Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-91-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2004. a määrus S. T. süüdistuses KrK § 141^1 lg 3 p 1 ja § 166 lg 1 järgi — RT III, 2004, 31, 330

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-91-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 9. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S.T. süüdistuses KrK § 141 1 lg 3 p 1 ja § 166 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-384-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Laura Vaik, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 21. september 2004. a Istungil osalenud isikud Ringkonnaprokurör Laura Vaik, S. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon 1. Jätta kassatsioonprotest läbi vaatamata ja lõpetada kassatsioonimenetlus. 2. Kohtukulu – 1327 krooni ja 50 senti kaitsjatasu – võtta riigi kanda. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 25. augusti 2003. a määrusega anti S. T. kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 166 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 2. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdistati S. T. selles, et tema, olles alates 3. aprillist 1995. a AS B. juhatuse esimees, see tähendab «olles ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõistes, ajavahemikul 26. 05.1997 kuni 05.05.1999, kuritarvitades oma ametiseisundit, riisus AS Eesti Liikluskindlustuse Fond raha alljärgnevalt». Vastavalt AS Eesti Liikluskindlustuse Fond (edaspidi ELKF) ja AS B. vahel sõlmitud koostöölepingule andis ELKF AS-le B. täitmiseks oma nõudeõigused võlgnike vastu. AS B. kohustus üks kord kuus hiljemalt järgmise kuu 10. kuupäevaks maksma ELKF arveldusarvele nõuete täitmisest laekunud summad, millest oli maha arvatud teenustasu 10%. Samaaegselt pidi AS B. esitama ELKF-le vastava aruande. Ajavahemikul 26. maist kuni 30. oktoobrini 1997. a moonutas S. T. ELKF-le esitatud aruannetes andmeid ELKF nõuete täitmisest AS-le B. laekunud raha kohta, näidates laekunud summasid tegelikest väiksematena või jättes laekunud summad aruandluses üldse kajastamata. Samuti jättis S. T. vastavad summad ELKF-le edastamata. Sel viisil omastas S. T. kokku 171 796 krooni ja 70 senti. Ülalnimetatud aruannetes kajastatud summadest jättis S. T. ELKF-le üle kandmata 22 832 krooni ja 25 senti. Samuti jättis AS B. ELKF-le tasumata L. T. 1997. a laekunud summadest M.-M. O. võlgnevuse summas 17 005 krooni ja 15 senti. 17. novembril 1997. a lõpetati AS B. ja ELKF vaheline koostööleping, kuid raha võlgnikelt laekus jätkuvalt AS B. arvelduskontole. Ajavahemikul 1. novembrist 1997. a kuni 16. augustini 1998. a laekus AS B. arvelduskontole summa 77 127 krooni ja 70 senti, millest S. T. oleks pidanud ELKF-le edastama 66 649 krooni ja 65 senti, kuid ei teinud seda ja omastas nimetatud summa. Kokku riisus kohtualune ELKF raha summas 278 283 krooni ja 75 senti. 3. KrK § 166 lg 1 järgi süüdistati S. T. selles, et ta võltsis koostöölepingu alusel AS B. nimel ELKF-le esitatud aruandeid igakuiste laekumiste kohta, kajastades ELKF võlgnike laekumisi AS B. arvele tegelikust väiksemana või jättes need üldse kajastamata ning nimetatud summad ELKF-le edastamata. Sellise käitumisega põhjustas S. T. ELKF-le varalise kahju 171 196 krooni ja 70 senti. Süüdistuse tekstile lisatud tabeli kohaselt esitas S. T. ELKF-le viimase võltsitud aruande 30. oktoobril 1997. a. 4. Tallinna Linnakohtu 16. veebruari 2004. a otsusega mõisteti S. T. KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 166 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. ELKF tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 5. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör L. Vaik, kes palus linnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistada ja tunnistada S. T. KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 166 lg 1 järgi süüdi. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati kohtuotsuse kuupäeva. Ringkonnakohus asendas linnakohtu otsuse motiivid enda motiividega. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus põhistas S. T. õigeksmõistmist sellega, et nii KrK § 141 1 lg 3 p-s 1 kui ka § 166 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisude puhul on tegemist tagajärjedeliktidega. Samas ei ole kriminaalasjas korrektselt tuvastatud ELKF-le tekitatud kahju suurus ning selle tuvastamine kohtus on kohtualusele esitatud süüdistuse äärmise puudulikkuse tõttu võimatu. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti ringkonnaprokurör L. Vaik, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teinud süüdistusele põhjendamatuid etteheiteid. Ringkonnakohtu põhjendatult välja toodud puudused ei takista aga süüdimõistva otsuse tegemist, kuna tegemist on menetlusnormi rikkumistega, mis on võimalik kõrvaldada esimese astme kohtu istungil. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles kassaator oma protesti rahuldamist. S. T. kaitsja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonprotesti rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Süüdistuses käsitletaval perioodil kehtinud KrK § 7 2 lg 3 kohaselt oli nii KrK § 1411 lg 3 p-s 1 kui ka § 166 lg-s 1 sätestatud kuriteo puhul tegemist teise astme kuriteoga. KrK § 53 lg 1 p 2 kohaselt ei võinud isikut võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest oli möödunud viis aastat. Kohtupraktika kohaselt arvestati kriminaalkoodeksi kehtivusajal kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-32-96 – RT III 1996, 12, 167; 11. augusti 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-83-98 – RT III 1998, 25, 243; 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02 – RT III 2002, 34, 370). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et enne karistusseadustiku jõustumist kuriteo toime pannud isiku suhtes on KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 kohaldamine võimalik üksnes juhul, kui see konkreetsel juhul osutub isiku jaoks leebemaks KrK § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud aegumisregulatsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3). 10. Lugedes S. T. esitatud süüdistuse teksti tervikuna, ilmneb, et süüdistuse teksti alguses tehtud viide 5. maile 1999 ei puuduta mitte kuriteo toimepanemise aega, vaid S. T. volituste lõppemist AS B. juhatuse esimehena. Seda asjaolu möönis Riigikohtu istungil ka prokurör. Süüdistuse teksti kohaselt laekus viimane ELKF võlgniku makse AS B. arvele 16. augustil 1998. a. Süüdistuse aluseks olnud AS B. kontoväljavõtte (tl 87–97) järgi oli see kuupäev veelgi varasem – 28. märts 1998. Igal juhul oli S. T. kohtu alla andmise ajaks 25. augustil 2003. a viimasest süüdistuses kirjeldatud omastamisepisoodist möödunud rohkem kui viis aastat. Samuti oli S. T. kohtu alla andmise ajaks möödunud üle viie aasta viimasest väidetavast võltsimisepisoodist, mis süüdistuse teksti kohaselt leidis aset 30. oktoobril 1997. a. Järelikult oli S. T. esitatud süüdistuses kirjeldatud teod tema kohtu alla andmise ajaks aegunud. 11. Nii Tallinna Linnakohus kui ka Ringkonnakohus on S. T. talle esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus aegunud süüdistuse osas on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, ei ole Riigikohtul võimalik kaaluda õigeksmõistmise põhjendatust, kuna kriminaalmenetluse jätkamine aegunud kuriteo osas on võimalik üksnes kohtualuse nõusolekul (KrMK § 5 lg 3). Samuti puudub Riigikohtul antud juhul seaduslik alus õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses aegumisega, kuna see raskendaks AKKS § 63 p 3 mõtte vastaselt kohtualuse olukorda. 12. Kujunenud menetluslikus olukorras on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ainus võimalik lahendus jätta õigeksmõistva otsuse peale esitatud kassatsioonprotest läbi vaatamata ja lõpetada kassatsioonimenetlus. Sellise menetlusliku otsustuse tegemisel arvestab kriminaalkolleegium KrMK § 1 p-st 4 tulenevat Riigikohtu kohustust lahendada küsimusi, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER