Sotsiaalminister — Sotsiaalministri 5. jaanuari 2000. a määruse nr 1 «Rehabilitatsiooniteenuste finantseerimine 2000. aastal» muutmine — RTL, 2000, 40, 567

Määrus kehtestatakse «Vabariigi Valitsuse seaduse» (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845) paragrahvi 49 lõike 1 punkti 8 ja «Seaduse «2000. aasta riigieelarve»» (RT I 2000, 1, 1) osa 141 ptk 35 alusel sotsiaalministri 5. jaanuari 2000. a määruse nr 1 «Rehabilitatsiooniteenuste finantseerimine 2000. aastal» (RTL 2000, 13, 145) muutmiseks. Sotsiaalministri 5. jaanuari 2000. a määrust nr 1 «Rehabilitatsiooniteenuste finantseerimine 2000. aastal» muudetakse järgmiselt: 1. Paragrahv 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « § 4. 2000. a riigieelarve osa 141 ptk 35 alt ei finantseerita hoolekande- või tervishoiuasutustes viibivate puuetega inimeste rehabilitatsiooniteenuste kulusid, meditsiinilisi tegevusi ja ülalpidamiskulusid rehabilitatsiooniasutustes». 2. Paragrahv 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « § 5. (1) Isikliku sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani (edaspidi rehabilitatsiooniplaan) koostamise õigus on sotsiaalministri määrusega kinnitatud rehabilitatsiooniasutustel. (2) Rehabilitatsiooniplaani koostamisel tuleb arvestada järgmisi tingimusi: 1) rehabilitatsiooniplaani koostamisel osaleb vastavalt vajadusele 3–4 spetsialisti; 2) plaani koostamise maksumus üldjuhtudel (koos majanduskuludega) on kuni 400 krooni; 3) erandjuhtudel, kui plaani koostamine nõuab suuremaid kulutusi, tuleb rehabilitatsiooniasutusel kulud põhjendada ja ülekulude tasumise suhtes eelnevalt kokku leppida. (3) Rehabilitatsiooniplaani koostamisel viiakse läbi järgmised tegevused: 1) võimete ja oskuste uuring ja hindamine; 2) igapäevaeluga ja tööga toimetuleku prognoosimine; 3) rehabilitatsiooniteenuste vajaduste ja võimaluste selgitamine; 4) rehabilitatsiooniks vajaliku rahalise toetuse vajaduse ja võimaluste selgitamine; 5) abivahendite vajaduse määramine; 6) kliendi (või tema pere) motivatsiooni tõstmine ning esmane nõustamine.» Minister Eiki NESTOR Kantsler Hannes DANILOV