Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-52-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2004. a kohtuotsus AS Suva kaebuses Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks — RT III, 36, 367

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-52-04 Otsuse kuupäev 6. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi AS Suva kaebus Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/38/2004 Menetluse alus Riigikohtus AS Suva kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 28. oktoober 2004. a Kohtuistungil osalenud isikud AS Suva esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman; Tallinna Linnavalitsuse esindaja Terje Krais Resolutsioon 1. Rahuldada AS Suva kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/38/2004 ja Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-105/2002. 3. Teha asjas uus otsus, millega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k punktid 1, 2, 3 ja 4. 4. Välja mõista Tallinna Linnavalitsuselt AS Suva kasuks kantud õigusabikulud 30 000 krooni ulatuses. 5. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. 3. oktoobril 1991 esitas Aron Lerenman Tallinna Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles muuhulgas palus kompenseerida tema isale kuulunud vabrikuhooned Tallinnas Põhja pst 7 / Kotzebue 1. Avalduses, selle lisaks olevas vara koosseisu andmete tabelis ja avalduse registreerimiskaardil on dateerimata parandused selle kohta, et vara kompenseerimise asemel taotletakse vara tagastamist. 2. Riigiettevõte Eesti Erastamisettevõte palus 12. märtsi 1993. a kirjaga Tallinna Linnavarade Ametilt andmeid muuhulgas Kotzebue 1 asuvate hoonete suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta. Tallinna Linnavarade Amet lisas 17. märtsi 1993. a vastusele registri väljatrükid, millest ei nähtu restitutsiooninõuete olemasolu Kotzebue 1 asuva vara kohta. 31. mail 1993. a sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga erastas RE Eesti Erastamisettevõte RAS Suva, müües ettevõtte aktsiad AS-le Sukktokk. Lepingu lisaks olevas varade nimekirjas on hooned aadressil Kotzebue 1. Lepingu alusel kanti AS Suva Kotzebue 1 administratiiv-tööstushoone omanikuna Tallinna Hooneregistrisse. 3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. juuni 1993. a otsusega nr 801 loeti Põhja pst 7 asuvad hooned omandireformi objektiks ja tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Efraim (Ephraim) Lerenmannile, tunnistati vara suhtes õigustatud subjektiks Aron Lerenman, kuid punktis 5 otsustati jätta taotlus Kotzebue 1 kinnistu suhtes rahuldamata, sest E. Lerenmann kasutas maad obrokiõiguse alusel ega olnud omanik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17. jaanuari 1994. a otsusega nr 801/126 tühistati sama komisjoni 21. juuni 1993. a otsuse punkt 5 ja täiendati seda otsust punktiga 1 a, millega loeti Tallinnas Põhja pst 7 krunt suurusega 1980,15 m2 omandireformi objektiks. 14. veebruaril 1994. a esitas A. Lerenman Tallinna Linnavarade Ametile avalduse, milles palus läbi viia inspektsioon Põhja pst 7 hoone ümberehituse protsendi kindlaksmääramiseks. Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni 1998. a korraldusega nr 3909-k määrati A. Lerenmanile Põhja pst 7 maa eest kompensatsioon. A. Lerenman esitas Tallinna Omandireformiametile avalduse Põhja pst 7 asuvate hoonete ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks, mis ka telliti. Kinnisvarabüroo AS Ristart koostas 1999. a lõpus / 2000. a alguses kaks eksperthinnangut enne 2. märtsi 1997. a kehtinud ORAS redaktsiooni alusel, kus leiti, et hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Eksperthinnang kinnitati Tallinna Omandireformiameti protokollilise otsusega, milles leiti, et hoone ei kuulu tagastamisele. A. Lerenmanilt Kotzebue 1 hoonete ja maa nõudeõiguse pärinud Olimpiada Lerenmani esindaja taotles Tallinna Omandireformiametilt ekspertkomisjoni otsuse tühistamist ja uue ekspertiisi määramist. AS Ristart Kinnisvarabüroo koostas ORAS kehtiva redaktsiooni alusel 5. veebruaril 2001. a eksperthinnangu, mille kohaselt on hoone natsionaliseerimisel olnud algvara jääkväärtus 46,9%, mistõttu subjektile kuulub tagastamisele mõttelise osana 46,9%. 4. Tallinna Linnavalitsuse 7. märtsi 2001. a korraldusega nr 722-k tunnistati 19. juunil 1998. a vastu võetud maa kompenseerimise korraldus kehtetuks. Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k punktiga 1 kinnitati AS Ristart eksperthinnang, punktiga 2 otsustati tagastada Põhja pst 7 asuvatest hoonetest 469/1000 mõttelist osa O. Lerenmanile; punktiga 3 kohustati AS Suva kandma 469/1000 hoonetest oma bilansist maha ja andma O. Lerenmanile aktiga üle; punkti 4 järgi tuli Tallinna Hooneregistril registreerida hoonete omandiõiguse üleminek; punktiga 5 jäeti rahuldamata õigustatud subjekti taotlus hoone tagastamiseks 531/1000 mõttelises osas ja otsustati selles osas alustada kompenseerimise menetlust. 5. 11. juunil 2001 esitas AS Suva Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse punktid 1, 2, 3 ja 4 ning teha linnavalitsusele ettekirjutus korralduse andmiseks, millega Põhja pst 7 hoone O. Lerenmanile kompenseerida, või teha ettekirjutus hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamiseks uue ekspertiisi määramiseks. AS Suva leidis, et korraldus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi temale kuuluva omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning põhiseadusest tulenevaid õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Vara ei ole alates 1993. a mitte omandireformi kohustatud subjekti, vaid kaebaja valduses, kes omandas selle seaduslikult ja heauskselt erastamislepingu alusel. Erastamislepingu sõlmimise ajal kehtis seadus riiklike ja munitsipaalettevõtete erastamise kohta, mille § 1 lg 3 nägi ette, et vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua vara tagastamist või on kirjalikult teatanud vara tagastamisest loobumisest. Linnavarade Amet ei teatanud 1993. a Eesti Erastamisettevõttele tagastamise avaldusest, kuna sellist avaldust ei olnud. Asjaolu, et oli esitatud vara kompenseerimise avaldus, nähtub vara tagastamise toimikus olevast 13. märtsil 1995. a tehtud registri väljatrükist. Hilisema, dateerimata muudatuse arvessevõtmine oli ebaõige. Kuna A. Lerenman ei ole korrektselt ja tähtaegselt oma tahte muutmisest teatanud, ei olnud linnavalitsusel õigust vara tagastada. Kaebaja kohustamine osa hoonetest oma bilansist maha kandma ja kolmandale isikule üle andma ning hooneregistri kohustamine omandiõiguse üleminekut registreerima, on vastuolus kehtiva õigusega ega ole täidetavad. Linnavalitsusel pole õigust nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult vara omandiõiguse üleandmist. AÕS RS § 13 lg 6 järgi peab ehitise võõrandamistehing olema notariaalselt tõestatud. Kaebajal tehingu sõlmimiseks tahe puudub. Korralduse punktiga 1 kinnitatud ekspertarvamus ei ole õige, ekspertiisi lähteandmed ei vasta tegelikkusele, selles ei kajastu 1980-ndatel aastatel tehtud juurdeehitused, tootmishoone kubatuur on arvestatud valesti. ORAS § 12 lg 3 p 7 kohaselt tuleb ehitise tagastamisel arvestada, kas ülejäänud vara sihipärane kasutamine on tehnoloogiliselt võimalik. Põhja pst 7 hoonetekompleks on ühtne tervik, millest osa eraldamisel ei ole tootmine enam tehnoloogiliselt võimalik. 6. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu, leides, et asjaolu, et vara on AS Suva omandis, ei ole tagastamata jätmise aluseks. Ekspert on leidnud, et vara eraldamine ei muuda selle kasutamist võimatuks. Õigustatud subjektil oli õigus oma tahet muuta tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, muudatused tegi Tallinna Linnavaraameti tolleaegne töötaja. A. Lerenmani 14. veebruari 1994. a avaldus ekspertiisi läbiviimiseks kinnitab, et tahet muudeti enne 1. märtsi 1995, seega tähtaegselt. Eraõiguslik juriidiline isik võib olla vara tagastamise kohustatud subjekt, ORAS § 18 lg 1 keelas vara omandivormi muutmise. Vastavalt kehtivale korrale tagastatakse vara aktiga. 7. Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-105/2002 jäeti AS Suva kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et A. Lerenmani tahte muutmise täpset aega ei ole võimalik kindlaks teha, kuid Tallinna Linnavalitsus on tahte muutmist aktsepteerinud. Kaebaja suhtes ei ole õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid rikutud. Erastamistehing sõlmiti enne, kui A. Lerenman tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Õigustatud subjektil oli aega oma tahet muuta kuni 1. märtsini 1995 vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määrusele nr 487, mis jõustus 13. jaanuaril 1995. a. ORAS § 12 lg 1 sätestab, et isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama. Alates 29. oktoobrist 2000. a tuli ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemisel lähtuda metoodika muudatustest, kui vara tagastamise küsimus ei olnud veel otsustatud. Kaebaja väide, et vara ei saa ORAS § 12 lg 3 punktist 7 tulenevalt tagastada, on ümber lükatud eksperdi arvamusega, et hoone jagamine on tehnoloogiliselt võimalik. Ka on tegu hoone mõttelise osa tagastamisega ning kolmas isik ei ole vara reaalosadeks jagamist taotlenud. 8. AS Suva apellatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtule leiti, et asjas omab tähtsust, millal õigustatud subjekt oma tahet muutis ning kas järgiti vorminõudeid. A. Lerenmani 14. veebruari 1994. a avaldus ei tõenda, et toimus tagastamismenetlus, sest pole välistatud, et avalduses peeti silmas kompensatsiooni määramiseks vajalikku ekspertiisi. Erastamislepingu sõlmimisel ei kohustatud vara erastajat arvestama võimalusega, et õigustatud subjekt võib oma tahet muuta. Apellant on varale teinud märkimisväärseid parendusi ning hoones toimub tootmine. Kohus on otsuses täielikult mööda läinud apellandi väidetest seoses korralduse punktidega 3 ja 4 ning pole selgitanud, kuidas saab omandiõigust kinnistu mõttelisele osale üle anda «bilansist mahakandmisega», seda enam, et hoonete alune maa on praeguseks kinnistatud. Ehituse säilivust hinnanud ekspert on jätnud arvestamata pärast 1940. a juurde ehitatud hoonestuse. On arusaamatu, miks vara tagastamiseks ei võetud vastu korraldust 1999. a ekspertarvamuste põhjal ja viivitati otsuse tegemisega. 9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. aprilli 2004. a otsusega AS Suva apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata järgmistel põhjustel: Kaebajal on ORAS § 12 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast tulenevalt kohustus õigustatud subjektile vara tagastada ka siis, kui ta on selle vara omandanud seaduslikus korras. Vara tuleb üle anda linnavalitsuse korralduse alusel, omandiõigus läheb üle üleandmise akti koostamise päevast. Juriidilise isiku heauskses omandis olemine tagastamist ei välista. Eraõiguslikule juriidilisele isikule hüvitab riik vara ostmisel tasutud summa ja tal on õigus nõuda vara tagasi saanud õigustatud subjektilt varale tehtud kulutuste hüvitamist AÕS §-de 27 ja 28 alusel. Tehingu seaduslikkust tuleb hinnata tehingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse alusel. 13. detsembri 1990. a seaduse riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta § 1 lg 3 punktis 2 (kuni 21. maini 1992 kehtinud redaktsioonis), seaduse riiklike ja munitsipaalettevõtete erastamise kohta § 1 lg-s 3 (21. maist 1992 kuni 24. juulini 1993 kehtinud redaktsioonis) ja 24. juulil 1993. a jõustunud erastamisseaduse §-s 5 toodud regulatsioonidel ei ole sisulist erinevust. Erastamislepingu sõlmimise ajal lubas seadus erastada õigusvastaselt võõrandatud vara üksnes juhul, kui õigustatud subjekt ei nõua vara tagastamist või on kirjalikult teatanud tagastamisest loobumisest. Selle selgitamiseks ei piisa, et tähtajaks esitatud avalduses on taotletud kompensatsiooni, sest õigustatud subjektil oli õigus oma tahet muuta. Vara erastati enne kohaliku komisjoni otsuse tegemist. Oluliseks menetlusveaks ei saa lugeda õigustatud subjekti kirjaliku tahtemuutmise puudumist, sest pole alust kahelda, et linnavalitsuse ametnik tegi esialgses avalduses muudatused õigustatud subjekti soovil. Tahet muuta oli õigustatud subjektil õigus kuni 1. märtsini 1995 ja seda ta ka tegi. Haldusakti andmise ajal ei olnud vaidlusalune vara kinnisasja osa ning selle üleandmine aktiga oli võimalik. Kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise aja olustikust lähtudes. Varasem eksperthinnang ei ole antud Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kehtestatud metoodikast lähtudes. Metoodikat rakendatakse ehitiste hindamisel, mille tagastamise või mittetagastamise kohta ei ole enne 2. märtsi 1997. a tehtud otsust. Käesoleval juhul sellist otsust ei olnud tehtud, mistõttu oli õige 2001. a ekspertiis, kus kasutati 25. novembri 1997. a metoodikat. Kohus ei kontrolli seda, kuidas sai omandireformi objektiks oleva vara omandivorm muutuda ajal, mil õigustatud subjekti avaldus oli lahendamata. Asjaolu, et pikka aega kaebaja kasutuses oleva vara mõttelise osa tagastamine võib põhjustada kaebajale majandusraskusi, ei ole aluseks, et jätta õigustatud subjektile vara tagastamata. Kui kaebajale on tekitatud kahju, saab ta esitada nõuded riigi või kohaliku omavalitsuse vastu. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 10. AS Suva kassatsioonkaebuses palutakse tühistada täielikult Tallinna Ringkonnakohtu otsus, saata asi tagasi Tallinna Ringkonnakohtusse (alternatiivina teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada linnavalitsuse korralduse punktid 1, 2, 3 ja 4) ja mõista kaebuse rahuldamisel vastustajalt välja kohtukulud. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist: 1) kohus on tuvastanud, et muudatus kompenseerimise avalduses pole tehtud A. Lerenamni poolt, sellel puudus tema allkiri ja kuupäev. Ringkonnakohus on ametniku tehtud muudatuse tõlgendamisel ja selle tähtaegseks lugemisel lähtunud seadusel mittepõhinevast eeldusest ning tõendamata väidetest. See eirab õiguskindluse printsiipi; 2) kassaator omandas hooned õiguspäraselt. Kuni ei olnud esitatud avaldust vara tagastamiseks, ei kohustanud erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusandlus erastajat arvestama võimalusega, et tahet avalduses võib muuta, ega kompenseerimismenetluse lõppemist ära ootama. Kassaatoril tekkis õiguspärane ootus eeldada, et seadusi, mille alusel erastamisleping oli sõlmitud ja mistõttu kassaator on kandnud suuri kulusid, ei muudeta hiljem erastaja kahjuks. Avaliku võimu poolt oli teostatud eelkontroll. Kohtuotsuses ei ole antud hinnangut AS Suva põhiõiguste, PS § 10 (õiguskindlus), § 31 (ettevõtlusvabadus) ja § 32 (omandi kaitse) riivele; 3) ringkonnakohus on viidanud umbmäärasele võimalusele nõuda kahju hüvitamist riigilt ja kohalikult omavalitsuselt, kuid pole analüüsinud, millised tagajärjed kassaatorile vara tagastamisest tulenevad. Kahju hüvitamine ei pruugi kõiki tagajärgi kõrvaldada; 4) Tallinna Linnavalitsusel pole pädevust nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult vara tagastamist. Haldusaktiga ei saa kedagi kohustada omandist loobuma. Riigikohus on leidnud, et kui vaidlusalune objekt on juba võõrandatud, siis ei saa halduskorras enam seda taasriigistada ja lugeda erastamise objektiks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-00 –RT III 2000, 12, 135); 5) kohtud ei ole vastanud kaebaja väidetele eksperthinnangu kohta. 11. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus teatab oma kirjalikus vastuses, et jääb kohtule seni esitatud seisukohtade juurde ega soovi neid täiendada ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on igati õiguspärane. 12. Kolmas isik Olimpiada Lerenman leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmistel põhjustel: 1) kassaatoril ei saanud olla õiguspärast ootust tehingu kehtivuse osas, sest tehingu sõlmimise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 sätestas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi ja kohalike omavalitsuse organitel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta ja keelu rikkuvad tehingud on kehtetud; 2) kõigil õigustatud subjektidel oli õigus oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni tema tunnistamiseni õigustatud subjektiks. Asjakohane ei ole viide erastamislepingu punktile 16, linnavalitsus ei ole lepingust tekkinud õigussuhte subjektiks. Erastamine toimus seetõttu, et erastajale ei olnud esitatud andmeid, seepärast ei saa ka väita, et erastati seaduslikult põhjusel, kuna oli kompenseerimise avaldus. Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta loeb tahteavalduse muutmist toimunuks; 3) vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 23 toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine halduskorras, määruse p 41 kohaselt üleandmise aktiga; 4) kohus ei saa tühistada ühtegi haldusakti ainuüksi seetõttu, et hiljem aset leidnud sündmuse läbi ei ole akti täitmine enam võimalik. Pealegi on AS-le Suva maa erastamine vaidlustatud õigustatud subjekti poolt Tallinna Halduskohtus; 5) ekspert on oma hinnangu andmisel arvestanud kõiki olemasolevaid tõendeid, uut ekspertiisi ei ole kassaator taotlenud. Istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 13. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on kassatsioonkaebuse lahendamisel oluline küsimus, kas eraõiguslik juriidiline isik, olles omandireformi käigus erastamise õigustatud subjekt, saab sama vara osas olla õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekt. Omandireform kujutab endast mitte ainult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist (ORAS § 3 lg 1), vaid ka riigi omandis oleva vara tasu eest eraomandisse andmist (vara erastamine) (ORAS § 3 lg 2 p 2). 14. Käesoleval juhul on omandireformi sisu kaks erinevat aspekti – erastamine ja tagastamine – sattunud vastuollu. AS Suva ei saa sama vara osas olla nii erastamise õigustatud subjekt kui ka tagastamise kohustatud subjekt. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole AS Suva näol tegemist ORAS mõttes kohustatud subjektiga. AS Suva eeldas, et erastab ettevõtte sellises koosseisus, nagu avalik võim seda lubas. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. AS-l Suva oli mõistlik eeldada, et avalik võim tegutseb koordineeritult ja tagab AS Suva õiguste, sh omandiõiguse kaitse. AS-l Suva võis tekkida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim AS-lt Suva sõnamurdlikult nõuda sama vara tagastamist. 15. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole lõppkokkuvõttes oluline see, kas A. Lerenman esitas algselt avalduse kompenseerimiseks või tagastamiseks, vaid see, kas ja mis ajani oli õigustatud subjektil võimalik oma avaldust muuta. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» punkti 30 redaktsioon, mis jõustus 5. veebruaril 1993. a ja kehtis erastamislepingu sõlmimise ajal, võimaldas igal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotleval isikul oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Kuivõrd erastamislepingu sõlmimise ajal 31. mail 1993. aastal ei olnud vara tagastamise ega kompenseerimise otsust, siis ei oleks tohtinud erastamislepingut 31. mail 1993. a sõlmida. Seetõttu pole oluline, kas A. Lerenman muutis oma tahet enne erastamislepingu sõlmimist. Oluline võis olla see, kas ta muutis oma tahet enne 1. märtsi 1995, tähtaega, mis kehtestati Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määrusega nr 487. Selles asjas pole tuvastatud, et tahet muudeti pärast 1. märtsi 1995. Oluline on, et Tallinna Linnavalitsus tunnistas oma käitumisega tagastamise avaldust. 16. Käesolevas asjas ei ole omandireformi õigustatud subjekt nõudnud RE Eesti Erastamisettevõtte ja AS Suva vahelise erastamislepingu tühisuse tuvastamist. Erastamislepingu sõlmimisest on möödunud üle kümne aasta, mille jooksul AS Suva on teinud varale märkimisväärseid parendusi ja AS-l Suva on tekkinud õiguspärane ootus, et tema omandiõigust Põhja pst 7 hoonetele ei seata enam kahtluse alla. Selles kohtumenetluses kolmanda isiku, õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti nõuded võivad edaspidi olla suunatud avaliku võimu poolt omandireformi käigus tekitatud kahju hüvitamiseks. 17. Lisaks eelnevale peab Riigikohtu halduskolleegium oluliseks märkida, et mingil juhul ei saa Tallinna Linnavalitsus pelgalt oma korraldusega nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult talle kuuluva vara tagastamist õigustatud subjektile. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates puuduvad omandireformi raames selleks õiguslikud alused, et kohustada haldusaktiga eraõiguslikku subjekti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et registreerimisele kuuluva vara tagastamise otsustamisel lahendatakse omandiõiguslikud vaidlused hagimenetluse korras (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 1996. a otsus asjas nr 3-2-1-61-96 – RT III 1996, 18, 247). Omandiõigus registreerimisele kuuluvale varale läheb üle registreerimise päevast. Hoonete tagastamise korraldused ei tekita ega lõpeta omandiõigust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-2-1-122-97 – RT III 1997, 10, 30). 18. Eelnevast tulenevalt on Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k punktid 1, 2, 3 ja 4 õigusvastased. Kuigi haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida nende asjaolude valguses, mis esinesid haldusakti andmise ajal, oleksid kohtud pidanud otsuse tegemisel arvestama ka seda, et kohtumenetluse käigus asjaolud muutusid. 6. septembril 2001. a kanti tootmismaa aadressil Põhja pst 7 / Kotzebue 1 kinnistusraamatusse, sellest tulenevalt on haldusaktis märgitud hooned muutunud vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 53 maa oluliseks osaks ja ei saa olla iseseisvas tsiviilkäibes. 19. Seega tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2001. a korralduse nr 1258-k punktid 1, 2, 3 ja 4, Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-105/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/38/2004 tuleb tühistada. 20. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 93 lg 6 sätestab, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta ka kohtukulude jaotust. Kuna Riigikohus tühistab käesolevas asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, tuleb lahendada ka kohtukulude jagamise küsimus. Halduskohtus taotles AS Suva esindaja 51 143 krooni ja 15 sendi suuruste kantud kohtukulude väljamõistmist. Ringkonnakohtus on taotletud apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmist 24 662 krooni ulatuses. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil 28. oktoobril 2004. a esitas kassaatori esindaja taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmiseks ja kohtukulude nimekirja. Kassatsioonimenetluses õigusabi eest tasutud summa, mille väljamõistmist taotletakse, on 29 854 krooni. Vastustaja esindaja pidas Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kassaaatori esindaja kassatsiooniastmes asja ettevalmistuseks kulunud 23 tundi põhjendamatult paljuks. Kogu kohtumenetluse jooksul on AS Suva kantud õigusabikulude suurus, mille väljamõistmist taotletakse, 105 659 krooni ja 15 senti. HKMS § 87 lg-st 2 tulenevalt võib kohus õigusabikulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et summat, mille väljamõistmist taotletakse, tuleb vähendada. Arvestades kohtuasja mahtu ja keerukust peab kolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks välja mõista Tallinna Linnavalitsuselt AS Suva kasuks 30 000 krooni. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE