Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-41-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2004. a kohtuotsus Vladimir Bakanini kaebuses Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsuse nr 31 peale — RT III, 31, 325

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-41-04 Otsuse kuupäev 11. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Vladimir Bakanini kaebus Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsuse nr 31 peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/95/04 Menetluse alus Riigikohtus Vladimir Bakanini kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Vladimir Bakanini kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/95/04 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsusega nr 79 otsustati mitte määrata Vladimir Bakaninile politseiametniku pensioni. Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsusega nr 31 jäeti I pensioniosakonna pensionikomisjoni otsus muutmata. Keskpensionikomisjon leidis, et politseiteenistuse seaduse (PolTS ) § 211 lg 1 kohaselt tekib politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, õigus politseiametniku pensionile 50-aastaselt. V. Bakanin vabastati teenistusest 48-aastasena. PolTS § 211 lg 1 eesmärk on võimaldada politseiametnikel, kes on olnud politseiteenistuses vähemalt 50-aastaseks saamiseni, minna vähemalt 20-aastase staaži olemasolul pensionile. Nimetatud sätte eesmärgiks pole võimaldada isikutel, kes on vähemalt 20 aastat politseis teeninud ja siis teenistusest lahkunud, taotleda 50 aasta vanuselt politseiametniku pensioni. 2. Kaebuses Tallinna Halduskohtule taotles V. Bakanin Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsuse nr 31 tühistamist ning ettekirjutuse tegemist politseiametniku pensioni määramiseks. Kaebuse esitaja leidis, et PolTS § 211 lg 1 ebaõige tõlgenduse tõttu on ta jäetud ilma võimalusest saada politseiametniku pensioni. Seadusandja on andnud kõikidele isikutele, kes on politseiteenistusest lahkunud pärast 1. märtsi 1991. a, õiguse saada politseiametniku pensioni. See tuleneb ka asjaolust, et siseministri 13. mai 2002. a määrusega tunnistati kehtetuks siseministri varasema, 8. jaanuari 2002. a määruse nr 6 § 2 lg 6, mis sätestas keelu määrata politseiametniku pension isikutele, kes on politseiteenistusest lahkunud enne 50-aastaseks saamist. Kaebuse esitaja taotles ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, kuna tema arvates on PolTS § 211 lg 1 vastuolus põhiseaduse §-ga 12. 3. Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-199/03 jäeti V. Bakanini kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et V. Bakanini suhtes on PolTS § 21 1 lg-t 1 õigesti kohaldatud, kuna ta vabastati 48-aastasena teenistusest ATS § 117 lg 5 alusel. 50-aastaseks saades ei olnud V. Bakanin enam politseiteenistuses, kuid PolTS § 211 lg-st 1 tulenevalt tekib õigus politseiametniku pensionile vaid politseiametnikul. Kaebaja viidatud siseministri määrused omavad tähendust vaid politseiametniku pensioni ümberarvutamise seisukohast ega ole kohaldatavad V. Bakanini suhtes, kuna talle pole määratud riiklikku pensioni, mille ümberarvutamist ta saaks taotleda. 4. V. Bakanini apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: 1) ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 21 1 sätestatud tingimustele. Apellant vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni sätestavate õigusnormide jõustumist, mistõttu ei saanud tal tekkida PolTS § 211 alusel õigust politseiametniku pensionile; 2) PolTS § 211 saaks apellandi suhtes tagasiulatuvat jõudu omada vaid rakendussätte, PolTS § 51 lg 6 kaudu. Kuna apellant ei kuulu isikute hulka, kellele vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oleks määratud riiklik pension, ei ole PolTS § 51 lg 6 tema suhtes kohaldatav; 3) kuna apellandi suhtes ei ole kohaldatav PolTS § 211, ei sõltu hinnangust nimetatud sätte põhiseaduspärasusele ja sisule käesoleva vaidluse lahendus, mistõttu ei ole vajalik võtta seisukohta selle sätte tõlgendamise ega põhiseadusele vastavuse küsimuses. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. V. Bakanini kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning tühistada Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsus nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsus nr 31. Kassaator leiab: 1) PolTS § 211 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, kuna ei kohtle võrdselt kõiki isikuid, kellel on nõutav tööstaaž ja vanus, vaid seab sätte kohaldamise sõltuvusse sellest, kas nad on pensioniikka jõudmisel teenistuses või mitte; 2) nimetatud säte kohustab isikut jätkama töötamist kuni pensioniea saabumiseni, kuigi nõutav tööstaaž on täitunud; 3) PolTS § 211 lg 1 jätab seadusega kehtestatud ametihüvest ilma isikud, kes enne 50-aastaseks saamist on teenistusest lahkunud haiguse tõttu, nagu näiteks kassaator; 4) kuigi seadusandja on avaldanud soovi politseiteenistuse seadust tagasiulatuvalt rakendada isikute suhtes, kes on lahkunud politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni puudutavate muudatuste jõustumist, andes PolTS § 51 lg-s 6 võimaluse pensionide ümberarvutamiseks, ei võimaldata politseipensioni määramist isikutele, kes omavad küll vajalikku tööstaaži, kuid kellele pole varem määratud pensioni. Ka seejuures on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. 7. Tallinna Pensioniameti kirjalikus vastuses leitakse, et kuna V. Bakanin vabastati politseiteenistusest enne 50-aastaseks saamist, puudub tal õigus politseiametniku pensioni taotlemiseks. Politseiametnikuks ei ole isik, kes ei ole politseiteenistuses. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. V. Bakanin on vaidlustanud Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse nr 79, millega otsustati talle mitte määrata politseiametniku pensioni, ning Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsuse nr 31, millega jäeti I pensioniosakonna pensionikomisjoni otsus muutmata. 9. 11. oktoobril 2001. a vastu võetud politseiteenistuse seaduse ja politseiseaduse muutmise seadusega täiendati politseiteenistuse seadust §-dega 211–214. Nende sätetega kehtestati politseiametnike sotsiaalsete garantiidena politseiametniku pension (§ 211) ja politseiametniku töövõimetuspension (§ 213 ) ning sätestati nende pensionide taotlemine, määramine ja maksmine (§ 21 4). Sama seadusega täiendati ka politseiteenistuse seaduse paragrahvi 51 lõigetega 6–8, milles käsitleti politseiteenistusest vabastatud või politseiteenistuses olevate isikute õigust taotleda neile varem määratud pensioni ümberarvutamist politseiametniku pensioniks. 10. Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiv PolTS § 21 1 lg 1 sätestab: «Politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt õigus politseiametniku pensionile 50 protsendi ulatuses tema viimasest politseiametniku ametipalgast või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest.» Vaidlus käesolevas asjas käib selle üle, kas PolTS § 21 1 lg 1 alusel saab politseiametniku pensioni määrata üksnes 50-aastaseks saanud isikutele, kellel on eespool tsiteeritud sättes ette nähtud pikkusega politseiteenistuse staaž ja kes 50-aastaseks saades on politseiteenistuses, või ka neile isikutele, kellel on küll vajalik teenistusstaaž, kuid kes lahkusid politseiteenistusest enne 50-aastaseks saamist ja seejuures enne PolTS § 211 jõustumist. Asjas on tuvastatud, et V. Bakanin lahkus politseiteenistusest 1999. aastal 48-aastaselt. Seejuures oli tal olemas PolTS § 21 1 lg-s 1 nõutavast pikem teenistusstaaž. PolTS § 21 1 lg-s 1 sätestatud pensioniikka (50 aastat) jõudis V. Bakanin 2000. aastal. Seega oli 1. jaanuaril 2002. a, kui jõustusid politseiteenistuse seaduse politseiametniku pensioni sätestavad normid, V. Bakanini puhul täidetud PolTS § 211 lg-st 1 tulenevad eeldused, mis puudutavad vanust ja politseiteenistuse staaži, kuid selle sätte jõustumise ajal ei olnud ta politseiteenistuses. Samuti ei olnud ta politseiteenistuses 50-aastaseks saamisel. Kohtud on käesolevas asjas tuvastanud, et V. Bakaninile ei ole määratud riiklikku pensionit, mille ümberarvutamist ta PolTS § 51 lg-st 6 tulenevalt oleks saanud taotleda. 11. Tallinna Pensioniamet ning kohtud on asunud käesoleva haldusasja lahendamisel seisukohale, et politseiametniku pensioni määramine PolTS § 211 lg 1 alusel on võimalik isikule, kelle puhul on täidetud mõlemad selles sätestatud tingimused (vähemalt 20 aasta pikkune politseiteenistuse staaž ja vanus 50 aastat) ning kes pensioniea täitumisel on politseiteenistuses. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 21 1 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 21 1 sätestatud tingimustele. V. Bakanin vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni sätestavate õigusnormide jõustumist, mistõttu tal ei saanud tekkida PolTS § 211 alusel õigust politseiametniku pensionile. PolTS § 21 1 saaks V. Bakanini suhtes kohaldada vaid varem määratud riikliku pensioni politseiametniku pensioniks ümberarvutamist võimaldava rakendussätte (PolTS § 51 lg 6) kaudu. Kuna V. Bakanin ei kuulu isikute hulka, kellele vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli määratud riiklik pension, ei ole PolTS § 51 lg 6 tema suhtes kohaldatav. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. Täiendavalt märgib kolleegium, et politseiteenistuse seaduses pole sellist rakendussätet, mis annaks õiguse politseiametniku pensionile enne nimetatud seaduse jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikule, kes ei saa riiklikku pensioni. 12. Kontrollimist vajavad aga kassaatori seisukohad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, mille tõestamiseks esitab ta kaks väidet. 13. Esmalt väidab kassaator, et PolTS § 211 lg 1 kohaldamisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et põhjendamatult erinevalt koheldakse isikuid, kellel on küll olemas nõutava pikkusega politseiteenistuse staaž, kuid kes 50-aastaseks saades ei ole enam politseiteenistuses, võrreldes nende isikutega, kes 50-aastaseks saamisel töötavad politseiametnikena. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks õige võrrelda ülalnimetatud kaht isikute gruppi, kuna V. Bakanin vabastati politseiteenistusest rohkem kui kaks aastat enne politseiametniku pensioni sätestavate seadusemuudatuste jõustumist. 14. Selleks, et kontrollida, kas PolTS § 211 lg 1 kohaldamine rikub V. Bakanini suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb võrrelda hoopis järgmisi isikute gruppe. Ühte gruppi kuuluvad enne politseipensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikud, kellel on nõutava pikkusega politseiametniku staaž ja kes on saanud 50-aastaseks. Sellesse gruppi kuulub ka V. Bakanin. Teise gruppi kuuluvad pärast politseiametniku pensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistuses olevad isikud, kellel on nõutava pikkusega politseiametniku staaž ja kes on saanud 50-aastaseks. On ilmne, et viimatinimetatud kahte isikute gruppi koheldakse erinevalt. Esimesel grupil pole õigust politseiametniku pensionile, kuid teisel grupil on õigus sellele pensionile. Kolleegium leiab aga, et erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Kolleegiumi arvates kehtestati politseiametniku pension 2002. a 1. jaanuarist selleks, et täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus. Kuna V. Bakanin vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni kehtestamist, siis ei saaks talle selle pensioni määramine teenida neid eesmärke ning ülalnimetatud kahe isikute grupi erinev kohtlemine ei tähenda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. 15. Teiseks näeb kassaator võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist selles, et enne politseiametniku pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutele määratud riiklik pension arvutatakse ümber politseiametniku pensioniks, kuid õigust politseiametniku pensioni määramisele ei teki nendel enne selle pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutel, kellele riiklikku pensioni pole määratud. Kolleegium ei näe ka siin võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. PolTS § 51 lg 6 järgi sai avaldusi riikliku pensioni politseiametniku pensioniks ümberarvutamiseks esitada 1. jaanuarist 2002 kuni 1. jaanuarini 2003. Võimaluse andmine pensioni ümberarvutamise taotlemiseks nimetatud tähtaja jooksul oli suunatud sellele, et võrdsustada politseiteenistusest eeskätt väljateenitud aastate pensionile läinud isikud isikutega, kes jäävad politseiametniku pensionile politseiteenistuse seaduse kehtivuse ajal. 16. Eeltoodu tõttu jääb V. Bakanini kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE Jüri PÕLD Harri SALMANN