Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-130-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a kohtuotsus U. U. süüdistuses KrK § 141¹ lg 2 p 2 järgi — RT III, 2005, 4, 34

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-130-04 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi U. U. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-217-2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Kristi Keldo kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 7. detsember 2004, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada seda käesoleva otsuse punktides 7–9 esitatud põhistustega. 2. Kassatsioon jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 26. märtsi 2004. a otsusega tunnistati U. U. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus rahuldas kannatanute tsiviilhagid. 2. U. U. tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud KrK §-s 139 sätestatud kuriteo, OÜ MI juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna KrK § 160 tähenduses 1) sõlmis 12. aprillil 2000. a OÜ-ga S lepingu, millega OÜ S andis OÜ-le MI volitused OÜ BP vastu suunatud 36 108-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul aprill–september 2000 OÜ MI pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel OÜ-lt BP laekunud summa 27 060 krooni, mis vastavalt 12. mai 2000. a lepingule tulnuks maksta OÜ-le S; 2) sõlmis 1. märtsil 2000. a OÜ-ga I lepingu, millega OÜ I andis OÜ-le MI volitused OÜ V vastu suunatud 24 000-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul aprill 2000 kuni jaanuar 2001 OÜ MI pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel OÜ-lt V laekunud summa 16 000 krooni, mis vastavalt 1. märtsi 2000. a lepingule tulnuks maksta OÜ-le I; 3) sõlmis 27. septembril 1999. a A. T-ga lepingu, millega A. T. andis OÜ-le MI volitused L. K. vastu suunatud 8040-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul oktoober 1999 kuni juuli 2000 OÜ MI pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel L. K-lt laekunud summa 1875 krooni, mis vastavalt 27. septembri 1999. a lepingule tulnuks maksta A. T-le. 3. Maakohus asus muu hulgas seisukohale, et kõigi kolme lepingu sisust nähtuvalt oli OÜ MI ja tema klientide vahel tegemist käsundussuhtega, millega ei kaasnenud nõuete loovutamist. OÜ MI volitati realiseerima kliendile kuuluv nõue ning esindama teda võla sissenõudmisel (lepingute p 1). Saadud summad pidi üle kandma kliendile, OÜ MI võis eelnevalt maha arvestada töötasu lepingus kokkulepitud suuruses (lepingute p 4). Kaitseversiooniga, et kõnealusel juhul oli tegemist nõuete loovutamisega, on vastuolus ka kohtualuse ütlused, mille kohaselt oli klientidega kokkulepe, et võlgnik võib maksta nii OÜ MI kui ka kliendi arvele. Seega oli OÜ MI arvele laekunud raha kliendi ehk käsundiandja vara, s.o U. U-le võõras vara. Tsiviilhageja esindajate ja kannatanu ütlustest nähtub, et lepingu sõlmimisel said nad aru, et raha kantakse üle siis, kui võlgnikult midagi laekub, ning OÜ MI arvestab sellest maha talle töötasuna kuuluva protsendi. Kohus ei nõustunud U. U. väitega, et võlgnikelt laekunud raha oli OÜ MI vara, mida osaühing tohtis kasutada oma igapäevases tegevuses. 4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse U. U. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja U. U. õigeks mõista. 5. Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 26. märtsi 2004. a otsus täies ulatuses. U. U. mõisteti KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et OÜ MI ja tema lepingupartnerite vahel oli käsundussuhe. Samas ei nähtu kohtu arvates lepingutest, et oleks kokku lepitud, millal OÜ MI pidi võlgnikelt laekunud summad klientidele üle kandma. Seega ei ole summade üle kandmata jätmine selliseks asjaoluks, mis annaks alust väita, et tegemist on kuriteoga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 626 lg 2 sätestab, et kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suuruses. Lähtuvalt eeltoodust oli U. U-l õigus kasutada lepingu alusel saadud summasid ja võlausaldajatel tekkis õigus selle kasutamise eest intressi nõuda. Seega sai summade kasutamisele enda huvides järgneda tsiviilõiguslik vastutus. Kuna kriminaalasjas puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et U. U-l oli soov lepingute sõlmimisel ja nende täitmise käigus saadud summad omastada, siis puudub tema käitumises tahtlus. U. U. on kinnitanud, et ta lootis majandustegevuse käigus saada rahalisi vahendeid ja lepingud täita. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristi Keldo, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Ringkonnakohus on ekslikult lähtunud võlaõigusseadusest, kuna tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 397 p 3 sätestas voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi korras saadu. Samuti nähtub OÜ MI ja kannatanute vahel sõlmitud lepingu p-st 4, et firma kohustub maksma kliendile võlgnikult nõude eest laekuvad summad, millest on eelnevalt maha arvestatud firma töötasu. Seega oli U. U. kui OÜ MI esindaja kohustatud viivitamatult võlgnikelt laekuvad summad võlausaldajatele üle kandma ning nimetatud rahasummade kasutamiseks U. U-l õigust ei olnud. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et U. U. käitumises puudub omastamise subjektiivne koosseis. See seisukoht rajaneb üksnes U. U. ennastõigustavatel ütlustel. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu tsiviilhagejate, kannatanute ja tunnistajate ütlustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Kassaator on õigesti leidnud, et lähtudes VÕSRS §-st 11 tuleb süüdistuses nimetatud OÜ MI lepingutele OÜ-ga S, OÜ-ga I. ja A. T-ga kohaldada Tsiviilkoodeksit. Nimetatud lepingud on sõlmitud aastatel 1999–2000, mistõttu puudus ringkonnakohtul alus lähtuda 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseadusest. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski vajalikuks märkida, et võlaõigusseaduse järgi on käsundi täitmise käigus saadu näol tegemist käsundisaajale võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Selline järeldus tuleneb VÕS § 626 lg-st 3 ja pankrotiseaduse § 108 lg-st 2. 8. Ringkonnakohus leidis, et U. U.l oli õigus kasutada OÜ S, OÜ I ja A. T. võlgnikelt OÜ-le MI laekunud summasid. Sisuliselt asus ringkonnakohus seisukohale, et võlgnike laekumiste näol ei olnud U. U. jaoks tegemist võõra varaga KrK § 1411 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu. Võlgnike poolt OÜ MI arvele tasutud summad oli võõras vara U. U. jaoks, kellel ei olnud OÜ-dega S ja I ega A. T-ga mingit lepingulist suhet seoses süüdistuses nimetatud võlanõuete sissenõudmisega. Samuti on kriminaalkolleegiumi hinnangul Tartu Maakohtu otsuses põhjendatult leitud, et OÜ MI oli OÜ-dega S ja I ning A. T-ga käsundussuhtes TsK § 394 tähenduses ning et nõuete loovutamist OÜ-le MI ei toimunud. Käsundussuhet on jaatanud ka ringkonnakohus, kes samas lähtus selle sisustamisel ekslikult võlaõigusseadusest (vt käesoleva otsuse punkti 7). TsK § 394 lg 1 kohaselt toimus käsunduslepingu täitmine volitaja (käsundiandja) nimel ja arvel. Ka 1. septembrist 1994 30. juunini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 95 lg 1 sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale. Eeltoodust tulenevalt ei olnud võlgnikelt OÜ-le MI laekunud summade näol tegemist mitte selle osaühingu, vaid volitajate varaga, mis oli üksnes OÜ-le MI usaldatud. Järelikult oli võlgnike poolt tasutud raha KrK § 1411 mõistes võõras vara ka OÜ MI jaoks. TsK § 397 p 3 nägi ette voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi täitmise korras saadu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et OÜ MI ei andnud võlgnikelt laekunud raha volitajatele viivitamatult üle, vaid kasutas seda muuks otstarbeks. 9. Vaatamata eelmises punktis toodud järeldustele, puudub alus ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks. Seda põhjusel, et U. U. süüditunnistamine KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi on välistatud tulenevalt KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal (1999–2001) kehtinud KrK §-s 1411 sätestatud kuriteo objektiks oli «võõras vara». Ka 1. jaanuaril 2004. a jõustunud KarS § 201 redaktsiooni kohaselt on omastamise objektiks «võõras vallasasi või muu võõras vara». Samas käsitas 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon omastamise objektina üksnes «võõrast vallasasja». Järelikult ei olnud ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kuriteona karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo – näiteks kelmuse – tunnustele). Süüdistuse kohaselt omastas U. U. raha OÜ MI pangakontolt. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana (30. juunini 2002 kehtinud asjaõigusseaduse § 7, alates 1. juulist 2002 kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49). Seega ei olnud U. U-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ajavahemikul 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 kuriteona karistatav. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03 – RT III 2004, 2, 21). Kuna 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni näol oli tegemist U. U. teo karistatavust välistava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, tuleb U. U. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2003. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid täpsustab kohtuotsuse põhistusi. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Peeter VAHER