Sotsiaalminister — Surma põhjuse tuvastamise kohtuarstliku ekspertiisi eeskiri — RTL, 2000, 46, 678

Määrus kehtestatakse tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860) paragrahvi 14 punkti 16 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Käesoleva eeskirja eesmärgiks on anda juhised surma põhjuse, elundite ja kehaosade haiguslike muutuste, muutuste omavahelise seose ning vigastuste kohtuarstliku ekspertiisiga (edaspidi ekspertiis) tuvastamiseks kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksiga (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1998, 82–84, 1385; 111, 1834; 1999, 4, 53; 16, 271; 57, 595; 95, 845; 2000, 29, 170 ja 173). § 2. Ekspertiisi paragrahvis 1 nimetatud asjaolude tuvastamiseks teeb kohtuarstlik ekspert (edaspidi ekspert) uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel järgmistel juhtudel: 1) vägivaldse surma juhtumid (tapmised, enesetapud, õnnetusjuhtumid), sealhulgas vägivaldse surma kahtlus; 2) äkksurma juhtumid, kui surm saabub ootamatult kas varjatult kulgeva või ägedalt areneva haiguse tõttu; 3) arstliku vea kahtlus, kui tervishoiutöötajate vastu on esitatud kaebus haiguse ebaõige diagnoosi, ravi või hoolduse suhtes, mis väidetavalt põhjustas surma; 4) surmajuhtumid, kui isikut raviti vigastuse või mürgistuse tõttu tervishoiuasutuses; 5) tegemist on tundmatute isikute, sealhulgas vastsündinute või märkimisväärsete roiskumistunnustega surnukehadega. § 3. Kõik ekspertiisi käigus teostatavad toimingud peavad olema kooskõlas arstieetika nõuetega ning ei tohi riivata surnud isiku väärikust. Võimalusel lubatakse sugulastel enne lahkamist surnukeha näha. 2. peatükk EKSPERTIISIAKT § 4. Ekspertiisi tingimuste, käigu ja tulemuste kohta koostab ekspert ekspertiisiakti. Ekspertiisiakt koosneb sissejuhatusest, põhiosast ja järelduslikust osast. § 5. Ekspertiisiakti sissejuhatuses märgitakse: 1) ekspertiisiakti number, koostamise koht ja kuupäev; 2) ekspertiisi määranud isiku nimi ja ametikoht; 3) kriminaalasja nimetus; 4) ekspertiisi liik; 5) eksperdi (ekspertide) nimi; 6) ekspertiisi tegemise kuupäev, koht, kellaaeg ja valgustus; 7) isiku surmaaeg või surnud isiku leidmise kuupäev, koht ja kellaaeg; 8) surnud isiku isikuandmed (nimi, vanus, isikukood, sugu, elukoht), kui ei ole tegemist tundmatu isikuga; 9) surnud isiku identifitseerinud isiku(te) nimi; 10) lahangu juures viibinud isikute nimed ja nende ametikohad; 11) kriminaalasja toimikus sisalduvad ekspertiisi tegemiseks olulised andmed; 12) eksperdile esitatud küsimused; 13) muud, seadusest või ekspertiisi asjaoludest tulenevad andmed. § 6. Ekspertiisiakti põhiosas märgitakse: 1) sündmuskoha kirjeldus, kui ekspert viibis sündmuskohal; 2) tervishoiuasutuses surnud isiku puhul tervishoiuasutuse nimi ja haigusloo kokkuvõte; 3) surnud isiku rõivaste, vaatluse ja lahangu kirjeldus; 4) kõikide uuringute jaoks võetud materjalide loetelu ning uuringute tulemused. § 7. Ekspertiisiakti järelduslikus osas esitatakse kohtuarstlik diagnoos ja eksperdi arvamus, kus märgitakse surma põhjused haiguste rahvusvahelise klassifitseerimiskoodi (RHK-10) alusel ning vastatakse teistele ekspertiisimääruses esitatud küsimustele, kui need ei välju eksperdi pädevusest. Surma tulenemisel mitmest faktiliselt eristamatust põhjusest järjestab ekspert võimalikud surma põhjused tõenäosuse põhjal. Kui surma põhjust ei ole võimalik tuvastada, siis märgitakse: «Surma põhjus teadmata». § 8. Ekspertiisiakt vormistatakse kümne päeva jooksul pärast kõikide uuringute lõpetamist. 3. peatükk EKSPERTIISI OSAD 1. jagu Eelandmetega tutvumine § 9. Ekspert on kohustatud tutvuma uurija, prokuröri või kohtu saadetud dokumentidega (ekspertiisimäärus, sündmuskoha vaatluse protokoll, ülekuulamisprotokoll). § 10. Kui isik suri tervishoiuasutuses, siis tutvub ekspert isiku ravidokumentidega. 2. jagu Surnud isiku rõivaste uurimine § 11. Rõivaste uurimisel kirjeldatakse täpselt seljas olevaid rõivaid ja väärisesemeid, eriti juhul, kui riietus on kahjustatud või määrdunud. § 12. Rõivastel vigastuste esinemise korral tehakse kindlaks, kas need vigastused on samalaadsed surnukehal olevate vigastustega. Võimalusel tehakse värvifotod või videosalvestised kõikidest olulistest leidudest ning riides ja riieteta surnukehast. § 13. Tundmatute isikute surnukehade puhul kirjeldatakse rõivaste taskute sisu ja firmamärke ning märgitakse riiete ja jalanõude suurus. 3. jagu Surnukeha vaatlus § 14. Surnukeha vaatlusel kirjeldatakse: 1) surnu vanust (noor, keskealine, vana), sugu, kehaehitust (korrapärane, tugev, nõrk, sale, tüse), pikkust, etnilist kuuluvust, kehakaalu, toitumust, nahavärvust (harilik nahavärv, kahvatu, kollane, roosa) ja eritunnuseid (haavaarmid, tätoveeringud, amputatsioonid, mädanikud, emfüseemid); 2) surmajärgseid muutusi: koolnukangestust (tugev, nõrk, millistes lihastes esineb), koolnulaikude paiknemist (seljal, külgedel, rindkerel, jäsemetel), intensiivsust, värvuse ja asukoha muutust surnukeha asendi muutmisel, roiskumisastet ning keskkonna mõjudest tingitud muutusi; 3) kõiki vigastusi (nahamarrastusi, nahaaluseid verevalumeid ja haavu, rebendeid), iseloomustades nende kuju, täpseid mõõtmeid, suunda, servi, nurki ja asendit anatoomiliste orientiiride suhtes; 4) kehapinnal olevaid määrdumusi ja muid jälgi ning pärast surnukeha puhastamist taasülevaatusel täheldatavaid muutusi; 5) pea ja näo vaatlusel juuste värvust, pikkust, tihedust ja paiknemist; ninaluustikku, suulimaskesta; hammaste, keele ja kõrvade iseloomulikke tunnuseid; silmade vikerkesta ja skleerade värvust, silmaavade läbimõõtu ja sümmeetrilisust, skleerade ja konjunktiivi seisundit; nahal täppverevalumite olemasolu; näoavadest vedelike väljavalgumisel nende iseloomu; 6) kaela vaatlusel selle liikuvust, määrdumuste ja täppverevalumite olemasolu; vigastuste (nahakriimustused, nahamarrastused, nahaalused verevalumid) olemasolu, nende kaugust kaela keskjoonest, asendit selle suhtes ja kõrgust alalõualuunurgast; strangulatsioonivao esinemisel selle asendit kaela eespinnal, vao suunda külgedel, kulgu (horisontaalselt, üles- või allapoole, poolte sümmeetrilisus), kaugust püsivatest anatoomilistest orientiiridest, vao otste ühinemist, vao sügavust, laiust, värvust ja tihedust; 7) rindkere kuju, vajadusel rindu, rinnanibusid ja pigmentatsiooni; 8) kõhu pundumist, pigmentatsioone, haavaarme; 9) pärakuava ja välissuguelundeid; 10) jäsemete kuju, liikuvust, süstimisjälgi ja haavaarme; labakäsi, sõrme- ja varbaküünte seisundit ning sõrmeküünte alt leitud bioloogilist materjali; 11) haavaümbruse elupuhuseid reaktsioone, määrdumusi haavades ja nende ümbruses, paranevaid haavu ja haavaarme. § 15. Vajadusel surnukeha vaatlusel: 1) tehakse sisselõikeid naha ja nahaaluste vigastuste uurimiseks; 2) võetakse proove hammustusjälgedest ja hammustusjälgede jäljendeid; 3) võetakse proove haavadest histoloogiliste ja kohtukeemiliste analüüside tegemiseks ning kehaavadest bioloogiliste asitõendite olemasolu avastamiseks ja identifitseerimiseks; 4) tehakse röntgenülesvõtteid võõrobjektide identifitseerimiseks ja lokaliseerimiseks. § 16. Surmaga põhjuslikus seoses olevaid vigastusi fotografeeritakse. 4. jagu Lahang 1. jaotis Lahangu tegemise üldnõuded § 17. Kõiki lahkamise käigus leitud vigastusi, anatoomilisi iseärasusi ja võõrkehi kirjeldatakse ekspertiisiaktis. Vigastuste esinemisel määratletakse nende paiknemine elundite suhtes ja iseloomustatakse haavakanalit. Lahangu käiku kirjeldatakse ja dokumenteeritakse ainult siis, kui lahang leitud vigastuste tõttu erineb tavapärasest. § 18. Ekspert on kohustatud lahangu tegemisel: 1) uurima kaela pehmeid kudesid; 2) avama kihthaaval kõik kolm kehaõõnt (kolju-, rindkere- ja kõhuõõs); 3) avama kõik olulised veresooned (koljusisesed arterid, siinused, unearterid, kopsuarterid ja -veenid, õõnesveenid ja aort, kõhuelundite veresooned, reiearterid ja alajäsemete veenid); 4) lõikama lahti hingetoru, kopsutorud, sapi- ja kusejuhad; 5) lõikama lahti kõik siseelundid ja kirjeldama nende lõikepinda; 6) avama kõik õõneselundid ja kirjeldama nende sisu värvust, viskoossust ja mahtu; 7) kaaluma kõiki peamisi elundeid (peaaju, süda, maks, neer, põrn). § 19. Kehaõõnte uurimisel tehakse neis kindlaks õhu või muu gaasi olemasolu, vere ja muude vedelike kogus, kelmete ja elundite seisund ning asetus, vigastuste ja verevalumite olemasolu. § 20. Vajadusel uuritakse lahangul lülisambakanalit ja liigesõõsi. § 21. Elundeid, mis ei ole nimetatud paragrahvi 18 punktis 7, kaalutakse vaid patoloogia esinemisel. 2. jaotis Pea lahang § 22. Enne ajukolju avamist eemaldatakse luid ümbritsevad pehmed koed, et teha kindlaks koljuluude murdude olemasolu. § 23. Pea uurimisel kirjeldatakse: 1) kõõlustanu (kuiv, niiske, verevalumite ja vigastuste olemasolu), kolju sise- ja välispinda ning oimulihaseid; 2) koljuluude paksust, koljuõmbluste ja ajukelmete seisundit; 3) seljaaju vedelikku, ajuarterite ja siinuste sisaldist; 4) luumurdusid. § 24. Kõvakelme vaatlusel märgitakse selle pingsus, vere leidumine selle pinnal või all, pehme- ja ämblikvõrkkelme läbipaistvus, veresoonte täitumus ning kontrollitakse koljuluude ja kolju ning esimese kahe selgroolüli ühenduse terviklikkust. § 25. Peaajuvigastuste detailseks uurimiseks fikseeritakse võimalusel peaaju enne lahkamist. § 26. Pea lahangul avatakse keskkõrvaõõned. Ninakõrvalurked avatakse näidustatud juhtudel. § 27. Vajadusel lahatakse näokoljuluid ja näo pehmeid kudesid, kasutades kosmeetiliselt vastuvõetavat lahangutehnikat. 3. jaotis Rindkere ja kaela lahang § 28. Rindkere avamisel kasutatakse tehnikat, mis võimaldab kindlaks teha õhkrinna olemasolu ja uurida kelmeid. § 29. Õhk- või gaasemboolia kahtlusel avatakse rindkere lahangu algetapil osaliselt, eemaldatakse rinnaku alumine kolmveerand ning seejärel lõigatakse süda vee all lahti, et veenduda sellest vabaneva õhu või gaasi olemasolus. § 30. Trombemboolia kahtlusel avatakse süda lahangu algetapil trombimasside avastamiseks südame parema poole õõntes ja kopsutüves. § 31. Rindkere elundite vigastusi kirjeldatakse võimalusel samas järjekorras, nagu elundeid on läbistatud. § 32. Enne elundite väljavõtmist kaela lahangul: 1) uuritakse kaela anatoomilisi detaile; 2) võõrkehade olemasolu kahtlusel avatakse hinge- ja kopsutorud. § 33. Kaelatrauma kahtlusel eemaldatakse peaaju ja rindkereelundid enne kaela lahkamist, seejärel uuritakse kõiki kaelaelundeid, veresooni ja närve. Kägistamise või füüsilise jõu kaelapiirkonnale rakendamise kahtlustamisel või diagnoosimisel uuritakse kõiki kaela pehmeid kudesid (lihased, närvid ja veresooned) ning keeleluu ja kõrikõhrede terviklikkust. 4. jaotis Kõhu ja vaagna lahang § 34. Kõhuõõs avatakse viisil, mis võimaldab täpselt uurida selle seinte kõiki kihte. § 35. Kõiki kõhuõõne ja vaagna elundeid lahatakse eraldi ja kirjeldatakse nende lõikepinda. Erijuhtudel, näiteks vigastuste või vedelike uurimise vajadusel, lahatakse elundeid enne nende väljavõtmist kõhuõõnest. § 36. Kõhuõõne elundite vigastusi kirjeldatakse võimalusel samas järjekorras, nagu elundeid on läbistatud. § 37. Oletatavate või ilmsete seksuaalkuritegude korral eemaldatakse suguelundid enne lahkamist tervikuna koos pärasoole ja pärakuga. 5. jaotis Luustik ja lihaskond § 38. Lahangul uuritakse rinnakut, roideid, rang- ja abaluid, lülisammast ja vaagnaluid. Luumurdude kirjeldamisel iseloomustatakse murrujooni ja nende suunda. § 39. Kui surma põhjus on seotud traumaga, siis lahatakse ka üla- ja alajäsemed. § 40. Trauma tagajärjel surnud isikute lahangul uuritakse selja pehmeid kudesid võimalike vigastuste suhtes. Vt paragrahvi 39, sisaldab juba jäsemete lahkamist. § 41. Vajadusel eemaldatakse: 1) vigastuste rekonstruktsioonil luid ja luuosi; 2) isiku identifitseerimisel lõua- ja teisi luid. 5. jagu Uuringud § 42. Ekspertiisi käigus tehakse järgmisi uuringuid: 1) võimalusel võetakse perifeerset verd ja uriini etüülalkoholi sisalduse kindlakstegemiseks; 2) vajadusel võetakse siseelunditest koetükke histoloogiliseks uuringuks; 3) surma põhjuse üheselt tuvastamise võimatusel võetakse koe- ja vedelikuproove (vere, uriini, sapi, juuste ja teiste asjakohaste kudede proovid) toksikoloogiliste analüüside tegemiseks; 4) surma põhjuse seotusel füüsilise vägivallaga võetakse haavadest koetükke, tuvastamaks haava tekitamise aega ja elupuhusust ning võõrkehade olemasolu; 5) vajadusel tehakse röntgenoloogiline uuring; 6) seksuaalkuritegude kahtlusel võetakse suguelunditest tampooniga proove bioloogilise materjali uuringuks. Minister Eiki NESTOR Kantsler Hannes DANILOV