Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-94-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 17. veebruari 2005. a kohtuotsus Ivo Mäggari kaebuses Tallinna Linnavalitsuselt kahju hüvitamise nõudes — RT III, 7, 64

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-94-04 Otsuse kuupäev 17. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann Kohtuasi Ivo Mäggari kaebus Tallinna Linnavalitsuselt kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/87/04 Menetluse alus Riigikohtus Ivo Mäggari kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Ivo Mäggari kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/87/04 ja Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 3-274/2003 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ivo Mäggar esitas 30. detsembril 1991. a Tallinna Linnavarade Ametile avalduse Tallinnas Roheline aas 14 (praegune 18) elamu, kõrvalhoone (pesuköök), keldri, kuuride ja krundi tagastamiseks. Avalduses märgiti, et nimetatud vara kuulus enne õigusvastast võõrandamist Pelageja (Franz) Apraksinale, elamu ja kõrvalhooned on säilinud, elaniketa, lammutuse ootel. 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusega nr 138 jäeti I. Mäggari taotlus Tallinnas Roheline aas 18 hoonete ja krundi tagastamise kohta rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 tähendatud isikute ringi. Otsuses märgiti, et ta võib selle otsuse peale edasi kaevata Tallinna Linnavalitsusele 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast arvates. Kaaskirjas paluti I. Mäggaril otsuse muutmist tingivate uute asjaolude ilmnemisel teatada sellest komisjoni sekretärile. I. Mäggar otsuse peale kaebust ei esitanud. 3. Tallinna Linnavalitsuse 18. juuni 1993. a korraldusega nr 516-k anti Roheline aas 18 kümneks aastaks rendile kergetööstuse kontsernile Estar. Linnavalitsuse korraldusega anti talle rendile ka elamu juurde kuuluv krunt. Rentnik sõlmis allrendilepingu AS-ga Kraft ja Pojad. 4. I. Mäggari 29. juuni 1994. a kirjas Tallinna Linnavarade Ametile paluti linnakomisjonil läbi vaadata tema avalduse tõestuseks lisatavad dokumendid, millega on tuvastatav tema kui seaduslik pärija. Taotletav vara kuulus 1932. aastast Pelageja Apraksinale, kes pärandas 12. märtsi 1946. a testamendiga selle oma vanaemale Karoline-Laurette Sassile. Leidis arhiivist testamendi. 5. I. Mäggari 10. jaanuari 1995. a kirjas Tallinna Linnavarade Ameti juhatajale taotleti linnakomisjonil vara tagastamise avalduse taasläbivaatamist. 6. Tallinna Linnavarade Ameti 20. märtsi 1995. a kirjaga nr 405 selgitati vastuseks nimetatud taotlusele, et taotlus oli linnakomisjonis arutusel, kuid puudub alus selle muutmiseks. 7. I. Mäggari 24. aprilli 1995. a kirjas Tallinna Linnavalitsusele paluti vara tagastamise toimik uuesti läbi vaadata. 8. Tallinna Linnavalitsuse 24. mai 1995. a korraldusega nr 1655-k otsustati kanda bilansist maha (Tallinna Kesklinna Valitsusel) ja lammutada mitmekordsete tulekahjude tõttu hävinenud elamu Roheline aas 18, heakorrastada hoonealune maa-ala. 9. I. Mäggar esitas 20. novembril 1995. a Tallinna Linnakohtule avalduse juriidilise fakti – pärandi valdamisele asumise ja pärandi vastuvõtmise – tuvastamiseks. 10. Tallinna Linnakohtu 23. jaanuari 1997. a otsusega tuvastati juriidiline fakt, et Pelageja Apraksina pärandvara majavalduse Tallinnas Roheline aas 18 valdamisele asumine ja pärandi vastuvõtmine toimus Karoline-Laurette Sassi poolt vahetult pärast P. Apraksina surma 2. veebruaril 1951. aastal. K.-L. Sass suri 1965. a. 11. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega nr 8763 loeti Tallinnas Roheline aas 18 asunud ehitised omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et ehitised kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Karoline-Laurette Sassile ja krunt Pelageja Apraksinale. Vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks I. Mäggar, kuid rahuldamata jäeti tema taotlus krundi osas põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud õigustatud subjektide hulka. 12. Tallinna Linnavalitsuse 17. novembri 1999. a korraldusega nr 7295-k jäeti rahuldamata I. Mäggari taotlus Roheline aas 18, endisel kinnistul nr 349 E asuvate hoonete tagastamiseks põhjusel, et see vara on hävinenud, ja alustati hoonete kompenseerimise menetlust. Õigusliku alusena märgiti muuhulgas ORAS § 13 lg 1 ja AS Kommunaalprojekt eksperthinnang hoone endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta. 13. Tallinna Linnakohus vaatas läbi I. Mäggari hagi Estar Eesti Kergetööstuse AS, OÜ Kraft ja Pojad ning Tallinna linna vastu tekitatud materiaalse kahju 2 698 700 kr hüvitamiseks ning rendi- ja allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Linnakohtu 5. novembri 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Tallinna linnalt välja 800 000 kr tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli rahuldatud I. Mäggari hagi osaliselt ja mõisteti I. Mäggarilt välja õigusabikulud. Otsuse kohaselt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja selle tagastamise võimatuse üle otsustamine ORAS alusel kohtuväliselt ning kuna Tallinna linn ei ole sellist otsust teinud, puudus linnakohtul alus otsustada ka kahjude hüvitamine ORAS § 18 lg 2 alusel. Otsuses leiti muuhulgas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega. 14. Tallinna Linnavalitsuse 31. mai 2000. a korraldusega nr 2217-k määrati I. Mäggarile kompensatsioon Roheline aas 18 asunud ehitiste eest 312 100 krooni EVP-des. I. Mäggar võttis kompensatsiooni vastu. 15. I. Mäggar esitas 4. novembril 2002. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles Tallinna Linnavalitsuselt kahju väljamõistmist. Kaebaja leidis, et Tallinna Linnavalitsusel puudus 24. mai 1995. a korralduse nr 1665-k andmisel elamu lammutamiseks ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. Elamu lammutati koos kõrvalhoonetega. Kontsern Estar andis elamu allrendile AS-le Kraft ja Pojad, kes vormistasid pärast lammutamist Harju kinnistusametis krundi ja ehitasid uue elamu. Selle tulemusena jäi õigustatud subjekt ilma majavaldusest ja võimalusest erastada ostueesõigusega krunt. AK Kinnisvarabüroo AS 20. augusti 1997. a hindamisakti nr 1094/97 järgi oli Roheline aas 18 asunud endiste ehitiste ja ehitisteta kinnistu turuväärtus 2 800 000 kr miinus maa ostueesõigusega erastamise maksumus 161 300 kr, seega kahju 2 698 700 kr. Ta oli sunnitud kompensatsiooni vastu võtma, sest linn nõudis õigusabikulude tasumist. Kaebaja taotles mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja 2 800 000 kr, arvestades maha 312 100 EVP-d. 4. detsembri 2002. a kaebuse täpsustuses loeti lõplikuks kahjuks 800 000 kr, sest ei ole võimalik tasuda suuremat riigilõivu. 16. Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2003. a otsusega jäeti I. Mäggari kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt: Lähtudes TsK §-dest 448–450 ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tuleb tuvastada kahju olemasolu, ameti või ametiisiku õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja tekitatud kahju vahel. 1) Taotletakse kahju 800 000 krooni hüvitamist, mis tekkis põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asemel kompenseeriti. Puudub vaidlus kompensatsiooni suuruse üle ja selle üle, et õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus ületas kompensatsioonisumma. Linnavalitsus ei vaielnud vastu 20. augustil 1997. a koostatud hindamisaktile. Seega tuleb taotletav kahjusumma lugeda põhjendatuks. Kompensatsiooni määramisega tuleb lugeda kaebajal kahju tekkinuks; 2) linnavalitsuse korralduse andmise ja kaebajal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Seos ilmneb linnavalitsuse 17. novembri 1999. a korraldusest nr 7295-k, millega jäeti tagastamistaotlus rahuldamata põhjusel, et vara on hävinud, samuti AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusest nende koostoimes. Enne lammutamist ei hinnatud ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust. Puudub ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta; 3) korralduse õigusvastasuse tuvastamisel omab tähtsust see, kas linnavalitsus oli õigustatud andma ehitiste lammutamise korralduse 24. mail 1995. a olukorras, kus kaebaja oli esitanud 1991. a taotluse ehitiste tagastamiseks. HKMS § 17 kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a otsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000 tuvastati, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni 14. aprilli 1997. a otsuse vastuvõtmisel. Seega ei olnud Tallinna Linnavalitsus vahepealsel ajal seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. Järelikult oli linnavalitsus tagastamise menetluse lõppemise ja taastamise vahepealsel ajal õigustatud andma korraldust ehitiste lammutamiseks. Kuna Tallinna linnal puudus kohustus tagada vara säilimine, ei saanud nimetatud korraldus selle andmise ajal rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu pole vaja hinnata, kas korraldus oli piisavalt motiveeritud, kas järgiti diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsust, võrdse kohtlemise jt põhimõtteid. 17. I. Mäggari apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kohustada Tallinna Linnavalitsust kahju hüvitama. Apellandi väited olid järgmised: 1) halduskohus ei saa tugineda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele, sest tegemist oli hagiga kontserni Estar, AS Kraft ja Pojad ning Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju nõudmiseks solidaarselt ning rendilepingu ja allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnavalitsus ei olnud veel otsustanud vara tagastamist või kompenseerimist; 2) linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsus õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise kohta võeti vastu ainult I. Mäggari avalduse põhjal, kuid vajalike tõendite puudumisel ei saanud seda teha. Komisjon andis võimaluse tõendite ja dokumentide esitamiseks. Järelikult ei loetud vara tagastamise küsimust lõplikult otsustatuks ja puudus vajadus otsuse edasikaebamiseks kuni tõendite saamiseni arhiividest; 3) Roheline aas 18 krunt ja ehitised registreeriti õigusvastaselt võõrandatud varana ja I. Mäggar vara tagasi taotlejana 30. detsembril 1991. a. Vastavalt omandireformiameti teatisele ei olnud ta sellest registrist kustutatud. Täiendavad asjaolud ilmnesid juba 29. aprillil 1994. a, kui ta esitas arhiivist saadud dokumendid koos testamendiga. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse oleks saanud vastu võtta ka iseseisvalt ilma kohtu poolt pärijaks tunnistamata. Alates 30. detsembrist 1991. a pidi linnavalitsus kõik toimingud kinnistul kooskõlastama vara tagasitaotlejaga. Subjektiks tunnistamine venis linnavalitsuse tegevusetuse tõttu. Linnavalitsus pidi tagama vara säilimise. 18. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2004. a otsusega jäeti I. Mäggari apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) apellatsiooniastmes toimub vaidlus ainult linnavalitsuse tegevuse õiguspärasuse üle. Kaebust ei esitatud halduskohtu otsuse nende osade peale, milles leiti, et kaebajal on tekkinud kahju ning et linnavalitsuse korralduse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta halduskohtu otsust, ta nõustus enamiku halduskohtu otsuse motiividega ega pidanud vajalikuks neid korrata; 2) tõendamisest vabastamiseks HKMS § 17 alusel ei ole nõutav, et haldusasjast võtaksid osa kõik isikud, kes olid protsessiosalised asjas, milles kohtuotsus on jõustunud. HKMS § 17 kohaldamiseks piisas sellest, et kõik käesoleva asja protsessiosalised osalesid ka nimetatud tsiviilasjas. Halduskohus on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel lugenud põhjendatult tuvastatuks, et vaidlusaluse hoone tagastamise menetlus oli hoone lammutamise korralduse andmise hetkeks lõppenud. Apellandi põhjendused, miks ta leiab, et tagastamismenetlust 1993. aastal lõpule ei viidud, tuleb jätta seetõttu tähelepanuta; 3) väär on halduskohtu seisukoht, et linnavalitsuse korraldus ei saanud üldse kaebaja õigusi rikkuda. Kuigi linnavalitsus ei olnud seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega, oli ta siiski seotud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Isikul on õigus nõuda, et teda puudutavas küsimuses oleks kaalutlusõiguse teostamine vigadeta ja õigus vigadega kaalutlusotsus vaidlustada halduskohtus. Lammutamise otsustamisel oli oluline, kas linnavalitsus pidi nägema ette võimalust, et tekib vajadus hoone tagastamise menetluse taastamiseks ja kui pidi, kas sellele vaatamata võis lammutamiseks olla tungiv vajadus. Isiku subjektiivsete õiguste kaitse seisukohast ei oma korralduse kontrollimisel tähtsust, kas lammutamisele eelnes ametkondliku komisjoni seisukoht, sest omandireform ei näinud ette sellist komisjoni. Seega selle komisjoni ülesanne ei saanud olla vara tagastamist taotleva isiku õiguste kaitse, vaid üksnes avaliku huvi kaitse. Õigusnorm, mille rikkumisele kaebaja tugineb, peab kaitsma tema huve, mitte üksnes avalikke huve; 4) korralduse õiguspärasuse hindamisel ei puutu asjasse ka asjaolu, kas vara tagastamise menetlus lõpetati õiguspäraselt või mitte. Õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise otsus oli jõustunud ja kehtis. Jättes otsuse vaidlustamata, pidi kaebaja aru saama, et linnavalitsus võis sellest juhinduda. ÕVVTK linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele nr 138 oli lisatud vaidlustamisviide ja otsuse kaaskirjast ei saa välja lugeda, et otsus ei lõpetanud tagastamise menetlust. Kaebaja taotles küll korduvalt enne korralduse andmist 1994. ja 1995. aastal subjektiks tunnistamise küsimuse uut läbivaatamist, kuid ei vaidlustanud menetluse uuendamata jätmist. Seetõttu ei pidanud linnavalitsus arvestama võimalusega, et kaebaja jätkab ka pärast seda täiendavate andmete kogumist; 5) korralduse andmise ajal võis linnavalitsus lähtuda tagastamismenetluses kogutud andmetest, sh kaebaja poolt esitatutest. Õigustatud subjektiks jäeti kaebaja tunnistamata, sest tollal tagastamise toimikus olevate andmete kohaselt tuli võõrandamise hetkeks lugeda 1948. a ja võõrandamisaegseks omanikuks P. Apraksina. Kaebaja juhindus ise ka nendest andmetest 10. jaanuari 1995. a avalduses. Linnavalitsusel ei olnud enne lammutamiskorralduse andmist mingit alust kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned hoopis 1952. a K.-L. Sassilt. Linnavalitsusele ei saa ette heita tegevusetust. Eksitav on apellandi seisukoht, et linnavalitsus (linnakomisjon) oleks saanud tunnistada teda 1994. a õigustatud subjektiks ilma kohtumenetluseta. Kui selline võimalus ka oli, siis puudus komisjonil selleks ajend, sest vajalikke andmeid ei olnud esitatud. Ei saa ka väita, et korralduse andmisel oleks pidanud linnavalitsus tegema kontrolli, sest suure hulga avalduste puhul oli võimatu eeldada, et ta kontrolliks enne arhiivimaterjalide põhjal juba lõpetatud tagastamismenetluses aluseks võetud andmete õigsust. Ta ei pidanud arvestama tagastamismenetluse uuendamise võimalusega; 6) hoone lammutati põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Kuigi apellandi seletused tulekahjude küsimuses olid vastuolulised, ei vaielnud ta vastu, et korralduse andmise hetkeks oli toimunud mitu tulekahju. Sellele tugines ta juba 29. juuni 1994. a avalduses. On otstarbekuse küsimus, kas linnavalitsus taastab talle kuuluva ehitise või otsustab lammutada. Ei saa välistada, et 1995. a toimusid uued tulekahjud, mis võisid ohustada ümberkaudseid hooneid. Linnavalitsuse korralduses ei ole diskretsioonivigu. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 19. I. Mäggari kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus, rahuldada tema kaebus ja mõista tema kasuks välja kahju 800 000 krooni. Kassaatori väited on järgmised. Kohus jättis tähelepanuta subjektiks tunnistamise õiguspärasuse vastavalt omandireformi aluste seadusele ja ei arvestanud 20. juuni 1991. a Ülemnõukogu otsust omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta, mille p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse lahendamiseni. Linnavalitsus oli menetlustest teadlik, sest tema esindaja võttis osa kohtuistungitest. Seega ei lõppenud vara tagastamise menetlus 14. jaanuaril 1993. a. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hoolimata subjektiks mittetunnistamisest, oli ta vara tagasi taotlejate registris alates 1991. a, mida tõendab toimikus olev väljavõte registrist. Korralduse järgi tuli lammutada elamu, kuid lammutati ka teised ehitised. Õige ei ole kohtu väide, et linnal ei olnud enne korralduse andmist alust kahtlustada, et hooned võõrandati hoopis 1952. a K.-L. Sassilt. Linna esindaja tunnistas kohtuistungil, et linnal olid olemas majade natsionaliseerimise nimekirjad 1991. a. Seoses lammutamisega kaotas kehtivuse rendileping, allrendileping ja maarendileping, kuid pärast seda andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet AS-le Kraft ja Pojad hoonestusloa uue elamu püstitamiseks. Krundile ehitati uus elamu ja loodi kinnistu Roheline aas 18, mis on ebaseaduslik. Korduvate põlengute esinemine ei ole tõene, sest linn pole esitanud kohtule vastavaid tõendeid. Ei ole õige, et linnavalitsus ei teinud korralduse andmisel diskretsioonivigu. Kohus jättis täielikult arvestamata Kesklinna Politseiosakonna kriminaalasja nr 03231601820, milles tuvastati, et tegu oli teise astme kuriteoga. Kohus jättis tähelepanuta ka Tallinna Omandireformiameti tellitud AS-i Kommunaalprojekt ekspertarvamuse, kus toodi välja tõesed asjaolud ja puudujäägid, millega tulnuks linnal arvestada. Lammutamine oli ebaseaduslik, sest puudus ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. 20. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja õige ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 21. Kontrollides Tallinna Linnavalitsuse 24. mai 1995. a korralduse nr 1655-k õiguspärasust, on halduskohus ja ringkonnakohus tuginenud HKMS §-le 17 ja leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tuvastas 29. veebruari 2000. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning menetlus uuendati alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega nr 8763. Sellest järeldasid kohtud, et vahepealsel ajal ei olnud Tallinna Linnavalitsus seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. I. Mäggar on kogu kohtumenetluse kestel olnud seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud, vaid kestis edasi ja seetõttu pidi linnavalitsus tagama nimetatud vara säilimise kuni tema õigustatud subjektiks tunnistamiseni. 22. HKMS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut. HKMS § 17 rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis tõendamist. Selle sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb HKMS §-st 17, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole halduskohtumenetluses vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised on sellised asjaolud siiski vaidlustanud või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ka ümber hinnata. Kuigi HKMS § 17 niisuguse tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tuvastatud asjaolud on vastandlikud, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium ka haldusasjas nr 3-3-1-47-02 (RT III 2002, 30, 328) ja kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et antud asja menetlemisel ei olnud halduskohus ja ringkonnakohus pöördumatult seotud Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega ja nad võisid neid asjaolusid ümber hinnata. Halduskolleegium leiab, et antud asjas on oluliselt rikutud HKMS § 17, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus tühistada ja asi saata uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama I. Mäggari poolt esitatud väiteid Tallinna Linnavalitsuse korralduse õigusvastasuse kohta, sh väiteid, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud. Seejuures peab kohus arvesse võtma ka seda, et kuigi tollal ei kehtinud haldusmenetluse seadus, pidid haldusorganid lähtuma asja menetlemisel haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, sh selgitamis- ja abistamiskohustusest, hoolsuskohustusest, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustusest jne. 23. Kassatsioonkaebuses viidatakse Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» punktile 13, mis sätestas, et peatada tuleb õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse otsustamiseni ja lubati selliste hoonete lammutamist vaid erandkorras Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel teise tasandi kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse korral. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas Tallinna Linnavalitsus täitis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses vaidlusaluste hoonete mittelammutamise kohustust või mitte. 24. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Tühistada tuleb Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja Tallinna Halduskohtu otsus ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu ANTON Julia LAFFRANQUE Harri SALMANN