Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-118-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2004. a kohtuotsus T. T. väärteoasjas liiklusseaduse § 74^19 järgi — RT III, 2005, 3, 20

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-118-04 Otsuse kuupäev 16. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi T. T. väärteoasi liiklusseaduse § 74 19 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 21. juuli 2004. a otsus väärteoasjas nr 4-453/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. T. kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. november 2004. a Istungil osalenud isikud Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Linnakohtu 21. juuli 2004. a otsus väärteoasjas nr 4-453/04 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. T. T-le koostati 30. jaanuaril 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta samal päeval kell 23.30 juhtis joobeseisundis olles S linnas X tänaval sõiduautot Honda CRV. Sellega rikkus ta LE § 76 p 1, mille eest näeb vastutuse ette LS § 7419. Kohtuvälise menetleja 19. veebruari 2004. a otsusega karistati teda LS § 7419 järgi 150 trahviühiku ehk 9000 krooni suuruse rahatrahviga. 2. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Tallinna Linnakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaebuses leiti, et joobes juhtimine ei ole tõendatud. Joobeekspertiisi teinud arst tugines arvamuse andmisel politseiametniku ütlustele selle kohta, et indikaatorvahend näitas alkoholijoovet, ning menetlusaluse isiku enda ütlustele, et ta oli varem joonud õlut. Joobe tuvastamiseks ei kasutatud alkomeetrit ega kontrollitud alkoholisisaldust veres. Sellega jäeti kontrollimata, kas alkoholisisaldus väljahingatavas õhus või veres ületas LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Lisaks leiti, et arst ei võinud LS § 20 lg-st 4 tulenevalt keelduda vereproovi võtmisest. 3. Tallinna Linnakohus tühistas 21. juulil 2004. a kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, karistades T. T. 75 trahviühiku (4500 krooni) suuruse rahatrahviga. Kohus leidis, et sisuliselt on vaidlustatud joobeseisundi tuvastamise akti. Pole tõendatud, et menetlusalune isik oleks joobeekspertiisi aktile alla kirjutades või hiljem politseinikele mingilgi moel arsti otsusega mittenõustumist avaldanud. Mõistlik on eeldada, et inimene, arvates, et dokumendile märkuste tegemine pole lubatud, avaldab protesti vähemalt suuliselt. Kohus leidis, et T. T. seisukoht, et arst on seadusest tulenevalt kohustatud kontrollima alkoholisisaldust veres, on ekslik. Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord» (edaspidi Kord) § 9 lg 2 sätestab, et arst teeb sõltumatu otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ja oma teadmistele. Korra § 14 lg 1 kohaselt on arstil õigus valida iseseisvalt teaduslik metoodika, mille abil joobe olemasolu tuvastada. Korra § 9 lg-st 3 tulenevalt võib alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastada kliinilise pildi alusel, sama kinnitab korra § 19 lg 2. Korra § 15 p 1 sätestab isiku õiguse pärast väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks. Seega on vereanalüüsi nõudmine isiku õigus, mitte aga arsti kohustus seda teha. Kohus leidis, et käesolevas asjas on tunnistajate A. T., U. N. ja L. K. ütlustega tõendatud, et T. T. ei nõudnud vereanalüüsi tegemist. Samas nentis kohus, et õige ei ole kohtuvälise menetleja väide, et joobeseisundi tuvastamise aktile alla kirjutades T. T. nõustus arsti otsusega. See allkiri tõendab üksnes seda, et isik on tutvunud eksperdi arvamusega ja saanud kätte ekspertiisiakti ärakirja. T. T. tunnistab, et asus autot juhtima pärast seda, kui oli tarvitanud 1,5–2 pudelit õlut. Seega tunnistab ta joobe võimalikkust. Kaebuse esitaja poolt on kohatu väita, et pärast alkoholi tarvitamist tal mingit joovet ei esinenud. Üldteada on asjaolu, et alkoholil on väga tugev närvisüsteemi pidurdav toime, mis avaldub juba väikeste koguste tarbimisel. Kohus leidis aga, et kohtuvälise menetleja otsus, millega menetlusalust isikut karistati 9000 krooni suuruse rahatrahviga, ei vasta väärteo raskusele ega T. T. isikule, ning pidas piisavaks 4500 krooni suurust rahatrahvi. 4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat N. Saar, kes palub linnakohtu otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. 4.1. Kaebuse kohaselt taotles T. T. arsti poolt joobeseisundi tuvastamist eeldusel, et ta saab anda vereproovi. Seda aga ei võimaldatud. Kohtu seisukoht, et T. T. mingil moel ei avaldanud mittenõustumist arsti otsusega, on ekslik. 4.2. Kassaator ei nõustu sellega, et arstil on joobeseisundi tuvastamise korra kohaselt vabadus valida meetod joobeseisundi tuvastamiseks, kusjuures joobeseisundi võib tuvastada ka kliinilise pildi alusel. Mõõteseaduse § 21 lg 1 kohaselt ei ole indikaatorvahendi puhul tegemist mõõteseadmega, seega ei saa sellega tuvastada, kas isiku väljahingatavas õhus sisalduv alkoholikogus ületab seaduses kehtestatud piirmäära. Seetõttu on juhil liiklusseaduse § 20 lg-st 4 tulenevalt õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Sama kordab ka korra § 15 lg 1. Eelnevast tulenevalt ei ole arstil õigust keelduda vereproovi võtmisest. 4.3. Joobeseisundi tuvastamise aktist ei nähtu LS § 20 lg-s 3 sätestatud joobetunnuste olemasolu. Samuti ei nähtu, et ületatud oleks LS § 20 lg-s 4 sätestatud veres või väljahingatavas õhus lubatud alkoholi piirmäärasid. 4.4. Lisaks leitakse, et T. T. ei vaidlustanud joobeseisundi tuvastamise akti, vaid süüteo toimepanemise tõendatust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Liiklusseaduse § 20 lg 4 teise lause kohaselt on juhil õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Seega tuleb peale indikaatorvahendiga alkoholisisalduse kontrollimist määrata alkoholisisaldus veres üksnes juhul, kui juht seda taotleb. Samas peab selleks, et isik saaks oma õigust kasutada või sellest loobuda, olema ta vastavast õigusest teadlik, s.o talle peab olema vastav õigus teatavaks tehtud. Liiklusseadus ei reguleeri lähemalt joobeseisundi tuvastamise protseduuri, sh isikule vaidlustamise õiguse tutvustamise ja selle fikseerimise korda. Seda teeb LS § 20 lg 6 alusel kehtestatud Kord. Korra § 7 p 8 sätestab, et joobeseisundi tuvastamise protokolli, mis koostatakse indikaatorvahendiga väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse kontrollimise korral, tuleb märkida isiku loobumine joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest, sealhulgas vereanalüüsist. Korra §-st 8 tuleneb ametniku kohustus tutvustada isikule joobeseisundi tuvastamise protokolli, pärast mida on isikul õigus joobeseisundi tuvastamine vaidlustada. Kuna vaidlustamise tulemuseks on joobeseisundi tuvastamine arsti poolt, leiab kriminaalkolleegium, et märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses. Käesoleval juhul menetlusalune isik ei andnud joobeseisundi tuvastamise protokolli allkirja sellega nõustumise kohta ning ta toimetati joobeseisundi tuvastamiseks Keila haiglasse. 6. Kuigi arst võib Korra § 14 p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi. Linnakohtu otsuse kohaselt on tunnistajate A. T., U. N. ja L. K. ütlustega tõendatud, et T. T. ei nõudnud vereanalüüsi tegemist (tl 43). Samas on tunnistaja A. T. ütluste kohaselt talle sellist võimalust pakutud – talle selgitati, et kuna Keila Haiglas puudus sel hetkel võimalus vereanalüüsi tegemiseks, võib ta taotleda vereproovi võtmist Wismari haiglas. Seda, et ta ei soovinud Wismari haiglasse minna, on kinnitanud ka menetlusalune isik ise, väites kohtuistungil (tl 38): «Politseiautos alguses tekkis viivitus sellest, et oli kahtlus, kas minna ekspertiisi Wismarisse või Keilasse. Wismari jäi ära, sest nemad poleks mind Sauele tagasi toonud.» 7. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et menetlusaluse isiku väide, mille kohaselt talle ei võimaldatud alkoholisisalduse määramist veres, on alusetu ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti puhul on tegemist lubatava tõendiga. 8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 21. juuli 2004. a otsuse muutmata. Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Peeter VAHER