Sotsiaalminister — Paikse saasteallika sanitaarkaitseala eritingimused — RTL, 2000, 103, 1617

Määrus kehtestatakse «Välisõhu kaitse seaduse» (RT I 1998, 41/42, 624; 1999, 10, 155; 95, 843) paragrahvi 23 lõike 2 alusel. § 1. Üldsätted (1) Käesoleva määrusega kehtestatud eritingimuste eesmärk on vähendada või vältida välisõhu saastamisest ja välisõhus levivatest füüsikalistest mõjudest tulenevat terviseriski inimesele. (2) Käesolevas määruses mõistetakse välisõhu saastamise all paiksest saasteallikast (edaspidi saasteallikas) tingitud saasteainete sisaldust välisõhus ja välisõhus levivate füüsikaliste mõjude all ohutegureid, mis tulenevad mitteioniseerivast kiirgusest, mürast, vibratsioonist, infra- ja ultrahelist. (3) Paikse saasteallika sanitaarkaitseala (edaspidi sanitaarkaitseala) kohal olevas õhus võib saastetaseme piirväärtust ületada, kuid ei tohi ületada töökeskkonnale kehtestatud saastetaseme piirväärtusi. (4) Sanitaarkaitseala piiril peab välisõhu saastetase olema võrdne kehtestatud välisõhu saastetaseme piirväärtusega või sellest madalam, füüsikaliste ohutegurite tasemed peavad vastama elu- ja puhkealadele kehtestatud piirväärtustele. (5) Kui saasteaine kohta ei ole kehtestatud välisõhu saastetaseme piirväärtust, võib sanitaarkaitseala piiril selle aine saastetase olla kuni kaks protsenti töökeskkonna õhus lubatud piirväärtusest. (6) Mitme saasteaine või füüsikalise ohuteguri üheaegsel esinemisel välisõhus võetakse sanitaarkaitseala määramisel arvesse eelkõige neid, mille saastetaseme piirväärtused on madalamad või mille puhul piirväärtuse ületamine on kõige tõenäolisem. (7) Käesoleva määrusega kehtestatud nõuded loetakse täidetuks, kui ebasoodsate ilmastikutingimuste korral sanitaarkaitseala piiril: 1) ohtlike ainete loetelus kahjulike ainetena klassifitseeritud ainete saastetase ületab piirväärtusi mitte enam kui viies protsendis analüüsitud õhuproovides või ühel päeval aastas; 2) ohtlike ainete loetelus toksiliste, väga toksiliste, esimese ja teise kategooria kantserogeensete, esimese ja teise kategooria mutageensete ning esimese ja teise kategooria reproduktiivtoksiliste (teratogeensete) ainetena klassifitseeritud ainete saastetase ületab piirväärtusi mitte enam kui ühes protsendis analüüsitud õhuproovides. § 2. Eritingimused ehitiste projekteerimiseks, ehitamiseks, asutamiseks sanitaarkaitsealal (1) Sanitaarkaitsealale ei projekteerita ega rajata elamuid, puhke-, spordi-, laste-, õppe-, tervishoiu- ja hoolekandeehitisi. Olemasolevaid eelloetletud ehitisi ei kasutata pärast sanitaarkaitseala määramist nende esialgsel eesmärgil. (2) Sanitaarkaitseala ei kasutata puhkealana, seal ei korraldata spordiüritusi ega muid inimeste massilise kogunemisega seotud üritusi või tegevust. (3) Sanitaarkaitsealale võib projekteerida, ehitada ja sellel ekspluateerida teisi paikseid saasteallikaid, kui nad ei põhjusta sanitaarkaitseala suurendamise vajadust. (4) Toidukäitlemisettevõte võib asuda sanitaarkaitsealal, kui tema põhitegevus on otseselt suunatud paikse saasteallikaga seotud asutuse või ettevõtte teenindamisele. (5) Sanitaarkaitsealal võib viljeleda looma- ja taimekasvatust, kui on tõestatud, et saasteained ei kahjusta põllumajandusloomi ega taimi sellisel määral, mis teeb nende kasutamise toidutoormena kõlbmatuks. (6) Sanitaarkaitsealal võib korraldada sellist laomajandust, mille puhul välisõhu saastetase ei halvenda kaupade kvaliteeti. § 3. Järelevalve Riiklikku järelevalvet käesolevate eritingimustega kehtestatud nõuete täitmise üle teostavad järelevalveasutused vastavalt oma pädevusele. § 4. Rakendussätted Käesolev määrus jõustub 1. jaanuaril 2001. a. Minister Eiki NESTOR Kantsler Hannes DANILOV