahju, mis seisneb kaebaja muutmises õigusvastaselt sundüürnikuks, mis solvab inimväärikust ja tekitab masendust ning stressi. 3. Tallinna Halduskohus rahuldas 20. veebruari 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-464/02 S. Autio kaebuse osaliselt. Halduskohus leidis, et jõustunud kohtuotsusega õigusvastaseks tunnistatud Tallinna Linnavalitsuse haldusaktidega on kaebajale tekitatud kahju, mis tuleb Tallinna linnal hüvitada lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate sätete (TsK § 450) alusel. Kohalik omavalitsus rikkus erastamise kohustatud subjektina kaebaja õigusi, andes munitsipaalomandisse kuuluva vara, mis oli EES kohaselt erastamise objektiks, õigusvastaseks tunnistatud haldusaktidele tuginevalt üle isikule, kelle taotlus vara tagastamiseks ei kuulunud rahuldamisele ORAS sätete alusel. Eluruumi erastamiseks kaebaja õiguste taastamine teiste nõuetega on võimatu, sest kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõistes, samuti on omanik kinnisasja edasi võõrandanud. Eluruumi ostueesõigusega erastamise õiguse kaotus on käsitatav varalise kahjuna ning nõude väärtuseks on vara turuhind, millest tuleb maha arvata kulutused, mis oleks tulnud kaebajal kanda seoses eluruumi erastamisega. Kaebaja õiguste rikkumise – erastamisõiguse kaotamise – ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kohus ei nõustunud vastustaja väitega, mille kohaselt Tallinna linnal puudus süü kahju tekitamises. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitaja selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei ole tekitatud tema süü läbi. Halduskohtu arvates ei ole Tallinna linn tõendanud, et kahju tekkimist ei oleks olnud võimalik vältida ka kõiki hoolsusnõudeid järgides ega ole tõendanud süü puudumist. S. Autio moraalse kahju hüvitamise taotlust kohus ei rahuldanud põhjendusega, et moraalse kahju tekitamist ei ole kaebaja tõendanud ning et õigusvastaste haldusaktide tagajärjel eluruumi erastamise õigusest ilmajäämine ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. 4. S. Autio ja Tallinna Linnavalitsus esitasid mõlemad apellatsioonkaebused Tallinna Halduskohtu otsuse peale. S. Autio apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus terves ulatuses, mõistes välja varalise kahju 270 000 krooni ja moraalse kahju. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus osaliselt rahuldati, ja teha selles osas uus otsus S. Autio kaebuse rahuldamata jätmise kohta terves ulatuses. Tallinna Linnavalitsus leidis, et EES § 3 lg 5 p 4 alusel ei kuulu kaebuse esitaja üüritav eluruum erastamisele, sest on tuvastatud, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ja ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse sellistel juhtudel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, mistõttu on tagastamise küsimus seaduses ettenähtud korras lahendamata ja vara näol ei ole tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga, kaebajal aga puudub eluruumi erastamise õigus. Seetõttu ei saanud Tallinna linn kaebajat jätta ilma õigusest, mis S. Autiol puudus, ja ka sellega kahju tekitada. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. septembri 2004. a otsusega jäeti rahuldamata S. Autio apellatsioonkaebus, rahuldati Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja tehti asjas uus otsus, millega jäeti täies ulatuses rahuldamata S. Autio kaebus Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks. Sanna Autiolt mõisteti välja 3000 krooni õigusabikulude katteks Tallinna Linnavalitsuse kasuks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi kaebaja on EES § 4 õigustatud subjekt, ei kuulu üürnikele erastamisele kõik üüritavad eluruumid. EES § 3 lg 5 p 4 sätestab, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Käesoleval juhul oli Luise tn 13 asuva vara tagastamiseks esitatud avaldus ORAS-es sätestatud korras ja tähtajal. Õige on Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et kuna ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkulepet siiani sõlmitud ei ole, on Luise tn 13 asuva elamu tagastamise küsimus seadusandja poolt lahendamata ning selle vara puhul ei ole tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga. Seega pole kõnealuse eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust kaebajal tekkinudki, mistõttu ei saanud talle tekkida ka kahju ja puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Ka vara õigusvastaselt tagastamata jätmisel oleks kaebaja samas olukorras kui praegu, ta oleks üürnik, kusjuures erastamise võimalus oleks ebaselge. Moraalne kahju võib talle olla tekitatud põhiseadusevastase ORAS § 7 lg 3 sättega, mitte Tallinna Linnavalitsuse tegevusega. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. Sanna Autio kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus täielikult tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, jättes tähelepanuta asjaolu, et tegemist on illusoorse kahju hüvitamise nõudega, mille rahuldamisel oleks järgitud õiguspärase ootuse põhimõtet üürnike jaoks. Samuti leitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse õigusvastaste haldusaktide õigeaegsel tühistamisel ja nende alusel tagastatud vara tagasinõudmisel, mis rikub kaebaja õigusi. PS § 25 tekstiosast «õigusvastaselt tekitatud» ja § 13 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks on õigusvastane akt või toiming, sh tegevusetus või viivitus. Omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest. Kahju hüvitamine on seejuures võimalik ka enne tagastamise või kompenseerimise menetluse lõpuleviimist. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka kohtukulude väljamõistmist S. Autiolt Tallinna Linnavalitsuse kasuks, leides, et kohus on kohtukulud määranud valesti, sest apellatsioonkaebuses linnavalitsus kohtukulude väljamõistmist ei nõudnud, vaid alles istungil, ning kuna linnavalitsuse palgal on juristid, kelle igapäevaste tööülesannete hulka kuulub ka kohtus esindamine ja kaebustele vastamine, ei ole advokaadi kaasamine põhjendatud. 7. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses S. Autio kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et kassaatori väited kahju tekitamisest ei ole põhjendatud, kuivõrd käesolevas asjas ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt erastamisele, sest avaldus ei ole veel lahendatud ja tagastamise nõudest pole ka loobutud. ORAS kohaselt võib vara tagastamise avaldused jagada kaheks: avaldused, mis tulevad läbi vaadata ORAS-es ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alusel ja korras, ning avaldused, mis tuleb lahendada väljaspool ORAS-e regulatsiooni riikidevahelise kokkuleppe kohaselt. Käesoleval juhul on tegemist viimasega. Riigikohus on küll tunnistanud ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ning kohustanud seadusandjat viima säte kooskõlla õigusselguse põhimõttega, kuid kuni käesoleva ajani ei ole seadusandja seda teinud. Seni ei saa otsustada ka ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise küsimust ega seda vara erastada. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. Käesolevas asjas on vaja selgitada, kas Tallinna linna õigusvastaste haldusaktidega tekitati õigusvastaselt võõrandatud elamu üürnikule kahju (I). Samuti peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, millised on võimalused üürniku erastamisõigust puudutava ebaselge olukorra kõrvaldamiseks (II). Seejärel võtab Riigikohtu halduskolleegium seisukoha kohtukulude küsimuses (III). I. 9. Puudub vaidlus selles, et kassaatori näol on tegemist EES §-s 4 sätestatud eluruumi erastamise õigustatud subjektiga. Samas sätestab EES § 3 lg 5 p 4, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus, kuni selle küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Luise tn 13 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku pärija G. R. Borberg esitas avalduse vara tagastamiseks ORAS-es sätestatud korras ja tähtajal. Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2001. a otsusega tuvastati, et vara endine omanik lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel ning sellest tulenevalt tunnistati õigusvastasteks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus, mis puudutasid vastavalt G. R. Borbergi omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. 10. Vastavalt alates 2. märtsist 1997. a jõustunud ORAS § 7 lg 3 redaktsioonile ja varem kehtinud samasisulisele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse p-le 5 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Nimetatud kokkulepe siiamaani puudub. 11. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima selle sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Riigikohtu üldkogu leidis, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Riigikohtu üldkogu märkis täiendavalt järgmist: «ORAS § 7 lg 3, mis seab ümberasujate vara tagastamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, eeldab riigi, eelkõige valitsuse, tegevust, et taoline leping sõlmitaks. Kui see osutub aga võimatuks teise võimaliku lepingupoole tahte puudumise tõttu, siis on eelduspärane regulatsiooni muutmine, mis looks selguse nii ümberasujatele ja nende pärijatele kui ka õigusvastaselt võõrandatud vara praegustele kasutajatele, kelle õigus vara erastada sõltub sellest, kas ümberasujatel on õigus vara tagasi saada. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.» 12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole tagastamise küsimus lahendatud, on õiged vastustaja ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad, mille kohaselt ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe puudumise tõttu pole vaidlusaluse vara puhul tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga. Eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust pole kaebajal tekkinud, järelikult ei saanud linnavalitsus tekitada talle ka kahju ja puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Ka siis, kui vara ei oleks õigusvastaselt tagastatud või kui tagastamise küsimust poleks üldse otsustatud, oleks kaebaja samas olukorras kui praegu – ta oleks üürnik, kusjuures erastamise võimalus oleks ebaselge. ORAS § 7 lg 3 ebaselguse tõttu ei saanud üürnikel, sealhulgas Sanna Autiol tekkida ka õiguspärast ootust nende poolt kasutatava eluruumi erastamiseks. Tulenevalt eelnevast jääb Riigikohtu halduskolleegium oma 6. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-23-03 märgitu juurde, leides, et kuna taotletava vara tagastamiseks või erastamiseks puudub õiguslik alus, siis puudub ka alus eluruumi erastamata jätmisega seonduva võimaliku kahju hüvitamise nõudmiseks. II. 13. Hoolimata sellest, et käesoleva otsusega jätab Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse kahju hüvitamise osas rahuldamata, peab kolleegium vajalikuks märkida, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute kui endiste omanike, samuti neile isikutele kuulunud elamute üürnike olukord on endiselt ebaselge. Riigikohtu üldkogu on 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidnud, et õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada sellist kasutatavat vara. Kuigi Riigikohus ei tunnistanud 28. oktoobri 2002. a otsuses ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks, tunnistas ta nimetatud sätte põhiseadusevastaseks ja kohustas seadusandjat viima selle sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. ORAS § 7 lg 3 on aga siiani põhiseadusega kooskõlla viimata. Vabariigi Valitsus pole sõlminud vastavaid riikidevahelisi lepinguid ega seadusandja muutnud ORAS § 7 lg-t 3. Ei saa pidada mõistlikuks, et seadusandja ei ole enam kui kahe aasta jooksul kõrvaldanud ORAS § 7 lg 3 vastuolu põhiseadusega. 14. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium oma 6. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-23-03 leidis, et kahju hüvitamise küsimus võib tekkida alles pärast seda, kui seadusandja on muutnud ORAS § 7 lg-t 3 ja sellega kõrvaldanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele kuulunud elamute üürnike võimaliku erastamisõiguse küsimuses ebaselge olukorra, on võimalik, et nimetatud üürnikel, sh Sanna Autiol võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Sellest tulenevalt on võimalik, et Sanna Autiol on tekkinud moraalne kahju seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu. Riigikohus on pädev põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames vastavalt PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 1 tunnistama õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. III. 15. Kassaator on taotlenud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ka väljamõistetud kohtukulude osas. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, sest Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses puudus kohtukulude väljamõistmise nõue ja kohtukulude nimekiri esitati alles ringkonnakohtu istungil. 16. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 7 esitatakse kohtukulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Nimetatud säte ei välista, et kohtukulude nimekiri esitatakse alles kohtuistungil, oluline on, et see toimuks enne kohtuvaidluste avamist. Samuti on oluline, et teised menetlusosalised saaksid kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ja kohtul oleks võimalik taotluse rahuldamist kaaluda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-52-03 kassatsiooniastmes kohtukulude nimekirja esitamise kohta). Käesolevas asjas on ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt Tallinna Linnavalitsuse esindaja esitanud kohtukulude dokumendid Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. septembri 2004. a kohtuistungil enne kohtuvaidlusi, kusjuures S. Autio esindajal ei olnud esitatud dokumendi osas vastuväiteid (ringkonnakohtu toimiku lk 99). Järelikult tuleb kohtukulude väljamõistmise taotlus lugeda esitatuks õigeaegselt. 17. Kassaator on vaidlustanud ka väljamõistetud kohtukulude suuruse, leides, et Tallinna Linnavalitsuse palgal on juristid, kelle igapäevatöö ülesannete hulka kuulub kohtus esindamine. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema kantud kohtukulud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 8. mai 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-28-01). HKMS § 87 lg 2 võimaldab kohtul asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 24. aprilli 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-19-01). 18. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt märkinud, et kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. See nõue on tagatud piisaval määral HKMS § 87 lg-s 2 sätestatud põhjendamatute õigusabikulude vähendamise võimalusega. Haldusorgan võib küll kasutada välist õigusabiteenust, kuid see, kas sellise õigusabiteenusega tekkinud kulutuste hüvitamine kohtukulude väljamõistmise teel on põhjendatud, sõltub muuhulgas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsioonist, asja keerukusest ja kaebaja toimingutest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. mai 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-11-01). Kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-78-03). Ringkonnakohus on oma otsuses kaalunud Tallinna Linnavalitsuse esindaja taotlust kohtukulude väljamõistmiseks ja leidnud, et õigusabikulud on põhjendamatult suured. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks ta peab vajalikuks kohtukulusid vähendada ja mõista esialgselt taotletud 6726 krooni asemel S. Autiolt välja 3000 krooni õigusabikulu katteks Tallinna Linnavalitsuse kasuks. Riigikohtu halduskolleegium ei näe põhjust, miks ringkonnakohtuga ei saa selles osas nõustuda. 19. Arvestades eeltoodut, tuleb Sanna Autio kassatsioonkaebus jätta HKMS § 72 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE