Põllumajandusminister — Loomade trihhinelloosi tõrje eeskiri — RTL, 2000, 39, 552

Määrus kehtestatakse « Loomatauditõrje seaduse» (RT I 1999, 57, 598; 97, 861) paragrahvi 43 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED §1. Trihhinelloosi määratlus (1) Trihhinelloos ehk keeritsusstõbi on liha- ja kõigetoiduliste loomade ning inimese peensooles (täiskasvanud parasiidid) ja vöötlihastes (vastsed) parasiteerivate keeritsusside tekitatud valdavalt looduskoldeline ümarusstõbi, mis kulgeb loomadel enamasti subkliiniliselt, harvem mõõduka enteriidi ja müosiidi tunnustega. Inimesed põevad keeritsusside intensiivse nakkuse korral raskelt, haigus võib lõppeda surmaga. (2) Trihhinelloosi tekitajad on keeritsussi (Trichinella) perekonna ümarussid, kes põhjustavad metsa- ja asulatrihhinelloosi. Eestis on diagnoositud kolm keeritsussi liiki: Trichinella nativa e metskeeritsuss, Trichinella britovi e britovi keeritsuss ja Trichinella spiralis e seakeeritsuss, kelle omadused on erinevad. Morfoloogiliste tunnuste alusel ei ole need liigid eristatavad. (3) Keeritsusside nakkusele on vastuvõtlikud kõik imetajad, nakatutakse keeritsussivastseid sisaldava liha söömisel. Trihhinelloos on levinud valdavalt liha- ja kõigetoidulistel loomadel: koerlastel (koer, rebane, polaarrebane, hõberebane, kährik), kaslastel (kass, ilves), karulastel (pruunkaru), kärplastel (nugis, tuhkur, naarits, mink, kärp, nirk, mäger, ahm), sigalastel (kodusiga, metssiga) ja närilistel (rotid, hiired, ondatra, nutria). Keeritsussivastseid võib leida hobuselihas ja merelise eluviisiga imetajate (hülged, morsad, vaalad) lihastes, erandjuhtudel ka lamba- ja veiselihas. §2. Teavitamine Trihhinelloosi diagnoosinud veterinaararst peab teavitama looma päritolukarja teenindavat volitatud veterinaararsti, loomaomanikku ning Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust. Trihhinelloosi diagnoosimisel loomadel, kelle liha kasutatakse toiduks, peab Veterinaar- ja Toiduamet teavitama Tervisekaitseinspektsiooni. §3. Määruses kasutatavad mõisted Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) asulatrihhinelloos – peamiselt kodusigadel ja rottidel esinev Trichinella spiralis’e põhjustatud keeritsusstõbi; 2) metsatrihhinelloos – peamiselt ulukloomadel esinev Trichinella nativa ja Trichinella britovi põhjustatud keeritsusstõbi; 3) otsesed uurimismeetodid – tehisseede ehk digestioonimeetod ja kompressooriumimeetod; 4) kaudsed uurimismeetodid – seroloogiline uurimine (ensüüm-immuunsorbtsioonanalüüs, pretsipitatsioonireaktsioon), paikkonna epizootoloogilise olukorra analüüs, kliiniline uurimine ja lahang; 5) utiliseerimine – termiline töötlemine režiimil, mis on ette nähtud kõrge riskiastmega toormele. 2. peatükk TRIHHINELLOOSI ENNETAMINE §4. Diagnoosimine (1) Trihhinelloosi ennetamine seisneb haigusele vastuvõtlike loomade süstemaatilises uurimises haiguse diagnoosimiseks, kasutades otseseid ja kaudseid uurimismeetodeid. (2) Trihhinelloosi tapajärgne diagnoosimine toimub vastavalt kolmandas peatükis toodud uurimismeetoditele. §5. Otsesed uurimismeetodid (1) Otsesed uurimismeetodid annavad kindla diagnoosi trihhinelloosi suhtes. (2) Otseste uurimismeetoditega diagnoositakse lihasetrihhinelloosi pärast keeritsussivastsete nakkusvõimeliseks saamist (kolm nädalat pärast looma nakatumist). (3) Otseseks uurimiseks võetakse rümba diafragma mõlemast säärest üks lihaseproov. Kui on säilinud ainult üks diafragma säär, võetakse mõlemad proovid sellest. Kui diafragmasääred pole säilinud, siis võetakse kaks lihaseproovi vahelihase rinnaku- või roideosast, keelejuurest, mälurlihastest või kõhulihastest. Ulukkiskjalistel tuleb lihaseproovid võtta oimu-, mälur-, kõrva- ja jäsemelihastest. Hobuseliha kontrolliks võetakse proovid keele- või mälurlihasest, nende puudumisel diafragmasäärtest. Tükeldatud lihast võetakse proovid luude ja kõõluste lähedalt mitmest kohast. Proovitükid peavad olema võimalikult sidekoe- ja rasvavabad. (4) Ühe lihaseproovi kaal sõltub kasutatavast uurimismeetodist ja peab võimaldama korduvuurimist. Tehisseede meetodi kasutamisel on ühe proovi kaal 50 g (kokku 100 g). Kompressooriumimeetodi kasutamisel on ühe proovi kaal 20 g (kokku 40 g). (5) Lihaseproovid tuleb märgistada nii, et pärast uurimistulemuste selgumist saab identifitseerida vastavat rümpa ja siseelundeid. (6) Tehisseede meetod on diagnostiliselt tunduvalt täpsem kui kompressooriumimeetod. (7) Tehisseede meetodil on kolm põhivarianti: 1) tehisseede automatiseeritud aparaatides, nagu Stomacher või Trichomatic 35, mille kasutamisel juhindutakse aparaadivalmistaja poolt aparaadile lisatud uurimismetoodikast; 2) tehisseede magnetsegisti kasutamisega; 3) tehisseede termostaadi kasutamisega. (8) Tehisseede meetodi kasutamisel sõltub ühelt loomalt uuritava lihaskoe kaal taotletavast uurimise täpsusest. Automatiseeritud aparaatide ja magnetsegisti või termostaadi kasutamisel on ühelt loomalt uuritava lihaskoe kaal vähemalt üks gramm. Tehisseede meetod võimaldab leida eelkõige elusaid keeritsussivastseid, kes liiguvad. (9) Kompressooriumimeetodil uurida kummastki lihaseproovist 14 kaeraterasuurust tükki, ühe looma kohta kokku 28 tükki, á 0,02–0,03 g keeritsussivastsete suhtes. §6. Kaudsed uurimismeetodid (1) Vereproovide seroloogilise uurimisega saab trihhinelloosi diagnoosida elupuhuselt ja korraldada karjades trihhinelloosi seiret (ensüüm-immuunsorbtsioonanalüüs, pretsipitatsioonireaktsioon jt). (2) Seroloogiline uurimine on positiivne alates kolmandast nädalast pärast keeritsussivastsete invasioonivõimeliseks saamist (s.o kuuendast nädalast pärast looma nakatumist). (3) Teised kaudsed uurimismeetodid annavad ainult täiendavaid andmeid ja ei ole iseseisvalt trihhinelloosi diagnoosi aluseks. 3. peatükk LIHASEPROOVIDE UURIMINE 1. jagu Lihaseproovide uurimine tehisseede meetodil Stomacheri aparaadi kasutamisega §7. Liha uurimiseks vajalikud seadmed, töövahendid ja reaktiivid Liha uurimiseks kasutatakse järgmisi seadmeid, töövahendeid ja reaktiive: 1) kindad ühekordseks kasutamiseks; 2) nuga või käärid proovide lõikamiseks; 3) pintsetid; 4) alused, millest igaüks on jagatud 50 ruuduks, millest igaühele mahub ca 2 g liha; 5) homogenisaator ja mikser; 6) Stomacheri aparaat (termostaadiga Stomacher Lab Blender); 7) Stomacheri aparaadile sobivad plastikkotid; 8) koonilised 2-liitrised jaotuslehtrid, eelistatavalt sellised, mis on varustatud teflonist turvakorkidega; 9) statiivid, statiivirõngad ja klambrid; 10) sõelad, võrgutihedusega 177 mikronit, mille välisläbimõõt on 11 cm ja valmistatud roostevabast terasest võrguga; 11) lehtrid sõelade hoidmiseks, mille siseläbimõõt on vähemalt 12 cm; 12) mõõtsilindrid, 100 ml, klaasist; 13) mahuti, 25 ml; 14) mensuurid, 3-liitrise mahutavusega; 15) klaaspulk seedevedeliku segamiseks mensuuris; 16) plastiksüstal ja imemistoru; 17) mõõtelusikas, 6 g; 18) termomeeter täpsusega 0,5 °C ja näiduga vahemikus 1–100 °C; 19) vibraator, nt elektriline šeever, mille otsik on eemaldatud; 20) ajarelee, mis lülitub sisse ja välja üheminutiliste intervallidega; 21) trihhinelloskoop horisontaallauaga või stereomikroskoop koos sobiva valgusallikaga; 22) vastsete loendamisanum (trihhinelloskoobi kasutamisel), mis valmistatakse 3 mm paksusega akrüülplaatidest järgmisel viisil: anuma põhja pindala on 180×40 mm, mis on jagatud ruutudeks, küljed on 230×20 mm, otsad on 40×20 mm. Põhi ja otsad tuleb paigutada külgede vahele nii, et mõlemas otsas moodustuvad väikesed sangad. Põhja ülemine pool peab asuma 7–9 mm kõrgemal külgede ja otsade poolt moodustunud raami alumisest pinnast. Detailid tuleb kinnitada üksteise külge antud materjalile sobiva liimiga; 23) Petri tassid (kui kasutatakse stereomikroskoopi), mille läbimõõt on 9 mm ja põhja alapinnale on terava instrumendi abil märgitud 10×10 mm ruudu kujulised kontrollpiirkonnad; 24) soolhappe 17,5% lahus; 25) pepsiin, mark 1:10 000 NF (US National Formulary), mis vastab 1:12 500 BP (British Pharmacopoea) või 2000 FIP-le (Fédération Internationale de Pharmacie); 26) purustatud jää koguses 300–400 g; 27) konteinerid, mille mahutavus on 10 liitrit ja mida kasutatakse positiivse tulemuse korral aparaatide desinvadeerimiseks ja ülejäänud seedemahla jaoks; 28) kaal täpsusega 0,1 g. §8. Uurimismeetod (1) Uuritavalt rümbalt võetakse lihaseproovid vastavalt paragrahvi 5 lõigete 3, 4 ja 5 nõuetele. (2) Stomacheri aparaat lülitatakse sisse ja lastakse soojeneda 40–41 °C-ni. (3) Kui proove on 100 (täiskogum), siis: 1) kahekordsesse Stomacheri plastikkotti valatakse 1,5 liitrit 32–35 °C-ni soojendatud vett ja lastakse sellel soojeneda aparaadis 40–41 °C-ni; 2) plastikkotis olevale veele lisatakse 25 ml soolhappe 17,5%-list lahust; 3) igast lihaseproovist lõigatakse ühe grammi raskune tükk. 100 ühegrammist eelnevalt peenestatud tükikest (100 looma proovid) pannakse punktis 4 nimetatud plastikkotis olevasse vee ja soolhappe segusse. Järelejäänud osa lihaseproovidest säilitatakse võimalike kordusuurimiste jaoks; 4) plastikkotti lisatakse juurde 6 grammi pepsiini. Punktides 3 kuni 6 toodud plastikkoti täitmise järjestus on oluline selleks, et pepsiin toimiks efektiivselt; 5) täidetud plastikkott paigutatakse Stomacheri aparaati, mille segistid käivitatakse 25 minutiks; 6) plastikkoti sisu valatakse läbi sõela 3-liitrise mahuga klaasnõusse; 7) plastikkott loputatakse 100 ml veega, mis valatakse läbi sõela lisaks samasse klaasnõusse; 8) klaasnõusse lisatakse 300–400 g purustatud jääd, nii et klaasnõu sisu üldmaht tõuseb kahe liitrini; 9) klaasnõu sisu segatakse, kuni jää on sulanud; 10) klaasnõus olev vedelik valatakse jaotuslehtrisse, mille statiivi külge on kinnitatud vibraator; 11) vedelik jääb jaotuslehtrisse settima 30 minutiks, kusjuures selle aja jooksul töötab vibraator üheminutiliste perioodidena, mille vahel on üheminutilised vaheajad; 12) jaotuslehtri kraanist lastakse mensuuri 60 ml vedelikku ja setet; 13) mensuuris lastakse vedelikul settida vähemalt kümme minutit; 14) mensuuris olev vedeliku ülakiht imetakse või valatakse ära, nii et mensuuri põhja jääb 15 ml vedelikku ja setet; 15) mensuuri jäänud vedelikku loksutatakse, valatakse kahte Petri tassi ja uuritakse kohe trihhinelloskoobi või mikroskoobi abil keeritsussivastsete suhtes. (4) Kui tehisseedele allutatud materjal ei ole 30 minuti jooksul pärast selle valmistamist selgunud või seda ei ole kontrollitud, siis tuleb seda selitada alljärgneval viisil: 1) mõõtkolbi valatakse viimane 60 ml proov ja lastakse seista kümme minutit; 2) proovist imetakse välja 45 ml settevedelikku ja allesjäänule (15 ml) lisatakse nii palju kraanivett, et kokku tuleks 45 ml; 3) täiendava 10-minutilise settimisperioodi lõpul imetakse ära 30 ml settevedelikku ja ülejäänud 15 ml valatakse kontrollimiseks Petri tassi või vastsete loendamisanumasse; 4) mõõtkolb loputatakse 10 ml kraaniveega ja loputusvesi lisatakse Petri tassis või vastsete loendamisanumas olevale proovile. (5) Täiskogumis (100 siga) koondproovile võib lisada kuni 15 üksikproovi ja uurida koos. (6) Kui proove on alla 100, siis: 1) võetakse proportsionaalselt vähem vett, soolhapet ja pepsiini. Ühe grammi lihaskoe kohta tuleb arvestada 15 ml tehismaomahla (nt 30 proovi korral 30×15 ml = 450 ml tehismaomahla); 2) välimisse plastikkotti valatakse sooja vett niipalju, et aparaadis olev vedeliku üldkogus on 1,5 liitrit (esimeses punktis toodud näites: 1500 – 450 = 1050 ml vett tuleb valada välimisse plastikkotti); 3) edasi toimitakse vastavalt lõike 3 punktidele 5 kuni 15. (7) Kui koondproovist on leitud keeritsussivastseid, siis tehakse kordusuurimised trihhinelloosse sea (sigade) leidmiseks. Selleks: 1) tehakse kordusproovid viie proovi kaupa (iga proovi kaal 20 g), võimalusel rühmitada päritolukarja järgi; 2) kui viie sea proovidest moodustatud koondproovis leitakse keeritsussivastseid, siis uuritakse kõiki selle koondproovi viit siga individuaalselt, et selgitada välja nakatatud loomad; iga sea lihaseproovist võetakse uurimiseks 20 g. (8) Kui nakatatud siga (sead) on leitud, siis loetakse teised selle rühma negatiivse uurimistulemuse andnud sead nakkusvabadeks. (9) Ühe looma proovi uurimiseks allutatakse seedimisele vähemalt 5 g lihaskude. Selleks kasutatakse miniplastikkotti, mis mahutab ühe lihaseproovi ja selle seedimiseks vajaliku tehismaomahla koguse (15 ml/g). Ühte suurde plastikkotti pannakse viis minikotti ja lisatakse juurde sooja vett nii, et suure koti sisaldise üldmaht on 1,5 liitrit. Edasi toimitakse vastavalt lõike 3 punktidele 5 kuni 15. (10) Kui uurimisel leiti keeritsussivastseid, siis tuleb nakkuse leviku vältimiseks rakendada ettevaatusabinõusid: 1) kõik vedelikud, mis on kokku puutunud nakatatud lihaskoega ja vastavate nõude loputusveed tuleb enne äravalamist läbi keeta; 2) keetmist või steriliseerimist taluvad töövahendid keedetakse läbi või steriliseeritakse; 3) ühekordselt kasutatavad vahendid põletatakse; 4) nõud ja vahendid, mida ei saa keeta või steriliseerida, loputatakse korduvalt ja loputusvesi keedetakse; 5) nakatunud lihaseproovid, mida ei vajata edasisteks uurimisteks, põletatakse. (11) Kui uurimisel keeritsussivastseid ei leitud, võib lahused kallata kanalisatsiooni. Nõud ja töövahendid loputatakse jaheda ja pestakse kuuma veega iga uurimispartii järel. (12) Stomacheri meetodi uurimistäpsus sõltub sellest, mitu grammi lihaskude võeti tehisseedimiseks ühest proovist. Ühe grammi puhul on uurimistäpsuseks üks elus keeritsussivastne ühe grammi lihaskoe kohta, 20 g puhul üks elus keeritsussivastne 20 g lihaskoe kohta. 2. jagu Lihaseproovide uurimine tehisseede meetodil magnetsegisti kasutamisega §9. Liha uurimiseks vajalikud seadmed, töövahendid ja reaktiivid Liha uurimiseks kasutatakse järgmisi seadmeid, töövahendeid ja reaktiive: 1) kindad ühekordseks kasutamiseks; 2) nuga või käärid proovide lõikamiseks; 3) pintsetid; 4) alused, mis on jagatud 50 ruuduks, millest igaühele mahub ca 2 g liha; 5) Moulinette’i mikser, homogenisaator; 6) tõmbekapp või muud vahendid happeaurude eemaldamiseks; 7) magnetsegistid, mis on varustatud termostaadiliselt juhitavate kütteplaatidega, pikkusega ca 5 cm ja tefloniga kaetud; 8) klaaspulgad; 9) dosaator või pipetid soolhappe doseerimiseks; 10) kontakttermomeeter või tavaline termomeeter mõõtmistäpsusega 0,5 °C, vahemikuga 1–100 °C; 11) jaotuslehtrid, koonilised, 2-liitrised; 12) statiivid, statiivirõngad ja klambrid; 13) sõelad, mille võrgusilmade läbimõõt on 177 mikronit, välisläbimõõt 11 cm ja valmistatud roostevabast terasest võrguga; 14) lehtrid, mille siseläbimõõt on vähemalt 12 cm, sõelade toetamiseks; 15) mensuur, 3-liitrilise mahutavusega; 16) plastiksüstal imemistoruga; 17) mõõtsilindrid ligikaudu 50 ml mahutavusega või tsentrifuugiklaasid; 18) trihhinelloskoop horisontaallauaga või stereomikroskoop sobiva valgusallikaga; 19) vastsete loendamisanum (trihhinelloskoobi kasutamisel): vastsete loendamisanum valmistatakse 3 mm paksusega akrüülplaatidest järgmisel viisil, mille kohaselt anuma põhja pindala on 180×40 mm, mis on jagatud ruutudeks, küljed on 230 mm×20 mm, otsad on 40×20 mm. Põhi ja otsad tuleb paigutada külgede vahele nii, et mõlemas otsas moodustuvad väikesed sangad. Põhja ülemine pool peab asetsema 7–9 mm kõrgemal külgede ja otsade poolt moodustunud raami alumisest pinnast. Detailid tuleb kinnitada üksteise külge antud materjalile sobiva liimi abil; 20) Petri tassid 9 mm läbimõõduga (kui kasutatakse stereomikroskoopi), mille põhja alapinnale on terava instrumendi abil märgitud 10×10 mm ruudu suurused kontrollpiirkonnad; 21) alumiiniumfoolium; 22) soolhappe 25% lahus; 23) pepsiin, mark 1:10 000 NF (US National Formulary), mis vastab 1:12 500 BP (British Pharmacopoea) või 2000 FIP-le (Fédération Internationale de Pharmacie); 24) kraanivesi, mille temperatuur on tõstetud kuni 46–48 °C; 25) konteinerid mahutavusega 10 liitrit, mida kasutatakse positiivse tulemuse korral aparaatide desinvadeerimisel ja ülejäänud seedemahla jaoks; 26) kaal täpsusega 0,1 g. §10. Uurimismeetod (1) Meetodit kasutatakse koondproovide või individuaalproovide uurimiseks. Ühe looma uurimiseks võetakse vähemalt 5 g lihaskude. Koondproovides on üksikproovi kaal 1 g. Korraga uuritava koondproovi üldkaal on harilikult 100 g. Kui uuritav lihaskoe koondproov on 100 grammist väiksem, siis võetakse ka proportsionaalselt vähem vedelikku ja toimeaineid, kui seda on osutatud järgnevates punktides (arvestusega 15 ml tehismaomahla 1 g kohta). Uurimiseks: 1) käivitatakse lihaseproovide peenestamiseks homogenisaator viis korda üheks sekundiks. 3-liitrise keeduklaasi põhja pannakse 5 cm pikkune tefloniga kaetud magnetsegisti pulk ja selle peale 100 g uuritavat homogenisaatoris peenestatud lihaskude. Homogenisaatori nõu loputatakse vähese veega ning loputusvedelik lisatakse keeduklaasi; 2) lisatakse 10 g pepsiini ja valatakse peale 2 liitrit soojendatud (46–48 °C) kraanivett; 3) segatakse klaaspulgaga ja lisatakse 16 ml soolhappe 25% lahust; 4) keeduklaas mähitakse alumiiniumfooliumi ja paigutatakse eelsoojendatud magnetsegisti lauale (temperatuur 44–46 °C); 5) käivitatakse magnetsegisti mootor ja reguleeritakse kepikese pöörlemiskiirust nii, et vedeliku keskele tekib lehterjas süvend; 6) vedelikku paigutatakse kontakttermomeeter 8–10 cm sügavusele ja reguleeritakse 44–46 °C-le; 7) 30 minuti möödudes soojendus katkestatakse, kontakttermomeeter eemaldatakse ja keeduklaasi lisatakse 400 g peenestatud jääd. Segistil lastakse edasi töötada; 8) kui jää on sulanud, seisatakse magnetsegisti ja võetakse välja magnetsegisti pulk; 9) segu valatakse läbi peene sõela jaotuslehtrisse. Klaaslehter ja sõel uhutakse 100 ml külma veega, mis lisatakse jaotuslehtrisse; 10) lastakse settida 30 minutit; 11) jaotuslehtri kraanist lastakse mõõtsilindrisse 40 ml vedelikku; 12) mõõtsilinder jäetakse seisma 10 minutiks, pärast seda eemaldatakse imemistoruga plastiksüstla abil pealmine 30 ml, nii et põhja jääb 10 ml vedelikku; 13) vedelik valatakse mõõtsilindrist ruudustatud põhjaga (10x10 mm) Petri tassi. Mõõtsilinder loputatakse 10 ml veega, mis lisatakse Petri tassi; 14) stereomikroskoobi (prepareerimismikroskoobi) nõrga suurenduse abil uuritakse läbi kõik Petri tassi põhjal olevad ruudud ja loendatakse keeritsussivastsed. (2) Keeritsussivastsete esinemise korral tuleb toimida vastavalt paragrahvi 8 lõikele 7. (3) Kui koondproovist saadakse positiivne uurimistulemus, siis tehakse kordusproovid viie proovi kaupa (iga proovi kaal 20 g). Positiivsetest viisikutest tehakse individuaalproovid (iga proovi kaal 20 g). (4) Uurimismeetodi täpsus on sõltuv ühelt loomalt tehisseedimiseks võetud lihaskoe kaalust. 1 g puhul on see üks elus keeritsussivastne 1 g lihaskoe kohta, 20 g puhul aga üks elus keeritsussivastne 20 g lihaskoe kohta. 3. jagu Lihaseproovide uurimine tehisseede meetodil termostaadi kasutamisega §11. Liha uurimiseks vajalikud seadmed, töövahendid ja reaktiivid Liha uurimiseks kasutatakse järgmisi seadmeid, töövahendeid ja reaktiive: 1) kindad ühekordseks kasutamiseks; 2) nuga või käärid proovide võtmiseks; 3) pintsetid; 4) anumad proovide säilitamiseks kuni vajadusel läbiviidava kordusproovi teostamiseni, nummerdatud ja suletavad; 5) termostaat; 6) klaaslehter, 2–3-liitrise mahutavusega ja koos alusega, kummist ühendusvoolik, ühendusvooliku kinnitusklambrid; 7) sõel roostevabast terasest võrguga, mille ligikaudne läbimõõt on 18 cm ja võrgusilmade ligikaudne läbimõõt 1 mm; 8) marli; 9) katsuti; 10) klaasplokktass; 11) koepurustaja; 12) stereomikroskoop (suurendus 15- kuni 40-kordne) koos sobiva valgusallikaga; 13) tehismaomahl. §12. Uurimismeetod (1) Uuritava looma lihaseproovist võetakse vähemalt 5 g lihaskude ja peenestatakse koepurustajas. Vastavalt vajadusele uuritakse kas individuaalproove või mitme looma lihast koosnevaid koondproove (igalt loomalt on koondproovis vähemalt 1 g lihaskude, kümne looma koondproovi uurimisel 10 g). Kui koondproovi uurimisel leitakse keeritsussivastseid, siis tuleb uurida vastavaid üksikproove (iga proovi kaal 20 g), et välja selgitada keeritsussidega nakatatud loomad. Uurimiseks: 1) valmistatakse tehismaomahl, milleks lisatakse 1000 ml kehasoojale (37 °C) kraaniveele 10 g pepsiini ja 5 ml kontsentreeritud soolhapet; 2) peenestatakse lihaskude ja asetatakse marliga vooderdatud sõelale; 3) asetatakse sõel lehtrisse, mis on kummivooliku abil ühendatud katsutiga. Lehtrisse valatakse mööda äärt vedelikku kuni lihaskude on täielikult kaetud. Lihaskoe ja tehismaomahla mahuline suhe peab olema 1:20–1:30; 4) pannakse proov termostaati (37–39 °C) 18–20 tunniks; 5) ühendatakse pärast proovi termostaadist väljavõtmist katsuti lahti; 6) eemaldatakse sette peal olev vedelik ettevaatlikult pipeti abil; 7) lisatakse settele veidi sooja (37 °C) kraanivett, loksutatakse ja valatakse välja Petri tassi. (2) Uuritakse stereomikroskoobi abil. (3) Keeritsussivastsete esinemise korral tuleb toimida vastavalt paragrahvi 8 lõikele 7. 4. jagu Lihaseproovide uurimine kompressooriumimeetodil §13. Liha uurimiseks vajalikud seadmed, töövahendid ja reaktiivid Liha uurimiseks kasutatakse järgmisi seadmeid, töövahendeid ja reaktiive: 1) kindad ühekordseks kasutamiseks; 2) nuga proovide lõikamiseks; 3) pintsetid; 4) väikesed kõverad käärid; 5) nõud proovide hoidmiseks, nummerdatud; 6) tilgutuspipett; 7) kaaliumhüdroksiidi 5% lahus; 8) kompressoorium; 9) trihhinelloskoop; 10) mikroskoop; 11) metüleensinise 10% lahus äädikhappe 80% lahuses; 12) soolhappe 10% lahus; 13) esemeklaas. §14. Uurimismeetod (1) Igalt rümbalt võetakse kaks lihaseproovi vastavalt paragrahvi 5 lõigete 3 kuni 5 nõuetele. Uurimiseks: 1) lõigatakse kummastki lihaseproovist kõverate (Cooperi) kääridega piki lihasekiudude kulgu 14 kaeratera suurust tükikest (kokku 28 lõiku) ja paigutatakse kompressooriumiklaasi ruutudele. Proovitükid lõigatakse võimalikult lihase ja kõõluse ühenduskoha lähedalt; 2) kui lihaseproov on kuivanud, siis tuleb proovitükke pehmendada 10–20 minuti jooksul kaaliumhüdroksiidi 5%-lises lahuses; 3) asetatakse kompressooriumile ülemine klaas ja kruvitakse kinni nii, et proovitükikesed surutakse klaaside vahel õhukeseks. Kompressooriumi alla paigutatud trükitekst peab neist läbi paistma; 4) pannakse kompressoorium mikroskoobi, trihhinelloskoobi või projektsiooniseadme alla ning uuritakse 40–60-kordse suurendusega keeritsussivastsete suhtes; 5) korratakse kahtlase uurimistulemuse puhul uurimist, vajadusel kasutades tugevamat suurendust; 6) keeritsussivastsete kergemaks leidmiseks lihaseproovides on soovitav neid värvida metüleensinisega. Selleks paigutatakse kompressooriumi vahel laiaks surutud lihasetükikesed esemeklaasile. Peale tilgutatakse kaks tilka metüleensinise 10% lahust äädikhappe 80% lahuses. Värvil lastakse toimida kaks minutit. Järgnevalt loputatakse värvitud lihaseproovid sooja veega, paigutatakse need pärast seda kompressooriumiklaaside vahele ja uuritakse; 7) kui keeritsussivastseid ümbritsev kihn on tugevalt lubjastunud, mis segab mikroskopeerimist, siis paigutatakse lihaselõigud 2–3 tunniks soolhappe 10% lahusesse, mis lagundab lubisoolad. Pärast seda uuritakse lõikusid kompressooriumi vahel nagu tavaliselt. (2) Keeritsussivastsete esinemise korral tuleb toimida vastavalt paragrahvi 8 lõikele 7. (3) Kompressooriumimeetod võimaldab diagnoosida trihhinelloosi siis, kui ühes grammis lihaskoes on kolm või enam keeritsussivastset. (4) Proovi tuleb trihhinelloskoopiliselt kontrollida vähemalt kolm minutit. Kui proov on võetud diafragmasäärte puudumisel teistest piirkondadest, tuleb seda kontrollida vähemalt kuus minutit (v.a kiskjaliste ja hobuse liha). Üldjuhul tohib trihhinelloskopeerija uurida päevas kuni 840 tükki, erandkorras kuni 1050 tükki. 5. jagu Vorstiproovide uurimine keeritsusside suhtes §15. Uurimiseks vajalikud seadmed, töövahendid ja reaktiivid Vorstiproovide uurimiseks kasutatakse järgmisi seadmeid, töövahendeid ja reaktiive: 1) kontsentreeritud lämmastikhape; 2) kaaliumhüpoklorit; 3) klaasnõu; 4) segisti või loksutusaparaat; 5) Petri tassid; 6) luup; 7) prepareerimisnõelad; 8) esemeklaas. §16. Uurimismeetod (1) Uurimiseks: 1) muljutakse vorstisisu pehmeks ja lisatakse vett kuni puderja massi moodustumiseni; 2) segatakse klaasnõus neli osa kontsentreeritud lämmastikhapet ja üks osa kaaliumhüpokloritit ning lisatakse sellele puderjas vorstisisu; 3) segatakse saadud massi pidevalt tund aega segistil või loksutusaparaadis; 4) valatakse ära sette peal olev rasv ja vedelik; 5) valatakse sete Petri tassi ja otsitakse selles luubi abil väikeseid valgeid terakesi (keeritsussi vastseid), mis kantakse prepareerimisnõelaga esemeklaasile ja uuritakse mikroskoobi nõrga suurendusega. (2) Uurimisjääkides keeritsussivastsete esinemise korral tuleb toimida vastavalt paragrahvi 8 lõikele 7. 6. jagu Uurimistele esitatavad nõuded §17. Loomsete saaduste käitleja kohustused (1) Trihhinelloosi ennetamiseks diagnoosimisel kasutatavate liha uuringute läbiviimiseks peab käitlejal olema tapamajade (välja arvatud väikese võimsusega tapamajad) juures keeritsussi kontroll-labor. (2) Keeritsussi kontroll-labor peab paiknema tapamaja territooriumil ja seal peavad olema järgmised ruumid ja seadmed: 1) proovide ettevalmistamiseks nõuetekohaselt sisustatud lukustatav ruum, mille seinad peavad olema siledad ja kuni 2 m kõrguseni kaetud pestava heleda katte või värviga. Erinevad kontrollmeetodid teostatakse erinevates ruumides; 2) nõuetekohaselt sisustatud lukustatav kontrollruum, mida on võimalik pimendada kontrolli teostamiseks trihhinelloskoobi abil; 3) piisavat ventilatsiooni tagavad seadmed ja vajadusel konditsioneeriseadmed, et õhutemperatuur ei ületaks +25 °C; 4) piisav loomulik või kunstlik valgustus, mis ei moonuta värvusi; vältima peab otsest päikesevalgust; 5) proovide ettevalmistamise ruumis peab olema piisav varustus käte puhastamiseks ja desinvadeerimiseks; 6) külmutuskapid lihaseproovide hoidmiseks; 7) pesuruum kontrollseadmete (nt proovide konteinerid, kompressooriumid, noad, käärid) puhastamiseks ja desinvadeerimiseks, kus on veekindel põrandakate, mida on kerge puhastada ja desinvadeerida, siledad seinad, mis on vähemalt 2 m kõrguseni kaetud pestava heleda katte või värviga. Käesolevat sätet ei kohaldata, kui kasutatakse peatüki jagudes 1–3 kirjeldatud meetodeid tingimusel, et laborid on varustatud suure nõuetekohaselt kanaliseeritud valamuga, valamud kuuma ja külma kraaniveega; 8) puhastus- ja desinvadeerimisvahendid ning ühekordselt kasutatavad käterätid; 9) vee- ja korrosioonikindlad hermeetiliselt suletavate kaantega konteinerid proovide kogumiseks pärast uurimist, mis välistavad konteineri sisu loata eemaldamise; 10) heitvee äravooluseadmed, mis vastavad tapamajade tunnustamisnõuetele; 11) varustus kahjurite (putukad, närilised jt) tõrjeks. §18. Uurimiste läbiviimine (1) Loomsete saaduste käitleja peab uurimiste nõuetekohaseks läbiviimiseks tagama laboripersonali, ruumide, seadmete ja instrumentide täieliku puhtuse. Personal peab kandma puhtaid tööriideid ja pesema käsi mitu korda tööpäeva jooksul ning pärast iga puhkepausi. Laborisse ei ole lubatud tuua loomi. Seadmed ja muud instrumendid peavad olema puhtad ja heas töökorras. Neid tuleb hoolikalt puhastada ja desinvadeerida mitu korda päeva jooksul ning pärast tööpäeva lõppu. (2) Kõikidel juhtudel tuleb kasutada joogivett. (3) Lihaseproove võttev personal peab olema terve, läbima perioodiliselt tervisekontrolli ja omama vastavat tõendit. (4) Lihaseproovid tuleb uurimiseks võtta kohe pärast looma tapmist ja neid tuleb tapamaja laboris viivitamatult uurida. (5) Personalile tuleb võimaldada tööpäeva vältel lühikesi puhkepause väsimuse ja selle tagajärgede vältimiseks. (6) Trihhinelloskopistid peavad olema läbinud vastava koolituse. §19. Uurimistel kasutatavad trihhinelloskoobid (1) Trihhinelloskoobid peavad olema: 1) lihtsalt käsitsetavad; 2) hea valgustusega: täpsed tulemused peavad olema saavutatavad isegi mitte täielikult pimedas ruumis; valgusallikana tuleb kasutada 100 W (12 V) projektorlampi; 3) piisava suurendusega: tavaline töösuurendus on 50-kordne; 80- kuni 100-kordne suurendus objektide uurimiseks, mida ei ole tavalise töösuurenduse juures võimalik selgelt identifitseerida; 4) hea lahutusvõimega: iga suurendusega peab olema saavutatav hästipiiritletud värvidega selgelt terav kujutis; 5) lülitimehhanismiga: iga suurenduse muutusega peab kaasnema automaatne kujutise heleduse kohandamine; 6) varustatud kondensoriga, mille iirisdiafragma lubab suurendada kontrastsust põhjalikuma uurimise tarvis; iirisdiafragma peab olema hõlpsasti käsitsetav (näit juhtkang trihhinelloskoobi platvormil); 7) hõlpsalt fokuseeritav: kiire fokuseerimine seaderõnga abil; täpne fokuseerimine juhtkangi abil; 8) pinge reguleerimise võimalusega heleduse muutmiseks vajaduse korral; 9) kompressooriumi ühesuunalise liikumisega: automaatne blokeerimismehhanism peab tagama, et kompressoorium liigub ainult ühes suunas, takistamaks soovimatut paigaltnihkumist; 10) projektoriekraaniga, mis on nähtav kogu ulatuses, läbimõõduga vähemalt 54 cm, tugeva peegeldusvõimega, vastupidav, lahtivõetav ja kergesti puhastatav. 4. peatükk TRIHHINELLOOSI TÕRJE §20. Rakendatavad tõrjemeetmed (1) Lihaseproovid peab võtma vastavalt paragrahvi 5 lõike 3 nõuetele trihhinelloosi suhtes uurimiseks kõigilt toiduks määratud sigade, metssigade, karude, nutriate, mäkrade, ilveste ja hobuste rümpadelt. Lihaseproove uuritakse tehisseede- või kompressooriumimeetodil vastavalt paragrahvi 5 ja 3. peatüki nõuetele. (2) Eksporditavat liha tuleb uurida importiva riigi nõuete kohaselt. (3) Jahimehed on kohustatud enne jahiseltsile lõikes 1 nimetatud ulukite küttimislubade tagastamist andma uurimisele uluki rümba trihhinelloosi suhtes ja võtma küttimisloale märke uurimistulemusest. (4) Kui lihaseproovis leitakse elus või surnud keeritsussivastne, siis tuleb kogu rümp ja elundid utiliseerida või põletada. (5) Trihhinelloossete loomade nahad võib väljastada pärast nahaaluse lihaskoe eemaldamist kitsendusteta. Eemaldatud lihaskude utiliseeritakse või põletatakse. (6) Söödaks määratud sealiha, loomsed jäätmed, karusloomade ja kütitud karnivooride rümbad, hülge-, morsa- ja vaalaliha tuleb enne söötmist läbi keeta, nii et lihatükkide sees tõuseb temperatuur vähemalt 80 °C-ni. (7) Sigade ja teiste trihhinelloosile vastuvõtlike loomade korjused tuleb utiliseerida või põletada. (8) Loomakasvatushoonetes ja -rajatistes, kus peetakse haigusele vastuvõtlikke loomi, nagu sigu, karusloomi ja nutriaid, tuleb regulaarselt teha deratisatsiooni ning vältida koerte ja kasside sattumine loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse. (9) Karusloomakarjades on kohustuslik uurida nahatustamise perioodil igal aastal 20 kuni 40 looma tehisseede- või kompressooriumimeetodil trihhinelloosi suhtes. (10) Trihhinelloosi suhtes uuritavate loomade liha importimisel on veterinaarsertifikaadil nõutav negatiivset uurimistulemust tõendav märge. Veterinaar- ja Toiduamet võib päritoluriigi episotoloogiliste andmete alusel lubada importida sealiha ilma eelnevate trihhinelloosi uuringuteta tingimusel, et liha on läbinud külmtöötluse vastavalt paragrahvides 22–24 sätestatud nõuetele ja kasutatud külmutamise meetod on kantud veterinaarsertifikaadile. (11) Trihhinelloosi diagnoosimisel sea-, karuslooma- või nutriakarjas tuleb välja selgitada loomade nakatumise teed ja need tõkestada. Karjale kehtestatakse vastavalt loomaliigile järgmised piirangud: 1) sigu võib karjast välja viia vaid tapamajja, kus nad tapetakse teistest eraldi. Tabandunud karja on otstarbekohane uurida seroloogiliselt ja positiivselt reageerinud loomad praakida hukkamiseks ning utiliseerimiseks või põletamiseks. Piirangud lõpetatakse pärast tõrjeabinõude rakendamist ja karja likvideerimist; 2) karuslooma- ja nutriakasvatusettevõtetest võib nahatustatud rümpasid välja viia vaid lihakondijahu valmistamiseks tunnustatud ettevõttes. Positiivselt reageerinud loomi ei jäeta suguloomadeks, nad nahatustatakse esimesel võimalusel. (12) Eeskirjaga kehtestatud tõrjemeetmeid rakendab karja teenindav volitatud veterinaararst. §21. Liha külmutamine Liha külmutamine võimaldab takistada taudi levikut, hävitades lihas külmatundliku Trichinella spiralis’e vastsed. §22. Liha külmutamise esimene meetod (1) Külmutatult toodud liha tuleb samas seisukorras säilitada. (2) Külmkambri tehnilised seadmed ja energiatoide peavad tagama lõikes 6 nimetatud temperatuuri saavutamise väga lühikese aja jooksul ning ruumi ja liha nõutava temperatuuri säilimise. (3) Enne külmutamist tuleb eemaldada isoleeriv pakend, välja arvatud liha puhul, mis on saavutanud lõikes 6 sätestatud temperatuuri enne, kui see on toodud külmkambrisse. (4) Partiisid tuleb külmutusruumis hoida eraldi ja lukustatuna. (5) Iga partii külmkambrisse toomise kuupäev ja kellaaeg peavad olema registreeritud. (6) Külmkambri temperatuur peab olema vähemalt –25 °C. Seda tuleb mõõta kalibreeritud termoelektriliste instrumentidega ja näidud registreerida graafiku koostamiseks. Temperatuuri ei tohi mõõta otse külmas õhuvoolus. Instrumente tuleb hoida lukustatult. Temperatuuri graafikud peavad sisaldama liha impordi kontrollregistri vastavaid numbreid, külmutamise alguse ja lõpetamise kuupäeva ning kellaaega, ja neid tuleb säilitada ühe aasta jooksul pärast koostamist. (7) Kuni 25 cm läbimõõdu või paksusega liha tuleb külmutada vähemalt 240 järjestikust tundi ja liha, mille läbimõõt või paksus on vahemikus 25–50 cm, tuleb külmutada vähemalt 480 järjestikust tundi. Külmutusprotsessi ei rakendata liha suhtes, mille läbimõõt või paksus on suurem. Külmutamisaega tuleb hakata arvestama momendist, kui külmkambris on saavutatud lõikes 6 nimetatud temperatuur. §23. Liha külmutamise teine meetod (1) Liha külmutamise teise meetodina rakendatakse järgmisi aja ja temperatuuri kombinatsioone paragrahvi 22 lõigetes kirjeldatud viisil. (2) Liha, mille läbimõõt või paksus on kuni 15 cm, tuleb külmutada vastavalt ühele alljärgnevatest aja ja temperatuuri kombinatsioonidest: 1) 20 päeva –15 °C juures; 2) 10 päeva –23 °C juures; 3) 6 päeva –29 °C juures. (3) Liha, mille läbimõõt või paksus on 15–50 cm, tuleb külmutada vastavalt ühele alljärgnevatest aja ja temperatuuri kombinatsioonidest: 1) 30 päeva –15 °C juures; 2) 20 päeva –25 °C juures; 3) 12 päeva –29 °C juures. (4) Külmkambri temperatuur peab jääma pidevalt valitud inaktiveerimistemperatuuri tasemele või alla selle. Seda tuleb mõõta kalibreeritud termoelektriliste instrumentidega ja selle kasutamine registreerida. Temperatuuri ei tohi mõõta otse külmas õhuvoolus. Instrumente tuleb hoida lukustatult. Graafikud peavad sisaldama liha sissetuleku kontrollregistri vastavaid numbreid, külmutamise alguse ja lõpetamise kuupäeva ning kellaaega, ja neid tuleb säilitada ühe aasta jooksul pärast koostamist. §24. Liha külmutamise kolmas meetod (1) Liha külmutamise kolmanda meetodi puhul toimub temperatuuri kontrollimine lihatükkide keskkohas. (2) Kui temperatuuri kontrollitakse lihatükkide keskkohas, tuleb rakendada alljärgnevaid aja ja temperatuuri kombinatsioone, kusjuures täidetud peavad olema selle lõigetes 3–7 toodud nõuded: 1) 106 tundi –18 °C juures; 2) 82 tundi –21 °C juures; 3) 63 tundi –23,5 °C juures; 4) 48 tundi –26 °C juures; 5) 35 tundi –29 °C juures; 6) 22 tundi –32 °C juures; 7) 8 tundi –35 °C juures; 8) 1/2 tundi –37 °C juures. (3) Külmutatult toodud liha tuleb samas seisukorras säilitada. (4) Partiisid tuleb külmutusruumis hoida eraldi ja lukustatuna. (5) Iga partii külmkambrisse toomise kuupäev ja kellaaeg peavad olema registreeritud. (6) Külmkambri tehnilised seadmed ja energiatoide peavad tagama lõikes 2 nimetatud temperatuuri saavutamise väga lühikese aja vältel ja nõutava temperatuuri säilimise liha kõikides osades. (7) Külmkambri temperatuuri tuleb mõõta kalibreeritud termoelektriliste instrumentidega ja pidevalt registreerida. Katsetermomeeter peab olema asetatud lihatüki keskkohta, kusjuures lihatüki paksus ei tohi olla väiksem kõige paksema külmutatava lihatüki paksusest. Kontrollitav lihatükk peab olema asetatud külmkambri kõige vähemsoodsamasse punkti, kaugele külmutusseadmetest ja otsesest külmast õhuvoolust. Instrumente tuleb hoida lukustatult. Graafikud peavad sisaldama liha sissetuleku kontrollregistri vastavaid numbreid, külmutamise alguse ja lõpetamise kuupäeva ning kellaaega, ja neid tuleb säilitada ühe aasta jooksul pärast koostamist. 5. peatükk RAKENDUSSÄTTED §25. Määruse rakendumine Määruse jõustumise ajal tegutsevates tapamajades peavad paragrahvis 17 esitatud nõuded olema täidetud 1. juuliks 2002. a. §26. Määruse kehtetuks tunnistamine Tunnistan kehtetuks põllumajandusministri 26. juuni 1995. a määruse nr 24 «Loomade trihhinelloosi tõrje eeskirja kinnitamine E4-95» (RTL 1995, 46, lk 1571; 1998, 10/11, 65) Minister Ivari PADAR Kantsler Ants NOOT 1 Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduse direktiivi 77/96/EMÜ (EÜT L 026, 31.01.1977, lk 67) nõudeid.