Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-54-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2004. a kohtuotsus Stanislav Issajevi kaebuses Tartu Vangla toimingu peale ja kahjunõudes — RT III, 32, 336

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-54-04 Otsuse kuupäev 19. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla toimingu peale ja kahjunõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-120/2004 Menetluse alus Riigikohtus Tartu Vangla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. veebruari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-565/2003 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-120/2004. 3. Teha asjas uus otsus, millega jätta S. Issajevi kaebus rahuldamata. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kinnipeetava S. Issajevi vanglasiseselt isikuarvelt pidas Tartu Vangla tema sissetulekutelt kinni vabanemistoetuse alljärgnevalt: 21. novembril 2001 – 86 krooni, 30. detsembril 2002 – 50 krooni, 14. jaanuaril 2003 – 20 krooni, 21. veebruaril 2003 – 50 krooni, 7. märtsil 2003 – 347 krooni, kokku 553 krooni. 2. Kinnipeetav Stanislav Issajev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla administratsiooni toimingu peale, mis seisnes tema sissetulekutelt 20%, s.o 553 krooni kinnipidamises vabanemistoetusena. Kaebaja leidis, et eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavatelt vastavalt VangS § 44 lg-le 21 hakatakse vabanemistoetust kinni pidama pärast seda, kui isik on reaalselt ära kandnud viisteist aastat mõistetud karistusest. Kaebuse esitamise ajaks oli S. Issajev ära kandnud seitse aastat talle mõistetud karistusest. Kaebaja taotles Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning kinnipeetud summa tagastamist, samuti kohtukulude (riigilõiv 16 krooni ja 60 senti) ning asjaga seonduvate telefonikõnede maksumuse (kahju) hüvitamist summas 50 krooni. 3. Tartu Halduskohus rahuldas 18. veebruari 2004. a kohtuotsusega kaebuse. S. Issajevi kahjunõue 50 krooni rahuldati pooles ulatuses, s.o 25 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt: 1) Vangistusseaduse § 44 lg 2 kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt «kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50% tsiviilnõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole tsiviilnõudeid või neid on vähem kui 50% ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena». Eelpool nimetatud sätted ei sisaldanud erisusi eluaegse vangistusega karistatud isikute suhtes. VangS § 44 ei olnud ühetähenduslik ja seda oli vaja tõlgendada koostoimes teiste sätetega; 2) kaebuse esitajat on karistatud eluaegse vangistusega, ta on vangistuses olnud seitse aastat ja võimalikku vabastamist ei ole ette nähtud enne 23 aasta möödumist käesolevast ajast. Vabanemistoetust makstakse isikule tema vabanemisel. Nii pika perioodi vältel ei ole õige vabanemistoetust hoiustada, kui ei olnud vastavat erisätet eluaegse vangistusega karistatud isikute suhtes; 3) alates 1. aprillist 2003 sätestab VangS § 44 lg 2 1 järgmist: «Eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava vabanemistoetuse hoiustamist alustatakse pärast seda, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud viisteist aastat mõistetud karistusest.» See muudatus ei oma tagasiulatuvat jõudu; 4) kuigi VangS § 44 redaktsioon kuni 1. aprillini 2003 ei sätestanud vabanemistoetuse hoiustamise erandit eluaegsele kinnipidamisele mõistetud isikute suhtes ning hilisem redaktsioon ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei tähenda see, et seadust on vaja tõlgendada isiku kahjuks ja ignoreerida seaduse tõlgendamist sätete koostoimes. Seetõttu on vabanemistoetuse hoiustamine õigusvastane. 4. Tartu Halduskohtu kohtuotsusele esitas apellatsioonkaebuse Tartu Vangla. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) vangla on hoiustanud S. Issajevi arvelt vabanemistoetust õiguspäraselt, kuna 1. aprillil 2003 jõustunud vangistusseaduse muutmise seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu; 2) halduskohus on materiaalõiguse norme tõlgendanud ebaõigesti ja asjaolusid hinnanud ning kohtuotsuses põhjendanud ebaõigesti; sealhulgas ei ole kohus hinnanud õiguskantsleri 14. novembri 2003. a kirjas S. Issajevile väljendatud seisukohti, Justiitsministeeriumi vanglate osakonna kirju S. Issajevile 23. oktoobrist 2003, 3. novembrist 2003 ja 30. oktoobrist 2003, samuti Justiitsministeeriumi asekantsleri 13. jaanuari 2003. a kirja S. Issajevile; 3) vangla ei ole tekitanud S. Issajevile kahju 25 krooni ulatuses. Samuti ei ole S. Issajev dokumentaalselt tõendanud telefonikõnedele tehtud kulutusi. 5. S. Issajev oma kirjalikus vastuses vaidles apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes täielikult halduskohtu otsusega. 6. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu kohtuotsus muutmata. Kohus ei korranud Tartu Halduskohtu põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et apellandi poolt osundatud ametnike kirjadel ei ole tõendi tähendust halduskohtumenetluses. Kohus nõustus apellandiga, et S. Issajev ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid 25 krooni kulutamise kohta, kuid vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegi ametnike poole korduvalt pöördudes kulutusi ning mõistlik oli nõuete poole võrra vähendada, kuivõrd tõendatud ei ole kulutuste konkreetne suurus. Menetlusosaliste põhjendused riigikohtus 7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tartu Vangla, taotledes Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta S. Issajevi kaebus täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse normi. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud raha hoiustamise toiming õigusvastane, kuna vangla juhindus raha hoiustamisel kehtivast seadusandlusest ja kuna erisätet eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavate kohta ei olnud. Eluaegselt vangistusega karistatud kinnipeetav on vangistusseaduse kohaselt samuti kinnipeetav. Vanglal ei olnud kehtinud vangistusseaduse redaktsiooni kohaselt põhjust käituda teisiti, kui seadus ette näeb, vaid täita seadust ja hoiustada kinnipeetavalt vabanemistoetust. Kassaatori arvates ei ole kohus õigesti kohaldanud TsKMS § 117 lg-t 2, mille alusel on kirjalikeks dokumentideks ka ametlikud ja isiklikud kirjad ning lõike 3 alusel on poolel õigus kohtule esitada asja tundva isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina. 8. S. Issajev vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Kohtud on vääralt tõlgendanud seadust. Vangistusseaduse kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonist (§ 44 ja teised sätted) ei tulene, et kinnipeetavatele, kellele on mõistetud eluaegse vangistuse karistus, ei laiene VangS § 44 regulatsioon. Halduskohtu järeldus, millega on nõustunud ka ringkonnakohus, et «võttes aluseks vabanemistoetuse mõtet ja eesmärki lähtuvalt vangistusseadusest, võib teha loogilise järelduse, et vabanemistoetuseks hoiustatavaid summasid saab hoiustada ainult vanglast vabanevate kinnipeetavate suhtes», võib olla sisuliselt õige. Kuid see järeldus ei oma käesoleva asja lahendamisel otsustavat tähendust, sest seadus näeb ette võimaluse karistuse kandmisest vabastamiseks ka isikutele, kes kannavad eluaegset vangistust. Eelnevast tulenevalt on ekslik ka kohtu seisukoht, et «seadusandja on lähtunud põhimõttest, et vabanemistoetust saab hoiustada üksnes isikult, kellel on vabanemine ette nähtud määratud aja pärast». 10. Kohtud on jõudnud sisuliselt järeldusele, et VangS § 44 (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonis) ei kuulunud vabanemistoetuse hoiustamise osas kohaldamisele eluaegset vangistust kandvate isikute suhtes. Mööndes, et seadus sellist selgelt sõnastatud erandit ei sätesta, on halduskohus sealjuures aga järeldanud, et seadust ei ole vaja tõlgendada isiku kahjuks ning ei saa ignoreerida seaduse tõlgendamist sätete koosmõjus. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et konkreetsel juhul ei saa vangistusseadusest (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonis) järeldada, et VangS § 44 ei laiene vabanemistoetuse osas eluaegset vangistust kandvatele isikutele. Kohaldamisele kuulunud vangistusseaduse säte oli piisavalt õigusselge ning selle sätte tõlgendamine ka koosmõjus vangistusseaduse teiste sätetega ei võimalda põhistada eluaegset vangistust kandvate isikute eristaatust vabanemistoetuse hoiustamise osas. Kui kohus aga leiab, et vangistusseadus oleks pidanud ette nägema eluaegset karistust kandvate isikute osas vabanemistoetuse hoiustamise erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. 11. Riigikohus leiab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alused puuduvad. Asjaolu, et VangS § 44 ei teinud vabanemistoetuse hoiustamise osas erisusi eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes, ei tekita halduskolleegiumis kahtlusi nimetatud sätete põhiseaduspärasuse osas. 12. Eeltoodud asjaoludel on Tartu Vangla toiming õiguspärane. 13. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu otsus ja Tartu Ringkonnakohtu otsus tulevad tühistada. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega jätab S. Issajevi kaebuse rahuldamata. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD