Vabariigi Valitsus — V. B-le elamisloa andmisest keeldumine — RTL, 49, 692

(õ) 21.05.2009 9.10 «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75) § 12 lõike 4 punktide 5 ja 13 ning lõike 6 alusel ja kooskõlas «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punktiga 1 ja Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» (RT I 1999, 90, 815; 2000, 8, 53; 15, 103; 62, 397; 2001, 19, 99) punktiga 24 keelduda elamisloa andmisest V. B-le (sünd 15.07.1918) alljärgnevatel põhjendustel. V. B. on Vene Föderatsiooni kodanik ning ta kuulub 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri). «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punkti 1 kohaselt saavad kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvad isikud Eesti Vabariigis elamisloa, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi valitsuse otsusel põhjendusega on keeldutud elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõige 6 sätestab, et «käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1–4, 6 ja 8–13 loetletud asjaolusid käsitletakse ohuna Eesti riigi julgeolekule». «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkt 3 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, «kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu». V. B. tuli Eestisse 1944. aasta septembris koos Eestit okupeeriva võõrriigi sõjaväega, olles okupeeriva riigi julgeolekuorgani – Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (edaspidi RJRK) teenistuses. 1946. aasta märtsis nimetati RJRK ümber Riikliku Julgeoleku Ministeeriumiks (edaspidi RJM). 1953. aastal reorganiseeriti RJM Riikliku Julgeoleku Komiteeks (edaspidi RJK). Vassili Beskov läks reservi 1974. aastal. V. B. on kogu oma karjääri vältel Eestit okupeeriva riigi julgeolekuteenistuses tegutsenud nn operatiivtöötajana. Tema ametinimetus oli operatiivvolinik (operativnõi upolnomotshennõi) ja vanemoperatiivvolinik. Auastmelt tõusis ta leitnandist majorini. V. B. on varjanud Eesti Vabariigi ees oma tegevuse üksikasju okupeeriva riigi julgeolekuteenistuses. V. B. ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ja tühistamise korra» punktis 139 nõutud andmeid oma teenistuse kohta Eestit okupeerinud riigi julgeolekuasutuses. Nimetatud punkti kohaselt peab elamisloa taotleja esitama teenistuskäigu kohta järgmised andmed: asutuse nimetus, tinglik nimetus, aadress, isiku ametikohad asutuses, kusjuures esitada tuleb eraldi kõik ametikohad ja asutused, teenistuse alguse ja lõpu kuupäevad. V. B. ei ole oma ankeedis näidanud ühtki ametikohta oma 25-aastase teenistuse käigus. See asjaolu viitab Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k «Asjatundjate komisjoni moodustamine» (RTL 2000, 111, 1747; 2001, 32, 417) moodustatud komisjoni hinnangul püüdele varjata oma tegevuse üksikasju okupeeriva riigi julgeolekuteenistuses. V. B. ei ole andnud «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse» (RT I 1995, 17, 233; 1999, 16, 271) §-s 6 ettenähtud ülestunnistust ega käinud vabatahtlikult Kaitsepolitseiametis oma tegevuse kohta ütlusi ega seletusi andmas. Vaatamata sellele et V. B. jättis elamisloa taotluse esitamisel nõutud andmed esitamata, on Vabariigi Valitsuse käsutuses andmed tema tegevuse kohta Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganis. Vastavalt Vabariigi Valitsuse käsutuses olevale dokumentatsioonile oli V. B. 1946. aasta jaanuaris RJM Pärnumaa osakonna operatiivvolinik. Juulis 1946 oli ta operatiivvolinik Kilingi-Nõmme RJM operatiivpunktis ja vähemalt aastatel 1950–1951 töötas Kilingi-Nõmme RJM operatiivpunkti ülemana. RJM operatiivpunkti ülesanne oli nõukogudevastaste isikute jälitamine ning vajaduse korral arreteerimine, samuti rahvuslike vastupanurühmade «likvideerimine». Näiteks ENSV riikliku julgeoleku ministri 25. märtsi 1947. a direktiiv nr 489 «RJM maakonnaosakonna funktsioonidest võitluses banditismiga» määrab RJM linna- ja maaosakondade tööliiniks «poliitilise banditismi». Seejuures on osakonna esimene ülesanne «nõukogudevastaste organisatsioonide ja banditismi organiseerivate gruppide, bandiitlik-terroristlike, bandiitlik-diversiooniliste formeeringute, üksikbandiitide ja nende abistava baasi väljaselgitamine, läbitöötamine, arvelevõtmine ja hävitamine». See direktiiv oli täitmiseks kohustuslik kõigile RJM maakondlikele osakondadele ja seega andis ülesanded ka Pärnumaa RJM osakonnale, mille operatiivkoosseisu V. B. kuulus. Riigikohtu 15. märtsi 1994. a otsusest nr III-1/3-19/94 (K. N. rehabiliteerimise asjas) ja 21. märtsi 2000. a otsusest nr 3-1-1-31-00 K. P. süüasjas selgub, et isikuid, keda okupeeriva riigi julgeolekuorgan nimetas bandiitideks, tuleb käsitada tsiviilisikutena, kes varjasid end vältimaks repressioone. Enda varjamine metsas oli ühtlasi võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Nende isikute hävitamine ilma õiglase kohtupidamiseta on inimsusevastane kuritegu. Arhiividokumentidest nähtub ning V. B. suhtes 10. märtsil 1999. a langetatud Pärnu Maakohtu jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-116 on tuvastatud, et V. B. tegutses RJK operatiivvolinikuna ja Kilingi-Nõmme operatiivpunkti ülemana Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas ning Pärnumaa Abja, Saarde, Tihemetsa, Tali ja Rajangu vallas. RJRK, RJM ja RJK «operatiivtöö» tulemusel tapeti või hukkus pärast arreteerimist ajavahemikul 1944–1957 Pärnumaal vähemalt 272 inimest, keda okupeeriv riik nimetas bandiitideks või nende «abistavaks baasiks». B. vastutusel olnud valdades oli sellesse gruppi kuulunud hukkunuid vähemalt 55. Vabariigi Valitsuse käsutuses olevate materjalide alusel on näiteks teada, et V. B. võttis RJM vanem-operatiivvolinikuna isiklikult osa «sõjalis-tšekistlikust operatsioonist» 15. septembril 1949. a, mille käigus RJM operatiivgrupi poolt tapeti viis inimest, nende hulgas kaks naist. Tapetud olid metsa varjunud küüditamise eest ning ei olnud relvastatud ega osutanud «sõjalis-tšekistliku operatsiooni» käigus RJM operatiivgrupile vastupanu. Sellele vaatamata tapeti nad tulirelvalaskudega. Vastavalt Riigikohtu 21. märtsi 2000. a otsusele nr 3-1-1-31-00 ja 12. augusti 1948. a Genfi konventsioonide 8. juuni 1977. a lisaprotokolli «Rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta» artikli 50 punktile 1 tuleb tapetuid, keda RJM nimetas bandiitideks, antud juhul lugeda tsiviilisikuteks. Vastavalt sellele on Vabariigi Valitsusel põhjendatud alus arvata, et Vassili Beskov on osa võtnud karistusoperatsioonidest tsiviilelanikkonna vastu. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 12 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on osalenud karistusoperatsioonides tsiviilelanikkonna vastu. V. B. ülesanne ENSV RJM operatiivtöötajana oli ajavahemikul 1944–1955 «nõukogudevastase» elemendi, eriti «bandiitide» ja nende «abiliste» tuvastamine, arvelevõtmine ja likvideerimine. Riigikohtu otsus nr III-1/3-19 leiab, et «enda metsas varjamine oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu». Vabariigi Valitsus jagab täielikult seda seisukohta. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi põhiülesanne perioodil, mil seal töötas V. B., oli takistada Eesti riikliku iseseisvuse taastamist. Selleks pidid ENSV RJK allüksused võitlema nn nõukogudevastaste elementidega. Võitlus «bandiitidega» ja nende hävitamine oli Eesti Vabariigi iseseisvuse vastane tegevus. Vastavalt on Vassili Beskovi tegevus olnud otseselt suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 3 ja sama paragrahvi lõike 6 kohaselt on Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu suunatud tegevus oht riigi julgeolekule. Seega keelab «Välismaalaste seadus» V. B-le elamisloa andmise ja selle pikendamise. Pärnu Maakohtu 10. märtsi 1999. a jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-116 on tuvastatud, et V. B. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Pärnu osakonna operatiivvolinikuna võttis 1949. aasta märtsis aktiivselt osa põliselanike väljasaatmisoperatsioonis «Priboi» otseselt, osaledes ise 21 isiku küüditamisel (deporteerimisel), konvoeerides need isikud oma kodudest sunniviisil Kilingi-Nõmme raudteejaama ning andes allkirja vastu üle väljasaatmisešeloni ülemale. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõikele 6 käsitletakse asjaolu, et isik on sooritanud inimsusevastase kuriteo, ohuna riigi julgeolekule. Pärnu Maakohtu 10. märtsi 1999. a otsusega kriminaalasjas nr 1-116 tunnistati V. B. süüdi «Kriminaalkoodeksi» (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 1999, 38, 485; 57, 595, 597 ja 598; 60, 616; 97, 859; 102, 907; 2000, 10, 55; 28, 167; 29, 173; 33, 193; 40, 247; 49, 301 ja 305; 54, 351; 57, 373; 58, 376; 57, 373; 84, 533; 92, 597; 104, 685; 2001, 21, 115 ja 116; 31, 174) § 611 lõike 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat vabaduskaotust «Kriminaalkoodeksi» § 47 lõigete 1 ja 2 sätete kohaldamisega tingimisi 3-aastase katseajaga kriminaalhooldaja järelevalve all. «Kriminaalkoodeksi» § 611 lõikes 1 on ette nähtud vastutus inimsusevastaste kuritegude eest. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 13 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõikele 6 käsitletakse «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 13 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 5 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabaduskaotus kestusega üle ühe aasta, ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. V. B. on sooritanud kuriteo, mille eest talle on mõistetud 8-aastane vabaduskaotus, ning karistatus ei ole kustunud ega kustutatud, samuti ei ole karistusandmed karistusregistrist kustutatud. V. B. on süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 6 kohaselt käsitletakse tema poolt toimepandud inimsusevastaseid kuritegusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. Selline on seadusandja – Eesti Vabariigi kõrgeima rahvaesinduse selgesõnaliselt väljendatud tahe. Vabariigi Valitsus on kaalunud ka V. B. perekonnaelu puudutavaid asjaolusid. V. B. on alates 1945. aastast abielus Eesti kodanikuga. Tal on kaks last, kellest üks elab Venemaal Smolenskis ja teine on Eesti kodanik. Kõrge ea tõttu vajab ta oma pereliikmetelt abi ja hooldust. Kaalutud on ka asjaolu, et elamisloa andmisest keeldumisega on V. B. Eesti kodanikust abikaasa perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Kaalunud kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, jõudis Vabariigi Valitsus järeldusele, et V. B. on süüdi mõistetud genotsiidikuriteos eesti rahva vastu ning on põhjendatud alus arvata, et V. B. on tegutsenud Eesti iseseisvuse vastu. V. B. puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on osalenud operatsioonides, mille käigus tapeti Eesti kodanikke. V. B. on 27 aastat teeninud Eestit okupeeriva riigi julgeolekuorganites, ta ei ole kahetsenud oma süütegu ega kasutanud seaduses sätestatud võimalust näidata üles lojaalsust Eesti Vabariigile, vaid vastupidi, on varjanud oma teenistuse üksikasju Vabariigi Valitsuse ees ega ole andnud ülestunnistust oma tegevuse kohta Eestit okupeerinud riigi julgeolekuteenistuses. V. B-le elamisloa andmine riivaks tuhandete Eesti iseseisvuse eest võidelnud ja inimsusevastastes kuritegudes kannatanud kodanike õiglus- ja turvatunnet, kahjustaks Eesti riigi autoriteeti nende silmis, kelle kaitset Eesti jätkuvalt vajab, ning nõrgendaks seeläbi Eesti riigi julgeolekut. Seetõttu käsitleb Vabariigi Valitsus kõiki ülaltoodud asjaolusid vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõikele 6 ohuna riigi julgeolekule ning ei pea võimalikuks teha V. B-le erandit ega anda talle Eesti Vabariigis elamisluba. Peaminister Mart LAAR Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.