Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-95-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2005. a kohtuotsus Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse süüdistusasjades KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi — RT III, 5, 45

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-95-04 Otsuse kuupäev 25. jaanuar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse süüdistusasjad KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-214/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetute Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 30. november 2004. a Istungil osalenud isikud Dmitri Lehmuse kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, Anton Bilõki kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo Resolutsioon 1. Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsus Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi jätta muutmata. 2. Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 3. Välja mõista Anton Bilõkilt 2389 krooni ja 50 senti ning Dmitri Lehmuselt 2124 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 26. märtsi 2004. a otsusega tunnistati Dmitri Lehmus ja Anton Bilõk süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. D. Lehmusele mõisteti karistuseks vangistus seitsmeks ja A. Bilõkile kuueks aastaks. Nende poolt eelvangistuses viibitud aja arvas kohus karistusaja hulka. Illuka Vallavalitsuse tsiviilhagi katteks mõistis kohus D. Lehmuselt ja A. Bilõkilt solidaarselt välja 1026 krooni. Juhul kui tsiviilhagi katteks väljamõistetud summa sissenõudmine kohtualustelt ei ole võimalik, siis kuulub tsiviilhagi hüvitamisele tsiviilkostjate Sergei Lehmuse ja Vladimir Bilõki poolt. 1.1. D. Lehmus ja A. Bilõk tunnistati süüdi selles, et nad 2003. a juunikuus Illuka vallas kavatsusega panna toime vägistamine, viisid alaealise kannatanu teda varrukast kinni hoides metsa, kus D. Lehmus nõudis, et kannatanu riietuks lahti, ähvardades vastasel korral ta kägistada. Pärast seda nõudis D. Lehmus, et kannatanu imeks tema ja seejärel A. Bilõki suguelundit, mida kannatanu ka tegi. Seejärel nõudsid kohtualused, et kannatanu laskuks käpuli ja A. Bilõk viis oma sõrmed talle tuppe, tekitades kannatanule valu. Kuna lähedusest kostis inimeste hääli, viisid kohtualused kannatanu sügavamale metsa, kus kannatanu pidi võtma kätte D. Lehmuse ja A. Bilõki suguelundid ja neid käes edasi-tagasi liigutama. 2. Kohtualused D. Lehmus ja A. Bilõk ning tsiviilkostja V. Bilõki esindaja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. D. Lehmus palus mõista talle kergem karistus ning saata ta Tapa Erikooli. A. Bilõk palus tühistada tema süüditunnistamine KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tunnistada ta süüdi KarS § 142 järgi, samuti kergendada talle mõistetud karistust. Apellandi arvates ei astunud ta kannatanuga suguühendusse, sest ta ei rikkunud kannatanu neitsinahka. V. Bilõki esindaja apellatsioonkaebuses paluti tühistada maakohtu otsus V. Bilõki tsiviilkostjaks tunnistamise osas ja tunnistada tsiviilkostjaks kohtualuse ema Raissa Bilõk. Kaebuses leiti, et maakohtu otsusega rikuti V. Bilõki õigusi, sest teda ei kutsutud kohtuistungile. Pärast lahutust elab V. Bilõk oma pojast A. Bilõkist eraldi ja maksab tema ülalpidamiseks elatusraha. 3. Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt tsiviilhagi ja samuti kohtukulude osas. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti mõlemalt kohtualuselt tsiviilhagi katteks Illuka Vallavalitsuse kasuks välja 513 krooni ja kohtukulude katteks 14 820 krooni ekspertiisitasu. Alaealistel kohtualustel materiaalsete vahendite puudumisel mõisteti D. Lehmuse seaduslikult esindajalt S. Lehmuselt välja 513 krooni tsiviilhagi katteks ja 14 820 krooni ekspertiisitasu katteks ning A. Bilõki seaduslikelt esindajatelt V. ja R. Bilõkilt mõlemalt 256 krooni 50 senti tsiviilhagi katteks ja 7410 krooni ekspertiisitasu katteks. Veel tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse alaealisel A. Bilõkil vahendite puudumisel sundraha ja õigusabikulude väljamõistmise osas V. Bilõkilt ning mõistis alaealise seaduslikelt esindajatelt V. ja R. Bilõkilt mõlemalt võrdselt välja 2790 krooni õigusabikulude katteks ja 3100 krooni sundraha katteks. 3.1. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus D. Lehmuse ja A. Bilõki süüditunnistamises on seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu seetõttu muutmisele. Kohus märkis, et suguelundi vägivaldselt suhu viimine on tõlgendatav suguühendusse astumisena. Ringkonnakohtu hinnangul mõistis maakohus kohtualustele põhjendatud karistused ning need ei kuulu muutmisele. Maakohus mõistis õigustatult kohtukulud välja alaealistelt kohtualustelt, sest VÕS § 1052 lg 1 mõttes ei olnud nende vastutus piiratud. Kui kohtualustel puudub küllaldane vara või töötasu, peavad kooskõlas VÕS § 1053 lg-ga 2 vastavas osas kahju hüvitama nende vanemad, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Põhjendamatult kohustas maakohus kandma varalist vastutust poja poolt tekitatud kahju eest üksnes A. Bilõki isa. Ringkonnakohus leidis, et vastutama peavad mõlemad vanemad ja tuleb kindlaks määrata nende varaliste kohustuste suurus. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud A. Bilõk ja D. Lehmus. D. Lehmuse kassatsioonkaebuses palutakse kvalifitseerida tema käitumine ümber KarS § 142 lg 2 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust. A. Bilõki kassatsioonkaebuses palutakse kvalifitseerida tema käitumine ümber KarS § 142 lg 2 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust, saata ta Tapa Erikooli või mõista talle tingimisi karistus. A. Bilõki kaebusele lisatud R. Bilõki avalduses palutakse samuti asendada A. Bilõkile mõistetud vangistus Tapa Erikooli saatmisega ning veel palutakse kontrollida, kas tsiviilhagi on lahendatud õigesti. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kassatsioonkaebused läbi 28. septembri 2004. a istungil. 27. oktoobril 2004. a tegi asja arutanud kohtukoosseis määruse, millega anti kriminaalasi seoses kohtukoosseisu liikmetel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamustega KarS § 141 objektiivse koosseisu tõlgendamisel arutamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. 6. Riigikohtu 30. novembri 2004. a istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebusi ning palusid saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtusse. Prokurör vaidles kassatsioonkaebustele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsuse tühistamiseks. 8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vägistamise dispositsioon karistusseadustikus erineb oluliselt varem kehtinud kriminaalkoodeksis sätestatust. Kriminaalkoodeksi § 115 lg 1 sätestas vägistamise koosseisu järgmiselt: «Suguühenduse eest täisealise naisisikuga vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit – karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.» Karistusseadustiku § 141 lg-s 1 sätestatakse vägistamise koosseis järgnevalt: «Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.» 9. Kriminaalkoodeksi kehtivusajal tõlgendati vägistamise koosseisu kuuluvat suguühendusse astumist kitsalt – pidades suguühenduseks üksnes mehe suguelundi viimist naise tuppe. Muud seksuaalse vägivalla toimepanemise viisid (v.a KrK §-s 118 erideliktina sätestatud vägivaldne pederastia) loeti sugulise kire rahuldamiseks ebaloomulikul viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et karistusseadustikus on seksuaalse enesemääramise vastu suunatud kuritegude süsteem üles ehitatud teistel põhimõtetel. Erinevalt kriminaalkoodeksi vägistamise koosseisust (KrK § 115) tuleb karistusseadustiku vägistamise koosseisu (KarS § 141) raames suguühenduse mõistet tõlgendada laiemalt kui mehe peenise viimist naise tuppe. Karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on isiku seksuaalne enesemääramine, mida tuleb lugeda isikuvabaduse üheks alaliigiks, ja isikupuutumatus. Seejuures on loobutud suguühenduse kitsast tõlgendamisest, samuti moraalihoiakuid väljendavatest koosseisukirjeldustest nagu sugukire rahuldamine ebaloomulikul viisil ja pederastia. Piiritlemaks erinevaid karistusseadustikus sätestatud seksuaalkuritegusid, tuleb karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavat jagu tõlgendada süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt. Keskseks küsimuseks, mille alusel seda teha, on suguühenduse mõiste sisustamine. 10. Karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavate paragrahvide objektiivsete koosseisude analüüsist nähtub, et need on sõnastatud sooneutraalselt. Seega saab kõikide seksuaalkuritegude puhul kannatanuks olla nii naine kui ka mees. Selles väljendub samaväärsuspõhimõte, mille kohaselt ei tohi sama õigushüve kahjustamise korral erinevast soost isikuid erinevalt kohelda. Kuna karistusseadustiku vastuvõtmisega on kaotatud sellised koosseisud nagu sugukire rahuldamine ebaloomulikul viisil ja pederastia, siis tekib küsimus, milline karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud koosseisukirjeldustest selliseid tegusid hõlmab. Võimalikud alternatiivid on siinjuures vägistamine (KarS § 141) ja sugulise kire vägivaldne rahuldamine (KarS § 142). Vägistamine on olemuslikult seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse kaitstavat õigushüve – isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust – kõige teravamalt. Seetõttu on vägistamise eest ette nähtud ka märksa rangemad karistuspiirid kui suguühendusest erineval viisil sugukire vägivaldse rahuldamise eest. Seega tuleb suguühenduse mõistet seksuaalkuritegude peatüki ülesehitust arvesse võttes mõtestada sellise seksuaalse aktina, mis kõige intensiivsemalt kahjustab kaitstavat õigushüve. 11. Käsitledes suguühendust üksnes mehe peenise viimisena naise tuppe, ei oleks isiku poolt muu võimaliku seksuaalse vägivalla toimepanemisel võimalik arvestada õigushüve kahjustamise raskust. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinkohal, et vägistamise objektiivsesse külge kuuluvate konkreetsete tegude määratlemine on seadusandja poolt jäetud kohtupraktikale. 12. Kriminaalkolleegium osundab, et ka kriminaalkoodeksi kehtivuse aegses kohtupraktikas on peetud vajalikuks defineerida ebaloomulikul viisil sugulise kire vägivaldset rahuldamist suguühenduse mõiste kaudu, mitte sellele vastanduvalt. Nii nimetatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-58-01 (RT III 2001, 19, 200) KrK § 1151 raames kvalifitseeritavaid tegusid «ersats-suguühenduseks» või «ersats-suguaktiks», 28. septembri 1999. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-85-99 (RT III 1999, 26, 185) räägitakse aga «ebaloomulikul teel sugulises vahekorras olemisest» ja «loomulikust vahekorrast tupe kaudu». Seega nähtub ka varasemast kohtupraktikast seisukoht, et suguühenduse all karistusõiguse mõttes tuleb eelkõige mõista seksuaalset ühendust, st oluline pole mitte ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Sobivaks piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan. 13. Karistusseadustikus sätestatud vägistamise koosseisu sellist tõlgendamist toetab ka karistusseadustiku eelnõu seletuskiri, mille kohaselt ei ole seksuaalkuritegude puhul vastutuse diferentseerimise alus mitte see, kuivõrd loomulik või ebaloomulik mingi seksuaalkäitumise vorm on, vaid see, kuivõrd jõhkralt sekkutakse isiku õigustesse – riivatakse tema seksuaalset vabadust ja keha puutumatust. Seega tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul karistusseadustiku järgi lugeda vägistamiseks vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. 14. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Bilõk ja D. Lehmus viisid kordamööda oma peenised kannatanu suhu, seejärel viis A. Bilõk oma sõrmed kannatanu tuppe ja liigutas neid seal edasi-tagasi. Arvestades eelöeldut on maakohus ja ringkonnakohus need kohtualuste teod õigesti kvalifitseerinud vägistamisena KarS § 141 lg 2 järgi. 15. Kohtualustele mõistetud karistuste osas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et A. Bilõkile on mõistetud karistus KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras ja D. Lehmusele alammäära lähedaselt. Seejuures on kohus arvestanud mõlema kohtualuse osas kahte karistust kergendavat asjaolu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse kohtualuste karistusest vabastamiseks või neile karistuse mõistmiseks alla alammäära. Ringkonnakohus on põhjendanud ka seda, miks ei ole võimalik kohtualuseid karistusest vabastada ja neid erikooli saata. Seega puudub seaduslik alus kohtualustele mõistetud karistuste kergendamiseks. 16. Lähtudes võlaõigusseaduse § 1052 lg-st 1 ja § 1053 lg-st 2 on ringkonnakohus põhjendatult mõistnud välja summad tsiviilhagi katteks esmalt kohtualustelt, s.o kahju tekitajatelt ning märkinud seejärel, et alaealistel kohtualustel küllaldase vara või töötasu puudumise korral nõutakse need summad sisse kohtualuste vanematelt võrdsetes osades. Seega puudub alus tsiviilhagi lahendamise osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. 17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsioonkaebused rahuldamata. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Peeter VAHER Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-04 1. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 25. jaanuari 2005. a kohtuotsuses seisukohale, et piiritlemaks erinevaid karistusseadustikus sätestatud seksuaalkuritegusid, tuleb karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavat jagu tõlgendada süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt. Keskseks küsimuseks, mille alusel seda teha, on suguühenduse mõiste sisustamine. Käsitledes suguühendust üksnes mehe peenise viimisena naise tuppe, ei oleks isiku poolt muu võimaliku seksuaalse vägivalla toimepanemisel võimalik arvestada õigushüve kahjustamise raskust. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et vägistamise objektiivsesse külge kuuluvate konkreetsete tegude määratlemine on seadusandja poolt jäetud kohtupraktikale. 2. Edasi leitakse otsuses, et suguühenduse all karistusõiguse mõttes tuleb eelkõige mõista seksuaalset ühendust, st oluline pole mitte ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Sobivaks piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan. Seega tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul karistusseadustiku järgi lugeda vägistamiseks vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. 3. Leian, et KarS § 141 lg-s 1 kasutatud mõiste – suguühendus – ei võimalda vägistamise objektiivse koosseisu nii laia tõlgendamist. Selline tõlgendus annab minu arvates põhjust arvata, et seaduses sõnastatud vägistamise objektiivne koosseis ei ole õigusselge. Suguühenduse mõiste sedavõrd lai tõlgendus viib esmalt selleni, et juriidilist haridust mitteomaval isikul ei ole üksnes seadust lugedes võimalik mõista selle kuriteo objektiivset koosseisu ehk aru saada, millist tegu loeb seadus vägistamiseks. Teiseks on kriminaalseaduse sedavõrd laia tõlgendamise korral oht, et kohus võib lugeda kuriteo objektiivsesse koosseisu ka tegusid, mida seadusandja sellesse arvanud ei ole, st kohus asub tahtmatult seadusandja rolli. 4. Olen seisukohal, et vägistamise objektiivne koosseis võiks iseenesest olla tõesti ka nii lai, nagu seda tõlgendas Riigikohtu kriminaalkolleegium või isegi laiem, kuid sellisel juhul peaks seadusandja tahe olema vastavalt ka seaduses sõnastatud. Käesoleval ajal kehtiva KarS § 141 lg 1 dispositsiooni kohaselt on minu arvates võimalik vägistamise objektiivsesse koosseisu hõlmata üksnes vägivaldne ja kannatanu tahte vastane suguühe. Seni, kui seadusandja ei ole andnud suguühtele teist sisu, tuleb suguühet mõista selle sõna kõige tavalisemas, s.o on igale inimesele arusaadavas tähenduses ehk mehe peenise viimisena naise tuppe. Samas ei ole välistatud, et edaspidi võib seadusandja vägistamise objektiivset koosseisu laiendada ka tegudega, mis ei piirne üksnes suguühtega. Riigikohtunik Ott JÄRVESAAR