Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-136-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2005. a kohtuotsus J. B. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 6 järgi — RT III, 2005, 7, 68

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-136-04 Otsuse kuupäev 16. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi J. B. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 6 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-307-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilkostja Eesti Vabariigi (Ida-Viru maavanema kaudu) esindaja vandeadvokaat Ain Alvin, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 19. jaanuar 2005. a Istungil osalenud isikud Tsiviilkostja esindaja vandeadvokaat Ain Alvin, kannatanute esindaja vandeadvokaadi abi Matti Laarmaa, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gustav Blumberg ja J. B. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski Resolutsioon 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. 2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 354 (kolmsada viiskümmend neli) krooni X Advokaadibüroo OÜ kasuks seoses vandeadvokaat Vladimir Rogulski esinemisega J. B. kaitsjana ja 7965 (seitse tuhat üheksasada kuuskümmend viis) krooni AS Advokaadibüroo Y kasuks seoses vandeadvokaadi abi Matti Laarmaa esinemisega kannatanute esindajana Riigikohtus. Asjaolud ja menetluse käik 1. J. B. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta võttis N Lastekodu sotsiaaltöötajana ajavahemikul 2000. a jaanuarist 2003. a jaanuarini kokku 24 lastekodu kasvandiku kontodelt AS-s Eesti Ühispank kasvandike deebetkaarte kasutades välja 460 075 krooni. 2. Narva Linnakohtu 10. mai 2000. a otsusega tunnistati J. B. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 6 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest kuulub kohe ärakandmisele 1 aasta ja 6 kuud, millest kohus arvas KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistusaja 1 kuu ja 16 päeva. Ülejäänud osa mõistetud karistusest – kaks aastat vangistust – jättis kohus kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Linnakohus mõistis Eesti Vabariigilt kui tsiviilkostjalt 20 kannatanu kasuks välja J. B. tekitatud kahju katteks kokku 415 665 krooni. 3. Linnakohus leidis, et J. B. tegu tuleb kvalifitseerida vargusena, kuna võõraste pangakaartidega pangaautomaadist raha väljavõtmist ei saa käsitada kelmusena, sest pangaautomaati ei saa eksitusse viia. Samuti ei viinud J. B. kedagi eksitusse pangakaartide saamisel. Kohus luges tuvastatuks, et lastekodu kasvandike pangakaardid olid alati ainult J. B. valduses, kusjuures lastekodu juhtkond ei olnud sellest teadlik. Kasutades kasvandike pangakaarte, mis olid talle väljastatud AS Eesti Ühispank jämeda eksituse tõttu, sai J. B. lihtsa ligipääsu kasvandike rahale ning varastas seda süstemaatiliselt ning pika aja jooksul. 4. Viidates riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg-tele 1 ja 2, asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul peab lastekodu kasvandikele kahju hüvitama riik. Linnakohus märkis, et kannatanutele tekitas kahju N Lastekodu sotsiaaltöötaja J. B. N Lastekodu on aga Ida-Viru Maavalitsuse hallatav riigiasutus, mis on aruandekohustuslik Ida-Viru Maavalitsuse, sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi ees ning mille tegevuse üle teostab järelevalvet Ida-Viru Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja. Põhjusel, et Ida-Viru Maavalitsus ei täitnud piisaval määral järelevalveülesandeid N Lastekodu üle, oli J. B-l võimalik varastada kolme aasta jooksul kannatanute raha. Kohus luges asjakohatuks tsiviilkostja väite, et kannatanu ees peaks vastutama eestkosteasutused, märkides, et kohus peab tsiviilhagi lahendamisel kaaluma orbude huvide parimat kaitset ning tagama riigiasutuse töötaja tekitatud kahju kiire hüvitamise. Kohus märkis, et riigil on õigus esitada regressi korras kahju hüvitamise nõue J. B. vastu. Tsiviilkostjalt väljamõistetavatest summadest arvas kohus maha summad, mis J. B. oli kannatanutele juba hüvitanud. 5. Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. B. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Ain Alvin. J. B. kaitsja vaidlustas kohtuotsuse karistuse mõistmise osas, samuti osas, millega oli J. B. alaealine poeg jäetud isa järelevalve alla. Eesti Vabariigi esindaja apellatsioonkaebuses paluti tühistada linnakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas ja jätta tsiviilhagi riigi vastu rahuldamata. 6. Viru Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohtadega tsiviilhagi lahendamisel, märkides, et J. B. sai kolme aasta jooksul takistamatult võtta kasvandike raha seetõttu, et Ida-Viru Maavalitsus ei teostanud piisaval määral järelevalvet ja kontrolli. Seega on tekitatud kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt toimingu sooritamata. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 7. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat A. Alvin, kes palub tühistada otsuse Eesti Vabariigi vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega jätta tsiviilhagi riigi vastu rahuldamata. Kassaator leiab, et riik ei ole isikuks, kes kannaks tsiviilvastutust J. B. toime pandud varguse eest riigivastustuse seaduse või mõne muu seaduse, sh tsiviilkoodeksi (TsK) ja võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. Oma seisukohta põhistab tsiviilkostja esindaja järgmiselt. 7.1. Kohus on kaevatavas otsuses viidanud riigi vastutuse alusena riigivastutuse seadusele, mis jõustus 1. jaanuaril 2002. a. Enne 1. jaanuari 2002. a reguleeris analoogilist õigussuhet tsiviilkoodeks (§-d 448–450). Suures ulatuses on kahju tekitatud perioodil, mil vastutuse aluseks ei saanud olla riigivastutuse seadus. 7.2. Riik ei ole vastutav varguse toimepanemise eest pelgalt seetõttu, et varguse toimepannud isik on tööõiguslikus suhtes riigi haldusalas tegutseva N Lastekoduga. Käesoleval juhul ei tegutsenud J. B. avalikku võimu teostades, mistõttu puudub alus riigivastutuse kohaldamiseks. Lastekodu ei ole kunagi volitanud sotsiaaltöötajat tegevuseks, mis oleks võimaldanud või soodustanud vargust. J. B. volitused olid seotud lastekodu direktori antud üldvolikirjaga, mis ei võimaldanud J. B.l kannatanutele deebetarvet avada ja sellel olevaid rahalisi vahendeid õiguspäraselt ega ka õigusvastaselt kasutada. Seega ei olnud kahju tekitamine seotud ametikohustuse täitmisega. Kuigi teatud juhtudel kasutati lastekodus kasvandike raha, ei teinud administratsioon seda lapse teadmata ja kindlat korda järgimata. 7.3. Kuna kasvandike arvete kasutamine, samuti kasvandike varaliste õiguste realiseerimine ning järelevalve teostamine kasvandike raha kasutamise üle ei olnud N Lastekodu majandustegevus ega sotsiaaltöötaja töö, siis ei saa kohaldada riigi suhtes ka vastutust tulenevalt VÕS § 1054 lg-st 1. J. B. ei täitnud kahju tekitades mingisugust tööülesannet ega kohustust, tal puudus ka lastekodu volitus arvete kasutamiseks kasvandike eest või nimel. Kasvandike varaliste õiguste realiseerimine oli ainult eestkosteasutuse, mitte aga N Lastekodu pädevus. Raha väljavõtmiseks pangaautomaatidest ei olnud mingil moel vajalik, et J. B. oleks seotud oma sotsiaaltöötaja staatusega või N Lastekodu tööülesannetega. J. B., vormistades lastekodu kasvandikele deebetkaarte, esitas talle N Lastekodu direktori poolt antud üldvolituse, millega ta oli õigustatud kasvandike huvides viimastele arveid avama, et sinna kantaks laste riiklikud pensionid. Ta ei olnud aga õigustatud valitsema neil arvetel olevat raha. Direktori väljastatud üldvolitus oli suunatud laste üldiste ja lastekodu funktsioonideks olevate kohustuste täitmiseks, mitte aga laste vara valitsemiseks. Üldvolitus ei oleks selle seadusliku kasutamise korral võimaldanud deebetkaarte vormistada, mistõttu nende väljastamine ei ole põhjuslikus seoses kannatanutele tekitatud kahjuga. 7.4. Leides, et riigi tsiviilvastutuse aluseks on järelevalvekohustuse mittetäitmine Ida-Viru Maavalitsuse poolt, oleks kohus pidanud põhjendama, millised oleksid olnud maavanema kohustused sellise järelevalve teostamisel. Kohus ei selgita, millisest seadusest tuleneb maavanema võimalus teostada järelevalvet lastekodu kasvandike varaliste õiguste (sealhulgas avatud pangaarvete kasutamine) üle. 7.5. Alaealiste lastekodukasvandike varaliste õiguste realiseerimine on ainult eestkosteasutuse, mitte aga N Lastekodu pädevuses. N Lastekodu ei ole eestkosteasutus ja selle direktoril (ning seeläbi ka sotsiaaltöötajal, kes tegutses direktori väljastatud üldvolituse alusel laste huvides) puudus igasugune õigus laste varaliste õiguste käsutamiseks või muus vormis realiseerimiseks. Järelevalve ja kontrolli puudumisele viidates võiks tsiviilhagi hüvitamise kohustus lasuda kohalikul omavalitsusel, mitte riigil. Kui kohalikud omavalitsused – Narva, Kohtla-Järve ja Tallinna linn ning V vald – oleksid täitnud neile perekonnaseaduse 11. peatükis pandud kohustusi, oleks kahju olnud vähene või isegi olematu. J. B-l ei oleks saanud sellisel juhul olla mingisugustki puutumust laste arvetega. 7.6. Ka AS Eesti Ühispank ei ole toiminud seaduslikult, väljastades pangakaardid inimesele, kes ei olnud laste seaduslik esindaja. Pank rikkus lisaks ka kohustust nõuda isiku enda juuresolekut kaarti vormistades. Täiesti mõistmatu ja N Lastekodu tegevusega seostamatu on J. B. kandmine panga registrisse väga paljude lastekodu kasvandike seadusliku esindajana, ilma et tal oleks olnud sellekohast kohtuotsust või vähemalt kohaliku omavalitsuse volitust. 8. Kassatsioonivastuses palub kannatanute esindaja vandeadvokaadi abi Matti Laarmaa jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kui kohus peaks leidma, et antud juhul puudub alus riigivastutuse kohaldamiseks, siis tuleks tsiviilhagiga seonduv kannatanute esindaja arvates otsustada eraldiseisvas menetluses. Kassatsioonivastuse põhiseisukohad on järgmised. 8.1. Kohus on oma otsuses viidanud vastutuse alusena riigivastutuse seadusele ning riigivastutuse põhimõtetele. Ka kassaator on leidnud, et riigivastutuse aluseks saab olla riigivastutuse seadus ning selle kehtivusele eelnenud perioodi osas TsK § 450. Seega kohalduva materiaalõiguse osas poolte vahel sisuliselt vaidlust ei ole. 8.2. Käesoleval juhul on kohtute poolt leidnud tõendamist, et J. B. pani toime õigusvastase teo, kasutades selleks talle N Lastekodu poolt antud volikirja, mis võimaldas tal teostada pangatoiminguid. J. B. õigus pangatoimingute sooritamiseks tulenes ka N Lastekodu poolt kinnitatud sotsiaaltöötaja kohustuste punktist 10. Seega täitis J. B. talle N Lastekodu poolt pandud ülesandeid ning oli pangatoiminguteks volitatud. Kassatsioonis on mööndud, et lastekodu oli ka varem kasvandike raha kasutanud. Seega oli kannatanute rahaliste vahendite kasutamise administreerimine üks lastekodu funktsioonidest, mida omakorda täitis lastekodu sotsiaaltöötaja. Riigi vastutus oleks välistatud juhul, kui sotsiaaltöötaja oleks varguse toime pannud ilma, et sellel oleks vähimatki seost tema igapäevaste tööülesannetega või tööandja korralduste täitmisega. Antud juhul on aga sotsiaaltöötaja tegutsenud oma tööandja volituse alusel ning oma tööalases keskkonnas, põhjustades sellega kahju. Ilma tööandja vastava volituseta ei oleks kuriteo toimepanemine olnud võimalik. Seega peab riik antud situatsioonis tunnistama oma vastutust saabunud tagajärgede eest. 8.3. Vastavalt Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 63 lg-le 3 võib lapse eestkostjaks ja hooldajaks olla muu hulgas ka avalik lasteasutus. Sotsiaalministri 23. detsembri 1999. a määruse nr 93 «Nõuded lastekodusse ja koolkodusse riiklikule hoolekandele võtmiseks ja hoolekande lõpetamiseks» kohaselt toimub lapse suunamine lasteasutusse kohaliku omavalitsuse taotlusel ning nõusolekul. Selle määruse § 9 kohaselt sõlmitakse lapse riiklikule hoolekandele võtmisel leping, mille osapoolteks on lapse seaduslik esindaja (selle puudumisel kohalik omavalitsus), maavanem ja lastekodu või koolkodu juhataja. Seega antakse laps hoolekandeasutuse vastutusele. Lastekaitse seaduse valguses on lapse üleandmise näol tegemist lapse üleandmisega avalikule lasteasutusele kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalituse heakskiidul. Seega antakse avalikule lasteasutusele lapse üleandmisega üle nii eestkostja kui ka hooldaja funktsioon. Tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse § 7 lg 1 p-st 8 kuulus N Lastekodu töö korraldamine Ida-Viru maavanema ülesannete hulka. Seega on kohaliku omavalitsuse vastutus antud juhul välistatud, kuna kohalik omavalitsus on lapse seaduses ettenähtud korras andnud üle avalikule lasteasutusele, kes täidab sellest hetkest lapse hooldus- ja eestkostefunktsiooni. Oleks mõeldamatu, et kohalik omavalitsus täidaks lapse rahaliste vahendite eest hoolitsemise funktsiooni, samas kui kõik muu lapsega seonduv on antud üle lasteasutusele. Eeltoodust tulenevalt oli N Lastekodul õigus täita eestkostja funktsioone. Sellest lähtuvalt on koostatud sotsiaaltöötaja tööjuhend, antud välja volikirjad ja toimitud ka laste rahaliste vahendite kasutamisel. 8.4. Isegi kui vastaks tõele, et kohalik omavalitsus on antud juhul kannatanute eestkostjaks, siis on kassaator mõistnud vääralt kohaliku omavalitsuse kui eeskostja vastutuse olemust. Kassaatori käsitletud eeskostja vastutus on olemuslikult seotud eestkostetava poolt toime pandud tegude ja sõlmitud tehingutega, mitte eestkostetava suhtes varguse toime pannud isiku eest vastutamisega. 8.5. Isegi kui möönda, et antud juhul on tegemist eestkostja vastutusega, siis ei saa kohalik omavalitsus vastutada juhul, kui ta on lapse hoolduse ja eestkoste funktsiooni andnud üle lasteasutusele ning õigusvastase teo toimepanija on alluvussuhtes selle sama lasteasutusega. Väär on kassaatori väide, nagu oleks eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse poolt seadusest tulenevate ülesannete täitmise korral kahju tekkimine olnud välistatud. Esiteks ei lasunud kassaatori viidatud seadusest tulenev järelevalvefunktsioon mitte kohalikul omavalitsusel, vaid riigil ning teiseks ei olnud kohalikul omavalitsusel vähimatki võimalust J. B. tegevusse sekkumiseks. Kassaator ei ole näidanud, kuidas on kohalik omavalitsus jätnud oma kohustused täitmata või mil moel saab kohalik omavalitsus vastutada N Lastekodu töötaja poolt N Lastekodu direktori allkirja kandava üldvolikirja alusel toime pandud õigusvastase teo eest. Jääb arusaamatuks, miks N Lastekodu, olles veendunud, et tal puudub pädevus kannatanute finantshuvide esindamisel, andis välja volikirjad J. B.le. Volikirjade väljastamine viitab selgelt eestkostefunktsiooni täitmisele. Seega on J. B. tegutsenud oma tööandja volituse piirides, täites talle volitusega pandud ülesandeid. 8.6. Kassatsiooni rahuldamisel tekiks olukord, kus riik vabaneks talle pandud vastutusest, samas kui kohtul puudub võimalus toimiku materjalide ja tuvastatud asjaolude pinnalt otsustada kellegi kolmanda isiku vastuse üle. See tooks kaasa olukorra, kus tsiviilhagi jääks sisuliselt rahuldamata ning kannatanute õigused tagamata. Selline olukord on aga lubamatu. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas tsiviilkostja esindaja oma kassatsiooni ja palus selle rahuldada, kannatanute esindaja ja prokurör leidsid, et kassatsioon on põhjendamatu ja Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta tervikuna muutmata. Alternatiivselt taotles kannatanute esindaja tsiviilhagi jätmist läbivaatamiseks eraldiseisvas menetluses. J. B. kaitsja kassatsiooni ega selle põhjendatuse osas seisukohta ei võtnud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I. 10. Nähtuvalt Narva Linnakohtu otsuses kajastatud ja kohtute poolt usaldusväärseteks loetud kohtualuse, kannatanu ning tunnistajate ütlustest, samuti muudest tõenditest, on linnakohus ja ringkonnakohus lugenud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuks muu hulgas järgmised asjaolud. J. B. töötas alates 1996. a Ida-Viru Maavalitsuse hallatava N Lastekodu (edaspidi lastekodu) sotsiaaltöötajana. Vastavalt lastekodu direktori V. P. kinnitatud ja J. B.le allkirja vastu tutvustatud lastekodu sotsiaaltöötaja kohustuste punktile 10 kuulus J. B. ülesannete hulka «panga dokumentide vormistamine Lastekodu kasvandikutele». V. P. väljastas J. B.le kaks volikirja. Neist esimesega, mis pärineb 10. veebruarist 1997. a, andis V. P. J. B.le tähtajatu volituse avada lastekodu kasvandikele kontod Põhja-Eesti Pangas (AS Eesti Ühispank õiguseellane). 1. jaanuari 2001. a volikirjaga, mille kehtivustähtaja lõpp oli 31. detsember 2001. a, andis V. P. J. B.le õiguse «esindada lastekodu kasvandikute huvisid». Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt anti J. B.le eelnimetatud volitused eesmärgiga, et ta saaks avada lastekodu kasvandikele pangakontod, kuhu laekuks kasvandike toitjakaotuspension ja muud sissetulekud. Samuti oli lastekodu direktor 20. oktoobril 1996. a kehtestanud lastekodu kasvandike pangast raha saamise korra. Nimetatud korra kohaselt pidi kasvandik kirjutama direktori nimele avalduse kontolt raha väljavõtmiseks. Direktori loal pidi sotsiaaltöötaja (süüdistuses käsitletaval perioodil J. B.) minema koos kasvandikuga panka, kus kasvandik sai sotsiaaltöötaja juuresolekul avalduses nimetatud summa. On tuvastatud, et J. B. tegeles ka reaalselt lastekodu kasvandikele AS-s Eesti Ühispank kontode avamisega ja käis vastavalt lastekodu direktori kinnitatud korrale koos kasvandikega pangas nende kontodelt raha võtmas. Kõigile lastekodu kasvandike hoiuselepingutele kirjutas kontoomaniku seadusliku esindajana alla J. B.. Pangale jäänud lepingueksemplarile lisati koopia kas 10. veebruari 1997. a või 1. jaanuari 2001. a volikirjast. 2000. a jaanuaris tegi Eesti Ühispank, kelle arvutisüsteemi kande kohaselt oli J. B. lastekodu kasvandike seaduslik esindaja, viimasele ettepaneku esitada kasvandike nimel VISA Junior deebetkaardi taotlused. J. B. nõustus ja käis osade (vanemate) kasvandikega pangas kaarte vormistamas, teistele vormistas J. B. kaardid ise, jättes kasvandikud sellest teavitamata. Kõigile kaarditaotlustele kirjutas J. B. alla kontoomaniku seadusliku esindajana. Kõik pangakaardid koos juurdekuuluvate PIN-koodidega võttis J. B. enda kätte ja hakkas nende abil kasvandike kontodelt enda tarbeks raha võtma. Ajavahemikul 2000. a jaanuarist kuni 2003. a jaanuarini võttis J. B. 24 kasvandiku kontolt eelnimetatud viisil 528 korral välja kokku 460 075 krooni, sh raha väljavõtmise teenustasu. Eeltoodud asjaolude tuvastatuse osas kriminaalasjas vaidlust ei ole. 11. Narva Linnakohus ja Viru Ringkonnakohus asusid seisukohale, et J. B. poolt lastekodu kasvandikele tekitatud kahju on tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg-test 1 ja 2 kohustatud hüvitama riik, kuna kahju tekitamine sai võimalikuks seetõttu, et Ida-Viru Maavalitsus ei täitnud piisaval määral järelevalveülesandeid N Lastekodu üle. 12. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et tsiviilhagi küsimuses on nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuse põhistus pinnapealne. Samuti on õige, et enne 1. jaanuari 2002. a tekitatud kahju hüvitamine ei saa toimuda riigivastutuse seaduse alusel. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui kahju tekitati enne 1. jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel riigivastutuse seaduse § 31 lg-st 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (vt Riigikohtu erikogu 4. märtsi 2002. a määrus asjas nr 3-3-4-1-02 – RT III 2002, 9, 85, p 9; 10. aprilli 2002. a määrus asjas nr 3-3-4-2-02 – RT III 2002, 13, 138, p 8; Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-56-04 – RT III 2004, 35, 363, p 7). 13. Samas on alusetu kassaatori seisukoht, et kohtute poolt kriminaalasjas tuvastatud asjaolud ei anna alust rääkida riigi vastutusest J. B. poolt vargusega tekitatud kahju eest. Aastatel 2000–2001 toime pandud varguse ajal kehtinud TsK § 450 lg 1 sätestas, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama seaduse § 449 nägi ette, et organisatsioon on kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende töö-(teenistus-)kohustuste täitmisel. 1. jaanuaril 2002. a jõustunud RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause näeb ette, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Tulenevalt RVastS § 1 lg-st 1 ei sätesta nimetatud seadus üksnes avaliku võimu volituste rakendamisel, vaid ka muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. 14. J. B. töötas töölepingu alusel sotsiaaltöötajana Ida-Viru Maavalitsuse hallatavas N Lastekodus. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et tema tööülesannete hulka kuulus muu hulgas lastekodu kasvandikele kontode avamine AS-s Eesti Ühispank ja raha kontolt väljavõtmisel kasvandikega pangas käimine. Ehkki nimetatud tegevus ei ole käsitatav avaliku võimu teostamisena, on tegemist avalike ülesannete täitmisega. Tulenevalt õigusriigi põhimõtetest, vastutab haldusekandja iga isiku poolt tekitatud kahju eest, kui see isik täidab haldusekandjale pandud ülesandeid. Isiku õiguslik positsioon tuleb seejuures kui ebaoluline kõrvale jätta. 15. Vastutus tekitatud kahju eest läheb nii TsK § 450 lg 1 kui ka RVastS § 12 lg 2 järgi avaliku võimu kandjale üle üksnes tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega. Samas ei välista vastutuse üleminekut TsK § 450 lg 1 ja RVastS § 12 lg 2 alusel asjaolu, et kahjustav tegevus oli vastuolus avaliku võimu kandja eesmärkide ja huvidega. Analoogiliselt TsK § 449 senise kohaldamispraktikaga eraõiguslikes suhetes, tuleb ka TsK § 450 lg 1 ja RVastS § 12 lg 1 kohaldamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lähtuda sellest, et kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, siis ei ole avaliku võimu kandja vastutusest vabastamise aluseks see, et kahju tekitamine oli vastuolus avaliku võimu kandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1998. a otsus asjas nr 3-2-1-24-98 – RT III 1998, 8, 86; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-1-05 – RT III 2005, 5, 43, p 9). 16. See, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste täitmisega piisav TsK § 450 lg-s 1 ja RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne (näiteks kahju tekitamist ainuvõimaldav) roll, või oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. Nii TsK § 450 lg 1 kui ka RVastS § 12 lg 2 kohaldamine on välistatud, kui seos kahju põhjustamise ja ametitegevuse vahel on pelgalt juhuslikku laadi. Samas ei eelda vastutuse üleminek TsK § 450 lg 1 või RVastS § 12 lg 2 alusel alati seda, et kahju on tekitatud käitumisega, mille kaugem eesmärk on avaliku huvi teenimine. Teatud juhtudel on vastutuse üleminek avaliku võimu kandjale võimalik ka juhul, kui viimase ülesandeid täitnud isik kasutas oma töö- või teenistusülesannetest tulenevaid volitusi üksnes isiklike eesmärkide saavutamiseks. Ning lõpuks ei välista avaliku võimu kandja vastutust iseenesest seegi, kui tema ülesandeid täitnud füüsiline isik ületas kahju tekitades teatud määral oma volitusi. Siinkohal on otsustav asjaolu, et ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Usaldusväärsete töötajate valik ja organisatsiooni sisemine korraldamine on avaliku võimu kandja pädevuses, mistõttu tal lasub kolmandate isikute suhtes teatud piirides ka riisiko, et töötaja kuritarvitab oma volitusi. Olukorras, kus üksikisik on jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku võimalike kuritarvituste meelevalda, oleks ebaõiglane panna talle kahju tekitanud isiku maksevõimetuse riski. 17. Lastekodu kasvandike pangakaartide väljastamine J. B.le ja seega ka nimetatud kaartide abil raha varastamine sai võimalikuks üksnes seoses J. B.le kui N Lastekodu sotsiaaltöötajale pandud töökohustusega avada lastekodu kasvandikele pangakontod ja käia koos kasvandikega kontodelt raha välja võtmas. Seejuures on mõlema nimetatud ülesande täitmine käsitatav lastekodu kasvandike esindamisena varalistes suhetes, s.o kasvandike seadusliku esindaja ülesannete täitmisena. Just tänu kõnealustele tööülesannetele ja V. P. poolt 10. veebruaril 1997. a ning 1. jaanuaril 2001. a väljastatud volikirjadele, tekkis võimalus, et J. B. vaadeldi pangas kasvandike seadusliku esindajana, kellele tehti ettepanek lastekodu kasvandikele pangakaartide väljastamiseks. Asjaolu, et J. B. tööülesannete ja pädevuse hulka ei kuulunud kasvandike nimele pangakaartide vormistamise taotlemine ja nimetatud kaartidega sularahaautomaatidest raha väljavõtmine, ei muuda seda, et võimaluseni lastekodu kasvandike raha varastada jõudis J. B. üksnes talle N Lastekodu poolt pandud tööülesannete tõttu. Seega oli J. B. tööülesannetel kahju tekitamise mehhanismis keskne roll. 18. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, kas N Lastekodu poolt J. B.le antud tööülesanded ja volitused olid kooskõlas Ida-Viru Maavalitsuse hallatava N Lastekodu enda pädevusega või mitte. Küll on aga oluline arvestada antud asjas esinenud kannatanute ülitugevat sõltuvusseost N Lastekodust, kelle töötaja poolt neile kahju tekitati. Kannatanutel puudus reaalne võimalus nii N Lastekodu kui ka J. B. tegevuse kontrollimiseks. 19. Eeltoodud põhjustel tuleb riigi vastutust TsK § 450 lg 1 ja RVastS § 12 lg 2 alusel J. B. poolt vargusega N Lastekodu kasvandikele tekitatud kahju eest jaatada vaatamata asjaolule, et J. B. ületas kahju tekitades oma volitusi. 20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub võimalus anda omapoolne hinnang kassaatori väidetele, mis puudutavad kriminaalmenetlusse kaasamata AS-i Eesti Ühispank ja kannatanute päritolujärgsete kohaliku omavalitsuse üksuste väidetavalt õigusvastast käitumist. Küsimuse, kas Eesti Vabariigil on nimetatud isikute vastu regressinõue, saab lahendada eraldiseisva menetluse raames. Narva Linnakohtu otsuses on õigesti märgitud, et riigil on regressinõue J. B. vastu. 21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsuse muutmata ja tsiviilkostja kassatsiooni rahuldamata. II. 22. Kassatsioonimenetlusest võttis J. B. määratud kaitsjana osa vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja kannatanute esindajana Riigikohtu poolt KrMS § 41 lg 3 alusel määratud korras vandeadvokaadi abi Matti Laarmaa. Mõlemad advokaadid esitasid taotluse õigusabi tasu väljamõistmiseks. Advokatuuriseaduse § 9 p 10 ja § 60 lg 6 alusel kehtestatud Eesti Advokatuuri üldkogu 11. aprilli 2002. a otsuse nr 3 (1. juuli 2003. a redaktsioonis) «Riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad» § 6 lg 3 kohaselt määratakse riigi õigusabi osutamiseks kulunud ajapunktide arv ja advokaadile makstav tasu kindlaks uurija määruse või kohtulahendiga. Sama otsuse § 5 lg 3 sätestab, et riigi õigusabi eest makstav tasu arvestatakse ajapunkti hinna ja õigusabi osutamiseks kulunud ajapunktide korrutisena, millele lisatakse käibemaks juhul, kui advokaadibüroo pidaja on käibemaksukohustuslane. Advokatuuri üldkogu otsuse § 4 lg-te 1 ja 2 kohaselt on riigi poolt tasutava õigusabi ajapunkt võrdne 30 minutiga ja selle hind on 75 krooni. 23. Vandeadvokaat V. Rogulski taotluse kohaselt on tal kulunud J. B. kaitsmiseks Riigikohtus kokku 15 ajapunkti, sealhulgas 3 ajapunkti Riigikohtu istungist osavõtuks ja 12 ajapunkti kaitse ettevalmistamiseks. X Advokaadibüroo OÜ on käibemaksukohustuslane. Kaitsja palub kaitsjatasuna välja mõista 1327 krooni ja 50 senti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud 4 ajapunkti ulatuses summas 354 krooni, s.o osas, mis on kaetud kaitsja osalemisega Riigikohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus hüvitada talle käesoleva kriminaalasja kassatsioonimenetluses osalemise ettevalmistamisega seotud kulud põhjendamatu. Kaitsja ei esitanud Riigikohtule oma kirjalikke seisukohti ja tema sõnavõtt kohtuistungil piirdus tõdemusega, et tema ning J. B. nõustuvad otsusega, mille Riigikohus käesolevas asjas teeb. Seega puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus hinnata V. Rogulski tööd Riigikohtu istungiks valmistumisel. 24. Vandeadvokaadi abi Matti Laarmaa taotluse kohaselt on tal kulunud kannatanute esindamiseks Riigikohtus kokku 90 ajapunkti, sealhulgas 9 ajapunkti toimikuga tutvumiseks, 77 ajapunkti istungiks ettevalmistumiseks ja 4 ajapunkti Riigikohtu istungist osavõtuks. AS Advokaadibüroo Y on käibemaksukohustuslane. Advokaat palub õigusabitasuna välja mõista 7965 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kannatanute esindaja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Taotluse rahuldamisel arvestab kriminaalkolleegium seda, et kannatanute esindaja on antud asjas esitanud Riigikohtule põhjaliku kirjaliku arvamuse. Ka kannatanute esindaja sõnavõtt Riigikohtu istungil veenis kriminaalkolleegiumi taotluses märgitud ajapunktide arvu põhjendatuses. Seejuures tuleb arvestada, et vandeadvokaadi abi M. Laarmaa asus kannatanute esindaja ülesandeid täitma alles kassatsioonimenetluses, mistõttu ei olnud ta kriminaalasja tehioludega varem tuttav. 25. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb käesolevas kriminaalasjas KrMS § 361 p 1 nimetatud lahendi, lasub kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus tulenevalt KrMS § 186 lg-st 2 kassatsiooni esitajal. Kuna käesolevas asjas esitas kassatsiooni Eesti Vabariik, puudub vajadus mõista riigi kulul määratud kaitsjale ja kannatanute esindajale makstav tasu kassatsiooni esitajalt riigi kasuks välja. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS