Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-109-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a kohtuotsus J. L. süüdistuses KrK § 161 järgi — RT III, 2004, 34, 354

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-109-04 Otsuse kuupäev 19. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi J. L. süüdistuses KrK § 161 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-353-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. oktoober 2004. a Istungil osalenud isikud J. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla ja riigiprokurör Piret Paukštys Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a kohtuotsused J. L-ilt Eesti Vabariigi kasuks 3 060 000 krooni väljamõistmise osas. 2. Mõista Jaak L-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 krooni. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsusega tunnistati J. L. süüdi KrK § 161 lg 1 järgi ja teda karistati kaheaastase vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest tuleb kohe ära kanda kuus kuud vangistust, vangistuse ülejäänud osa jäetakse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. J. L-ilt mõisteti tsiviilhagi katteks välja 3 060 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks Rahandusministeeriumi kaudu. 1.1. J. L. tunnistati süüdi selles, et tema Eesti Erastamisagentuuri (edaspidi EEA) peadirektori kohusetäitjana jättis tahtlikult esitamata Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavalduse AS E. (AS MP õigusjärglane) vastu 4 680 278 krooni nõudes, mis tulenes 30. augustil 1994. a sõlmitud RAS Tallinna Farmaatsiatehas 66,6% aktsiate erastamise ostu-müügilepingust (edaspidi Tallinna Farmaatsiatehase erastamisleping). Seejuures oli AS E. 10. novembril 1999. a teavitanud EEA-d sellest, et aktsiaseltsi omakapital on negatiivne ning on vastu võetud otsus aktsiaseltsi likvideerimise kohta, millised andmed viitasid AS E. püsivale maksejõuetusele. Pankrotiavalduse esitamise asemel sõlmis J. L. 30. novembril 1999. a kolmepoolse lepingu EEA, AS E. ja OÜ WH vahel (edaspidi 30. novembri 1999. a leping). Selle lepingu kohaselt võttis OÜ WH üle kõik Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust ja selle 9. oktoobri 1996. a muutmise lepingust tulenevad AS E. õigused ja kohustused Eesti Vabariigi ees, sealhulgas ka kohustuse tasuda EEA-le kui Eesti Vabariigi esindajale järelmaksu mittetähtaegsest tasumisest tekkinud võlgnevus summas 4 680 278 krooni (sh järelmaksu põhiosa summas 3 160 000 krooni). 30. novembri 1999. a lepingu kohaselt vabanes AS E. lepingulistest kohustustest Eesti Vabariigi ees. 30. novembri 1999. a lepingut sõlmides oli J. L. teadlik, et OÜ WH vara moodustus vaid osakapitali sissemaksest summas 40 000 krooni ning et nimetatud osaühingul puudus igasugune majandustegevus. Sellise käitumisega rikkus J. L. Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1998. a määrusega kinnitatud «Eesti Erastamisagentuuri põhimääruse» (edaspidi EEA põhimäärus) punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid. Arvestades pankrotiseaduse §-st 86 tulenevat sama järgu nõuete võrdelise rahuldamise eeldust ning asjaolu, et 30. novembril 1999. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E. varad kohustusi 68,2% ulatuses, oleks AS-lt E. pankrotimenetluses olnud võimalik enne 30. novembrit 1999. a eksisteerinud võlgnevusest summas 4 680 278 tagasi saada kuni 68,2 % ehk kuni 3 191 950 krooni. Selle summa sissenõudmise võimalus OÜ-lt WH puudub, kuna Tartu Maakohtu 2. veebruari 2001. a määrusega lõpetati selle äriühingu pankrotimenetlus raugemise tõttu. Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas J. L. Eesti Vabariigile suure varalise kahju, mis seisnes Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa EEA-le laekumata jäämises summas 3 060 000 krooni. 1.2. J. L. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi ka selles, et ta võttis EEA peadirektorina Eesti Vabariigi nimel OÜ-ga Baltic Rail Services 30. aprillil 2001. a sõlmitud AS Eesti Raudtee 66,6% aktsiate erastamislepingu punktides 9.1.1 (s) ja 9.1.1 (p) ning viimase punkti alusel sõlmitud 21. augusti 2001. a protokollis riigile õigusvastaseid kohustusi. Selle episoodi osas kassatsioonimenetlust aga ei toimu. 2. Linnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised. 2.1. Vastavalt EEA põhimääruse punkti 29 alapunktile 2 oli J. L. EEA peadirektori kohusetäitjana muuhulgas kohustatud tagama põhimäärusest tulenevate ülesannete ning nõukogu otsuste täitmise ning selle eest vastutama. Seega oli Jaak L. EEA peadirektori kohusetäitjana vastutav EEA tegevuse eest tervikuna. Vastavalt EEA põhimäärusele oli EEA ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt kohustatud rakendama abinõusid, sealhulgas pretensiooni- ja hagimenetlust, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist. Seega pidi J. L. kasutama kõiki seadusega lubatud abinõusid selleks, et tagada Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu nõuetekohane täitmine. 2.2. 10. novembril 1999. a teatas AS MP EEA-le, et aktsiaseltsi omakapital on negatiivne ja aktsionäride koosolek on võtnud vastu otsuse aktsiaseltsi likvideerimise kohta. Samuti teavitati EEA-d sellest, et on saavutatud kokkulepe OÜ-ga WH, kes on nõus võtma täies mahus üle AS E. kohustuse EEA ees. EEA-le saadeti AS E. ja OÜ WH 1998. a ja 1999. a üheksa kuu bilansid. Finantsekspertiisi toimetanud ekspert andis arvamuse, et AS E. oleks oma majandusseisundist tulenevalt olnud suuteline tasuma võlgnevust EEA-le 68,2% ulatuses, see tähendab kuni 3 191 950 krooni, sest just sellises ulatuses katsid AS-i E. varad äriühingu kohustusi. Seevastu nähtub OÜ WH kohta esitatud materjalidest, et nimetatud äriühingul puudus igasugune majandustegevus ning vara moodustas vaid osakapitali sissemakse summa 40 000 krooni. OÜ WH tollane ainuosanik ja juhatuse liige P. P. oli osaühingu osa omandanud vahetult enne 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimist, nimelt 16. novembril 1999. a. P. P. on kinnitanud, et OÜ WH tegi vaid ühe tehingu – AS E. võla ülevõtmise. Seejuures tegi P. P., kes oli samaaegselt ka AS E. juhatuse liige, EEA-le ettepaneku võla ülekandmiseks OÜ-le WH 10. novembril 1999, s.o enne, kui ta omandas OÜ WH osa. Eeltoodust nähtub, et OÜ WH näol oli tegemist mittetoimiva äriühinguga, mille osa osteti vaid kolmepoolse lepingu sõlmimiseks EEA-ga. Seejuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et OÜ WH ei esitanud EEA-le mingeid tagatisi. 2.3. Enne 30. novembri 1999. a kolmepoolse lepingu sõlmimist ei vestelnud keegi EEA ametnikest P. P-ga võla ülevõtmise asjaolude väljaselgitamiseks. Seda olukorras, kus P. P. esindas üheaegselt nii AS E. kui ka OÜ-d WH, mis on iseenesest äärmiselt kahtlemapanev asjaolu. Seega oli J. L-ile ilmselge, et OÜ WH ei ole võimeline AS E. võlga tasuma. 2.4. Väär on kohtualuse väide, et EEA, AS E. ja OÜ WH 30. novembri 1999. a lepingu näol ei olnud tegemist mitte AS E. võla ülekandmisega OÜ-le WH (TsK § 220), vaid kohustise täitmise panemisega OÜ-le WH (TsK § 175). Juba 10. novembri 1999. a taotluses kinnitas P. P., et on saavutatud kokkuleppe OÜ-ga WH, mille kohaselt viimane on nõus üle võtma täies mahus MP (AS E.) kohustused EEA ees. Ka 30. novembri 1999. a lepingus märgitakse, et AS E. (loovutaja) ja OÜ WH (vastuvõtja) on kokku leppinud selles, et loovutaja loovutab kõik erastamislepingust tulenevad õigused ja kohustused ja vastuvõtja kohustub tasuma tekkinud võlgnevuse. Selline sõnastus vastab TsK §-s 220 ette nähtud lepingule. 30. novembri 1999. a leping ei sätesta AS E. kohustust võla tasumiseks. Samuti kinnitatakse J. L-i allkirjastatud pankrotiavalduses OÜ WH vastu, et EEA, AS E. ja OÜ WH vahel 30. novembril 1999. a sõlmitud lepingu järgi võttis erastamise ostu-müügilepingust tulenevad AS E. kohustused EEA ees üle OÜ WH. Kui tegemist oleks olnud kohustuse täitmise panemisega kolmandale isikule TsK § 175 tähenduses, poleks olnud vaja võlausaldaja (EEA) nõusolekut, kuna võlausaldaja oleks olnud kohustatud OÜ WH täitmise vastu võtma. Asjaolu, et antud juhul sõlmiti kolmepoolne leping, milles üheks pooleks oli EEA kui võlausaldaja, kinnitab samuti seda, et tegemist oli võla ülekandmisega TsK § 220 tähenduses, mille tagajärjel AS E. vabanes oma kohustustest EEA ees. Juhul kui lähtuda seisukohast, et AS E. ei vabanenud kohustustest EEA ees, jääb arusaamatuks, mis põhjusel ei esitanud EEA AS E. vastu nõuet viimase likvideerimismenetluse käigus. Linnakohus viitas ka AS E. ja OÜ WH 31. detsembri 1999. a tasaarvestuskokkuleppele, millest nähtub, et OÜ WH omas 31. detsembril 1999. a nõuet AS E. vastu summas 4 680 278 krooni tulenevalt EEA, AS E. ja OÜ WH 30. novembril 1999. a sõlmitud võlgnevuse ülekandmise lepingust, millega AS E. «kandis Wagnarile üle RAS Tallinna Farmaatsiatehase 66,6% aktsiate ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse». 2.5. J. L. kasutas ära oma ametiseisundit, rikkudes EEA põhimääruse punktis 9.3 sätestatud EEA kohustust rakendada ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt abinõusid, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist. J. L-i käitumise tagajärjel vabanes AS E. oma kohustuste täitmisest Eesti Vabariigi ees ja EEA-l kadus igasugune võimalus erastamisvõlgnevuse sissenõudmiseks, mida tõendab ka OÜ WH pankrotimenetluse lõppemine raugemisega. Oma ametiseisundi ärakasutamisega põhjustas J. L. riigile suure varalise kahju, mis seisneb erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa tasumata jätmises summas 3 060 000 krooni. 2.6. Karistuse mõistmisel arvestas kohus J. L-i süüd nii Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega kui ka AS Eesti Raudtee erastamislepingu ja selle lisaprotokolli sõlmimisega seotud episoodis. Muu hulgas tõi linnakohus esile asjaolu, et J. L. pani kuriteod toime kõrge riigiametnikuna, kes tegutses suure avalikkuse tähelepanu all olevas valdkonnas, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil. J. L. tekitas oma ebaseadusliku käitumisega riigile varalise kahju summas 3 060 000 krooni, samuti lõi ta ohu riigi vara säilimisele summas 196 135 232 krooni ning piiras riigi rahaliste vahendite kasutamisõigust summas 50 000 000 krooni. Arvestades riigile tekitatud kahju suurust, ei pidanud kohus võimalikuks karistada J. L-i rahalise karistusega. Kuna J. L. on varem kriminaalkorras karistamata, jättis linnakohus J. L-ile mõistetud vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. L-i kaitsjad A. Pohla ja A. Suik. Kaitsja A. Pohla taotles oma apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. L. tunnistati süüdi Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Apellant palus J. L-i selles episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Ühtlasi palus kaitsja jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbi vaatamata või selle täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid linnakohtu otsuse resolutiivosas asendati viide KrK § 161 lg-le 1 viitega KrK §-le 161. Kaitsjate apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus motiveeris A. Pohla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist järgmiselt. 4.1. Tulenevalt EEA põhimääruse punktist 29.2 oli J. L. EEA peadirektorina vastutav EEA ja selle struktuuriüksuste töö eest tervikuna. EEA põhimääruse punktist 9.3 tuleneb üleüldine kohustus rakendada mis tahes abinõusid (sealhulgas esitada pankrotiavaldus), tagamaks lepingute kohast täitmist. Olukorras, kus võlgnikul (AS E.) ei olnud raha oma kohustuste täitmiseks EEA ees ja tal oli kavatsus oma tegevus lõpetada, oleks pankrotiavalduse esitamine olnud ainus abinõu, mis oleks andnud mingeid tulemusi. 4.2. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et J. L-i vastutus on välistatud põhjusel, et EEA põhimääruse punkti 37 kohaselt oli erastamise ostu-müügilepingute täitmise tagamine lepingute täitmise kontrolli üksuse, mitte aga peadirektori ülesanne. Lepingute täitmise kontrolli osakonna töötajate poolt J. L-ile ettepaneku tegemine mitte esitada AS E. vastu pankrotiavaldust, vaid sõlmida AS-ga E. ja OÜ-ga WH kolmepoolne leping, ei olnud koosseisupärasele tagajärjele vahetult eelnev tegevus, mistõttu polnud selline tegevus ka tagajärjega vahetus põhjuslikus seoses. Viimane koosseisujärgsele tagajärjele eelnenud tegu oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine, millega kadus võimalus pankrotiavalduse esitamiseks AS E. vastu. Kui lähtuda kohtualuse väitest, et tal oli võimalik üksnes lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekuid järgida või need tagasi lükata, kuid mitte ise korraldusi anda, siis tuleb loogiliselt järeldada, et kui J. L. ei oleks nõustunud ettepanekuga kolmepoolse lepingu sõlmimiseks, oleks ainus mõeldav käitumisviis olnud pankrotiavalduse esitamine. 4.3. J. L-ile esitati kõik materjalid, mis puudutasid AS E. ja OÜ WH kokkulepet. J. L-i ülesanne ei saanud seisneda üksnes allkirja andmises. Kirjutades EEA nimel kolmepoolsele lepingule alla, on põhjendatud alus eeldada, et J. L. tutvus enne allkirja andmist kõigi materjalidega ja sai aru, et tegemist on näiliku lepinguga, mille eesmärk on ilmselgelt võlgnevuse «kantimine» varatule äriühingule. 4.4. AS E. majandusseisundi hindamiseks määratud finantsekspertiisi tulemustest nähtub, et AS E. pankrotimenetluse korral oleks olnud reaalne tagasi saada vähemalt võlgnevuse põhiosa, s.o kuni 3 060 000 krooni. J. L-i tegevuse tulemusel jäi EEA-l nimetatud summa saamata. Süüdistuses märgitud summa on minimaalne ja kohtualusele soodsaim variant. Pankrotimenetluse alustamisel AS E. suhtes oleks olnud võimalik ka vara tagasivõitmine ja nõuete rahuldamise protsent võinuks olla suurem. Kuivõrd pankrotimenetlust ei toimunud ja finantsekspertiis annab arvamuse vaid likvideerimisaegse varalise seisundi kohta ilma tehingute sisu ja vara tagasivõitmise võimaluste kohta hinnangut andmata, on süüdistuses lähtutud finantsekspertiisi arvamusest. 4.5. Apellant, kes leiab, et võlgnevuse tasumine välismaise äriühingu X Inc poolt oleks olnud äärmiselt ebatõenäoline, ei arvesta asjaoluga, et lisaks nõudele nimetatud äriühingu vastu oli AS-l E. 9 981 770 krooni suurune nõue ka Eesti äriühingu AS MG vastu. Seejuures on AS MG näol tegemist väga eduka äriühinguga, kellel oli 1999. a majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta alguses käibevara 23 470 942 krooni väärtuses ning aktiva suurus oli 43 720 291 krooni. Asjaolu, et 30. detsembril 1999. a sõlmisid AS E. ja Y Ltd loovutuslepingu, mille kohaselt Y Ltd, kellel oli AS E. vastu 26 588 058 krooni ja 84 sendi suurune nõue, nõustus selle nõude katteks vastu võtma AS E. nõuded AS MG ja X Inc vastu summas 21 276 078 krooni ja 16 senti, näitab, et nii AS MG kui ka X Inc vastu olevad nõuded omasid reaalset väärtust ja olid kättesaadavad. Nõuete rahuldamise reaalsust kinnitab ka fakt, et AS E. likvideeriti ilma pankrotimenetluseta. 4.6. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsusega ka J. L-ile mõistetud karistuse osas. Täiendavalt tõi ringkonnakohus esile asjaolu, et J. L. jätkas ebaseaduslike tegude toimepanemist ka pärast seda, kui Riigikontroll oli juhtinud tähelepanu AS Eesti Raudtee erastamislepingu õigusvastastele sätetele. Samuti viitas ringkonnakohus oma põhistustes õiguskorra kaitsmise huvidele. Menetlus Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. L-i kaitsjad A. Pohla ja A. Suik. Riigikohtu 15. septembri 2004. a määrustega võeti A. Pohla kassatsioonkaebus menetlusse, kuid A. Suiki kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata. 6. Kaitsja A. Pohla kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. L-i süüdimõistmises AS-i Tallinna Farmaatsiatehas erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Kassaator palub J. L-i selles episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Samuti palub kaitsja jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi. Juhul kui Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a süüdimõistev otsus jääb ülejäänud osas jõusse, palub kassaator jätta tsiviilhagi rahuldamise täpse suuruse kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Oma kaebust põhistab kassaator järgmiselt. 6.1. J. L. on tunnistatud süüdi konkretiseerimata süüdistuses. KrK § 161 on blanketne norm, mis tuleb sisustada väljapoole kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega. Süüdistuses ja kohtuotsustes viidatud EEA põhimääruse punktid 9.3 ja 29.2 ei sätestanud J. L-i kohustust esitada pankrotiavaldust EEA võlgnike suhtes. Järelikult on J. L. süüdi tunnistatud ebaselge regulatsiooni alusel, toomata välja konkreetset õiguslikku kohustust, mida süüdimõistetu pankrotiavaldust esitamata jättes väidetavalt rikkus. J. L. ei saa EEA põhimääruse viidatud punktide alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmise eest, kuna EEA lepingute täitmise kontrolli üksus (edaspidi EEA LTKÜ ) ei teinud talle ettepanekut pankrotiavalduse esitamiseks, vaid hoopis kõnealuse kolmepoolse lepingu sõlmimiseks. EEA põhimääruse punkt 37 sätestas, et lepingute täitmise kontrolli üksuse põhiülesanne on erastamise ostu-müügilepingute täitmise tagamine ning vajadusel nende muutmise algatamine. Samuti nägid EEA peadirektori 19. veebruari 1995. a käskkirjaga kinnitatud EEA LTKÜ põhimääruse punktid 2.3.2 ja 2.3.3 ette, et EEA LTKÜ teeb EEA peadirektorile ettepanekuid lepingupartnerite suhtes vajalike sanktsioonide rakendamiseks ja lepingu täitmisel esilekerkivate probleemide lahendamiseks. Seega oli EEA-s lepingute täitmise tagamine delegeeritud EEA LTKÜ-le. Kui EEA peadirektor oleks esitanud pankrotiavalduse AS E. vastu ilma EEA LTKÜ vastavasisulise ettepanekuta, rikkunuks ta EEA põhimäärust. J. L-ile ei saa süüks arvata, et ta aktsepteeris lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekut mitte esitada pankrotiavaldust AS E. vastu, vaid sõlmida kolmepoolne leping AS-ga E. ja OÜ-ga WH. 6.2. Kohtud on asunud ekslikult seisukohale, et 30. novembri 1999. a lepingu näol oli tegemist AS E. võla ülekandmisega OÜ-le WH tsiviilkoodeksi (TsK) § 220 tähenduses. Tegelik lepingupoolte tahe oli panna AS E. kohustuste täitmine täiendavalt OÜ-le WH (TsK § 175). 6.3. Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Kahju tuvastamisel on eiratud võlaõigusseaduse § 127 lg 1 nõudeid, mille järgimise vajadusele kahju tuvastamisel on viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 11. juuni 2003. a otsuses asjas nr 3-1-1-58-03. Kohtud on jätnud motiveerimata põhjusliku seose J. L-i käitumise ja saabunud tagajärje (kahju) vahel. Väidetava kahju tuvastamisel oleksid kohtud pidanud võrdlema 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimisega tekkinud olukorda olukorraga, mis oleks saabunud siis, kui J. L. oleks esitanud pankrotiavalduse AS E. vastu. Kui J. L. oleks esitanud 30. novembril 1999. a AS E. vastu pankrotiavalduse, oleks AS E. osutunud maksejõuetuks. Kohtute viidatud finantsekspertiisi akti kohaselt oli AS E. 30. novembri 1999. a seisuga võimeline tasuma oma võlgnevust EEA ees osaliselt summas 10 386 krooni kuni 3 191 950 krooni, kusjuures võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS MG ja X Inc vastu olevate nõuete laekumise tõenäosusest. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2003. a otsusest asjas nr 3-1-1-61-03 tähendab tegevusetusdelikti puhul põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda. Käesolevas asjas ei ole võimalik täie kindlusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel AS E. vastu oleksid EEA nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses kui 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimise järgselt. AS E. nõuded olid suures osas suunatud välismaiste äriühingute vastu ning nende reaalne sissenõudmine oli praktiliselt võimatu. Seejuures oleks pankrotiavalduse esitamine toonud kaasa täiendavad kulud pankrotimenetluse tõttu. 6.4. Kohtud ei ole tuvastanud J. L-i tahtlust kahju tekitada. J. L. ei teadnud 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimise ajal täpselt AS E. ja OÜ WH majanduslikku olukorda. Võlgnike majandusliku olukorraga tutvumine ei olnud mitte J. L-i, vaid lepingute täitmise kontrolli üksuse töökohustus. 6.5. Karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamata, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega ning miks on vajalik, et J. L. kannaks talle mõistetud karistusest kuus kuud reaalselt ära. J. L-i süüdimõistmise muutmata jätmise korral palub kassaator mõista J. L-ile rahaline karistus, jätta mõistetud vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata või asendada vangistuse üldkasuliku tööga. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et eksitav on kassaatori väide, nagu ei oleks EEA, AS-i E. (AS MP õigusjärglane) ja OÜ WH 30. novembril 1999. a sõlmitud kolmepoolse lepingu näol olnud tegemist mitte AS E. võla ülekandmisega OÜ-le WH (TsK § 220), vaid OÜ-le WH täiendava kohustise panemisega, mille puhul säilis ka AS E. kohustus (TsK § 175). Tallinna Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe 1994. aasta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 1 tähenduses suunatud AS E. võla ülekandmisele OÜ-le WH vastavalt TsK §-le 220 (vt käesoleva otsuse punkti 2.4). Kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et 30. novembri 1999. a lepingu poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saanud kohtud muu hulgas tugineda AS E. ja OÜ WH vahel 31. detsembril 1999. a sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe sisule. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-93-04 p 24 – RT III 2004, 24, 269). 9. Kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et sõlmides süüdistuses kirjeldatud asjaoludel EEA nimel AS-ga E. ja OÜ-ga WH 30. novembri 1999. a kolmepoolse lepingu ja jättes esitamata nõude (pankrotiavalduse) AS E. vastu, rikkus J. L. talle EEA põhimääruse punktides 9.3 ja 29.2 pandud kohustusi. 10. Õige ei ole kassaatori väide, et J. L-i süüdistus on konkretiseerimata. EEA põhimääruse 1999. a novembris kehtinud redaktsiooni punktid 9.3 ja 29.2 sätestasid muu hulgas järgmist: «9. Oma põhiülesande täitmiseks Erastamisagentuur: /…/ 3) erastamise käigus: /…/ – ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt rakendab abinõusid, sealhulgas pretensiooni ja hagimenetlust, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist; /…/». «29. Peadirektor: /…/ 2) tagab käesolevast põhimäärusest tulenevate ülesannete ning nõukogu otsuste täitmise ja vastutab nende täitmise eest; /…/». Kriminaalkolleegium leiab, et vastavalt EEA põhimääruse viidatud sätetele nende koostoimes pidi EEA peadirektor toimima Eesti Vabariigi lepinguliste õiguste kaitsmisel riigi jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, kui ostjad lepingut rikuvad. Seejuures tuleb «abinõude» all EEA põhimääruse punkti 9.3 tähenduses mõista ükskõik milliseid seaduslikke abinõusid, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel rakendaks, et saavutada kõige tõenäolisemalt ja võimalikult suures ulatuses kohustuste täitmine lepingupartnerite poolt. Teatud juhtudel võib majandusliku otstarbekuse nõudele vastata vaid üks konkreetne käitumisvariant, näiteks pankrotiavalduse esitamine. 11. Rikkudes majanduslikult otstarbekalt tegutsemise kohustust, võib ametiisik tekitada märkimisväärset kahju asutusele või isikule, kus tal on ametiseisund. Kaitsmaks usaldussuhet, mis peab valitsema ametiisiku ja selle asutuse või isiku vahel, kus ametiisikul on ametiseisund, on igati põhjendatud, et kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Samas oleks majanduselu keerukust arvestades mõeldamatu näha õigusaktides ette majanduslikult ebaotstarbeka käitumise ammendavat kirjeldust. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Siiski tuleb arvestada, et majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine. Seega juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest. 12. Süüdistuse kohaselt rikkus J. L. EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid sellega, et ta ei esitanud Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavaldust AS E. vastu 4 680 278 krooni nõudes, vaid selle asemel sõlmis 30. novembril 1999. a EEA, AS E. ja OÜ WH vahel kolmepoolse lepingu, millega anti kõik AS E. kohustused Eesti Vabariigi ees üle OÜ-le WH (vt käesoleva otsuse punkt 1.1). Süüdistuse kohaselt jättis J. L. pankrotiavalduse esitamata ja sõlmis 30. novembri 1999. a lepingu olukorras, kus: 1) AS E. oli 10. novembril 1999. a EEA-le teatanud, et äriühingu netovara (omakapital) on negatiivne ja et on vastu võetud otsus AS E. likvideerimise kohta; 2) J. L. oli teadlik, et OÜ-l WH puudub igasugune majandustegevus ja äriühingu vara moodustub üksnes osakapitali sissemaksest 40 000 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine ja AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine käsitatav J. L-i poolt majanduslikult otstarbeka käitumise nõude ja seega ka EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 rikkumisena. 13. Tallinna Linnakohus on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaoludele, mis kinnitavad, et J. L-il puudus 30. novembri 1999. a lepingut sõlmides ja AS E. vastu pankrotiavaldust esitamata jättes igasugune alus eeldada, et ta toimib kooskõlas tema poolt esindatava Eesti Vabariigi kui võlausaldaja huvidega (vt käesoleva otsuse punktid 2.2 ja 2.3). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus võlausaldajal puudub informatsioon võlgniku majandusliku olukorra halvenemise põhjuste kohta, on tagatist nõudmata võla ülekandmine ebakindlale lepingupartnerile majanduslikult ilmselgelt ebamõistlik isegi siis, kui esialgne võlgnik on muutunud väidetavalt maksejõuetuks. Seda eeskätt põhjusel, et nii toimides loobub võlausaldaja võimalusest, et tema nõue saab osaliselt või täielikult rahuldatud pankrotivarasse tagasivõidetud (1992. aasta pankrotiseaduse § 42, kehtiva pankrotiseaduse § 109) vara või oma kohustuste rikkumisega äriühingust võlgnikule kahju tekitanud juhatuse või nõukogu liikmete vastu suunatud kahjunõuete (vt 1992. aasta pankrotiseaduse § 60 lg 2, kehtiva pankrotiseaduse § 163 lg 5, äriseadustiku § 315 ja § 327) arvel. Samuti on võimalik, et teiste võlausaldajate nõuded jääksid pankrotimenetluses kaitsmata, mistõttu osutub võlgniku maksejõuetus näilikuks. 14. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et J. L-ile esitatud süüdistuse sisu ei piirdu asjaoluga, et ta jättis AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata. J. L-i süüdistus sisaldab ka seda, et ta sõlmis pankrotiavalduse esitamise asemel 30. novembri 1999. a lepingu, mille tagajärjel Eesti Vabariik kaotas võimaluse esitada edaspidi nõuet AS E. vastu. Seega isegi kui lähtuda seisukohast, et J. L-il puudus pärast AS E. 10. novembri 1999. a teate saamist piisav teave pankrotiavalduse esitamiseks, ei ole majandusliku otstarbekuse aspektist võimalik õigustada kokkulepet loobuda võimalusest esitada pankrotiavaldus (või nõue likvideerimismenetluses) pärast seda, kui on kogutud täiendavat informatsiooni AS E. majandusliku olukorraga seotud asjaolude kohta. 15. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli J. L. 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimisel tutvunud AS E. bilansiga. Selle pinnalt ei olnud aga võimalik teha kindlat järeldust, et nõude esitamine AS E. vastu oleks osutunud lootusetuks. Nii ei saanud J. L-ile esitatud andmete alusel otsustada, kas AS E. bilansis kajastatud nõuded oleksid tegelikult realiseeritavad ja kas teiste AS E. võlausaldajate nõuded oleksid pankrotimenetluses tõenäoliselt kaitstavad. Lisaks eeltoodule pidi J. L. mõistlikult arvestama asjaoluga, et kui AS E. majanduslik olukord oleks novembris 1999 olnud selline, et Eesti Vabariigi nõude rahuldamine pankrotimenetluses osutunuks lootusetuks, puudunuks võlgnikul huvi ilmutada 10. novembri 1999. a pöördumises initsiatiivi võla ülekandmiseks kolmandale isikule, kelle kohta esitatud materjalid näitasid selle äriühingu varatust ja kelle juhatuse ainuke liige oli ühtlasi esialgse võlgniku juhatuse ainuke liige. 16. Eeltoodud põhjustel, samuti arvestades Eesti Vabariigi nõude suurust AS E. vastu (4 680 278 krooni), ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et J. L-i käitumine oli Eesti Vabariigile kui võlausaldajale kasulik. 17. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et J. L. ei saa EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmise eest, kuna EEA tegevust reguleerivate õigusaktide alusel oleks pankrotiavalduse saanud esitada üksnes EEA LTKÜ ettepanekul. EEA põhimääruse punktist 37 ja EEA peadirektori 19. veebruari 1995. a käskkirjaga kinnitatud EEA LTKÜ põhimääruse punktidest 2.3.2 ja 2.3.3 ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks EEA peadirektor olnud kohustusi rikkunud lepingupartnerite vastu rakendatavate abinõude valikul seotud EEA LTKÜ ettepanekuga. On õige, et need sätted panid EEA LTKÜ-le kohustuse lahendada oma pädevuse piirides lepingute täitmisel esilekerkivaid probleeme ja teha peadirektorile ettepanekuid lepingurikkujate suhtes vajalike sanktsioonide rakendamiseks. Kõnealustel EEA ja EEA LTKÜ põhimääruste sätetel võinuks olla tähtsust vastutava isiku kindlaksmääramisel siis, kui oleks tuvastatud, et J. L. jättis pankrotiavalduse AS E. vastu esitamata põhjusel, et ta ei olnud teadlik võlgniku majandusliku olukorra halvenemisest. Kuid käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ja olukorras, kus rakendatavate abinõude üle otsustamise pädevus ja võimalus oli üle läinud EEA peadirektorile, vastutas viimane oma otsuse õiguspärasuse eest, sõltumata sellest, kas ta järgis EEA LTKÜ ettepanekut või mitte. Vastasel korral puudunuks igasugune mõte anda teatud otsustuste tegemine peadirektori pädevusse. 30. novembri 1999. a lepingule kirjutas EEA nimel alla J. L. Seega vastab üksnes tema selle lepingu sõlmimisega seotud episoodis KrK §-s 161 ette nähtud erisubjekti tunnustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub võimalus anda hinnangut küsimuses, kas mõni EEA LTKÜ töötaja oleks võinud sama episoodi osas vastutada kuriteole kihutamise või kaasaaitamise vormis. 18. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et J. L. oli teadlik faktilistest asjaoludest, mille esinemisel oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine ja AS E. vastu nõude esitamata jätmine objektiivselt vastuolus EEA põhimääruse punktidega 9.3 ja 29.2. Kriminaalkolleegiumi arvates on kohtud motiveeritult tuvastanud, et J. L. tegutses AS E. vastu nõuet esitamata jättes ja 30. novembri 1999. a lepingut sõlmides tahtlikult, mööndes varalise kahju tekkimist riigile. Seejuures ei ole oluline, kas J. L-ile teo toimepanemise ajal teada olnud asjaolud võimaldasid täpselt kindlaks teha riigile tekitatava kahju suurust. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et J. L-i käitumises puudub ametiseisundi kuritarvitamise subjektiivne koosseis. 19. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on leidnud, et 30. septembri 1999. a lepingu sõlmimisega ja AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitas J. L. Eesti Vabariigile kui võlausaldajale kahju summas 3 060 000 krooni, kuna tema käitumise tagajärjel jäi AS-lt E. riigile laekumata Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tulenev järelmaksu põhiosa. 20. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuna J. L-i süüdistuse kohaselt oli kahju tekitamise vahetu põhjus AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine, tuleb, lähtudes isikukausaalsuse kriteeriumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-28-02 p 10 – RT III 2002, 12, 129; 21. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2 – RT III 2002, 21, 247) tuvastada põhjuslik seos J. L-i ametiseisundi ärakasutamise ja sellega tekitatud kahju vahel tegevusetusdelikti reeglite järgi. Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saame väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2). Seega vastutab J. L. Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see AS E. pankrotimenetluse käigus rahuldatud. Samuti tuleb arvestada, et J. L-ile süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku majanduslikku ja varalist seisu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-58-03 p 13 – RT III 2003, 23, 230). 21. J. L-i süüdistuses on kahju suuruse kindlakstegemisel tuginetud finantsekspertiisi aktis väljendatud seisukohale, et 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E. varad kohustusi 68,2% ulatuses. Sellest tulenevalt oleks AS E. pankrotimenetluses enne 30. novembrit 1999 eksisteerinud võlgnevusest summas 4 680 278 tagasi saada 68,2% ehk kuni 3 191 950 krooni. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et finantsekspertiisi käigus hinnati AS E. varalist olukorda üksnes bilansiliste andmete alusel ega käsitletud aktsiaseltsi tegelikku majanduslikku ja varalist seisu. Nii on kõnealuses ekspertiisiaktis otsesõnu märgitud järgmist: «AS E. oleks oma majandusseisundist tulenevalt olnud alates 30.11.1999. a. üleüldse suuteline tasuma oma võlgnevust Eesti Erastamisagentuurile (summas 4 680 278 krooni) osaliselt summas vahemikus 10 386 kuni 3 191 950 krooni (viimane summa on 68,2% 4 680 278-st). Ülemise piirsumma kindlaksmääramisel on lähtutud eeldusest, et AS E. kohtleb oma võlausaldajaid võrdselt. Võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS MG ja X Inc vastu olevate nõuete laekumise tõenäosusest.» (I kd tl 192). Seega tuli kohtutel anda hinnang AS E. nõuete tegelikule väärtusele. 22. Kriminaalasjas on tuvastatud, et 30. novembri 1999. a seisuga koosnes AS E. vara summas 21 286 464 krooni järgmistest osadest: raha kassas – 10 386 krooni; nõue AS MG vastu summas 9 981 770 krooni; nõue Inex Infotrade Inc vastu summas 11 294 308 krooni. Erinevalt linnakohtust on ringkonnakohus esitanud motiivid, miks tema arvates AS E. nõuetel AS MG ja X Inc vastu oli reaalne väärtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsuses toodud veenvad põhistused AS MG vastu suunatud nõude sisenõutavuse osas. Samas ei saa lugeda piisavaks ringkonnakohtu motiive, mille alusel kohus leidis, et reaalselt sissenõutav oli ka AS E. nõue välismaise äriühingu Inex Infotrade Inc vastu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et nimetatud välismaisel äriühingul oli reaalne majandustegevus ja vara. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud Inex Infotrade Inc asukohamaast tulenevaid raskusi äriühingu vastu suunatud nõude sundkorras sissenõudmisel. J. L-ile esitatud süüdistuses ei ole käsitletud võimalust, et AS E. pankrotimenetluses oleks selle äriühingu pankrotivara võinud suureneda tagasivõitmise või juhtorganite liikmete vastu suunatud nõuete arvel. Seetõttu ei ole kohtud seda asjaolu põhjendatult J. L-ile omistatava kahju suuruse kindlakstegemisel arvestanud. 23. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasja uuel arutamisel esimese ja teise astme kohtus võimalik koguda täiendavaid tõendeid X Inc vastu suunatud nõude sissenõutavuse kohta. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Järelikult tuleb vähendada J. L-ile süüks arvatava kahju suurust, kuna tõendatud ei ole, et AS E. vara reaalne väärtus oli 21 286 464 krooni. J. L-i tekitatud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et AS-l E. oli 30. novembri 1999. a seisuga reaalselt sissenõutavat vara 9 992 156 krooni ulatuses (nõue AS MG vastu summas 9 981 770 krooni ja kassas olnud raha 10 386 krooni). Süüdistuses, samuti esimese ja teise astme kohtuotsuses on kahjuarvestuse aluseks võetud asjaolu, et AS E. vara 21 286 464 krooni moodustas 68,2% äriühingu kohustustest, mistõttu Eesti Vabariigi 4 680 278 krooni suuruse nõude rahuldamine oleks olnud võimalik kuni 3 191 950 krooni ulatuses. Vara väärtuses 9 992 156 krooni moodustab 32,0% samadest kohustustest. Järelikult oleks Eesti Vabariigi nõue AS E. vastu olnud 30. novembri 1999. a seisuga reaalselt sissenõutav 32,0% ulatuses summast 4 680 278 krooni ehk 1 497 689 krooni. 24. J. L-i poolt ametiseisundi ärakasutamisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb eelmises punktis nimetatud summast 1 497 689 krooni maha arvata 100 000 krooni, s.o summa, mille OÜ WH tasus EEA-le pärast 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimist. Nimetatud summa laekumine EEA-le oli otseses põhjuslikus seoses J. L-i käitumisega, millega ta riigile kahju tekitas. Kahjusummast tuleb aga maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-98-03 p 19 – RT III 2003, 27, 284). Kriminaalkolleegium märgib, et seda nõuet on järgitud ka J. L-ile esitatud süüdistuses, kuna talle inkrimineeritava kahju suurusena ei ole näidatud mitte Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva järelmaksusumma põhivõlgnevuse kogusummat 3 160 000 krooni, vaid 3 060 000 krooni. 25. Punktides 19–24 toodud põhjustel tuleb J. L-i poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega Eesti Vabariigile tekitatud kahju suuruseks lugeda 3 060 000 krooni asemel 1 397 689 krooni. Samamoodi tuleb vähendada ka J. L-ilt Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks väljamõistetava summa suurust. 26. Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsustes on piisava põhjalikkusega motiveeritud J. L-ile mõistetud karistuse liigi ja määra valikut. Pidades silmas J. L-i kuritegeliku käitumise ulatust, samuti seda, et J. L-ile karistuse mõistmisel on lisaks Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud episoodile võetud arvesse ka AS Eesti Raudtee 66,6% aktsiate erastamislepingus Eesti Vabariigile ebaseaduslike kohustuste võtmist, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks kergendada J. L-ile mõistetud karistust süüdistuse mahu mõningase vähenemise tõttu. 27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsused J. L-i süüdistuses KrK § 161 järgi tsiviilhagi rahuldamise osas. Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab J. L-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 (üks miljon kolmsada üheksakümmend seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üheksa) krooni. Muus osas tuleb Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsused jätta muutmata. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Lea KIVI