Riigikohtu üldkogu — 3-2-1-73-04 Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a kohtuotsus Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagis Tambet Kibali vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks jagamiseks ning Tambet Kibali vastuhagis Viiu Nurmela ja Maie Kriisi vastu pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ning kinnistusraamatu kannete kustutamiseks — RT III, 8, 73

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-73-04 Otsuse kuupäev 22. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher Kohtuasi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagi Tambet Kibali vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks jagamiseks ning Tambet Kibali vastuhagi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi vastu pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ning kinnistusraamatu kannete kustutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tambet Kibali kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. detsember 2004. a Istungil osalenud isikud Hagejad V. Nurmela ja M. Kriis, kostja T. Kibal ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Antsmäe ning justiitsministri esindaja K. Paal Resolutsioon 1. Rahuldada T. Kibali kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 ja Tartu Maakohtu 4. juuli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-1743/02. 3. Saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. 4. Tagastada T. Kibalile kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2004. a tasutud kautsjon 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Erna Kibalile kuulus Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandi külas asuv Uus-Ratasepa kinnistu. E. Kibal suri 7. oktoobril 2001. a. Ta pärandas testamendiga kogu vara oma pojale Tambet Kibalile. T. Kibal ning E. Kibali tütred Maie Kriis ja Viiu Nurmela esitasid avalduse notarile pärandi vastuvõtmiseks. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid notarile pensionitunnistused, mille kohaselt on M. Kriisile määratud eluaegne vanaduspension alates 7. maist 1993. a ning V. Nurmelale alates 15. juulist 2000. a. Notar väljastas 20. juunil 2002. a pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on E. Kibali vara pärijateks T. Kibal 2/3 mõttelises osas ning pärimisseaduse (PärS ) § 104 alusel vanuse tõttu töövõimetud tütred M. Kriis ja V. Nurmela kumbki 1/6 osas. 2. Hagejad teatasid kostjale 19. juulil 2002. a ja 26. augustil 2002. a kaasomandi lõpetamise soovist, kuid kostja vastuse kohaselt ei soovinud ta kaasomandit lõpetada. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid seejärel kohtusse T. Kibali vastu hagi, milles palusid Uus-Ratasepa kinnistu kaasomandi lõpetada ning jagada kinnistu reaalosadeks. 3. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud T. Kibal hagi. Kostja esitas vastuhagi pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamise, omandiõiguse tunnustamise ning kinnistusraamatu kannete kustutamise nõudes. Vastuhagi kohaselt puudus hagejatel õiguslik alus sundosa pärida, sest nad ei olnud pärandi avanemise hetkel töövõimetud. Seega on notar pärimisõiguse tunnistuse sundosale välja andnud õigusliku aluseta ning nii pärimisavaldus kui ka pärimisõiguse tunnistus on tehingute tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 66 ja 68 järgi osaliselt tühised. 4. Tartu Maakohus jättis 4. juuli 2003. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja vastuhagi, tunnustades tema omandiõigust seni kummalegi hagejale kui kaasomanikule kuulunud mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Maakohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt vastuhagi, mis välistab põhihagi rahuldamise, puudub kohtul võimalus anda õiguslikku hinnangut põhihagi osas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda pensionil olemine või pensioni saamine üheselt asjaolu, et isik on töövõimetu. Pärimisseadus ega ka seadusest tulenev notari ametitoimingute tegemise kord ei sätesta töövõimetuse mõistet ning pärandi avanemise ja pärimistunnistuse väljaandmise hetkel ei tulenenud ühestki õigusaktist, et pensioniikka jõudmine tooks automaatselt kaasa isiku töövõimetuse. Pärandi avanemise hetkel kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 11 kohaselt on töövõimetu selline isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire, mille tõttu isik ei ole võimeline tööga elatist teenima või tegema seda riiklikule normile vastavas mahus. Seega saab töövõimetusena vaadelda konkreetse isiku faktilist seisundit. Hagejad pole tõendanud, et nad oleksid olnud pärandi avanemise hetkel haigusest või vigastusest tuleneva organismi funktsionaalse seisundi tõttu töövõimetud. Sundosa peaks olema õigustatud saama töövõimetud isikud, kellel on õigus saada perekonnaseaduse (PerS) alusel pärandajalt ülalpidamist. Hagejatel ei olnud õigust saada oma emalt (pärandajalt) ülalpidamist. Notarite notariaaltoimingute praktika käsitada vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna ei ole kooskõlas isiku testeerimisvabaduse põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele. 5. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 11. veebruari 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi T. Kibali vastuhagi osas uue otsuse, millega jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja V. Nurmela ja M. Kriisi hagi osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas vääralt PärS § 104. Nimetatud paragrahv sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Pärimisseaduse § 104 tähenduses tuleb seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase all mõista ka isikuid, kes on jõudnud pärandi avanemise ajaks pensioniikka ning seda sõltumata asjaolust, kas nad veel töötavad või mitte. Hagejad olid testaatori surma hetkel pensionieas ning neil on õigus saada sundosa. Sundosa instituudi eesmärgiks on sõltumata testaatori tahtest tagada pärandvara osa saamine neile pärandist ilmajäetud seadusjärgsetele pärijatele, kelle vahendid toimetulekuks on seoses töövõime puudumisega piiratud, nagu see on pensioniikka jõudnud isikutel. 6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. 7. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 4. juuni 2004. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis oma 19. oktoobri 2004. a määruses, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte. Tsiviilkolleegiumi arvates on asja lahendamiseks vajalik anda hinnang PärS § 104 vastavusele põhiseaduse ( PS) §-le 32 koostoimes §-ga 11 ja vastata küsimusele, kas abi mittevajavate ning sealhulgas faktiliselt töövõimeliste PärS §-s 104 loetletud isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas PS § 32 lg-st 4 tuleneva põhimõttega, mille järgi pärimisõigus on tagatud. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS) § 358 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 8. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt PärS § 104. T. Kibali arvates leidis Ringkonnakohus ekslikult, et sundosa pärima õigustatud isikuteks on töövõimetute isikutena ka pärandi avanemise hetkeks pensioniikka jõudnud isikud ning seda sõltumata asjaolust, kas nad pärandi avanemise hetkel töötavad. Kostja on seisukohal, et PärS § 104 ei ole kehtestatud redaktsioonis vastavuses PS §-ga 32 koostoimes §-ga 11. Kostja leiab, et tulenevalt PS § 32 lg-st 4 on pärimisõigus seadusreservatsioonita põhiõigus. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Pärimisseaduse § 104 piirab eraõiguses olulist privaatautonoomia põhimõtet, mis pärimisõiguses väljendub testeerimisvabadusena. Et põhiseadus on pärimisõiguse sätestanud reservatsioonideta, on PärS § 104 põhiseadusevastane. Kostja toob võrdluseks Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse artikli 14 lg 1, mis teises lauses sätestab pärimisõigusele otseselt seadusreservatsiooni. Kostja leiab, et isegi kui lugeda testeerimisvabaduse piirangu aluseks PS § 27 lg 1, mis kaitseb perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust, piirab PärS § 104 sundosa instituudi näol PS § 32 lg-st 4 tulenevat pärimisõigust ebaproportsionaalselt. See tuleneb asjaolust, et ühegi seadusega ei ole sisustatud PärS §-s 104 sisalduvat töövõimetuse mõistet. Seaduse tõlgendamise tulemusena võib töövõimetute ülenejate või alanejate sugulaste ring osutuda ebaproportsionaalselt suureks. Isegi kui leida, et PS § 32 lg-s 4 sisalduvat põhiõigust võib piirata PS §-st 27 tuleneva põhiõigusega, peaks sundosa pärima õigustatud isikuteks lugema vaid neid isikuid, kes oleksid õigustatud saama pärandajalt ülalpidamist perekonnaõiguse mõttes. Sundosa instituudi eesmärk on aidata täita pärandaja kehtivat ja tema lähedaste vajadusi arvestavat ülalpidamiskohustust ka pärast pärandaja surma. Sundosa kui testeerimisvabaduse piirang on õigustatud üksnes juhtudel, mil seaduse järgi pärima õigustatud isikul on oma faktilisest seisundist tulenevalt eriline abivajadus, mille tõttu tema võime end ise ülal pidada on piiratud. Kostja loeb põhjendamatuks Tartu Ringkonnakohtu seisukoha ja notarite praktika, mille kohaselt käsitatakse sundosa pärima õigustatud töövõimetute isikutena pensioniikka jõudnud isikuid, sõltumata nende faktilisest abivajadusest. Kostja leiab, et selline käsitus ei ole kooskõlas töövõimetuse regulatsiooniga ega vastavuses PS § 32 lg-ga 4 ega ka PS §-ga 27. 9. Hagejad leiavad, et kassatsioonkaebus on alusetu. Pärimisseaduse § 104 ei ole vastuolus PS §-ga 11, sest tegemist on pärimisõigusliku korralduse vabaduse piiramisega sundosa näol isikute kasuks, kes seda eriliselt vajavad. See piirang kujutab endast demokraatlikus ühiskonnas vajalikku piirangut ja ei moonuta piiratava õiguse olemust. Põhiseaduse § 27, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, on hagejate arvates eraldiseisev norm PS § 32 suhtes, mis peab muuhulgas tagama pärimisõiguse. Ei ole põhjendatud kostja väide, et sundosa pärimise õigus tuleks sõnastada lähtuvalt PS §-st 27 ja perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustest. Hagejate arvates on PärS §-s 104 loetletud isikute õigus sundosa saamisele kooskõlas PS §-ga 32. Lisaks leiavad hagejad, et T. Kibal on eksitanud kohut ja püüdnud protsessi venitada, kuritarvitades nii protsessiosalise õigusi, mis on sätestatud TsMS §-des 68 ja 69. 10. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et PärS § 104 ei ole vastuolus PS §-dega 32 ja 11 nende koostoimes. Piirang on kehtestatud põhiseadusega kooskõlas oleva seadusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Pärandaja viimset tahteavaldust realiseeritakse, kaitstes pärandajale kõige lähemate töövõimetute isikute huve proportsionaalselt. Selline kaitse on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5, mis sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sundosa instituudi eesmärk on pärandaja abivajavate perekonnaliikmete vajadustega arvestamine ka pärast pärandaja surma. Riigikogu õiguskomisjon hindab PärS § 104 kui selle eesmärgi saavutamiseks sobivat abinõu. Kuna ei ole teist, isikut vähem koormavat ja vähemalt sama efektiivset abinõu, on PärS § 104 vajalik. Sundosa instituut on proportsionaalne, kuna arvestab võrdselt nii pärandaja viimse tahte kui ka tema töövõimetute perekonnaliikmete huvidega. Töövõimetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuteks alaealised, vanaduspensionärid ja isikud, kes on kaotanud töövõime invaliidistumise tõttu. Töövõimetuse mõiste teistsugusel sisustamisel tuleks luua mehhanism selle tuvastamiseks igal üksikjuhul, mis õiguskomisjoni arvamuse kohaselt ei ole otstarbekas. 11. Justiitsminister on seisukohal, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus saab olla ainult faktiliselt töövõimetutel isikutel. Sellist tõlgendust toetab sätte grammatiline sõnastus. Et kehtiv eraõigus ei määratle töövõimetuse mõistet täpsemalt, tuleb töövõimetuna käsitada inimest, kes ei ole võimeline endale ise elatist teenima. Kui seadusandja oleks soovinud seada sundosa saamise õiguse sõltuvusse vanusest, oleks ta seda pidanud selgesõnaliselt tegema. Pärimisseaduse § 104 eesmärk on lähisugulaste ja abikaasa õiguste kaitse. Sätte sõnastusest nähtub, et seadusandja soovis kaitsta üksnes isikuid, kes vastavad normis toodud kriteeriumidele. Eraautonoomiasse sekkumine on õigustatud, kui nii kaitstakse isikuid, kes kaitset vajavad. Pärimisseaduse § 104 põhiseaduskohane tõlgendus toetab samuti eraautonoomiasse sekkumist vaid töövõimetute isikute huvide kaitseks. Formaalselt vanaduspensioniikka jõudnud isik ei ole automaatselt töövõimetu PärS § 104 mõttes. Sundosa regulatsioonile tõlgenduse andmisel ei saa olla määrava tähendusega notarite praktika. Kui PärS § 104 tõlgendada selliselt, et sundosa õigus laieneb kõigile vanaduspensioni ikka jõudnud isikutele, on käesolevas asjas tegemist põhiõiguse piiranguga. Piirangu eesmärk on pärandajaga lähedalt seotud abivajavate isikute jaoks kindlustunde loomine olukorra puhuks, kui pärandaja peaks nad pärijate ringist välistama või nende osasid piirama. Faktiliselt töövõimetute isikute puhul on see meede suunatud majandusliku kindluse loomisele. Pärimisseaduse § 104 kui abinõu on vajalik, kuna raske on leida muud vahendit, mis pärimisõiguse raames oleks vähem koormav. Et isikuid, kes on võimelised ise elatist teenima, ei saa lugeda tegelikult abivajavateks, läheb PärS § 104 selle laiema tõlgenduse puhul nende isikute osas vastuollu proportsionaalsuse printsiibiga. Pärimisseaduse § 104 puhul on tegemist väga ulatusliku põhiõiguste riivega, kuna regulatsiooni rakendumine on suurema osa pärimismenetluste puhul reaalne. Samuti on regulatsiooniga seotud iga testamendi tegemist kaaluv isik. Seega oleks PärS § 104 vastuolus PS § 32 lg-ga 4 koostoimes §-ga 11 osas, millega tagatakse sundosa pärimise õigus isikutele, kes ei ole faktiliselt töövõimetud. Vastuolu ei ole, kui tõlgendada PärS § 104 selliselt, et sundosa saamiseks on õigustatud üksnes faktiliselt töövõimetud isikud. 12. Õiguskantsler leiab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on tõlgendanud PärS § 104 vääralt. Tuginedes PS § 27 lg-le 5 ning § 28 lg-le 2, peaks PärS § 104 kohaldamisel arvestama tegelikku abivajadust. Võttes arvesse, et põhiseadusest tuleneb perekonna kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest, saab ka testeerimisvabadust piirata vaid abivajavate perekonnaliikmete huvides. Samas piirab PärS § 104 põhiseaduse § 32 lg-st 4 tulenevat iga perekonnaliikme õigust pärida (perekonna pärimisjärgluse põhimõtet). Õiguskantsler leiab, et PärS § 104 seab ebaproportsionaalselt ning vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega sundosa saamise õiguse sõltuvusse pärija töövõimetusest. 13. Riigikohus küsis põhiseaduslikus küsimuses arvamuse ka Notarite Kojalt ning Eesti Advokatuurilt. Notarite Koda leiab, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa saamise õigus laieneb kõigile isikutele, kes on jõudnud vanaduspensioniikka. Muude kriteeriumide arvestamine ning faktilise töövõimetuse tõendamine tekitaks veelgi suuremaid probleeme, sest kaasneksid täiendavad kulud isikutele. Notarite Koda leiab, et PärS § 104 on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5, mille kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Eesti Advokatuur leiab, et PärS § 104 ei ole sundosa sätestamise osas põhiseadusevastane. Pärimisseaduse § 104 on küll kitsendus põhiseaduse § 32 lg-s 4 sätestatud põhiõiguse suhtes, kuid see kitsendus võib olla õigustatud. Advokatuuri arvates teenib sundosa instituut põlvkondade järjepidevust, sh varalist järjepidevust. Põhiseadus kaitseb perekonda kui eesti rahvuse ja kultuuri säilimise põhialust. Kuna sundosa instituut teenib perekonna kaitse põhimõtet ning tegemist on eesmärgipärase ja proportsionaalse meetmega, ei eksisteeri vastuolu põhiseadusega. 14. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hagejad ja kostja on esitanud Riigikohtule ka kohtukulude nimekirjad ja palunud vastastikku kohtukulude väljamõistmist. Asjassepuutuv säte 15. Pärimisseaduse (RT I 1996, 38, 752...RT I 2002, 53, 336) § 104 sätestab: «Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa». Üldkogu seisukoht 16. Käesoleva asja lahendamiseks peab üldkogu esmalt vajalikuks selgitada põhiseaduse § 32 sisu testeerimisvabaduse seisukohalt (I). Seejärel võtab üldkogu seisukoha PärS § 104 tõlgendamise osas (II) ning lahendab tsiviilasja (III). I. 17. Põhiseaduse § 32 lg 4 sätestab: «Pärimisõigus on tagatud.» Seda normi tuleb tõlgendada kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Testamendiga oma vara teistele isikutele edasi andmise õigus on oluline osa vabadusest, mida isik oma vara suhtes omab. Ka rahvusvahelistes inimõigustealastes normides tunnustatakse pärandamisvabadust osana omandivabadusest. Näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta sisaldab selgesõnalist õigust oma vara pärandada (art 17). Kuigi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei sisalda sõnaselget pärimisega seotud õigust, on Euroopa Inimõiguste Kohus testeerimisvabadusele seoses omandipuutumatusega siiski viidanud ( nt Marckx v. Belgia lahend 13. juunist 1979, Papamichalopoulos jt v. Kreeka lahend 24. juunist 1993, p 43 ). Arvestades eeltoodut, leiab üldkogu, et PS § 32 lg 4 kaitseb muu hulgas pärandaja vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada. 18. Testeerimisvabadus, nagu omandipuutumatus üldiselt, ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 kohaselt võib igaühe õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada kitsendada seadus. Kuna testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimalik seadusega kitsendada, st tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega on seadusandja õigustatud testeerimisvabadust kitsendama üldistes huvides eesmärkide nimel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. 19. Sundosa instituut on üheks võimalikuks piiranguks testeerimisvabadusele, sest sundosa näol on piiratud pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele. Sundosa peab seetõttu täitma mõnda legitiimset eesmärki ning nimetatud eesmärk peab testeerimisvabaduse piiranguna olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega on vajalik kontrollida, kas seadusandja kehtestatud sundosa instituut on sobiv, vajalik ning mõõdupärane testeerimisvabaduse piirang. II. 20. Enne PärS § 104 põhiseaduspärasuse hindamist on vaja tõlgendada selles normis kasutatud mõistet «töövõimetus». Kohtud on PärS § 104 tõlgendanud erinevalt. Tartu Maakohtu arvates ei too pensioniikka jõudmine automaatselt kaasa isiku töövõimetust PärS § 104 tähenduses. Sundosa saamise õigus on maakohtu arvates ainult isikul, kes oma faktilisest seisundist tulenevalt ei ole võimeline tööga elatist teenima. Tartu Ringkonnakohtu arvates tuleb töövõimetute isikute all mõista kõiki pensioniikka jõudnud isikuid. Sisuliselt nõustus sellise tõlgendusega ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, kes oma 19. oktoobri 2004. a määruses käesolevas tsiviilasjas märkis, et «sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte». 21. Grammatiline tõlgendamine ei võimalda PärS § 104 tõlgendamise osas ühest seisukohta võtta. Näiteks «Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999» on töövõimetuse sisustamisel kasutatud väljendeid «töövõimetu invaliid», «püsiv töövõimetus» ja «töövõimetusleht». Need selgitused ei ole piisavad, andmaks vastust küsimusele, milline isikute ring on PärS § 104 järgi õigustatud saama sundosa. 22. Sätte kujunemislugu ei võimalda PärS § 104 tõlgendamisel samuti selgust saavutada. Riigikogu võttis pärimisseaduse vastu 15. mail 1996. a ja seadus jõustus 1. jaanuaril 1997. a. Pärimisseaduse § 104 kehtiv tekst oli sisuliselt samal kujul juba pärimisseaduse eelnõu (13 SE) algses tekstis (algselt eelnõu § 106) ega muutunud Riigikogu menetluse käigus. Eelnõu seletuskirjas ei ole mõistet «töövõimetus» täpsemalt sisustatud. Seletuskirjas on vaid märgitud, et «sundosa nii suur rakendamine, nagu seda 1940. aasta eelnõu ette nägi, ei ole praegusel ajal põhjendatud» ning et «sundosa saamise õigus on jäetud ainult pärandaja töövõimetutele otsejoones sugulastele ning töövõimetule abikaasale». Ka Riigikogu stenogrammidest ei ole võimalik leida täpsemaid suuniseid mõiste «töövõimetus» tõlgendamiseks. 23. Kuni pärimisseaduse jõustumiseni reguleeris sundosa Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 540, mille järgi oli pärandist sundosa saamise õigus pärandaja alaealistel või töövõimetutel lastel (sealhulgas lapsendatutel), samuti töövõimetul abikaasal, töövõimetutel vanematel (lapsendajatel) ja pärandaja ülalpeetavatel. Samas ei olnud ka tsiviilkoodeksis täpsustatud, mida mõista «töövõimetuse» all. «Eesti NSV tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaandes» (J. Ananjeva, P. Kask, E. Laasik, Tallinn, 1969) on TsK § 540 kohta märgitud, et «antud paragrahv sisaldab testamentliku korralduse vabaduse ainukese piiramise sundosa näol nende isikute kasuks, kes seda eriliselt vajavad» (lk 576). Lisaks on samas märgitud, et «... testaator ei või mõjutada alaealiste ja teiste töövõimetute pärijate pärimisõigust ...». Küll oli töövõimetuse mõistet kommenteeritud põhjalikumalt § 536 lg 3 juures, mille kohaselt oli surnu seadusjärgsete pärijate hulgas lisaks üldistele seadusjärgsetele pärijatele ka töövõimetud isikud, kes olid tema ülalpidamisel kuni tema surmani mitte vähem kui üks aasta. Kommentaaris TsK § 536 lg 3 kohta (lk 573) on märgitud, et pärandaja töövõimetute ülalpeetavate hulka loetakse I, II ja III grupi invaliidid (sõltumata pensioni olemasolust), kõrgesse ikka jõudnud isikud (mehed üle 60 aasta ja naised üle 55 aasta vanuses), samuti alla 16-aastased isikud (õpilased kuni 18-aastaseks saamiseni). 24. Praktikas mõisteti töövõimetute isikute all TsK § 536 lg 3 ja seeläbi ilmselt ka § 540 rakendamisel kõiki vanaduspensionäre. Näiteks justiitsministri 3. novembri 1993. a määrusega nr 6 kinnitatud notariaaltoimingute tegemise korra (tervikuna kehtis kuni 1. maini 2000. a) p 144 lg 1 sätestas TsK § 536 lg 3 rakendamiseks juhise: «Töövõimetuks loetakse pensioniikka jõudnud isikud, I, II ja III grupi invaliidid sõltumata sellest, kas neile isikutele on määratud vanadus- või invaliidsuspension, samuti isikud, kes ei ole saanud 16-aastaseks, õpilased aga 18-aastaseks.» Sama määruse p 144 lg 3 sätestas, et «ülalpeetava töövõimetust, mis on seotud tema eaga, kontrollitakse passi või sünnitunnistuse järgi; töövõimetust seoses tervisliku seisundiga tehakse kindlaks pensionitunnistuse või meditsiiniasutuse tõendi alusel». Justiitsministri hilisemad määrused, mis on kehtestatud pärimisseaduse alusel teostatavate notariaaltoimingute reguleerimiseks, mh kehtiv justiitsministri 25. jaanuari 2002. a määrusega nr 4 kinnitatud pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord, samuti notariaadiseadus ega tõestamisseadus ei sisalda sätteid selle kohta, mida töövõimetuse all silmas pidada. 25. Riigikohus ei ole varem võtnud seisukohta PärS § 104 tõlgendamise ja rakendamise kohta ega sisustanud töövõimetuse mõistet pärimisseaduse tähenduses. Menetlusosaliste selgituste ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõistetakse PärS § 104 rakendamisel töövõimetute isikute all ka praegusel ajal sarnaselt TsK § 540 rakenduspraktikaga kõiki vanaduspensionäre. Üldkogul ei ole põhjust nendes selgitustes kahelda. Üldkogu arvates ei saa aga sätte tõlgendamisel olla määravaks kriteeriumiks selle sätte rakenduspraktika. Vastasel juhul oleks Riigikohus seotud alama astme kohtute otsuste ning notarite praktikaga, mis käesoleval juhul põhineb pealegi enne Eesti taasiseseisvumist alguse saanud ja kinnistunud TsK § 540 rakenduspraktikal. Riigikohtul on kohustus anda kohaldatavale normile omapoolne tõlgendus, arvestades muuhulgas sätte eesmärki tänapäeva ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ning põhiseadusest tulenevaid nõudmisi pärimisõiguse institutsiooni kujundamisel. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 järgi tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Selleks analüüsib üldkogu töövõimetuse mõiste kasutamist pärimisseaduses ja teistes õigusaktides. 26. Töövõimetuse mõistet on pärimisseaduses kasutatud vaid sundosa saajate ringi kindlaksmääramisel. Sundosa saajate ringi ei ole sealjuures teistes kehtivates ja pärimist reguleerivates õigusaktides täpsustatud. Pärimisseaduse sundosa regulatsioon (§-d 104–109) on selle seaduse raames võrdlemisi autonoomne. Pärimisseaduse teistest sätetest ei nähtu ei sundosa eesmärki ega täpsustata sundosa saajate ringi ka pärimismenetlust puudutavates sätetes. Seega ei ole pärimisseadusest endast võimalik süstemaatilise tõlgendamise abil üheselt järeldada, millises tähenduses töövõimetuse mõistet §-s 104 kasutatud on. 27. Töövõimetuse kriteeriumit kasutatakse lisaks pärimisseadusele mitmes muus õigusaktis. Näiteks on perekonnaseaduses sätestatud abikaasade ja lähisugulaste vahelised ülalpidamiskohustused üldjuhul seotud töövõimetuse ja abivajaduse kriteeriumitega. Samas ei defineeri perekonnaseaduse sätted, mis ülalpidamiskohustust reguleerivad, töövõimetuse mõistet täpsemalt (vt PerS § 60 lg 1, § 64 lg 1, § 65, § 66 ja § 67). Töövõimetuse kriteeriumi täpsemale sisule viitab üksnes PerS § 22 lg 1, mille kohaselt on abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Samas ei ole see säte suunatud töövõimetuse mõiste üldisele defineerimisele ega hõlma näiteks alaealisi. Tuleb ka arvestada, et perekonnaseaduses on töövõimetuse sisu määratlemisest ülalpidamiskohustuse alusena selgemini väljendatud abivajaduse idee. 28. Mitmes pensioni- ja ravikindlustust reguleerivas avalik-õiguslikus õigusaktis on töövõimetust sisustatud tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasneva võimatusena tööga elatist teenida. Nii on töövõimetus RPKS § 14 lg 1 järgi eelduseks töövõimetuspensioni saamisel. Töövõimetuna mõistetakse isikut, kes on vanuses 16 aastat kuni vanaduspensionieani, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras töövõime kaotusega 40–100 protsenti ja kellel on olemas töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. Püsiv töövõimetus on RPKS § 16 lg 1 järgi kas täielik või osaline töövõimetus. Täielikult töövõimetu on RPKS § 16 lg 2 järgi isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Osaliselt töövõimetu on RPKS § 16 lg 3 järgi isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Püsiv töövõimetus, selle tekkimise aeg, põhjus ja kestus tuvastatakse RPKS § 16 lg 9 järgi arstliku töövõimetuse ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riikliku pensionikindlustuse seaduses eristatakse töövõimetuid isikuid selgelt vanaduspensioni eas olevatest isikutest. Näiteks võib RPKS § 16 lg 7 järgi isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Toitjakaotuspensioni reguleerivates sätetes on viidatud «vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetule» isikule (RPKS § 20 lg 2 p 2). Õigus rahvapensionile on RPKS § 22 järgi mitmetel vanaduspensionile õigust mitteomavatel 63-aastastel isikutel (lg 1 p 1) ja püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikutel (lg 1 p 2). Sarnased regulatsioonid, mis sidusid töövõimetuse faktilise töövõime täieliku või osalise kaotusega, sisaldusid ka 1. maist 1991. a kuni 1. aprillini 2000. a kehtinud Eesti Vabariigi pensioniseaduses. Töövõimetust tuntakse ka kogumispensionide seaduse tähenduses, kusjuures jällegi eristatakse töövõimetust pensionieast (nt kogumispensionide seaduse § 61 lg 3, § 63 lg 3 või § 64 lg 2). Riigikogu 10. märtsi 2004. a seadusega ratifitseeritud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 14 kohaselt on töövõimetus seotud haigusliku seisundiga, mille tõttu jääb saamata töine tulu. Ravikindlustusseaduse § 51 lg-s 1 on loetletud ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumid, milleks on esmajoones kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust. 29. Tervisehädadest, mitte vanusest tingitud seisundina tunnistatakse töövõimetust ka tööõiguses. Nii ei ole Eesti Vabariigi töölepingu seaduses (TLS) loetud alaealist töövõimetuks. Küll on alaealiste töötamiseks TLS §-s 2 1 (varem §-s 2) ette nähtud teatud piirangud. Töötaja ajutine töövõimetus on TLS § 55 p 4 järgi töölepingu peatumise aluseks. Tööandjal on TLS § 107 järgi õigus töötaja pikemaajalise töövõimetuse (milleks on ilmselt tervislik põhjus) korral tööleping lõpetada. Sellest eristub selgelt töölepingu lõpetamine vanuse tõttu (TLS § 108), mis on töövõimetusest erinev alus. Puhkuseseaduse § 17 lg 1 p 1 järgi on puhkuse kasutamist takistavaks asjaoluks töötaja ajutine töövõimetus (nt haigus). 30. Tervisekahju hüvitiste väljamõistmise senises praktikas on oluline Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud «Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord». Selle p 5 järgi on kannatanu surma korral kahju eest hüvituse saamise õigus muuhulgas töövõimetutel isikutel, kes olid surnud isiku ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevaks õigus saada temalt ülalpidamist. Korra p 6 järgi teeb kannatanu töövõime kaotuse astme kindlaks vaegurluse ekspertiisi komisjon ( VEK) protsentides, lähtudes kutsealase töövõime kaotusest vastava töövigastuse tagajärjel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-02 (RT III 2002, 31, 342) on kolleegium hinnanud vanaduspensionäri õigusi tervisekahju hüvitise saamiseks. Kolleegium leidis, et «tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel». Sellest võib järeldada, et vanaduspensionäri töövõimetust saab vähemalt nimetatud korra kohaldamiseks igal üksikjuhul tuvastada. 31. Üldkogu leiab, et eeltoodud õigusakte ei saa PärS § 104 tõlgendamisel üheselt aluseks võtta, sest erinevates normides mõistetakse töövõimetust erinevalt. Perekonnaseaduses ei ole töövõimetust üheselt defineeritud. Töövõimetuse mõiste sisustamisel ei saa piirduda ka avalik-õiguslikes aktides ja tööõiguses sisalduva ainuüksi tervislikul seisundil põhineva invaliidsuse mõistega, kuna nendes aktides on töövõimetuse tähendus ja regulatsiooniese pärimisseadusest oluliselt erinevad. Üldkogul ei ole võimalik PärS § 104 tõlgendamisel eelistada ühes õigusaktis aluseks võetud tõlgendust teistele. Seetõttu tuleb pärimisseaduse regulatsiooni hinnata lähtuvalt sundosa instituudi eesmärkidest ning põhiseaduslikest põhimõtetest, võttes aluseks seisukoha, et töövõimetuse mõiste on PärS §-s 104 autonoomse tähendusega. 32. Sundosa instituudil võib olla erinevaid eesmärke, mis õigustavad testeerimisvabaduse piirangut. Ka muude riikide praktikat analüüsides selgub, et puudub selge ja ühene seisukoht, mis eesmärke sundosa täidab või täita saab. Kuigi sundosa instituuti tuntakse laialdaselt, on selle sisu erinev. Ühe sundosa instituudi eesmärgina nähakse perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamist, võimaldades pärandist vähemalt teatud osa saada lähedastel (tavaliselt lähisugulastel ja abikaasal), sõltumata nende abivajadusest, töövõimetusest või muudest sarnastest kriteeriumidest. Teine levinud sundosa instituudi eesmärk on tagada pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud isikute piisav sissetulek pärast pärandaja surma, kui pärandist täielik ilmajätmine oleks ebaõiglane või tooks kaasa nende isikute vaesusse langemise. Ainuüksi faktiline võimetus teha tööd ei ole sundosa määramisel otsustava tähendusega. 33. Põhiseadus ei välista erinevate eesmärkide aluseksvõtmist sundosa instituudi kujundamisel seadusandja poolt. Pärimisõigus kui õigusharu tervikuna on olulisel määral seaduse poolt kujundatud ja kujundatav õigus. Ilma õigusliku regulatsioonita, mis garanteerib isikule õiguse pärida (eriti mis puudutab seadusjärgset pärimist), ei oleks võimalik seda õigust teostada. Samuti vajavad õiguslikku regulatsiooni testamendiga seonduvad küsimused (nt testamendi kehtivuse alused). Seadusandjal on seega küllaltki suur vabadus kehtestada reegleid nii seadusjärgse kui testamendijärgse pärimise kohta, ilma et need oleksid iseenesest põhiseadusega vastuolus. Samas ei ole seadusandjal pärimisõiguse reeglite kujundamisel täiesti vabad käed. Ka seadusandja peab lähtuma pärimisõiguse põhiseaduslikest põhimõtetest ning pärandaja suhtes rakendatud kitsendused peavad olema põhiseaduse valguses õigustatud. 34. Üldkogu leiab, et põhimõtteliselt õigustaks sundosa kehtestamist nii perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine. Perekonna pärimisjärgluse põhimõte väljendub muuhulgas PS § 27 lg-s 1, mille kohaselt perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Isiku lähedastel perekonnaliikmetel on huvi saada osa pärandaja pärandist. Kõige selgemini väljendub perekonna pärimisjärgluse põhimõte seadusjärgse pärimise korral, mil riigil ei ole õigust jätta lähisugulasi pärandist ilma. Pärandi saamise huvi võib seadusandja aga kaitsta ka testamendijärgse pärimise korral, nii nagu seda on tehtud mitmetes teistes riikides. Perekonnaliikmete abivajadus kui testeerimisvabaduse piirang tugineb PS § 27 lg-le 3, mis annab vanematele õiguse ja paneb kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, samuti PS § 27 lg-le 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. 35. Pärimisseaduse § 104 eesmärgiks ei ole normi sõnastust ja tekkelugu arvestades tagada teatud osa pärandist kõigile perekonnaliikmetele. Seadusandja ei ole soovinud tagada sundosa kõigile surnu lähedastele, kes osaleksid pärimisel seadusjärgse pärimise korral. Seetõttu leiab üldkogu, et PärS § 104 eesmärki tuleb eelkõige otsida vajadusest tagada abivajavate perekonnaliikmete ülalpidamine. See eesmärk vastab mitmetes teistes eraõiguslikes seadustes sätestatud regulatsioonide eesmärgile. Näiteks näeb pärimisseadusega sarnase regulatsiooni surnu lähedaste huvide kaitseks ette võlaõigusseaduse ( VÕS) kahju hüvitamise regulatsioon isiku surma põhjustamise korral. Nii näeb VÕS § 129 lg 3 surma põhjustajale ette kohustuse maksta eeldatavaks ülalpidamiseks vajalik raha isikutele, keda kannatanu oli surma ajal seadusest tulenevalt kohustatud ülal pidama. Võlaõigusseaduse § 129 lg 4 laiendab selle kohustuse ka isikutele, kelle ülalpidamiskohustus oleks kannatanu eeldatava eluea jooksul tulevikus tekkinud ning VÕS § 129 lg 6 ka faktiliselt kannatanu ülalpidamisel olnuile. Sarnast abivajavate lähedaste toetamise ideed kannavad ka perekonnaseaduses sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused. Näiteks on PerS § 60 lg 1 järgi vanem kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last ning PerS § 64 lg 1 järgi on täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. 36. Üldkogu hindab PärS § 104 mitmetitõlgendatavuse tõttu ka erinevate võimalike tõlgenduste põhiseaduspärasust. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul puudub alus normi põhiseadusevastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. 37. Kui sundosa saamiseks PärS § 104 alusel oleks õigustatud kõik pensioniealised alanejad või ülenejad sugulased ja abikaasa, oleks raske leida sellise normi põhiseaduslikku õigustust. Hagejad, Riigikogu õiguskomisjon ning Notarite Koda õigustavad sellist tõlgendust vajadusega tagada abi seda eriliselt vajavatele isikutele. Üldkogu arvates ei pruugi selline eeldus siiski paika pidada, sest vanaduspensioniikka jõudnud isik ei pruugi olla abivajav. Samuti ei teeni kõigile vanaduspensionäridele sundosa andmine perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamise eesmärki – kõik lähisugulased ei ole sellise tõlgenduse korral õigustatud sundosa saama. Ka puhtpraktiliselt tekitab sundosa saamise seostamine vanaduspensioniea saabumisega rea probleeme. Vanaduspensioniiga on aastate lõikes muutunud, hetkel on see RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi 63 aastat, kusjuures naiste pensioniea osas kestab praegu üleminekuperiood (RPKS § 7 lg 2). Lisaks pakub riikliku pensionikindlustuse seadus rea võimalusi minna vanaduspensionile enne üldise pensioniea saabumist (RPKS § 9 lg 1, § 10). See tekitab aga küsimuse isikute võimalikust põhjendamatust ebavõrdsest kohtlemisest, lähtudes erinevast vanaduspensionieast. 38. Pärimisseaduse § 104 rakendamisel ei oleks korrektne ka eeldus, et vanaduspensionärid on automaatselt töövõimetud või abivajavad isikud. See eeldus võis pigem paika pidada enne Eesti taasiseseisvumist, mil kehtis üldine töökohustus, millest inimene vabanes alles pensioniikka jõudmisel. Mingi eluea saabumine ei tähenda üldkogu arvates iseenesest seda, et isik enam tööd ei suudaks teha ja vajaks seetõttu abi. Üldkogu leiab seetõttu, et PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa saamise õigus oleks kõigil vanaduspensionäridel, ilma et kaalutaks nende abivajadust, ei oleks piisavalt õigustatud piirang testeerimisvabadusele, täitmaks abivajavate perekonnaliikmete toetamise eesmärki. 39. Justiitsminister toetab PärS § 104 tõlgendust, mille kohaselt tuleks igal üksikjuhul tuvastada sundosa taotleva isiku töövõimetus. Ka selle tõlgenduse puhul oleks justiitsministri arvates PärS § 104 eesmärgiks eriliselt abi vajavate isikute toetamine. Eeldus, et iga faktiliselt töövõimetu isik vajab erilist abi, ei pruugi aga paika pidada, sest lisaks tööle on võimalik sissetulekut saada muude vahenditega. Faktilise töövõimetuse aluseks võtmine ei ole õigustatud isegi juhul, kui enamik faktiliselt töövõimetutest isikutest vajab erilist abi, sest konkreetsel juhul võib kõrge elatustasemega töövõimetule isikule sundosa võimaldamine kaasa tuua testeerimisvabaduse ebaproportsionaalse piiramise. Üldkogu ei näe eesmärke, mille nimel oleks selline ebaproportsionaalne piiramine üksikjuhul õigustatud. 40. Üldkogu arvates vastab põhiseadusele PärS § 104 tõlgendus, mis seob sundosa saamise õiguse faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Riigipoolsed meetmed, tagamaks vanemate kohustust hoolitseda varaliselt oma laste eest ja vastupidi ning abikaasade vastastikuse varalise hoolitsemise kohustust seonduvad eelkõige sellega, kas reaalselt abi vajatakse või mitte. Samal põhimõttel on sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused perekonnaseaduses (§ 60 lg 1, § 64 lg 1). Need sätted väljendavad ühist ideed perekonna vastastikuse hoolitsemise ja ülapidamise kohustusest, kui seda vajatakse. Mõlema regulatsiooni aluseks olev idee baseerub PS § 27 lg-l 5, mis piirab hoolitsemiskohustuse abivajavate pereliikmetega. Töövõimetu pärija abivajadusest lähtuv sundosa instituut on testeerimisvabaduse piiranguna ka sobiv, vajalik ning mõõdupärane vahend, tagamaks perekonnaliikmete toimetulekut. Puuduvad vähem pärandajat koormavad sama efektiivsed meetmed, mis aitaksid pärija abivajadust leevendada. Testeerimisvabadus ei ole ka niivõrd kaalukas põhiõigus, mis kaaluks üles vajaduse ja kohustuse hoolitseda pärandaja töövõimetute abivajavate lähisugulaste eest. Üldkogu jõuab eelneva põhjal järeldusele, et PärS § 104 on õige sisustada selliselt, et sundosa saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning kes vajavad seetõttu erilist abi. 41. Töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib olla esmajoones eluiga, tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. Pärimisseaduse §-ga 104 hõlmatud ühe isikute grupi – puude tõttu ennast elatada mittesuutvad isikud – määratlemisel saab osaliselt lähtuda riikliku pensionikindlustuse seadusest. Samas tuleb aluseks võtta ka abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Üldkogu leiab, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Üldkogu arvates on sätte tõlgendamisel mõistlik eeldada, et sätte rakendusalasse on hõlmatud pärandaja alaealised alanejad sugulased. Nende puhul tuleks abivajadust eeldada, st teised pärijad peavad nende sundosa õiguse välistatusele tuginemiseks abivajaduse puudumist vaidluse korral tõendama. Muudel juhtudel peab sundosa saamisele pretendeeriv isik ise tõendama, et ta on PärS § 104 mõttes töövõimetu, st tal ei ole võimalik endale elatist teenida ja puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. 42. Pärimisseaduse §-le 104 üldkogu poolse tõlgenduse andmisega kaasneda võivad rakendamisprobleemid, millele viitasid Riigikogu õiguskomisjon ja Notarite Koda, ei ole ületamatud. Abivajaduse kriteeriumi aluseksvõtmisel sundosa saamise õiguse alusena saab lähtuda perekonnaseaduses kasutusel olevast mõistest, mis võimaldab sundosa saajate ringi kindlaks määrata. Vaidluse korral langetab lõpliku otsuse abivajaduse ja töövõimetuse kohta kohus, lähtudes eespool märgitud tõendamiskohustuse jaotusest (vt käesoleva otsuse p 41). 43. Sundosa saajate ringi piiramine vaid abivajavate faktiliselt töövõimetute lähisugulastega ja abikaasaga ei ole vastuolus perekonna pärimisjärgluse põhimõttega. Perekonna pärimisjärgluse põhimõttest ei tulene põhiseaduslikku nõuet, et kõigil pärandaja lähedastel oleks testamendijärgse pärimise korral õigus saada osa pärandist. Seadusandja võib perekonna pärimisjärgluse põhimõtet testeerimisvabaduse piiramise eesmärgina arvesse võtta, kuid ei ole kohustatud seda tegema. Perekonna pärimisjärgluse põhimõtet tuleb tugevamini arvesse võtta seadusjärgse pärimise korral. Seadusandja on seda ka teinud, tagades pärandvara ülemineku lähedastele, mitte riigile või kolmandatele isikutele. Seadusandjal ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust kaitsta lähedaste huve pärandaja testeerimisvabaduse realiseerimise vastu. III. 44. Kuna üldkogu leiab, et PärS § 104 on võimalik tõlgendada selliselt, mis tagab normi kooskõla põhiseadusega, puudub vajadus selle sätte põhiseadusevastaseks või kehtetuks tunnistamiseks. Käesoleva asja lahendamiseks on vaja tuvastada, kas hagejad on abivajavad ja töövõimetud isikud PärS § 104 tähenduses. Kuna selleks on vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, milleks Riigikohtul puudub võimalus, samuti tagamaks pooltele võimalus tsiviilasjas asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisel edasi kaevata ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 3 ja § 362 p-st 5, tuleb Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kohtukulude väljamõistmise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja sisulise lahendamise tulemustest. Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Harri SALMANN Tambet TAMPUU Peeter VAHER Kohtunike Henn Jõksi ja Lea Laarmaa eriarvamus 1. Ei saa nõustuda üldkogu antud tõlgendusega pärimisseaduse §-le 104. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Pärimisseaduse § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Selle kohtuasja raames oli vajalik esmalt vastata küsimusele, kas vanaduspensioniikka jõudnud lapsed olid pärandi avanemise ajal 7. oktoobril 2001. a töövõimetud selle sätte mõttes või mitte. Leiame, et sätet ajalooliselt ja süstemaatiliselt tõlgendades on vastus sellele küsimusele jaatav. Pärimisseadus võeti vastu 15. mail 1996. a ja kehtestati 1997. a 1. jaanuaril. Varem, 12. oktoobril 1994. a võttis Riigikogu vastu perekonnaseaduse ja kehtestas selle 1. jaanuaril 1995. a. Üldteada on, et enne pärimisseaduse kehtestamist, kui sundosa reguleeris TsK § 540, mõisteti töövõimetu isiku all ka vanaduspensioniikka jõudnud isikut (üldkogu otsuse p 24). Miski ei viita sellele, et 1996. aastal pärimisseadust vastu võttes soovis seadusandja töövõimetuse mõistet sundosa saamise tingimusena sisustada erinevalt varasemast. Seda kinnitab ka üldkogu otsuse p-s 22 märgitu. Tuleb rõhutada, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks muuta praeguseni kehtinud praktikat, mille kohaselt PärS § 104 mõttes loeti töövõimetuks ka vanaduspensioniikka jõudnud isikud. Vastupidi, Riigikogu õiguskomisjon märgib oma kirjas, et «... mõistlik ja otstarbekas oleks töövõimetuse mõiste sisustamisel lähtuda olemasolevast õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuks alaealised, vanaduspensionärid ja isikud, kes on invaliidistumise tõttu kaotanud töövõime». Seega soovis seadusandja 1996. aastal, et PärS § 104 mõttes loetakse töövõimetuks ka vanaduspensioniikka jõudnud lapsed. Leiame, et töövõimetuse mõiste avamiseks pärimisseaduses tuleb esmalt otsida abi pärimisõigusele lähedasest, samuti eraõiguse valdkonda kuuluvast perekonnaseadusest. Kuigi perekonnaseadus ei defineeri töövõimetuse mõistet, tuleneb meie arvates selle seaduse § 22 lg-st 1 üheselt, et vanaduspensionieas isik loetakse töövõimetuks isikuks ja TsÜS §-st 3 tulenevalt peaks olema see nii kogu perekonnaseaduse tähenduses. Juba eelnevast järeldub, et ka perekonnaõigusele lähedase sundosa instituudi osas tuleks vanaduspensioniikka jõudnud isik lugeda töövõimetuks. Seega oli töövõimetuse mõiste PärS §-s 104 algselt määratletud samamoodi kui TsK §-s 540. Me ei jaga arusaama, et mingist ajamomendist muutus see mõiste autonoomseks. Meie arvates tagatakse sundosa instituudiga PS §-st 32 tulenevat perekonna pärimisjärgluse põhimõtet. PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt töövõimetuks isikuks on ka vanaduspensionärid, on konkreetses asjas konkreetse normikontrolli raames kooskõlas ka põhiseadusega, sest ei piira vanaduspensionieas laste õigust sundosale. Seega leiame, et V. Nurmela ja M. Kriis olid pärandi avanemise ajal töövõimetud PärS § 104 mõttes. 2. Üldkogu seisukoha osas, et «töövõimetus» PärS § 104 mõttes tähendab faktilist töövõimetust ja lisaks ka abivajadust, soovime lisaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses leitule, et selline tõlgendus on põhiseadusevastane, lisada veel järgmist. Otsuse p-s 25 on üldkogu märkinud, et kohaldatavale normile tuleb anda tõlgendus, mis arvestab sätte eesmärki tänapäeva ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ja põhiseadusest tulenevaid nõudmisi pärimisõiguse kujundamisel. Eeltooduga tuleb põhimõtteliselt nõustuda, kuid need põhimõtted ei õigusta PärS § 104 senisest erinevat tõlgendust selles asjas. Leiame, et pärandi avanemise aegne (7. oktoober 2001. a) õigusaktide süsteem ega selleaegne ühiskond ei erinenud selle kaasuse kontekstis oluliselt pärimisseaduse vastuvõtmise aegsest õigusmaastikust ja ühiskonnast. Perekonnaseadus eristab väga selgelt töövõimetust ja abivajadust, võlaõigusseadus kehtestati 1. juulist 2002. a. Töökohustus puudus ka 1996. aastal, samuti ei olnud vanaduspensionärid 1996. aastal eelduslikult automaatselt töövõimetud või abivajavad. Lisaks tööle oli sissetulekut võimalik saada muude vahenditega ka 1996. aastal. Üldkogu otsusest ei selgu, millal need tõlgenduse aluseks olnud muudatused aset leidsid (otsuse p-d 35, 38, 39). PärS § 164 lg-st 1 tuleneb meie arvates põhimõte, et pärimissuhetes kohaldatakse reeglina pärandi avanemise aja seadust. Ja mitte ainult pärimisseaduse kehtestamisel, vaid eriregulatsiooni puudumisel ka selle hilisemal muutmisel. Sisuliselt lõi üldkogu 2005. aasta veebruaris sundosa saamist reguleeriva uue õigusnormi ja kohaldas seda tagasiulatuvalt vähemalt neile päranditele, mis on avanenud pärast 7. oktoobrit 2001. a. Isikud, kes testeerisid oma vara, olles teadlikud sundosa saamise senisest praktikast ja kelle pärand on avanenud enne üldkogu otsust, jäid ilma võimalusest viia oma testamendid kooskõlla uue õigusolustikuga. 3. Asja lahendamise seisukohalt leiame, et Tartu Ringkonnakohtu otsus oleks tulnud muutmata jätta. 4. Abstraktse normikontrolli raames saaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses toodud põhjustel PärS § 104 tunnistada kehtetuks osas, milles see seadis sundosa saamise sõltuvusse isiku töövõimetusest. Kuni seadusandja poolt uue regulatsiooni kehtestamiseni oleks sundosa saamise õigus kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel ilma piiranguteta. Kui seadusandja sooviks sundosa saamise õigust või testeerimisvabadust piirata, siis saaks ta seda teha ja kehtestada vastavad normid, andes pärandajale võimaluse oma testamendi või pärimislepingu kooskõlla viimiseks uue regulatsiooniga. 5. Ühineme kohtunik A. Kulli eriarvamusega. H. JÕKS L. LAARMAA Kohtunik Ants Kulli eriarvamus 1. Põhiseaduse (PS) § 32 lõikes 4 sätestatud normi – pärimisõigus on tagatud – tuleb tõlgendada mitte ainult kooskõlas PS §-ga 32, vaid kooskõlas põhiseadusega tervikuna, arvestades põhiseaduse aluspõhimõtteid ja väärtusi ning kasutades kõiki põhiseaduse tõlgendamismeetodeid. 2. Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele ja õigusele ning riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise. Otseselt rahvuse ja kultuuri säilimise tagamisele on suunatud PS § 27 lg 1, mis sätestab: «Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.» Seega väärtustab Eesti põhiseadus perekonda kõrgelt. Põhiseadusest tuleneb riigi positiivne kohustus edendada ja tugevdada perekonda ning luua normistik, mis aitaks kaasa õigluse ja solidaarsuse põhimõtteid kandvate stabiilsete, inimesele kindlustunnet andvate perekonnasuhete kujunemisele. Põhiseaduse § 27 lõikes 1 sätestatud normi olemusse kuulub igaühe õigus tugevale, üksmeelsele ja elujõulisele perekonnale. Pereinimene loob materiaalseid hüvesid perekonna baasil, kõigi pereliikmete toel ja vastastikusel abil. Hindamist väärib ka perekonna osa tööle inspireerimisel ja töömeeleolu loomisel ning vara soetamise motiveerimisel. Pereliikme loodut võib tinglikult käsitada perekonna ühistöö viljana. Selles kontekstis omandab asjaõiguslik omandi kontseptsioon perekonnaõigusliku dimensiooni. Ühiskonnas tunnustatud kõlbeliste põhimõtete kohaselt abistavad lähimad pereliikmed vastavalt oma võimalustele üksteist ka siis, kui kõne all on pereliikme areng või elujärje parandamine, kes on töövõimeline ja otsese puuduse all ei kannata. Eesti kultuurile iseloomulike eetiliste ja moraalsete tõekspidamiste järgi hinnatakse pereliikmetena kõiki võrdselt kõrgelt, sõltumata pereliikme subjektiivsetest omadustest. Lähimate pereliikmete vastastikuse toetamise ja abistamise ideest ja perekonnas loodud materiaalsete väärtuste iseloomust tuleneb pärandaja lähimate pereliikmete õigustatud ootus pärida mingi osa pärandaja varast. 3. Perekonna kaitsegarantii hõlmab ka perekonna varalist sfääri ning on seetõttu lahutamatult seotud põhiseadusliku pärimisõigusega. Põhiseaduse § 32 lõikes 4 sätestatud pärimisõiguse garantii kohustab riiki kujundama pärimisõiguse instituudi välja selliselt, et see oleks kooskõlas perekonna kaitse põhiseaduslike ideede ja pereliikme õigustatud ootustega. Põhiseadusliku pärimisõiguse kui subjektiivse õiguse olemusse kuulub eesti sotsiaal-kultuurilisi tõekspidamisi arvestades minu arvates vähemalt laste, abikaasa ja laste puudumisel vanemate garanteeritud õigus teatud osale pärandaja varast. Samaaegselt kuulub põhiseadusliku pärimisõiguse olemusse PS § 32 lõikest 2 tulenev testeerimisvabadus (pärimisõigusliku käsutuse vabadus), mille koostisosaks on õigus pärida testamendi järgi. Olen seisukohal, et pärandaja lähimate perekonnaliikmete pärimisõigus ja testeerimisvabadus on PS § 32 lõikega 4 hõlmatud konkureerivad, teineteist vastastikku piiravad võrdväärsed põhiõigused, mille õiglane ja muus mõttes põhiseaduspärane tasakaalustamine (mõlema kaitseks nende vastakune kitsendamine) on seadusandja ülesanne. Kui leitakse, et PS § 32 lg 4 kaitsealasse (põhiseaduses nimetatud pärimisõiguse mõistesse) kuulub ainult testeerimisvabadus, siis tuleneks minu arusaamise järgi lähimate perekonnaliikmete põhiseaduslik õigus teatud pärandiosale igal juhul PS § 27 lõikest 1 koostoimes PS §-ga 10, mille kohaselt põhiõiguste kataloogis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. 4. Seadusandja on pärandaja lähimate pereliikmete pärimisõigust ja testeerimisvabadust tasakaalustanud pärimisseaduse sundosa instituudi abil, sätestades nii normid, mis kitsendavad testeerimisvabadust pärandaja perekonnaliikmete kasuks, kui ka normid, mis kitsendavad pereliikmete pärimisõigust testamendijärgse pärija kasuks. Kuna käesoleval juhul on tegemist konkreetse normikontrolliga, siis tuleb sundosa instituudi põhiseaduspärasust hinnata vaid osas, mis on kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuv. 5. Nagu eelpool märgitud, leian, et põhiseaduslikuks pärimisõiguseks on vähemalt pärandaja laste, abikaasa ja laste puudumisel vanemate õigus teatud osale pärandaja varast (sundosa). Käesoleval juhul testeeris ema kogu oma vara ühele lapsele, jättes kaks ülejäänud last pärandist täielikult ilma. Kuna minu käsituse järgi on testeerimisvabadus ja pärandaja laste pärimisõigus võrdväärsed konkureerivad põhiõigused, siis on nende kaitseks nende vastastikune piiramine seadusandja põhiseaduslik kohustus. Seadusandja peab kehtestama reeglid, mis kaitseksid pärandaja last testamendiga pärandist täieliku ilmajätmise eest. Selliste normide kehtestamisel tuleb tagada testeerimisvabaduse põhiseadusliku olemuse säilimine ja kitsenduste kooskõla põhiseadusega. 6. Pärimisseaduse sundosa regulatsiooni järgi on testamendiga pärandist ilmajäetud töövõimetul lapsel õigus sundosana pärida pool pärandiosast, mille ta oleks saanud seadusjärgse pärimise korral, kui kõik seadusjärgsed pärijad oleks pärandi vastu võtnud. Arvestades seda, et testeerimisvabadus ja lapse õigus pärida oma vanema järel on võrdse kaaluga, pean pärandiosa suurust, millele pärandaja lapsel on sundosana õigus, proportsionaalselt õigeks ja põhiseaduspäraseks. 7. Leian, et sundosa regulatsioon on vastuolus põhiseadusega osas, milles see annab sundosa pärimise õiguse ainult pärandaja lapsele, kes on töövõimetu. See piirab ebaproportsionaalselt lapse põhiõigust pärida oma vanema järel, sest piisavalt pole arvesse võetud pärandaja lapse põhiseadusliku pärimisõiguse olemust ja kaalukust ning perekonna kaitse tähtsust. Puudub põhiseaduslik õigustus selleks, et jätta pärandaja laps tema töövõimelisuse tõttu täielikult ilma vanema järgsest pärimisõigusest. Olen ka seisukohal, et pärimisseaduse § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa on õigustatud pärima vaid pärandaja faktiliselt töövõimetu ja abi vajav laps, suurendab veelgi regulatsiooni vastuolu põhiseadusega, sest sellega seoses suureneb oluliselt pärandaja lapse põhiseadusliku pärimisõiguse riive ebaproportsionaalsuse aste. See ahendab põhiseaduse vastaselt pärandaja lapse võimalust teostada oma põhiseaduslikku pärimisõigust. Sellise tõlgenduse korral ei piisa pärandaja lapsel oma sundosaõiguse teostamiseks enam sellest, et ta on juriidilises mõttes töövõimetu, vaid ta peab olema töövõimetu faktiliselt ja vajama abi. Niisiis olen seisukohal, et pärimisseaduse § 104 on Riigikohtu üldkogu antud tõlgenduses vastuolus PS § 32 lõikega 4 koostoimes PS § 27 lõikega 1 osas, milles välistatakse faktiliselt töövõimelise abi mittevajava lapse õigus pärida oma vanema järel, kui vanem on ta testamendiga pärandist ilma jätnud. 8. Ma ei jaga arusaama, et õigustus faktiliselt töövõimelise abi mittevajava lapse täielikuks ilmajätmiseks õigusest pärida oma vanema järel tuleneb PS § 27 lõikest 3, mis sätestab vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning PS § 27 lõikest 5, mis sätestab perekonna kohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. Küll aga jagan ma mõtet, et pärandaja lapse õigus sundosale kätkeb endas ideed, nagu kestaks vanema kohustus hoolitseda oma lapse eest justkui edasi ka pärast vanema surma. Viimane on aga pelgalt idee, mida ei tohi elu tegelikkusega segi ajada. Reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu. Laps, kes vanema pärandi avanemise hetkel on jõukas ja töövõimeline, ei pruugi seda hiljem enam olla. Pärast vanema surma pole aga abivajaval töövõimetul lapsel võimalik vanemalt elatist nõuda. Ei ole kohane sundosaõigusele kohaldada põhimõtteid, mis on rakendatavad elatise instituudile perekonnaõiguses, mille järgi elatist on võimalik vanemalt välja mõista ja selle suurust muuta vastavalt lapse vajadustele. Need argumendid räägivad pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse subjektiivsete faktoritega sidumise vastu. Eelneva kontekstis leian ka, et pärandaja faktiline töövõimetus ja abivajadus ei ole sundosa pärimisõiguse piiramise kriteeriumidena mõistlikud, sest need ei võimalda realiseerida õigluse põhimõtet. Nende kriteeriumide arvestamise korral oleks sundosa pärimisõigus pärandaja lapsel siis, kui ta oli faktiliselt töövõimetu ja abi vajav pärandi avanemise momendil, kuid puuduks, kui ta töövõimetus ja abivajadus tekkis vaid hetk pärast vanema surma. Seega viib PS § 27 lõigete 3 ja 5 kitsas ja elukauge tõlgendamine, kui jääb arvestamata pärimisõiguse olemus, sundosa pärimisõiguse seisukohalt tulemusteni, mida ei saa minu arvates aktsepteerida. Lapse põhiseaduslikku õigust pärida oma vanema järel ei saa seadusega anda juhuste meelevalda. Muuseas, üldkogu otsuse pärimisõiguse ja sundosa kohta avaldatud ideed viivad loogilisel edasiarendamisel minu arvates järeldusele, et testeerimisvabaduse põhiseadusevastase kitsenduse vältimiseks tuleb sundosa pärimisel mõõta pärandaja lapse, kes on testamendiga pärandist ilma jäetud, faktilist töövõimetust ja abivajadust ning tunnustada pärandaja lapse õigust sundosale ulatuses, mis vastab tema töövõimetuse astmele ja vajadustele, kuid mitte üle seaduses sätestatud sundosa määra. Sellest käsitlusest võib võrsuda samuti arusaam, et ka seadusjärgse pärimise korral on õigustatud pärandaja töövõimelise ja abi mittevajava lapse pärandvarast ilmajätmine pärandaja töövõimetu ja abivajava lapse kasuks. See oleks aga vastuolus kontinentaal-euroopalikus pärimisõiguses tunnustatud võrdse jaotamise põhimõttega. 9. Väidan veel, et pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse sõltuvusse seadmine lapse faktilisest töövõimest ja abivajadusest moonutab põhiseadusliku pärimisõiguse olemust. Erinevalt vanema suhtes kuriteo toimepanemisest, mis on tahteline akt ja õigustab põhiseaduspäraselt pärandaja lapse sundosa pärimisõigusest ilmajätmist, on lapse töövõimelisus tavaliselt tema tahtest sõltumatu seisund. Ka abi vajamine või mittevajamine ei sõltu pahatihti lapse tahtest. Ainuüksi pärandaja lapse faktiline võime töötada ja abivajaduse puudumine ei saa minu meelest eetilises plaanis ja põhiseaduslikku väärtuskorda arvestades välistada lapse õigust oma vanema järel pärida. 10. Pärandaja lapse sundosa pärimisõiguse sidumine lapse faktilise töövõimetuse ja abivajadusega on vastuolus perekonna kaitse põhiseaduslike printsiipidega samuti selles mõttes, et see võib pärandaja laste vahelistesse suhetesse külvata arusaamatust ja tülisid, mida ilmekalt tõestab ka käesolev vaidlus. Õigus peab aitama kaasa rahule ja solidaarsusele pereliikmete vahel. 11. Käesolevas kohtuasjas Riigikohtu üldkogu otsuses antud sundosaõiguse kontseptsioon on kontinentaal-Euroopa õigusruumis avangardistlik, rajanedes perekonna- ja pärimisõigusega seotud eluväärtuste (perekond, lapsed, pereliikmete vastastikune abistamine, kindlustunne, materiaalne turvalisus jne) postmodernistlikel hinnangutel, mille põhituumaks on personaalne otsustamisvabadus ja kõikelubatavus. Nendest lähtudes muutis üldkogu oluliselt ka senise sundosaõiguse sisu, piirates pärandaja lapse sundosaõigust juriidilise töövõimetuse asemel lapse faktilise töövõimetuse ja abivajadusega. Olen seisukohal, et sundosaõiguse kui sotsiaalselt tähtsa ja rahva konstitutsioonilise iseloomuga väärtusarusaamadel põhineva õigusinstituudi ümberkujundamine on Eesti õiguskorras seadusandja prerogatiiv. Riigikohtu pädevuses on õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrollimine ja põhiseadusega vastuolus oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamine, mitte aga uue õigusnormi loomine. Pärimisseaduse § 104 tõlgendamise küsimustes ühinen seega kohtunike Henn Jõksi ja Lea Laarmaa eriarvamuses esitatud seisukohtadega. Ants KULL Kohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Jään Riigikohtu üldkogu poolt kohtuasjas (Viiu Nurmela ja Maie Kriis v Tambet Kibal) nr 3-2-1-73-04 tehtud otsuse suhtes eriarvamusele järgmistel kaalutlustel. 1. Ladinakeelne sõna testamentum esimene eestikeelne vaste on teadupärast viimane tahe. Seetõttu ei tohiks testamendijärgse pärimise kaasuse lahendamisel olla ilmselt liigne eeldada, et püütakse välja selgitada pärandaja tegelikku viimast tahet. Pärimisseaduse ( PärS) § 164 lg 1 kohaselt kohaldatakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit avanenud pärandi suhtes (ja seega ka Erna Kibali pärandi suhtes) 1997. a 1. jaanuaril kehtima hakanud pärimisseadust. Seega tuleks ka Erna Kibali tegeliku viimase tahte selgitamisel lähtuda PärS §-s 27 sätestatud testamendi tõlgendamise reeglistikust. Pärimisseadustiku selle paragrahvi esimene lõige nõuab testamendi tõlgendamisel lähtumist selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust. Olen seda meelt, et kuna Erna Kibali pärandi avanemise hetkel oli Eesti õiguspraktikas üldlevinud arusaama kohaselt sundosa saamise õigus vanaduspensionil ülenejal või alanejal sugulasel, siis tuleb lähtuda eeldusest, et Erna Kibali tegelik viimane tahe hõlmas ka tema vanaduspensionil olevate tütarde õigust saada sundosa. Kahtlemata võiksid Tambet Kibal ja tema esindaja tõendada kirjeldatud eelduse paikapidamatust, kuid seda ei ole tehtud. Riigikohtu üldkogu otsuses (edaspidi Otsus) puuduvad kahjuks põhjendused, miks jäetakse konkreetse pärimisõigusliku kohtuasja lahendamisel täiesti analüüsimata pärandaja tegelik tahe ja asutakse lahendama õiguslikku küsimust üldises plaanis. 2. Teiseks leian, et Otsuse punktides 17–19 ei ole piisava järjekindlusega analüüsitud põhiseaduse § 32 sisu ega välistatud järgmise mõttekäigu võimalikkus põhiseaduse selle paragrahvi tõlgendamisel. 2.1. Otsuse p-s 17 on märgitud, et üldkogu tõlgendab PS § 32 lg 4 «kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada». Siit lähtuvalt teeb üldkogu sisuliselt järelduse, mille kohaselt PS § 32 lg-s 4 kirjapandud lause, et «pärimisõigus on tagatud», ei sisalda midagi «lisaväärtuselist» ja uut võrreldes PS § 32 lg-s 2 sätestatud omaniku põhiõigustega ja et seega on PS § 32 lg-s 4 sätestatu ainsaks eesmärgiks ja õigustuseks öelda vaid seda, et omandi käsutamisvabadus tähendab muuhulgas ka testeerimisvabadust. 2.2. Arvan, et testeerimisvabadus sellisel kujul ja ulatuses, nagu seda on mõistetud Otsuses, tuleneb väga selgelt ja üheselt juba PS § 32 lg 2 tekstist ja vaid testeerimisvabaduse kehtestamiseks poleks «põhiseaduseandja» pidanud hakkama põhiseaduse käsitletavale paragrahvile neljandat lõiget lisama. PS § 32 lg-s 4 sisalduva formulatsiooni eripära põhiseaduse selle paragrahvi kontekstis, aga ka koostoime PS §-s 27 sätestatuga sunnib mind asuma seisukohale, et pärimisõiguse tagatusest PS § 32 lg 4 mõttes saab Eesti riigis rääkida siis, kui seadusandja on positiveerinud pärimisõiguse objektiivse õigusena selliselt, et on arvestanud tasakaalustatult nii pärandaja õigust käsutada oma vara ka pärast enese surma kui ka nõndanimetatud perekonnapärimisjärglust – teatud lähisugulaste õigust pärida igal juhul teatud osa pärandvarast. 2.3. Ülalkirjeldatud lähenemine, mille kohaselt sisalduvad PS § 32 lg 4 tekstis kaks vastandlikku ja teineteist tasakaalustavat põhiõigust, ei võimaldaks Eesti seadusandjal kehtestada sellist pärimisõiguslikku regulatsiooni, millega välistatakse testamendijärgse pärimise korral täielikult igasugune sundosa saamise õigus, sest see moonutaks perekonnapärimisjärgluse kui põhiõiguse olemust. Otsuses omaksvõetud arusaam, et PS § 32 lg-s 4 sisaldub vaid lihtsa seadusereservatsiooniga testeerimisõigus, aga võimaldaks seadusandjal kõnealust sammu astuda – välistada täielikult sundosa saamise õiguse. Põhiseaduse sellise tõlgendamisega ka ainuüksi sundosa kaotamise võimalikkuse loomine saaks aga vaevalt olla kooskõlas PS § 27 lg 1 mõttega. 2.4. Ning lõpuks. Kahtlemata ei pruugi põhiseaduse kasutatud mõistete süsteem olla alati täielikus kooskõlas vastava õigusharu mõistete süsteemiga. Kuid leian, et põhiseaduse tasandil mingi õigusharu tavamõistetele täiesti uue sisu andmine peab olema põhistatud. Siit lähtuvalt oleks minu arvates tulnud Otsuses põhjendada, miks PS § 32 lg-s 4 sisalduva terminiga «pärimisõigus» peegeldatakse pelgalt vaid testamendijärgset pärimist ja miks põhiseaduslik pärimisõiguse tagatuse nõue ei puuduta mingil määral seadusejärgset pärimist. Eerik KERGANDBERG Kohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu üldkogu enamus leidis, et põhiseadusele vastab PärS § 104 tõlgendus, mis seob sundosa saamise õiguse faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Minu arvates täiendas üldkogu pärimisseadust uue, sundosa saajate ringi kitsendava subjektiivse kriteeriumiga. Mind huvitab sellise valiku põhialus. Kõigepealt esitan oma arusaama põhiseaduses kajastatud ühiskonna väärtustatud eesmärkide tähendusest (I). Sellele mõistmisele tuginedes püüan sisustada PS § 32 lg-t 4 (II) ning anda hinnangu PärS § 104 tõlgendamise ja tsiviilasja lahendamise kohta (III). I. 1. Tavapärases tähenduses on väärtus reaalsuse aspekt, asi, nähtus või suhe, mis on inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi eksisteerimise seisukohast oluline ja tähenduslik. Millelegi väärtuse või selle vastandi omistamine on väärtustav (hinnanguline). Ühiskond (rahvas) väärtustab eesmärke, mis on tema eduka toimimise ja kestmise eelduseks. Niisiis, kõige üldisemalt võib väärtuskorda määratleda ühiskonna väärtustatud olemisena. 2. Tegelikkuse ja võimalikkuse kategooria võimaldab iseloomustada ühiskonna väärtuste tekkimise, muutumise ja arenemise erinevaid astmeid. Eesti ühiskonna (rahva) eesmärk – omariiklus – on tegelikkus. Eesti riik ja õigus on seega olevad. Väärtuskord määrab aga ka selle, kuidas riik ja õigus on (staatiline aspekt) ning olema peavad (dünaamiline aspekt). 3. Väärtuskorra käsitlemisel võime kõnelda objektiivsest väärtusest (ühiskonna eesmärgid) ja subjektiivsest väärtushinnangust. Objektiivne väljendab ühiskonna tõekspidamisi, subjektiivne igamehe hinnangut: «Tõest räägib iga mees; igal mehel oma tõde.» Õiguse looja ja rakendaja väärtushinnangul põhinevad valikud peavad aga olema kantud heast tahtest mõista ühiskonna vabaduse, õiguse ja õigluse, sisemise ja välimise rahu, praeguste ja tulevaste põlvede heaolu ning eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade kestmise väärtust nii olnus kui ka olevas, samuti selles, mis ei ole veel saabunud. II. 5. Põhiseaduse PS § 32 tõlgendamisel järeldas üldkogu, et testeerimisvabadus on pärandaja vabadus jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele, testeerimisvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, ning PärS § 104 põhiseaduspärasust hindavas osas, et sundosa ei ole põhiõigus (üldkogu otsuse p 43). 6. PS §-st 15 tulenevalt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli üheks eelduseks põhiseaduses sätestatud õiguse või vabaduse piiramine. Hagejate õigus pärida sundosa ei piira kostja testeerimisvabadust, vaid õigust pärida testamendi järgi. Nõustun, et objektiivselt on pärimisõiguse osaks oleva testeerimisvabaduse piiramisena käsitatav avaliku võimu iga abinõu, mis mõjutab testaatori tahtevabadust. Subjektiivses mõttes aga ei ole selles asjas võimalik tuvastada, et testaator tajus sundosa oma vaba tahte piiramisena. E. Kibal tegi testamendi tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. Testamendi kohaselt on notar testaatorile selgitanud TsK §-de 539 (testamendijärgsed pärijad) ja 540 (õigus sundosale pärandist) sisu. Testamendi tegemine iseenesest ei võimalda tuvastada seda, et testaator tajus sundosa oma vaba tahte piiramisena. Olles teadlik sundosa tähendusest, võis testaator seaduses sätestatud sundosas näha ühte kõige lihtsamat ja temale kättesaadavamat võimalust kohelda testamendi tegemisel lapsi õiglaselt. 7. Leian, et PS § 32 lg 4 kannab eeskätt subjektiivse pärimisõiguse (õigus pärandada ja õigus pärida) kaitse eesmärki, eeldades seadusandja kohustust pärimisõiguse instituudi (objektiivne õigus) kujundamiseks ja arendamiseks kooskõlas pärimisõiguse põhiseaduslike põhimõtetega. 8. Erapärimisjärglus lähtub PS 32 § lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttest ja perekonnapärimisjärglus PS § 27 lg-s 1 sisalduvast riigi kohustusest kaitsta perekonda rahva püsimise ja kasvamise eesmärgil. Seega peab riik pärimisõiguse normistiku kujundamisel silmas pidama eraomandi säilitamise ning põlvkondade järjepidevuse tagamise kohustust nii seadusjärgsel kui ka viimase tahte kohasel pärandamisel ja pärimisel. 9. Perekonnapärimisjärgluse põhimõte on pärijate määratlemise objektiivne kriteerium (perekonnaliikmelisus). Ühiskonna seisukohast on perekond sotsiaalne nähtus. Ühiskonna algüksusena on perekonna tähtsamad funktsioonid soojätkamine ning laste kasvatamine ja sotsialiseerimine. See on kooslus, mis peab tagama põlvkondade kultuuritavade järjepidevuse ning olema suunatud pereliikmete ainelise ja vaimse hääolu loomisele. Üksikisiku seisukohast võib perekonda iseloomustada omavahel suhtlevate ja üksteise hääolu mõjutavate pereliikmete ühendusena. 10. Tuginevalt PS § 27 lg-le 3, mis sätestab vanemate kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ja sama paragrahvi lõikele 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, võib pärijaid määratleda ka subjektiivse kriteeriumi alusel. Objektiivset ja subjektiivset kriteeriumi eristab jaotava õigluse põhimõte: «Võrdsetele võrdselt ja ebavõrdsetele ebavõrdselt.» Selle eristuse tõttu ei saa seadusjärgsel ega ka viimase tahte kohasel pärimisel objektiivset kriteeriumit asendada subjektiivsega. Perekonnaliikmed on olenemata abivajadusest võrdsed pärandaja lähedastena. Seetõttu on neil õigus osale pärandvarast. Abivajavad on aga ebavõrdsed nendega, kes abi ei vaja. Põhiseadus võimaldab aga seadusandjal sätestada abivajavate pärijate õiguse täiendavale osale pärandvarast. Muuseas, näiteks ka islami õiguses pärivad pärandaja pojad ja tütred perekonnaliikmelisuse alusel. Pärandaja tütred saavad aga alati poegadest väiksema osa, sest neil on õigus elatisele ning nad ei pea üleval pidama perekonda, mis on meeste kohustus. 11. Üldjuhul sätestab põhiseadus iga üksiku põhiõiguse või vabaduse sõnaselgelt. PS § 32 lg 4 üksikuid subjektiivseid pärimisõigusi ei nimeta. Arvestades, et põhiõiguslikud pärimisõiguse põhimõtted ei võimalda ühtede perekonnaliikmete õiguste eelistamist teistele, peavad minu arvates PS § 32 lg-s 4 sisalduma põhiõigustena seadusjärgne ja viimase tahte kohane pärandamine ja seadusjärgne pärimine, õigus pärida sundosa ja viimase tahte kohane pärimine, sealhulgas ka õigus pärida testamendi järgi. Vaadeldaval sättel on ka teine eesmärk. Nendesse, seadusereservatsioonita põhiõigustesse ei saa riik sekkuda pärandimaksu või muude põhiseadusest otseselt mittetulenevate abinõude kehtestamisega. 12. Sundosa on seega ainuke piirang testeerimisvabadusele ja pärimisele viimase tahte kohaselt. Samas on need õigused vastanduvatena põhiseaduse kohaselt sobilikud ja vajalikud. Sellises olukorras ei ole võimalik sundosa põhiseaduspärasust hinnata proportsionaalsuse testi alusel. Lahenduse annab PS §-s 11, mille alusel ei tohi õiguste ja vabaduste piiramisel moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seadusandja ei tohi niisiis kehtestada sundosa selliselt, et testeerimisvabadus kaotab oma sisulise tähenduse, või laiendada testeerimisvabadust sundosa olematuks muutmisega. Samuti sisustada testeerimisvabadust või sundosa pärimist nende olemust moonutades. III. 13. Väikese Eesti ühiskonna eduka toimimise ja kestmise eesmärgil peab pärandamine ja pärimine, sealhulgas sundosa pärimine olema lihtne ja mõistuspärane. Seepärast määrab pärimisõiguses uute põhimõtete (väärtuste) rakendamise võimalikkuse nende sobivus ühiskonna väärtuskorda (eriarvamuse p-d 1–3). 14. PärS § 104 sätestab: «Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa». Kontinentaal-Euroopa õigusruumis on selline sundosa piirang võõras. PärS §-s 104 kasutatava mõiste «töövõimetus» otstarve avaldub minu arvates 1. jaanuaril 1997. a jõustunud pärimisseaduse eelnõu (13 SE) seletuskirjas: «sundosa saamise õiguse nii suur rakendamine, nagu seda 1940. aasta eelnõu ette nägi, ei ole praegusel ajal põhjendatud» ning et «sundosa saamise õigus on jäetud ainult pärandaja töövõimetutele otsejoones sugulastele ning töövõimetule abikaasale». Muude mõistuspäraste seletuste puudumisel võingi väita, et seadusandja kasutas töövõimetuse mõistet üksnes PärS §-s 104 märgitud sundosa saajate ringi piiramiseks. 15. Töövõimetuse kriteerium moonutab minu arvates põhiseadusliku sundosa pärimise õiguse olemust. Veelgi enam teeb seda sundosa pensioniealistele pärijatele pandud kohustus tõendada enda faktilist töövõimetust. Sundosa saama õigustatud pärijate abivajaduse tõendamise kohustus on aga käsitatav PS § 32 lg 5 otsekohaldamisena. Seejuures asendub senine sundosa pärimise lihtne kord sundosa nõudeõigusega. Samas on üldkogu otsuses abivajaduse mõiste jäänud sisuliselt määratlemata. Seetõttu leian, et üldkogu PärS § 104 tõlgendus osas, mis seob sugulase või abikaasa sundosa pärimise õiguse tema faktilise töövõimetuse ja abivajadusega, on vastuolus PS § 32 lg-ga 4 koostoimes PS § 27 lg-ga 1 ja PS §-ga 11 (eriarvamuse p-d 7–12). Jaak LUIK