Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-107-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2004. a kohtuotsus T. K. väärteoasjas liiklusseaduse § 74⁷ ja § 74¹⁹ ning liikluskindlustuse seaduse § 66¹ lg 2 järgi — RT III, 2004, 34, 356

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-107-04 Otsuse kuupäev 22. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi T. K. väärteoasi liiklusseaduse § 747 ja § 7419 ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 30. juuni 2004. a otsus väärteoasjas nr 3/9-62/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. K. kaitsja vandeadvokaat Andres Past, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. oktoober 2004. a Istungil osalenud isikud Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2004. a otsus ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. 2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. T. K-le koostati 21. veebruaril 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis samal päeval kell 16.40 sõiduautot Honda Civic alkoholijoobes, tal puudus liikluskindlustus ja läbimata oli tehniline ülevaatus. Sellega rikkus T. K. liikluseeskirja § 76 p 1, § 70 p 2 ja § 219, mille eest näevad ette vastutuse LS §-d 74 19 ja 747 ning LKS § 661 lg 2. 2. T. K. esitas väärteoprotokollile vastulause, milles võttis omaks, et ta oli tarbinud alkoholi, kuid eitas auto juhtimist. T. K. selgitas, et kõnealune auto oli müügis ning sel päeval käis autot proovimas potentsiaalne ostja, kes ka autot juhtis. Proovisõidu ajal sai aga auto bensiin otsa ja ostja läks seda juurde tooma. Tema jäi autosse ootama. Sel ajal tuli kohale politsei, kes väitis, et T. K. juhtis autot ja seda võib kinnitada ka tunnistaja. T. K. tunnistas ka seda, et autol oli läbimata tehnoülevaatus ja puudus kindlustus. Seda põhjusel, et ei tema ega abikaasa seda autot ei kasutanud. 3. Kohtuvälise menetleja 16. märtsi 2004. a otsusega karistati T. K. väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumiste eest KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 13 500 krooni). 4. T. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaebuses korrati vastulauses märgitut. 5. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2004. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus leidis, et menetlusalune isik kordab kaebuses vastulauses esitatud väiteid, mida kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel kontrollinud ja hinnanud kogumis teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Neid tõendeid hinnates on kohtuväline menetleja tulnud õigele järeldusele, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis alkoholijoobes T. K. autot, millel ei olnud läbitud tehniline ülevaatus ja puudus kohustusliku liikluskindlustuse poliis. Kohtuotsuses märgiti, et T. K. ei ole lükanud ümber tunnistaja O. K. ütlusi, et ta nägi Honda Civicut liikumas mööda Rohuneeme teed Püünsi suunas kuni sõiduki peatumiseni lumevallis. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud autos peale T. K. teisi isikuid. Nendes ütlustes ei ole põhjust kahelda. Protokolli koostanud politseiametnik kinnitas kohtuistungil, et tema saabudes oli auto lumevallis, selles istus ainult joobetunnustega T. K. ja auto juures oli tunnistaja O. K. Kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole O. K-ga isiklikult tuttav. Seega pidi kohtu meelest olema Honda Civicu juures midagi iseäralikku, mis äratas tunnistaja tähelepanu. Ainus iseäralik asi, millele tunnistaja viitab, on Honda väljasõit teelt lumevalli. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud, et oli alkoholijoobes. Joobeekspertiisi akti kohaselt tuvastati T. K.-l 1,7-promilline joove. 6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T. K. kaitsja vandeadvokaat A. Past, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. 6.1. Kassaator leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada seetõttu, et see rajaneb vaid ühe tunnistaja ütlustele, milles on põhjust kahelda. Seejuures rajaneb kohtuotsus tunnistaja poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustele, kohtusse aga ei ole tunnistaja ilmunud, kuigi tema kutsumist taotles korduvalt T. K. Sellega rikkus kohus VTMS § 19 lg 1 p-st 4 tulenevat kaebaja õigust esitada taotlusi ja anda ütlusi ning väärteomenetluse põhialust – õigust tunnistajale küsimusi esitada. 6.2. Kohtu seisukoht, et menetlusalune isik ei ole seadnud kahtluse alla tunnistaja ütlustest nähtuvaid asjaolusid, ei vasta tõele. Menetlusalune isik eitas auto juhtimist juba kohtuvälises menetluses esitatud vastulauses. Kohtuotsuses sisalduv väide, et tunnistaja tuli ja avas Honda ukse, ei tulene tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlustest. Kohtuvälise menetleja ametniku ütlustest nähtub, et tunnistaja auto seisis tee vastassuunapoolel ja Hondast eemal, mistõttu ei saa pidada paika kohtu väide, et tunnistaja sõitis T. K. taga. 6.3. Samuti jättis kohus arvestamata menetlusaluse isiku ütlustega, et tal on Ford Mondeo ja puudub vajadus sõita Honda Civicuga, mistõttu ei olnud ka läbitud tehniline ülevaatus ja puudus kehtiv liikluskindlustuspoliis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Kassatsioonkaebuse kohaselt on menetlusõigust oluliselt rikutud sellega, et tunnistaja jäeti kohtusse kutsumata, vaid avaldati tema kohtuvälises menetluses antud ütlused. Vastavalt VTMS § 99 lg-le 8 on kohtul õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb aga PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK ) nõuetega. EÕIK art 6 p 3 «d» kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. 8. Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb kuriteo mõistet autonoomsena siseriiklikust õigusest. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas 3-4-1-1-04 leidnud, et osa väärtegusid on liigitatavad kuritegude alla inimõiguste konventsiooni tähenduses. Seejuures leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et 6000 krooni suurune rahatrahv on piisavalt raske karistus, käsitlemaks asja kriminaalasjana konventsiooni tähenduses. Kuna käesolevas asjas karistati menetlusalust isikut 13 500 krooni suuruse rahatrahviga, leiab kriminaalkolleegium, et sellele laienevad konventsiooni art-s 6 sätestatud nõuded. 9. Eelnevast tulenevalt on kohtul õigus avaldada kohtuistungile mitteilmunud tunnistaja ütlusi üksnes siis, kui on mõjuv põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda. Sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Käesoleval juhul ei ole kohus mõjuvate põhjuste olemasolu tunnistaja ilmumata jäämiseks tuvastanud. Ühtlasi tuleb arvestada seda, et tunnistaja O. K. kohtuvälises menetluses antud ütlused on ainsaks tõendiks, mis tõendavad, et T. K. autot juhtis. Menetlusalune isik on kohtuvälisest menetlusest alates seadnud need ütlused kahtluse alla. Kohtumenetluses taotlesid mõlemad kohtumenetluse pooled 9. juunil 2004. a O. K. kohtusse kutsumist (tl 10). Tunnistaja kutsutigi 30. juuni 2004. a istungile (tl 11), kuid ta jäi taas kohtusse ilmumata (tl 14). Samal istungil kordas menetlusalune isik taotlust, kuulata tunnistaja kohtus uuesti üle, kuid kohus, kohapeal nõu pidanud, leidis, et selleks puudub vajadus (tl 14 pöördel). Kriminaalkolleegium leiab, et kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata. 10. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium VTMS § 150 lg-le 2 tuginedes, et Harju Maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna jättis mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse esitada tunnistajale küsimusi. Sellega jättis kohtunik kontrollimata vastuolu menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis võis viia ebaõige kohtuotsuseni. Tegemist ei ole aga kõrvaldamatu kahtlusega, mistõttu kriminaalkolleegium leiab, tuginedes VTMS § 175 p-le 2 ja § 174 p-le 7, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks. Peeter VAHER Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG