Vabariigi Valitsus — Proovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus

Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi teatajas, jõustumise aeg): 30.04.2004 nr 174 ( RT I 2004, 42, 287) 15.05.2004 1.11.2004 nr 322 ( RT I 2004, 74, 519) 7.11.2004 Määrus kehtestatakse «Toiduseaduse» (RT I 1999, 30, 415; 2002, 13, 81; 61, 375; 63, 387; 102, 603) § 49 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED §1. Reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse järelevalve käigus proovide ja analüüsimise meetodid, mida kasutatakse toidutoormes või toidus (edaspidi toit) järgmiste saasteainete sisalduse määramiseks: 1) aflatoksiinid; 2) ohratoksiin A; 3) taimekaitsevahendite jäägid; 4) plii, kaadmium, elavhõbe ja 3-monokloorpropaan-1,2-diool (edaspidi 3-MCPD); 5) dioksiinid ja dioksiinilaadsed polükloreeritud bifenüülid (edaspidi dioksiinilaadsed PCB-d); 6) patuliin; 7) tina. (2) Määrust kohaldatakse Veterinaar- ja Toiduameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti järelevalveametnike poolt järelevalve käigus võetavate proovide suhtes. (3) Toidust proovide võtmise ja nende analüüsimise korral järgitakse Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korda» (RT I 1999, 84, 767; 2003, 12, 60). [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 2. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE AFLATOKSIINIDE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS §2. Proovide võtmise meetod (1) Aflatoksiinide sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 1 toodud meetodi kohaselt. (2) Kui jae- ja hulgimüügi etapis ei ole toidust võimalik proovi võtta lisas 1 toodud meetodi kohaselt, võib kasutada muud meetodit, mis tagab proovi esinduslikkuse. (3) Proovide võtmisel toor- ja kuumtöödeldud piimas aflatoksiinide sisalduse määramiseks järgitakse Vabariigi Valitsuse 4. märtsi 2003. a määruses nr 69 «Toor- ja kuumtöödeldud piimast kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid» (RT I 2003, 28, 167) toodud nõudeid ja meetodeid. (4) Proovide võtmisel kondenspiimades ja piimapulbrites aflatoksiinide sisalduse määramiseks järgitakse Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruses nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» (RT I 2003, 46, 327) toodud nõudeid ja meetodeid. (5) Lõikes 4 nimetamata piimatoodete puhul võib kasutada Eesti või rahvusvahelistele standarditele vastavaid või samaväärseid meetodeid. §3. Proovide analüüsimise meetod Aflatoksiinide sisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 1 toodud meetodi kohaselt. §4. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Maapähklite, pähklite, maisi, kuivatatud puuvilja ja marjade edasiseks töötlemiseks mõeldud partii või vürtside partii loetakse nõuetekohaseks, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus või osaproovide keskmine aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ, millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes (EÜT L 77, 16.03.2001, lk 1–13), kehtestatud piirnormi. Partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus või osaproovide keskmine aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades kahtlusteta ületab piirnormi. (2) Maapähklite, pähklite, kuivatatud puuvilja ja marjade ning teravilja otseseks tarbimiseks mõeldud partii või teravilja, välja arvatud maisi edasiseks töötlemiseks mõeldud partii loetakse nõuetekohaseks, kui ühegi osaproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. Partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui ühe või mitme osaproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades kahtlusteta ületab piirnormi. (3) Kui maapähklite, pähklite, kuivatatud puuvilja ja marjade ning teravilja otseseks tarbimiseks mõeldud partiist või teravilja, välja arvatud maisi edasiseks töötlemiseks mõeldud partiist võetud lähteproovi mass on väiksem kui 10 kg, loetakse partii nõuetekohaseks juhul, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (4) Toor- ja kuumtöödeldud piima ning kondenspiima ja piimapulbri partii loetakse nõuetekohaseks, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (5) Väikese osakesesuurusega toidu, sealhulgas jahu, viigimarjapasta ja maapähklivõi partii loetakse nõuetekohaseks, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (6) Lõigetes 3–5 nimetatud partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui lähteproovi aflatoksiinide sisaldus mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades kahtlusteta ületab piirnormi. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 3. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE OHRATOKSIIN A SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS §5. Proovide võtmise meetod (1) Ohratoksiin A sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 2 toodud meetodi kohaselt. (2) Kui lisas 2 toodud meetodi abil ei ole võimalik proovi võtta, võib kasutada muud meetodit, mis tagab proovi esinduslikkuse. §6. Proovide analüüsimise meetod Ohratoksiin A sisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 2 toodud meetodi kohaselt. §7. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine Partii loetakse nõuetekohaseks, kui ohratoksiin A sisaldus lähteproovis ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] 4. peatükk PROOVIDE VÕTMINE TAIMEKAITSEVAHENDITE JÄÄKIDE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS §8. Proovide võtmise meetod (1) Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 3 toodud meetodi kohaselt. (2) Proovivõtumeetodi skemaatiline kirjeldus on toodud lisas 4. §9. Partii nõuetekohasuse hindamise kriteeriumid (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui selle analüüsitulemused ei ületa Vabariigi Valitsuse 22. juuli 2004. a määruses nr 254 «Toidutoormes ja toidus lubatud keemiliste taimekaitsevahendite jääkide loetelu ja piirnormid» (RT I 2004, 60, 423) kehtestatud piirnorme. (2) Taimekaitsevahendite jääkide piirnormid kehtivad lähteproovi kohta. (3) Kui lähteproovi analüüsitulemused ületavad taimekaitsevahendite jääkide kohta kehtestatud piirnorme, tuleb partii mittenõuetekohaseks tunnistamisel arvestada ühe või mitme laboratoorse proovi analüüsi tulemuste kokkulangevust ja analüüsimeetodi täpsust. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 5. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE PLII, KAADMIUMI, ELAVHÕBEDA JA 3-MCPD SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS §10. Proovide võtmise meetod Plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 5 toodud meetodi kohaselt. §11. Proovide analüüsimise meetod Plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 5 toodud meetodi kohaselt. §12. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi vähemalt kahe analüüsitulemuse aritmeetiline keskmine ei ületa plii, kaadmiumi, elavhõbeda või 3-MCPD Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] 51. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE DIOKSIINIDE, FURAANIDE JA DIOKSIINILAADSETE PCB-DE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS [ RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §121. Proovide võtmise meetod Dioksiinide, furaanide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 6 toodud meetodi kohaselt. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §122. Proovide analüüsimise meetod Dioksiinide, furaanide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 6 toodud meetodi kohaselt. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §123. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on rohkem kui 20% allpool Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (2) Kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on vähem kui 20% ülal- või allpool piirnormi, tehakse laboratoorsest proovist kordusmääramine ja arvutatakse analüüsitulemuste aritmeetiline keskmine. Partii loetakse nõuetekohaseks, kui nimetatud aritmeetiline keskmine ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] 52. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE PATULIINISISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §124. Proovide võtmise meetod Patuliinisisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 7 toodud meetodi kohaselt. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §125. Proovide analüüsimise meetod Patuliinisisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 7 toodud meetodi kohaselt. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] §126. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on rohkem kui 20% allpool Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (2) Kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on vähem kui 20% ülal- või allpool piirnormi, tehakse laboratoorsest proovist kordusmääramine ja arvutatakse analüüsitulemuste aritmeetiline keskmine. Partii loetakse nõuetekohaseks, kui nimetatud aritmeetiline keskmine mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (3) Partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui saagisega parandatud aritmeetiline keskmine ületab piirnormi kahtlusteta ja mõõtemääramatust arvestades. [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] 53. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE TINASISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUKONSERVIDES [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] §127. Proovide võtmise meetod (1) Tinasisalduse määramiseks toidukonservides võetakse proove lisas 8 toodud meetodi kohaselt. (2) Kui jae- ja hulgimüügi etapis ei ole võimalik proovi võtta lisas 8 toodud meetodi kohaselt, võib kasutada muud meetodit, mis tagab proovi esinduslikkuse. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] §128. Proovide analüüsimise meetod Tinasisalduse määramiseks toidukonservides analüüsitakse proove lisas 8 toodud meetodi kohaselt. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] §129. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi vähemalt kahe analüüsitulemuse aritmeetiline keskmine mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (2) Partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui saagisega parandatud aritmeetiline keskmine ületab piirnormi kahtlusteta ja mõõtemääramatust arvestades. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 6. peatükk RAKENDUSSÄTTED §-d 13. ja 14. [käesolevast tekstist välja jäetud] §15. Määruse rakendamine (1) Kuni 1. septembrini 2004. a võib toidus patuliinisisalduse määramiseks kasutada proovivõtu- ja analüüsimeetodeid, mis ei vasta määruse lisas 7 esitatud nõuetele. (2) Kuni 31. detsembrini 2004. a võib toidukonservides tinasisalduse määramiseks kasutada proovivõtu- ja analüüsimeetodeid, mis ei vasta määruse lisas 8 esitatud nõuetele. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 1 Euroopa Komisjoni direktiiv 98/53/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid teatavate saasteainete sisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes (EÜT L 201, 17.07.1998, lk 93–101), mida on muudetud direktiividega 2002/27/EÜ, (EÜT L 75, 16.03.2002, lk 44–45) ja 2003/121/EÜ (ELT L 332, 19.12.2003, lk 38–40); Euroopa Komisjoni direktiiv 2001/22/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes (EÜT L 77, 16.03.2001, lk 14–21); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/26/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid ohratoksiin A sisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes (EÜT L 75, 16.03.2002, lk 38–43); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/63/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse proovivõtumeetodid taimsetes ja loomsetes saadustes sisalduvate ja nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide ametlikuks kontrollimiseks ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 79/700/EMÜ (EÜT L 187, 16.07.2002, lk 30–43); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/69/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid dioksiinide sisalduse ametlikuks kontrolliks ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse kindlaksm��äramiseks toiduainetes (EÜT L 209, 6.08.2002, lk 5–14); Euroopa Komisjoni direktiiv 2003/78/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid patuliinisisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes (ELT L 203, 12.08.2003, lk 40–44) ja Euroopa Komisjoni direktiiv 2004/16/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid tinasisalduse ametlikuks kontrollimiseks toidukonservides (ELT L 42, 13.02.2004, lk 16–22) [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 1 PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID AFLATOKSIINIDE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit aflatoksiinide sisalduse määramiseks kohaldatakse pakendamata või pakendatud toidu partii suhtes. 1.2. Uuritava partii võib jaotada punkti 4 kohaselt osapartiideks. 1.3. Aflatoksiinide sisalduse määramiseks võetakse eraldi lähteproov igast uuritavast partiist või osapartiist. 1.4. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest see võib takistada aflatoksiinide sisalduse määramist proovis või mõjutada proovi esinduslikkust. 2. Lähteproov Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest ja selle kohta koostatakse proovivõtu protokoll. 3.2. Valimi mass peab olema ligikaudu 0,3 kg. 3.3. Vürtside puhul peab valimi mass olema ligikaudu 0,1 kg. 3.4. Müügipakendis toidu puhul sõltub valimi mass toidu netokogusest. 3.5. Kui partii netokogus on väiksem kui 15 tonni, on võetavate valimite arv järgmine: Partii netokogus, t Valimite arv =0,1 10 >0,1 kuni =0,2 15 >0,2 kuni =0,5 20 >0,5 kuni =1,0 30 >1,0 kuni =2,0 40 >2,0 kuni =5,0 60 >5,0 kuni =10,0 80 >10,0 kuni =15,0 100 3.6. Kui proove võetakse üksikpakendisse pakendatud toidust, võib eelnevalt määrata proovide võtmise sageduse (PVS), mis näitab, mitmendast pakendist valim võetakse. PVS-i täisarvuni ümardatud väärtus arvutatakse järgmise valemi järgi

, kus: P – partii netokogus, kg; V – valimi mass, kg; L – lähteproovi mass, kg; TP – toidu netokogus pakendis, kg. 4. Proovide võtmine pähklite, kuivatatud puuviljade ja marjade, vürtside ning teravilja partiist Proovide võtmisel pähklite, kuivatatud puuviljade ja marjade, vürtside ning teravilja partiist jaotatakse partii osapartiideks. Osapartiist võetakse kindel arv valimeid, millest moodustatakse lähteproov. Partii netokogus, osapartiide arv ja netokogus, valimite arv ja lähteproovi mass on järgmine: Toidugrupp Partii netokogus tonnides Osapartiide arv või osapartii netokogus Valimite arv Lähteproovi mass, kg Kuivatatud puuviljad ja marjad =>15 15 kuni 30 tonni 100 30 15 10 kuni 1001 =30 Pähklid =>500 100 tonni 100 30 >125 kuni 500 5 osapartiid 100 30 =>15 kuni =125 25 tonni 100 30 15 10 kuni 1001 =30 Teravili =>1500 500 tonni 100 30 >300 kuni 1500 3 osapartiid 100 30 =>50 kuni =300 100 tonni 100 30 50 10 kuni 1001 1 kuni 10 Vürtsid =>15 25 tonni 100 10 15 10 kuni 1001 1 kuni 10 5. Proovide võtmine maa-, pistaatsia- ja Brasiilia pähklite, kuivatatud viigimarjade, vürtside ja teravilja (netokogus üle 50 tonni) partiist 5.1. Proovide võtmisel maa-, pistaatsia- ja Brasiilia pähklite, kuivatatud viigimarjade, vürtside ja teravilja (netokogus üle 50 tonni) partiist võib osapartii kogus olla kuni 20% suurem punktis 4 nimetatud netokogusest. 5.2. Enne jahvatamist 30-kilogrammine lähteproov segatakse ja jaotatakse kolmeks 10-kilogrammiseks osaprooviks. Lähteproovi ei ole vaja osaproovideks jaotada, kui: 5.2.1. maapähklite, pähklite, kuivatatud puuvilja ja marjade ning maisi partii on mõeldud edasiseks töötlemiseks, välja arvatud juhul, kui puudub seade 30-kilogrammise proovi homogeniseerimiseks; 5.2.2. lähteproovi mass on väiksem kui 10 kg. 5.3. Iga osaproov jahvatatakse peeneks eraldi ja segatakse homogeense proovi saamiseks. 5.4. Kui partiist ei ole võimalik punktis 4 ja alapunktides 5.1–5.3 kirjeldatud meetodi abil proovi võtta, võib kasutada muud meetodit, mis tagab proovi esinduslikkuse. Sel juhul tuleb proovide võtmine täielikult dokumenteerida. 6. Proovide võtmine pähklite (välja arvatud maa-, pistaatsia- ja Brasiilia pähklid), kuivatatud puuviljade ja marjade (välja arvatud viigimarjad) ja teravilja (netokogus kuni 50 tonni) partiist 6.1. Pähklite (välja arvatud maa-, pistaatsia- ja Brasiilia pähklid), kuivatatud puuviljade ja marjade (välja arvatud viigimarjad) ja teravilja (netokogus kuni 50 tonni) partiist võib proove võtta punktis 5 nimetatud meetodi kohaselt. 6.2. Kui partii eeldatav aflatoksiinide sisaldus on väike või kui partii pakendamisel on rakendatud uut tehnoloogiat, võib kasutada lihtsustatud proovide võtmise meetodit. 6.3. Teraviljapartiist proovide võtmisel arvestatakse partii netokogust, millest võetavate valimite arv sõltub järgmisest: Partii netokogus tonnides Valimite arv =1 10 >1 kuni =3 20 >3 kuni =10 40 >10 kuni =20 60 >20 kuni =50 100 6.4. Valimi mass peab olema 0,1 kg ja lähteproovi mass sõltuvalt valimite arvust 1 kuni 10 kg. 7. Proovide võtmine väikese osakesesuurusega toidu partiist 7.1. Proovide võtmise korral väikese osakesesuurusega toidu partiist, sealhulgas jahust, viigimarjapastast ja maapähklivõist, peab valimite arv olema 100. 7.2. Kui partii netokogus on väiksem kui 50 tonni, sõltub valimite arv partii netokogusest. Valimite arv on toodud alapunkti 6.3 tabelis. 7.3. Valimi mass peab olema ligikaudu 0,1 kg. 7.4. Lähteproovi mass peab olema 1 kuni 10 kg. Lähteproov peab olema hoolikalt segatud. 7.5. Uuritava partii võib jaotada osapartiideks vastavalt punktis 4 teravilja kohta esitatud nõuetele. Igast uuritavast osapartiist võetakse eraldi lähteproov. 8. Proovide võtmine suhteliselt suure osakesesuurusega toidu partiist Suhteliselt suure osakesesuurusega toidu partiist võetakse proove punktides 5 ja 6 nimetatud meetodite kohaselt. 9. Proovide võtmine toor- ja kuumtöödeldud piima, kondenspiima ja piimapulbri partiist Toor- ja kuumtöödeldud piima, kondenspiima ja piimapulbri partiist võetakse vähemalt 5 valimit. Toor- ja kuumtöödeldud piima puhul peab lähteproov olema vähemalt 0,5 kg või 0,5 liitrit. 10. Laboratoorne proov 10.1. Laboratoorne proov saadakse lähteproovi jagamisel ühesugusteks osaproovideks alapunkti 5.2 kohaselt. 10.2. Laboratoorne proov pakitakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse, et välistada proovi saastumist ja riknemist vedamise ajal. 10.3. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida laboratoorse proovi koostise muutusi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 11. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamine 11.1. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel tuleb võimalusel vältida otsest päikesevalgust. 11.2. Proovid tuleb hoolikalt homogeniseerida. 11.3. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel tuleb kasutada tervet laboratooriumile üleantud proovi kogust. 11.4. Proovi jahvatamiseks ja segamiseks tuleb kasutada meetodit, mis tagab homogeense proovi saamise. 12. Pähklite koore ja söödava osa suhtarvu määramine 12.1. Kui analüüsi tegemiseks kasutatakse ainult pähklite söödavat osa, arvutatakse ka aflatoksiinide sisaldus selle osa kohta. 12.2. Kui analüüsimiseks kasutatakse terveid pähkleid, määratakse eelnevalt suhtarv. Juhusliku valiku teel võetakse uuritavast partiist või lähteproovist ligikaudu 100 pähklit. Eraldatud koored ja pähklite söödavad osad kaalutakse ning arvutatakse saadud koguste suhtarv. 12.3. Määratud suhtarvu võib kasutada kõigi uuritavate partiide puhul. Kui aflatoksiinide sisaldus lähteproovis ületab lubatud piirnormi, määratakse suhtarv uuritavas partiis. 13. Nõuded proovide analüüsimise meetodile aflatoksiinide sisalduse määramiseks toidus 13.1. Analüüside tegemiseks tuleb võimaluse korral kasutada meetodeid, mis vastavad Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 251 ja 252 sätestatule. 13.2. Üldjuhul kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks korduvuse ja korratavuse näitajaid. Analüüsimise käigus tuleb lähtuda järgmisest: 13.2.1. analüüsitulemuste korduvus on kahe analüüsitulemuse absoluutne erinevus korduvustingimustel. Korduvustingimused on näiteks sama proovimaterjal, katsetegija, seadmed, laboratoorium ja võimalikult väike ajavahemik proovide analüüsimise vahel. Korduvus ( r) on väärtus, millest väiksem peaks etteantud tõenäosusega (reeglina 95%-line usaldusnivoo) olema oodatav kahe üksiku analüüsitulemuse absoluutne erinevus. Korduvus (r) arvutatakse järgmise valemi kohaselt: r = 2,8 × sr; 13.2.2. analüüsitulemuste standardhälve (sr) arvutatakse korduvustingimustel saadud analüüsitulemuste põhjal; 13.2.3. analüüsitulemuste suhteline standardhälve ( RSDr ) arvutatakse korduvustingimustel saadud analüüsitulemuste põhjal järgmise valemi kohaselt

, kus

on kõikide analüüsitulemuste aritmeetiline keskmine; 13.2.4. analüüsitulemuste korratavus on üksikute analüüsitulemuste absoluutne erinevus korratavustingimustel. Korratavustingimused on näiteks sama proovimaterjal erinevates laboratooriumides, standardmeetodi kasutamine. Korratavus (R) on väärtus, millest väiksem peaks etteantud tõenäosusega (reeglina 95%-line usaldusnivoo) olema oodatav üksikute analüüsitulemuste absoluutne erinevus. Korratavus ( R) arvutatakse järgmise valemi kohaselt: R = 2,8 × SR; 13.2.5. analüüsitulemuste standardhälve (sR) arvutatakse korratavustingimustel saadud analüüsitulemuste põhjal; 13.2.6. analüüsitulemuste suhteline standardhälve (RSDR ) arvutatakse korratavustingimustel saadud analüüsitulemuste põhjal järgmise valemi kohaselt

. 13.3. Analüüside tegemiseks võib kasutada meetodeid, mis vastavad järgmistele nõuetele: Tingimus Kontsentratsiooni aste Soovitatav väärtus Maksimaalne lubatud väärtus Tühikatse Kõik Tühine, ebaoluline Saagis: aflatoksiin M1 0,01 kuni 0,05 µg/kg 60 kuni 120% >0,05 µg/kg 70 kuni 110% Saagis: aflatoksiin B1, B2, G 1 , G2 1,0 µg/kg 50 kuni 120% 1 kuni 10 µg/kg 70 kuni 110% >10 µg/kg 80 kuni 110% RSDR Kõik Arvutatakse Horwitzi võrrandi2 järgi Kahekordne Horwitzi võrrandi järgi arvutatud väärtus RSDr leidmiseks võib RSDR väärtuse uuritaval kontsentratsioonil korrutada 0,66ga 13.4. Väärtused kehtivad nii aflatoksiin B1 kui ka aflatoksiinide B1, B2, G1, G2 summa kohta. 13.5. Kui tulemus esitatakse üksikute aflatoksiinide B1, B2 , G1, G2 summana, peab iga komponendi tundlikkus uuritavas analüüsisüsteemis olema teada või ekvivalentne. 14. Saagise arvutamine ja analüüsitulemuste esitamine 14.1. Analüüsitulemus esitatakse saagisega parandatult või parandamata, märkides nii esitamise viisi kui ka saagise väärtuse. 14.2. Piirnormile vastavuse kontrollimiseks kasutatakse saagisega parandatud analüüsitulemust. 14.3. Analüüsitulemus tuleb esitada kujul x ± U, kus x on analüüsitulemus ja U laiendmääramatus ( expanded measurement uncertainty). Kui katteteguri väärtus on 2, on saadud analüüsitulemuse usaldatavus ligikaudu 95%. [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] 1 Valimite arv sõltub partii netokogusest ja punktides 3 ja 6 nimetatud nõuetest ning meetoditest. 2 Horwitzi võrrand: RSDR = 2(1–0,5logC) , kus: C on kontsentratsiooni aste, näiteks 1 = 100 g/100 g; 0,001 = 1000 mg/kg. Enamiku meetodite puhul sõltub selle võrrandi järgi arvutatud täpsus kontsentratsioonist, ent on sõltumatu analüüdist ja maatriksist. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 2 PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID OHRATOKSIIN A SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit ohratoksiin A sisalduse määramiseks kohaldatakse pakendamata või pakendatud toidu partii suhtes. 1.2. Uuritava partii võib jaotada punkti 4 kohaselt osapartiideks. 1.3. Ohratoksiin A sisalduse määramiseks võetakse eraldi lähteproov igast uuritavast partiist või osapartiist. 1.4. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest see võib takistada ohratoksiin A sisalduse määramist proovis või mõjutada proovi esinduslikkust. 1.5. Proovid asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, mis pakub kindlat kaitset proovi saastumise ja kahjustumise vastu. 2. Lähteproov Lähteproov saadakse valimite ühendamisel. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest ja selle kohta koostatakse proovivõtu protokoll. 3.2. Valimi mass peab olema ligikaudu 0,1 kg. 3.3. Müügipakendisse pakendatud toidu puhul sõltub valimi mass müügipakendisse pakendatud toidu netokogusest. 3.4. Kui proove võetakse üksikpakendisse pakendatud toidust, võib eelnevalt määrata proovide võtmise sageduse (PVS), mis näitab, mitmendast pakendist valim võetakse. PVS-i täisarvuni ümardatud väärtus arvutatakse järgmise valemi järgi

kus: P – partii netokogus, kg; V – valimi mass, kg; L – lähteproovi mass, kg; TP ��� toidu netokogus pakendis, kg. 4. Proovide võtmine teraviljade, teraviljatoodete ja kuivatatud viinamarjade partiist 4.1. Proovide võtmisel teravilja, teraviljatoodete või kuivatatud viinamarjade partiist jaotatakse partii osapartiideks. Osapartiist võetakse kindel arv valimeid, millest moodustatakse lähteproov. Partii netokogus, osapartiide arv ja netokogus, valimite arv ja lähteproovi mass on järgmised: Toidugrupp Partii netokogus tonnides Osapartiide arv või osapartii netokogus Valimite arv Lähteproovi mass, kg Teravili ja teraviljatooted =>1500 500 tonni 100 10 >300 kuni 1500 3 osapartiid 100 10 =>50 kuni =300 100 tonni 100 10 50 10 kuni 1001 1 kuni 10 Kuivatatud viinamarjad (korindid, rosinad ja sultanrosinad) =>15 15 kuni 30 tonni 100 10 15 10 kuni 1001 1 kuni 10 4.2. Kui teraviljade ja teraviljatoodete (netokogus üle 50 tonni) või kuivatatud viinamarjade (netokogus üle 15 tonni) partiid saab jaotada osapartiideks, jaotatakse partii osapartiideks vastavalt alapunkti 4.1 tabelile. Osapartii kogus võib olla kuni 20% suurem selles tabelis nimetatud osapartii netokogusest. 4.3. Teraviljade ja teraviljatoodete (netokogus kuni 50 tonni) või kuivatatud viinamarjade (netokogus kuni 15 tonni) partiist proovide võtmisel sõltub võetavate valimite arv uuritava partii netokogusest. Võetavate valimite arv on 1–100 ja lähteproovi mass 1–10 kg. Proovivõtu kavandamisel tuleb võimalusel lähtuda järgmistest arvudest: Toidugrupp Partii netokogus tonnides Valimite arv Teravili ja teraviljatooted =1 10 >1 kuni =3 20 >3 kuni =10 40 >10 kuni =20 60 >20 kuni =50 100 Kuivatatud viinamarjad (korindid, rosinad ja sultanrosinad) 0,1 10 =0,1 kuni =0,2 15 >0,2 kuni =0,5 20 >0,5 kuni =1,0 30 >1,0 kuni =2,0 40 >2,0 kuni =5,0 60 >5,0 kuni =10,0 80 >10,0 kuni =15,0 100 II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Proovide ettevalmistamine laboratooriumis 5.1. Proovide ettevalmistamisel analüüsimiseks tuleb kasutada tervet laboratooriumile üleantud proovi kogust. 5.2. Proovid tuleb hoolikalt homogeniseerida. Lähteproovi jahvatamiseks ja segamiseks tuleb kasutada meetodit, mis tagab homogeense proovi saamise. 6. Nõuded proovide analüüsimise meetodile ohratoksiin A sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus 6.1. Analüüside tegemiseks tuleb võimaluse korral kasutada meetodeid, mis vastavad Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 251 ja 252 sätestatule. 6.2. Üldjuhul kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks korduvuse ja korratavuse näitajaid. Nimetatud näitajaid kasutatakse käesoleva määruse lisa 1 alapunktides 13.2.1–13.2.6 kirjeldatud tähenduses. 6.3. Analüüsitulemuste usaldusväärsuse tagamiseks peavad analüüsimeetodi puhul olema täidetud järgmised tingimused: Kontsentratsioon, µg/kg Ohratoksiin A RSDr , (%) RSDR 2 , (%) Saagis, (%) 1 =40 =60 50 kuni 120 1 kuni 10 =20 =30 70 kuni 110 Meetodite puhul ei määratleta avastamispiire, selle asemel kasutatakse analüüsitulemuste korduvuse ja korratavuse väärtusi uuritavatel kontsentratsioonidel 7. Saagise arvutamine Analüüsi tulemus esitatakse saagisega korrigeeritult või korrigeerimata, märkides nii esitamise viisi kui ka saagise väärtuse. 1 Sõltuvalt partii netokogusest on valimite arv toodud alapunkti 4.3 tabelis. 2 RSDR arvutatakse Horwitzi võrrandi järgi: RSDR = 2(1-0,5logC), kus C on kontsentratsiooni aste, näiteks 1 = 100 g/100 g või 0,001 = 1,000 mg/kg. Enamiku meetodite puhul sõltub selle võrrandi järgi arvutatud täpsus kontsentratsioonist, ent on sõltumatu analüüdist ja maatriksist. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 3 PROOVIDE VÕTMISE MEETOD TAIMEKAITSEVAHENDITE JÄÄKIDE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. ÜLDSÄTTED 1. Kasutusala Proovide võtmise meetodit keemiliste taimekaitsevahendite jääkide (edaspidi jäägid) sisalduse määramiseks kohaldatakse pakendamata või pakendatud toidu partii suhtes. 2. Analüütiline proov 2.1. Analüütiline proov selle lisa tähenduses on laboratoorsest proovist analüüsimiseks ettevalmistatud proov, mis saadakse analüüsitavast toidust proovikoguse eraldamisega ja sellele järgneva proovikoguse segamise, peenestamise, hakkimise või muu toiminguga, et eraldada analüütiline proovikogus vähima proovivõtmise veaga. 2.2. Analüütilise proovi ettevalmistamisel tuleb arvestada, mille kohta jäägi piirnorm on kehtestatud, sest analüüsitav proovikogus võib sisaldada selliseid koostisosi, mida tavaliselt toiduks ei kasutata. 3. Analüütiline proovikogus 3.1. Analüütiline proovikogus selle lisa tähenduses on analüütilisest proovist eraldatud esinduslik kogus materjali, mis on jääkide sisalduse mõõtmiseks sobiva suurusega. 3.2. Analüütilise proovikoguse võtmiseks võib kasutada proovivõtuvahendit. 4. Lähteproov 4.1. Lähteproov selle lisa tähenduses on toidu, välja arvatud liha ja linnuliha, partiist võetud ja hästi segatud valimite kogum. Liha ja linnuliha puhul on lähteprooviks valim. 4.2. Valimite kogus peab olema piisav, et lähteproovist oleks võimalik võtta kõik vajalikud laboratoorsed proovid. 4.3. Kui partiist võetud valim või valimid on laboratoorseks prooviks või proovideks, võib lähteproovina käsitada laboratoorsete proovide tinglikku summat. 5. Laboratoorne proov 5.1. Laboratoorne proov selle lisa tähenduses on lähteproovist eraldatud esinduslik proovikogus, mis on laboratooriumile üle antud. 5.2. Laboratoorses proovis võib olla kogu lähteproov või selle osa. 5.3. Laboratoorse proovi saamiseks prooviks võetavaid ühikuid üldjuhul ei lõigata ega purustata, välja arvatud alapunkti 13.1 tabelis 3 ettenähtud juhtudel. 5.4. Erinevate analüüside jaoks võib valmistada paralleelsed laboratoorsed proovid. 6. Partii 6.1. Partii selle lisa tähenduses on korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugune tunnus, nagu päritolu, käitleja, sort, pakendaja, pakendi tüüp, märgistus, tarnija või muu taoline. 6.2. Kahtlusalune partii on selline partii, milles mis tahes põhjusel võib oletada ülemäärast jääkide sisaldust. 6.3. Kahtlusvaba partii puhul ei ole põhjust arvata, et see võib sisaldada ülemääraseid jääke. 6.4. Saadetis võib koosneda ühest või enamast partiist. Kui saadetis koosneb partiidest, millel on näiteks erinevad kasvatajad, tuleb iga partiid käsitada omaette partiina. 6.5. Kui suure saadetise puhul ei ole partiide suurust ega piiri võimalik täpselt eristada, võib igas vagunis, veokis, laevasektsioonis või muus veovahendis olevat toitu käsitada omaette partiina. 6.6. Partii võib seguneda näiteks jaotamise või tootmisprotsessi käigus. 7. Valim 7.1. Valim selle lisa tähenduses on üks või mitu partii ühest kohast võetud ühikut. 7.2. Valimi võtmise koht valitakse juhuslikult. Kui juhuslik valimine ei ole võimalik, võetakse valim partii ligipääsetavast osast. 7.3. Valimi jaoks vajalike ühikute arvu määramisel tuleb arvestada vajalike laboratoorsete proovide minimaalse koguse ja arvuga. 7.4. Kui taimse toidu, muna- või piimatoodete partiist võetakse mitu valimit, peavad need võimaluse korral moodustama võrdelise osa lähteproovis. 7.5. Kui ühikud on keskmiste või suurte mõõtmetega ja lähteproovi segamine ei tee laboratoorseid proove esinduslikumaks või kahjustab ühiku koostisosi, näiteks nagu munade või marjade puhul, võib paralleelsete laboratoorsete proovide jaoks määrata ühikud juhuslikult valimite võtmise ajal. 7.6. Kui valimeid võetakse teatud aja tagant partii peale- või mahalaadimisel, tuleb teha proovivõtu protokolli märge proovivõtu kellaaja kohta. 7.7. Valimi saamiseks ühikuid üldjuhul ei lõigata ega purustata, välja arvatud alapunkti 13.1 tabelis 3 ettenähtud juhtudel. 8. Proov 8.1. Proov selle lisa tähenduses on ühikute kogumist valitud ühik või mitu ühikut või materjalikogus, mis on suuremast hulgast materjalist eraldatud. Esinduslik proov iseloomustab muu hulgas partiid, lähteproovi või looma taimekaitsevahendite jääkide sisalduse osas, kuid ei tarvitse esinduslik olla teiste näitajate määramiseks. 8.2. Proovi kogus on proovi moodustavate ühikute arv või materjali hulk. 9. Ühik 9.1. Ühik selle lisa tähenduses on partii väikseim kogus, mis on vaja võtta terve valimi või selle osa saamiseks. 9.2. Ühikute kindlaksmääramisel lähtutakse järgmisest: 9.2.1. pakendamata või suurpakendis toidu, näiteks vaatides oleva toidu, plokk- või kerajuustude ja teiste samalaadsete toitude puhul, mis tervikuna on valimiks liiga suured, ühikud moodustatakse proovivõtuvahendite abil; 9.2.2. pakendatud toidu puhul tuleb ühikutena käsitada väikseimaid pakendeid. Kui väikseimad pakendid on liiga suured, tuleb proov võtta alapunktis 9.2.1 kirjeldatu kohaselt. Kui väikseimad pakendid on väga väikesed, võib ühiku moodustada mitmest pakendist; 9.2.3. värskete puu- ja köögiviljade puhul võib ühikuks olla iga terviklik puu- või köögivili või nende looduslik kimp (näiteks viinamarjad), välja arvatud juhul, kui need on liiga väikesed. Pakendatud väikeste toodete ühikute puhul võib järgida alapunktis 9.2.2 toodud kirjeldust. Ühikuid võib moodustada proovivõtuvahendi abil, kui proovivõtuvahendi kasutamine ei kahjusta prooviks võetavat materjali. Mune, üksikuid puu- ega köögivilju ei tohi ühikute saamiseks lõigata ega purustada; 9.2.4. suurte loomade, nende kehaosade või organite puhul peaks ühiku moodustama kindlaksmääratud kehaosa või organ tervikuna või selle osa. Kehaosi ja organeid võib ühikute moodustamiseks lõigata; 9.2.5. väikeste loomade, nende kehaosade või organite puhul võib ühiku moodustada terve loom või tema terviklik kehaosa või organ. Pakendatult võib väikeloomade puhul järgida alapunktis 9.2.2 kirjeldatud määratlust. Ühikuid võib moodustada proovivõtuvahendi abil, kui sellega ei mõjutata jääkide sisaldust proovis. 10. Proovivõtuvahendid 10.1. Proovivõtuvahendid võivad olla kühvel, kulp, lusikas, puur, nuga, ora või teised samalaadsed vahendid, mida kasutatakse ühiku eraldamiseks pakkimata või pakendatud toidust (vaatides olev toit, plokk- ja kerajuustud) v��i liha ja linnuliha tükkidest, mis on valimina võtmiseks liiga suured. 10.2. Lähteproovist laboratoorse proovi või analüütilisest proovist analüütilise proovikoguse eraldamiseks võib kasutada proovikasti mitteabsorbeeruval alusel. 10.3. Spetsiifilisi proovivõtuvahendeid kirjeldatakse rahvusvahelistes standardites. 10.4. Lahtiste lehtede ja teiste sarnaste toitude puhul võib proove võtta käega, proovivõtuvahendit kasutamata. II. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 11. Ettevaatusabinõud 11.1. Proovivõtu käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest see võib mõjutada analüüsitulemust. 11.2. Igast kontrollitavast partiist tuleb võtta eraldi proov. 12. Valimite minimaalne arv 12.1. Võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite minimaalne arv Partii Valimite minimaalne arv 1) Kahtlusvaba liha või linnuliha partii 1 2) Pakendatud või pakendamata toidu partii, mis on eeldatavasti hästi segatud või homogeenne (partii võib olla segatud näiteks jaotamise või tootmisprotsessi käigus) 1 3) Pakendatud või pakendamata toidu partii, mis võib olla halvasti segatud või mittehomogeenne: –suurtest ühikutest koosneva ja peamiselt töötlemata taimse toidu partii valimite minimaalne arv peab vastama laboratoorse proovi koostamiseks vajalike ühikute arvule (tabel 4) –partii kaalu järgi, kg 50 3 50–500 5 >500 10 –partiis olevate purkide, kastide või teiste konteinerite arvu järgi 1–25 1 26–100 5 >100 10 12.2. Kahtlusaluse liha või linnuliha partiist võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 2. Selline juhuslikult valitud valimite hulk on vajalik, et tabelis 2 antud jääkide piirnormide ületamiste sageduse puhul partiis avastada etteantud tõenäosusega vähemalt üks jääkide piirnorme ületav proov. Tabel 2. Kahtlusaluse liha või linnuliha partiist võetavate valimite minimaalne arv Piirnorme ületava jääkide sisalduse esinemissagedus partiis Valimite minimaalne arv, mis on vajalik partiis piirnorme ületava jääkide sisalduse avastamiseks järgmise tõenäosusega: % 90% 95% 99% 90 1 – 2 80 – 2 3 70 2 3 4 60 3 4 5 50 4 5 7 40 5 6 9 35 6 7 11 30 7 9 13 25 9 11 17 20 11 14 21 15 15 19 29 10 22 29 44 5 45 59 90 1 231 299 459 0,5 460 598 919 0,1 2301 2995 4603 12.3. Alapunkti 12.2 tabeli 2 järgi võetud valimite puhul eeldatakse juhuslikku proovivõtmist ja lähtutakse järgmisest: 12.3.1. kui alapunkti 12.2 tabelis 2 näidatud valimite arv on rohkem kui 10% kogu partii ühikutest, võib võetud valimite arv olla väiksem ning tuleb arvutada järgmiselt: n=n0/(((1+(n0–1))/N), kus n – võetavate valimite minimaalne arv, n0 – alapunkti 12.2 tabelis 2 toodud valimite arv, N – valimi moodustamiseks võimeliste ühikute arv partiis; 12.3.2. kui võetakse ainult üks valim, on piirnormide ületamise avastamise tõenäosus lähedane piirnorme ületava jääkide sisalduse esinemissagedusele; 12.3.3. täpsete või teiste võimalike tõenäosuste või piirnormide ületamise teistsuguse esinemissageduse puhul saab võetavate proovide arvu leida järgmise valemi kohaselt: 1–p = (1–i)n , kus p – tõenäosus (väljendatud suhtena), i – piirnorme ületava jääkide sisalduse esinemissagedus partiis (väljendatud suhtena), n – proovide arv. 13. Lähteproovi valmistamine 13.1. Lihast ja linnulihast võetavate valimite kirjeldus ja laboratoorsete proovide minimaalne kogus on toodud tabelis 3. Igast valimist valmistatakse iseseisev lähteproov. Tabel 3. Lihast ja linnulihast võetavate valimite kirjeldus ja laboratoorsete proovide minimaalne kogus Toidugrupp Näited Valimi kirjeldus Laboratoorse proovi minimaalne kogus Loomne toidutoore ja töötlemata loomne toit 1. Imetajate liha Rasvlahustuvate jääkide sisalduse määramiseks võetakse proovid vastavalt selle tabeli punktile 2. 1.1. Suurimetajad, rümp või poolrümp, tavaliselt ≤10 kg Veised, lambad, sead Terve diafragma või osa sellest, millele vajadusel kaasneb kaelalihas 0,5 kg 1.2. Väikeimetajad, rümp Küülikud Terve rümp või tagaveerand 0,5 kg pärast naha ja luude eemaldamist 1.3. Liha või rümba osad (värske, külmutatud, jahutatud, pakendatud või muu taoline) Veerandrümbad, karbonaad, lihalõigud, abatükid Terve ühik või osa suuremast ühikust 0,5 kg pärast luude eemaldamist 1.4. Liha või rümba osad (plokina külmutatud) Veerandrümbad, raietükid Ristlõige külmutatud liha plokist või üksikud lihaosad terviku või portsjonitena 0,5 kg pärast luude eemaldamist 2. Imetajate rasv, kaasa arvatud rümbarasv Selle tabeli alapunktide 2.1–2.3 kohaselt võetud proove võib kasutada jääkide sisalduse määramiseks nii rasvas kui ka kogu tootes. 2.1. Suurimetajad tapa ajal, rümp või poolrümp, tavaliselt =>10 kg Veised, lambad, sead Neerude-, kõhu või nahaalune rasv ühelt loomalt 0,5 kg 2.2. Väikeimetajad tapa ajal, rümp või poolrümp, 10 kg Kõhu või nahaalune rasv ühelt või mitmelt loomalt 0,5 kg 2.3. Liha või rümba osad Jalad, karbonaad, lihalõigud Nähtav, ühikutelt eemaldatud rasv 0,5 kg või terviklikud ühikud või nende portsjonid, kui rasv pole eemaldatav 2 kg 2.4. Imetajate rasvkoe mass Proovivõtuvahendiga vähemalt kolmest kohast võetud ühikud 0,5 kg 3. Imetajate rupskid 3.1. Maks (värske, jahutatud või külmutatud) Terve maks või selle osa või mitme looma maksad 0,4 kg 3.2. Neer (värske, jahutatud või külmutatud) Üks või mõlemad neerud, ühelt või kahelt loomalt 0,2 kg 3.3. Süda (värske, jahutatud või külmutatud) Terve süda või suure südame puhul ainult vatsakeste osa või mitme looma südamed 0,4 kg 3.4. Teised rupskid (värske, jahutatud või külmutatud) Ühik või selle osa ühelt või mitmelt loomalt või ristlõige külmutatud plokist 0,5 kg 4. Linnuliha Rasvlahustuvate jääkide sisalduse määramiseks võetakse proovid vastavalt selle tabeli punktile 5. 4.1. Linnud, suuremõõtmeline rümp >2 kg Kalkunid, haned, kuked, kohikuked, pardid Reied, koivad ja muu tume liha 0,5 kg pärast naha ja luude eemaldamist 4.2. Linnud, keskmise suurusega rümp 500 g – 2 kg Kanad, pärlkanad, noorkanad Reied, koivad või muu tume liha vähemalt 3 linnult 0,5 kg pärast naha ja luude eemaldamist 4.3. Linnud, väike rümp 500g Vutid, kodutuvid Vähemalt 6 rümpa 0,2 kg lihaskudet 4.4. Lindude rümba osad, värsked, jahutatud, külmutatud, pakendatud jae- või hulgimüügiks Koivad, veerandrümp, rinnak ja tiivad Pakitud ühikud või individuaalsed ühikud 0,5 kg pärast naha ja luude eemaldamist 5. Linnurasv, kaasa arvatud rümbarasv Selle tabeli alapunktide 5.1 ja 5.2 kohaselt võetud proove võib kasutada jääkide sisalduse määramiseks nii rasvas kui ka kogu tootes. 5.1. Linnud tapa ajal, rümp või osa sellest Kanad, kalkunid Kõhurasva ühikud vähemalt 3 linnult 0,5 kg 5.2. Lindude liha või rümba osa Koivad, rinnalihas Nähtav, ühikutelt eemaldatud rasv 0,5 kg või terviklikud ühikud või nende portsjonid, kui rasv pole eemaldatav 2 kg 5.3. Lindude rasvkoe mass Proovivõtuvahendiga vähemalt kolmest kohast võetud ühikud 0,5 kg 6. Lindude rupskid 6.1. Söödavad rupskid, välja arvatud hane ja pardi rasvmaks ja sarnased kõrge väärtusega tooted Ühikud vähemalt kuuelt linnult või ristlõige plokist 0,2 kg 6.2. Hane ja pardi rasvmaks ja sarnased kõrge väärtusega tooted Ühelt linnult või plokist võetud ühik 0,05 kg Töödeldud loomne toit 7. Töödeldud loomne toit, sealhulgas: kuivatatud liha, loomse toidu derivaadid, töödeldud loomsed rasvad (kaasa arvatud sulatatud või ekstraheeritud rasv); ühest koostisosast koosnev pakendamiskeskkonnaga või ilma või vähese lisandiga (lõhna- ja maitseained ning vürtsid) toit, mis on tavaliselt eelnevalt pakitud ja valmis tarbimiseks edasise kuumutamisega või ilma; mitmest koostisosast koosnev toit; taimsete ja loomsete koostisosadega toit, kus loomsed koostisosad on ülekaalus 7.1. Imetajad või linnud, hakitud, kuumtöödeldud, konserveeritud, kuivatatud, sulatatud või muul viisil töödeldud toidud, kaasa arvatud mitme koostisosaga toidud Sink, vorst, hakkliha, kanapasteet Pakendatud ühikud või esinduslik ristlõige plokist või proovivõtuvahendiga võetud ühikud (kaasa arvatud mahlad, kui neid on) 0,5 kg või 2 kg, kui rasvasisaldus on 5% 13.2. Taimsest toidust, munadest ja piimatoodetest võetavate valimite kirjeldused ja laboratoorsete proovide minimaalsed kogused on toodud tabelites 4 ja 5. Valimid tuleb lähteproovi saamiseks hästi segada. Tabel 4. Taimsest toidust võetavate valimite kirjeldused ja laboratoorsete proovide minimaalsed kogused Toidugrupp Näited Valimi kirjeldus Laboratoorse proovi minimaalne kogus Taimne tooraine ja töötlemata taimne toit 1. Kõik värsked puuviljad, köögiviljad, kaasa arvatud kartul ja suhkrupeet ning välja arvatud rohelised maitsetaimed 1.1. Väikesemõõdulised värsked tooted, ühikud üldiselt 25 g Marjad, herned, oliivid Terved ühikud või pakendid või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 1 kg 1.2. Keskmiste mõõtudega värsked tooted, ühikud üldiselt 25–250 g Õunad, apelsinid Terved ühikud 1 kg (vähemalt 10 ühikut) 1.3. Suuremõõdulised värsked tooted, ühikud üldiselt >250 g Kapsad, kurgid, viinamarjad (kobaras) Terve ühik või terved ühikud 2 kg (vähemalt 5 ühikut) 2. Kaunviljad Kuivatatud oad ja herned 1 kg Teravili Riis, nisu 1 kg Pähklid Välja arvatud kookospähklid 1 kg Kookospähklid 5 ühikut Õliseemned Maapähklid 0,5 kg Jookide ja maiustuste jaoks kasutatavad seemned Kohvioad 0,5 kg 3. Rohelised maitsetaimed Värske petersell Terved ühikud 0,5 kg Teised värsked maitsetaimed 0,2 kg Vürtsid Kuivatatud Terved ühikud või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,1 kg Töödeldud taimne toit 4. Töödeldud taimne toit, sealhulgas: kuivatatud puuviljad, köögiviljad, rohelised maitsetaimed, humal, jahvatatud teraviljatooted; taimse toidu derivaadid; teed ja taimeteed, taimeõlid, mahlad, töödeldud oliivid, tsitrusmelass; ühest koostisosast koosnev pakendamiskeskkonnaga või ilma või väheste lisanditega (lõhna-, maitseained ja vürtsid) toit, mis on tavaliselt pakendatud ja valmis tarbimiseks edasise kuumutamisega või ilma; mitmest koostisosast koosnev taimne toit, kaasa arvatud loomsete koostisosadega toit, kus taimsed koostisosad on ülekaalus, pagaritooted ja teised kuumutatud teraviljatooted 4.1. Suure ühikumaksumusega toit1 Pakendid või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,1 kg 4.2. Väikese tihedusega tahked toidud Humal, tee, taimetee Pakendatud ühikud või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,2 kg 4.3. Teised tahked toidud Pagaritooted, jahu, kuivatatud puuviljad Pakendid või teised terviklikud ühikud või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,5 kg 4.4. Vedelad tooted Taimeõlid, mahlad Pakendatud ühikud või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,5 l või 0,5 kg Tabel 5. Munadest ja piimatoodetest võetavate valimite kirjeldus ja laboratoorsete proovide minimaalsed kogused Toidugrupp Näited Valimi kirjeldus Laboratoorse proovi minimaalne kogus Loomne toidutoore ja töötlemata loomne toit 1. Linnumunad 1.1. Munad, välja arvatud vutimunad ja muud taolised Terved munad 12 tervet kanamuna, 6 tervet hane- või pardimuna 1.2. Vutimunad ja muud taolised Terved munad 24 tervet muna 2. Piim Terviklikud ühikud või proovivõtuvahendiga võetud ühikud 0,5 l Töödeldud loomne toit 3. Töödeldud loomne toit, sealhulgas: lõss, kondenseeritud piim ja piimapulber; loomse toidu derivaadid, piimarasv, või, võirasv, koor, koorepulber, kaseiin; ühest koostisosast koosnev toit; jogurt, juust ja teised piimatooted; mitmest koostisosast koosnev toit; töödeldud piimatooted (kaasa arvatud taimsete koostisosadega toidud), kus loomsed koostisosad on ülekaalus (näiteks juustutooted ja -valmistised, maitsestatud jogurt, magustatud kondenspiim) 3.1. Piim, piimapulber2, kondenseeritud piim ja koor 3, piimajäätis, koor4, jogurt Pakendatud ühik või ühikud 0,5 l (vedel) või proovivõtuvahendiga võetud ühik või ühikud 0,5 kg (tahke) 3.2. Või ja võirasv Või, vadakuvõi, madala rasvasisaldusega võirasva sisaldavad võided, veevaba võirasv, veevaba piimarasv Tervik või osa pakendatud ühikust või ühikutest või proovivõtuvahendiga võetud ühik või ühikud 0,2 kg või 0,2 l 3.3. Juust, kaasa arvatud töödeldud juust Ühikud massiga 0,3 kg või rohkem Terve ühik või terved ühikud või proovivõtuvahendiga lõigatud ühik või ühikud 0,5 kg 0,3 kg Ühikud massiga 0,3 kg 3.4. Vedelad, külmutatud või kuivatatud munatooted Proovivõtuvahendiga aseptiliselt võetud ühikud 0,5 kg 14. Laboratoorse proovi valmistamine, pakendamine ja vedu 14.1. Kui lähteproovi kogus on suurem kui on vaja laboratoorseks prooviks, tuleb lähteproov esindusliku proovi saamiseks jagada väiksemateks osadeks. Selleks võib kasutada proovivõtuvahendit, veerandikeks jaotamist või mõnda teist proovi koguse vähendamise meetodit, kuid seejuures üldjuhul värsket taimset toitu või mune ei lõigata ega purustata. 14.2. Kui vaja, tuleb sellel proovivõtuetapil võtta ka laboratoorsed kordusproovid, tehes alapunktis 14.1 kirjeldatud toiminguid. 14.3. Laboratoorsete proovide minimaalsed kogused on toodud selle lisa tabelites 3–5. 14.4. Laboratoorne proov tuleb asetada puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, mis pakub kindlat kaitset proovi saastumise, kahjustumise või lekkimise vastu. Proovinõu tuleb pitseerida, märgistada ja varustada kaaskirjaga. Kui märgistamiseks kasutatakse triipkoodi, tuleb vastav teave võimaluse korral märkida ka tähtedega või numbritega. 14.5. Proovid tuleb laboratooriumile edastada nii kiiresti kui võimalik. Proovide veol tuleb vältida proovide riknemist. Värske toidu proove tuleb vedada jahedas ja külmutatud toidu proove külmutatult. Kui liha ja linnuliha proovid võivad enne laboratooriumisse jõudmist rikneda, tuleb nad enne vedu külmutada. 15. Analüütilise proovi valmistamine 15.1. Laboratoorsele proovile tuleb laboratooriumis omistada individuaalne tunnuskood, mis märgitakse koos vastuvõtukuupäeva ja proovi kogusega proovi kaaskirjale. 15.2. Laboratoorsest proovist tuleb eraldada analüütiline proov nii kiiresti kui võimalik. Kui jääkide sisaldus väljendatakse kogu uuritava proovi kohta, tuleb registreerida ka nende prooviosade kogus, mida analüüsimiseks ei kasutatud. Näiteks ei analüüsita luuviljaliste puuviljade kive, kuid jääkide arvutamisel arvestatakse ka nende massiosaga, ehkki need ei sisalda jääke. 16. Analüütilise proovikoguse valmistamine ja säilitamine 16.1. Esindusliku analüütilise proovikoguse eraldamiseks tuleb analüütilist proovi vajadusel peenestada ja segada. Analüütilise proovikoguse suurus sõltub analüüsimeetodist ja segamise tõhususest. 16.2. Peenestamis- ja segamismeetodid peavad olema kirjeldatud ega tohi mõjutada proovi jääkidesisaldust. 16.3. Kahjulike mõjude vältimiseks tuleb proove vajaduse korral ette valmistada eritingimustes, näiteks nullilähedasel temperatuuril. Kui sellele vaatamata ei õnnestu kahjulikke mõjusid vältida ja alternatiivseid toiminguid pole võimalik teha, võib analüütiline proovikogus koosneda tervetest ühikutest või neist eemaldatud osadest. Vähestest ühikutest või nende osadest koosnev analüütiline proovikogus ei ole tõenäoliselt uuritava proovi suhtes esinduslik ja sel juhul tuleb keskväärtuse mõõtemääramatuse näitamiseks analüüsida piisav hulk kordusproove. 16.4. Kui analüüsitavat proovikogust tuleb enne analüüsimist säilitada, ei tohi kasutatav meetod ja säilitusaeg mõjutada olemasolevate jääkide sisaldust. 16.5. Vajadusel valmistatakse kordus- või kinnitavate analüüside jaoks täiendavad analüütilised proovikogused. 17. Analüüsitulemuste hindamine 17.1. Analüüsitulemused peavad pärinema ühest partiist võetud ühest või mitmest laboratoorsest proovist, mis anti laboratooriumile üle heas seisukorras. 17.2. Analüüsitulemustele tuleb lisada rahvusvaheliselt tunnustatud viisil väljendatud kvaliteedikontrolli andmed. 17.3. Kui analüüsitu põhjal jääkide sisaldus proovis ületab kehtestatud piirnorme, tuleb partii nõuetekohasuse hindamisel kontrollida proovi märgistust ja päritolu ning analüüsitulemuste kinnitamiseks viia läbi laboratoorsest proovist või proovidest eraldatud analüütilise proovikoguse või proovikoguste täiendav analüüs. 1 Suure ühikumaksumusega toidust võib võtta väiksema koguse laboratoorset proovi ja see tuleb märkida proovivõtu protokolli. 2 Pakendamata piimapulbrist tuleb proov võtta aseptiliselt, lükates kuiva puuri ühtlase kiirusega läbi pulbri. 3 Pakendamata kondenspiima ja -koort tuleb enne proovivõtmist põhjalikult segada, et kaapida lahti seinte ja põhja külge jäänud materjal. Seejärel eemaldatakse 2 kuni 3 liitrit ja segatakse enne laboratoorse proovi võtmist uuesti. 4 Pakendamata koort tuleb enne proovivõtmist põhjalikult plun˛eriga segada, vältides vahu tekitamist ning vahukooreks ja võiks kloppimist. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 4

Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 5 PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID PLII, KAADMIUMI, ELAVHÕBEDA JA 3-MCPD SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit plii, kaadmiumi, elavhõbeda või 3-MCPD sisalduse määramiseks kohaldatakse nii pakendamata kui ka pakendatud toidu partii suhtes. 1.2. Proove tuleb võimalusel võtta kohas, kus toit siseneb toiduahelasse ja on identifitseeritav partiina. 1.3. Uuritava partii võib vajadusel jaotada osapartiideks. Iga osapartii peab olema identifitseeritav ja füüsiliselt eraldatud. 1.4. Igast uuritavast partiist või osapartiist võetakse eraldi lähteproov. 1.5. Proovivõtumeetodi valikul tuleb valida meetod, mis tagab lähteproovi esinduslikkuse. 1.6. Proovi võtmise ja ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovi saastumist ja kahjustumist, sest see võib mõjutada lähteproovi esinduslikkust või plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisaldust proovis või takistada nende määramist. 2. Valim 2.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest ja selle kohta koostatakse proovivõtu protokoll. 2.2. Valimid peavad olema ligikaudu ühesuguse massiga. Võetavate valimite minimaalne arv on järgmine: Partii netokogus, kg Valimite minimaalne arv 50 3 50–500 5 >500 10 2.3. Kui vedela toidu puhul võib eeldada, et uuritav partii on plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse osas homogeenne, võib prooviks võtta ühe valimi. Sel juhul on võetud valim lähteprooviks. Vedelat sojakastet ja toitu, mis sisaldab hüdrolüüsitud taimset valku, tuleb enne valimi võtmist korralikult loksutada või mõnel teisel viisil homogeniseerida. 2.4. Kui proove võetakse pakendatud toidust, on võetavate valimite ehk pakendite arv järgmine: Pakendite või ühikute arv partiis Valimite arv 1–25 1 26–100 ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut >100 ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut 3. Lähteproov ja laboratoorne proov 3.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui lähteprooviks on üks pakend, mille mass on väiksem kui 1 kg. 3.2. Laboratoorne proov eraldatakse homogeniseeritud lähteproovist. Laboratoorse proovi kogus peab olema piisav vähemalt kahe paralleelse analüüsi tegemiseks. 3.3. Lähteproov ja laboratoorne proov asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, et välistada proovi saastumine ja riknemine vedamise ajal. Samuti ei tohi toimuda jääkide adsorptsiooni proovinõu seinale, mis põhjustaks jääkide kadu uuritavas proovis. 3.4. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi ja laboratoorse proovi koostise muutusi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 4. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamine 4.1. Esindusliku ja homogeense laboratoorse proovi ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovimaterjali saastumist plii, kaadmiumi, elavhõbeda või 3-MCPD-ga. 4.2. Proovide ettevalmistamiseks kasutatakse Eesti või rahvusvahelistele standarditele vastavaid või samaväärseid meetodeid. Meetodite puhul tuleb arvestada järgmist: 4.2.1. kui kahepoolmelised molluskid, koorikloomad ja väikesed kalad on ette nähtud tarbimiseks tervetena, siis kuulub nende sisikond proovimaterjali hulka; 4.2.2. köögiviljade puhul analüüsitakse vaid söödavat osa või sellist osa, mille kohta on kehtestatud piirnorm. 5. Üldnõuded proovide analüüsimise meetodile plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse määramiseks toidus 5.1. Analüüside tegemiseks tuleb võimaluse korral kasutada meetodeid, mis vastavad Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 251 ja 252 sätestatule. 5.2. Analüüsimise käigus kasutatakse meetodi täpsust iseloomustavaid näitajaid käesoleva määruse lisa 1 alapunktides 13.2.1–13.2.6 kirjeldatud tähenduses. 6. Plii, kaadmiumi ja elavhõbeda määramise meetod Plii-, kaadmiumi- ja elavhõbedasisalduse määramiseks võib laboratoorium kasutada valideeritud meetodit, mille puhul on täidetud järgmised tingimused: Näitaja Väärtus või selgitus Rakendusala Vabariigi Valitsuse 12. jaanuari 2000. a määruses nr 14 «Toidus lubatud saasteainete loetelu ja piirnormide toidugruppide kaupa kehtestamine» nimetatud toidugrupp või -grupid Avastamispiir Mitte üle ühe kümnendiku kehtestatud piirnormist, välja arvatud plii analüüsimise meetod, kui pliile on kehtestatud piirnorm alla 0,1 mg/kg. Viimasel juhul on avastamispiiriks kuni üks viiendik kehtestatud piirnormist Määramispiir Mitte üle ühe viiendiku kehtestatud piirnormist, välja arvatud plii analüüsimise meetod, kui pliile on kehtestatud piirnorm alla 0,1 mg/kg. Viimasel juhul on määramispiiriks kuni kaks viiendikku kehtestatud piirnormist Kokkulangevus HORRATr1 või HORRATR 2-i väärtus väiksem kui 1,5 Saagis 80–120%, nagu on määratud laboratooriumidevaheliste võrdluskatsete alusel Spetsiifilisus Vaba maatriksi või spektraalinterferentsi tingitud mõjutustest 7. 3-MCPD määramise meetod 3-MCPD sisalduse määramiseks võib laboratoorium kasutada valideeritud meetodit, mille puhul on täidetud järgmised tingimused: Näitaja Väärtus Kontsentratsioon Tühikatse Väiksem kui avastamispiir Saagis 75–110% Kõik kontsentratsioonid Määramispiir 10 või vähem µg/kg kuivaine kohta Tühikatse suhteline standardhälve Väiksem kui 4 µg/kg Kordusmõõtmiste suhteline standardhälve erinevatel kontsentratsioonidel 4 µg/kg 6 µg/kg 7 µg/kg 8 µg/kg 15 µg/kg 20 µg/kg 30 µg/kg 40 µg/kg 50 µg/kg 100 µg/kg 8. Analüüsitulemuste tõesuse hindamine ja esitamine 8.1. Plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD analüüsitulemuste tõesuse hindamisel tuleb võimaluse korral kasutada sobivaid sertifitseeritud etalonaineid. 8.2. Analüüsi tulemus esitatakse samades ühikutes kui kehtestatud piirnorm.

Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 6 (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004. a määrusega nr 174) [ RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID DIOKSIINIDE, FURAANIDE JA DIOKSIINILAADSETE PCB-DE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit dioksiinide (PCDD/PCDF) ja dioksiinilaadsete PCB1-de sisalduse määramiseks kohaldatakse pakendatud ja pakendamata toidu partii suhtes. 1.2. Igast uuritavast partiist võetakse eraldi lähteproov. 1.3. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest need võivad mõjutada lähteproovi esinduslikkust või dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisaldust proovis ning takistada nende määramist. 1.4. Proovivõtumeetodiks tuleb valida meetod, mis tagab lähteproovi esinduslikkuse. 2. Terminid Lisas kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 2.1. Partii on kindlalt eristatav ja korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugused tunnused, nagu päritolu, sort, pakendi tüüp, pakendaja, saatja või märgistus. Kala ja kalatoodete puhul peab ka kalade suurus partiis olema ühesugune. 2.2. Osapartii on partiist eraldatud väiksem toidukogus, mille suhtes kohaldatakse proovivõtumeetodit. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja seda peab olema võimalik identifitseerida. 2.3. Valim on partii või osapartii ühest kohast võetud proovikogus. 2.4. Lähteproov on partiist või osapartiist võetud valimite kogum. 2.5. Laboratoorne proov on lähteproovist eraldatud esinduslik kogus või osa, mis on laboratooriumile üle antud. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.2. Kui vedela toidu, näiteks piim ja õlid, puhul võib eeldada, et uuritav partii on dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse suhtes homogeenne, siis piisab kolmest valimist. Sel juhul on võetud valimid ka lähteprooviks. 3.3. Pakendatud või pakendamata kanamunade partii puhul on valimi suuruseks 12 kanamuna. 3.4. Muust pakendamata toidust võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite minimaalne arv Partii netokogus, kg Valimite minimaalne arv 50 3 50–500 5 >500 10 3.5. Valimi mass sõltub partiis olevate osakeste suurusest, kusjuures võetavate valimite massid peavad olema ligikaudu võrdsed. Ühe valimi mass peab olema vähemalt 100 g. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.6. Pakendatud toidust võetavate valimite ehk pakendite arv on toodud tabelis 2. Tabel 2. Pakendatud toidust võetavate valimite arv Pakendite või ühikute arv partiis Valimite arv 1–25 1 26–100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut >100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut 4. Lähteproov ja laboratoorne proov 4.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui see ei ole otstarbekas, näiteks kui lähteprooviks on üks pakend. 4.2. Homogeniseeritud lähteproovist eraldatakse laboratoorne proov, mille kogusest peab piisama vähemalt kahe paralleelse analüüsi tegemiseks. 4.3. Lähteproov ja laboratoorne proov asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, et vältida proovi saastumist ja riknemist proovi vedamise või säilitamise ajal. Samuti ei tohi toimuda analüüsitavate jääkide adsorptsiooni proovinõu seintele, sest see võib põhjustada jääkide kadu uuritavates proovides. 4.4. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi ja laboratoorse proovi koostise muutusi proovi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Kasutusala 5.1. Proovide analüüsimise meetodit kohaldatakse järelevalve käigus toidust võetud proovide dioksiinilaadsete PCB-de ja dioksiinide ehk polükloreeritud dibenso-p-dioksiinide (PCDD) ja polükloreeritud dibensofuraanide (PCDF) sisalduse määramise suhtes. 5.2. Dioksiinide esinemist toidus on võimalik kontrollida viisil, mis hõlmab nii sõel- kui ka kinnitusmeetodit. Sõelmeetodiga valitakse need proovid, milles PCB-de ja dioksiinilaadsete PCB-de sisaldus on vähem kui 30–40% all- või ülalpool huvipakkuvat kontsentratsiooni. Dioksiinide täpne sisaldus sellistes proovides määratakse kinnitusmeetodiga. 5.3. Sõelmeetodeid kasutatakse dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse tuvastamiseks huvipakkuval kontsentratsioonil. Neid suure jõudlusega meetodeid kasutatakse suuremast hulgast proovidest potentsiaalselt positiivsete proovide väljavalimiseks. Need meetodid on välja töötatud selliselt, et välistatakse valenegatiivsed tulemused. 5.4. Kinnitusmeetodid annavad täielikku või lisateavet dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de üheseks identifitseerimiseks huvipakkuval kontsentratsioonil. 6. Põhimõte 6.1. Keskkonnaproovid ja bioloogilised proovid, sealhulgas toiduproovid, sisaldavad üldjuhul keerukaid erinevate dioksiinianaloogide segusid. Riskihindamise lihtsustamiseks on välja töötatud toksilisuse ekvivalentfaktori (TEF1) mõiste. TEF-ide kaudu väljendatakse 2,3,7,8-TCDD-de toksilisuse ekvivalentides (TEQ) selliste segude kontsentratsioone, mis sisaldavad 2,3,7,8-asendatud PCDD-de ja PCDF-ide ning viimasel ajal ka teatud m -, p- ja mono-ortokloreeritud PCB-de ühendeid, millel on dioksiiniga samaväärne aktiivsus. 6.2. Üksikute ainete kontsentratsioonid proovis korrutatakse vastava TEF-iga ja liidetakse seejärel kokku, et saada TEQ-des väljendatud dioksiinilaadsete ühendite üldkontsentratsioon. 6.3. Ülemtõkke põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus määramispiiri väärtusele. Alamtõkke põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus nullile. Vaheväärtuse põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus poolele määramispiiri väärtusele. 7. Kvaliteedinõuded proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel 7.1. Proovide võtmise, analüüsimiseks ettevalmistamise ja analüüsimise käigus rakendatakse abinõusid, mis aitavad vältida proovide ristsaastumist. 7.2. Proove säilitatakse ja veetakse klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes. Proovinõudelt eemaldatakse paberitolmu jäägid. Klaasnõusid loputatakse eelnevalt dioksiinide sisalduse suhtes kontrollitud lahustega. 7.3. Proovide säilitamine ja vedu korraldatakse nii, et säilib toiduproovi terviklikkus. 7.4. Vajaduse korral laboratoorne proov jahvatatakse ja segatakse meetodil, mis tagab homogeense proovi saamise. Näiteks peenestatakse proov selliselt, et prooviosakesed läbivad 1 mm avadega sõela. Kui proovi niiskusesisaldus on suur, tuleb proov enne jahvatamist kuivatada. 7.5. Enne uuritavate proovide analüüsimist tehakse tühikatse, mille puhul rakendatakse täielikku analüüsikäiku ilma uuritava proovita. 7.6. Uuritava proovi mass peab olema piisav, et tagada tundlikkusele esitatavate nõuete täitmine. 7.7. Uuritavate proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel võib kasutada erinevaid rahvusvaheliselt tunnustatud viisil valideeritud meetodeid. 8. Nõuded laboratooriumile 8.1. Laboratoorium peab näitama meetodi suutlikkust huvipakkuvatel kontsentratsioonidel, näiteks 0,5-, 1- ja 2-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil. 8.2. Aktsepteeritavate variatsioonikoefitsientide tagamiseks huvipakkuval kontsentratsioonil peab kinnitusmeetodi määramispiir olema ligikaudu 1/5 huvipakkuvast kontsentratsioonist. 8.3. Sisemise kvaliteeditagamise meetmena rakendatakse regulaarselt tühikatse ja erinevatel kontsentratsioonidel rikastatud proovide või kontrollproovide analüüsimist, kusjuures viimasel juhul tuleb võimaluse korral kasutada sertifitseeritud etalonaineid. 8.4. Edukas osalemine laboratooriumidevahelistes uuringutes on parim viis tõendada laboratooriumi pädevust spetsiifiliste analüüside tegemiseks. Kuid edukas osalemine näiteks pinnase- või reoveeanalüüside laboratooriumidevahelistes uuringutes ei pruugi siiski tõendada laboratooriumi pädevust toiduproovide analüüsimiseks, sest nende proovide saastetase on madalam. Seetõttu peab laboratoorium pidevalt osalema laboratooriumidevahelistes uuringutes, mida korraldatakse dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks asjakohastes toidumaatriksites. 9. Nõuded dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetodile 9.1. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema suure tundlikkuse (sensitivity) ja madala avastamispiiriga (limits of detection). PCDD ja PCDF-i puhul peavad avastatavad kogused nimetatud ühendite äärmiselt suure toksilisuse tõttu olema pikogrammides TEQ (10–12 g). Kuna teadaolevalt on PCB-de sisaldus kõrgem kui PCDD-de ja PCDF-ide sisaldus, piisab enamiku PCB-de analoogide puhul nanogrammidest (10 –9 g). Toksilisemate PCB-de, sealjuures eriti m- ja p -asendatud analoogide puhul, tuleb saavutada PCDD ja PCDF-iga sama tundlikkus. 9.2. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema kõrge selektiivsuse (selectivity) ja spetsiifilisusega (specificity). PCDD-sid ja PCDF-e ja dioksiinilaadseid PCB-sid peab olema võimalik eristada teistest kaasaekstraheeruvatest segavatest ühenditest, mille sisaldus võib analüüsitavate ühendite sisaldusega võrreldes olla mitmekordne. Gaaskromatograafia ja mass-spektromeetria (GC/MS) puhul peab olema võimalik eristada analooge, nagu näiteks toksilisi analooge ja teisi analooge. Toksiliste analoogide hulka arvatakse näiteks seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDD-d ja PCDF-id ning samuti dioksiinilaadsed PCB-d. Biotestidega peab olema võimalik kindlaks määrata TEQ-i väärtusi valikuliselt PCDD-de, PCDF-ide ja dioksiinilaadsete PCB-de summana. 9.3. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema suure mõõtetäpsusega (accuracy), et tagada analüüsitulemuste ja nende alusel saadud TEQ-i väärtuse usaldusväärsus. Määramine peab andma pädeva hinnangu proovis esineva aine tegeliku sisalduse kohta. Mõõtetäpsus on mõõtmise tulemuse ja mõõtmise tegeliku või talle omistatud väärtuse lähedusaste. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse ( trueness) ja kordustäpsusena (precision ). Tõesus on sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud keskväärtuse ja selle aine sertifitseeritud väärtuse erinevus väljendatuna protsentides. Kordustäpsus arvutatakse tavaliselt standardhälbena, mis hõlmab analüüsitulemuste korduvust ja korratavust ning näitab analüüsitulemuste lähedusastet varem määratud tingimustel korduvate katsete tegemisel. 9.4. Sõelmeetoditena võib kasutada bioteste ja GC/MS meetodeid. Kinnitusmeetoditeks on kõrglahutuvusega gaaskromatograafia ja mass-spektromeetria (HRGC/HRMS). TEQ-i üldväärtuse leidmiseks peavad sõel- ja kinnitusmeetodite puhul olema täidetud tabelis 3 toodud suutlikkusnäitajad. Tabel 3. Sõel- ja kinnitusmeetodite suutlikkusnäitajad Suutlikkusnäitaja Sõelmeetod Kinnitusmeetod Valenegatiivsete määr 1% Tõesus –20% kuni +20% CV 30% 15% 10. Erinõuded sõel- või kinnitusmeetodina kasutatavatele GC/MS meetoditele 10.1 Sõel- või kinnitusmeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13 C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/F-ide sisestandardeid ja juhul, kui tuleb määrata dioksiinilaadseid PCB-sid, tuleb lisada 13C-märgistatud PCB-de sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktakloreeritud PCDD/F-i homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog. Sama põhimõte kehtib ka dioksiinilaadsete PCB-de määramisel, kus iga dioksiinilaadse PCB homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog. Alternatiivse võimalusena võib lisada vähemalt ühe analoogi igast mass-spektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsioonist, mida kasutatakse PCDD/F-ide ja dioksiinilaadsete PCB-de kontrolliks. Meetodite, eriti kinnitusmeetodite puhul eelistatakse kasutada kõiki 17 13 C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/F-ide sisestandardeid ja dioksiinilaadsete PCB-de määramiseks kõiki 12 13C-märgistatud dioksiinilaadsete PCB-de sisestandardeid. Suhtelised kalibreerimistegurid tuleb asjakohaseid kalibreerimislahuseid kasutades määrata ka sellistele analoogidele, mille puhul ei lisata 13C-märgistatud analoogi. 10.2. Taimse ja loomse toidu puhul, mille rasvasisaldus on väiksem kui 10%, on sisestandardi lisamine enne ekstraheerimist kohustuslik. Kui loomse toidu rasvasisaldus on suurem kui 10%, võib sisestandardeid lisada enne või pärast ekstraheerimist. Ekstraheerimise efektiivsus tuleb valideerida sobival viisil sõltuvalt sellest, millisel analüüsietapil sisestandardit lisatakse ja kas analüüsitulemused arvutatakse toote või rasva kohta. 10.3. Enne GC/MS analüüsi tuleb lisada 1 või 2 surrogaatsaagist. 10.4. Vajalik on saagist kontrollida. Kinnitusmeetodite puhul peavad üksikute sisestandardite saagised olema 60–120% piires. Üksikute analoogide, eriti hepta- ja oktakloreeritud dibensodioksiinide ja dibensofuraanide kõrgemad või madalamad saagised on aktsepteeritavad üksnes tingimusel, et nende osa kogu TEQ-i väärtusest (ainult PCDD/F alusel) ei ületa 10%. Sõelmeetodite puhul peavad saagised olema 30–140% piires. 10.5. Dioksiinid tuleb eraldada segavatest kloreeritud ühenditest, näiteks PCB-st ja kloreeritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga. Meetodi valikul soovitatakse eelistada florisil-, alumiiniumoksiid- või süsinikkolonne. 10.6. Isomeeride gaaskromatograafiline lahutatavus peab olema küllaldane, kusjuures 1,2,3,4,7,8-HxCDF ja 1,2,3,6,7,8-HxCDF piikidest võib kokku langeda 25%. 10.7. Analüüsimiseks kasutatakse EPA-meetodi 1613 versiooni B « Tetra-through octa-clorinated dioxins and furans by isotope dilution HRGC/HRMS »2 või muud samaväärsete suutlikkusnäitajatega meetodit. 10.8. Toitude puhul, mille dioksiinide sisaldus on ligikaudu 1 pg WHO-TEQ/g rasva kohta (ainult PCDD/PCDF alusel), ei tohi ülem- ja alamtõkke vahe ületada 20%. Sama nõuet kohaldatakse ka vähese rasvasisaldusega toidu puhul, kui eeldatav sisaldus on 1 pg WHO-TEQ/g tootes. Madalamate dioksiinisisalduste puhul, näiteks 0,5 pg WHO-TEQ/g tootes, võib ülem- ja alamtõkke vahe olla 25–40% piires. 11. Sõelmeetodid 11.1. Sõelmeetodeid võib kasutada sõelumiseks või kvantitatiivseks analüüsimiseks. 11.2. Sõelumise eesmärgil kasutatava analüüsimeetodi puhul võrreldakse uuritava proovi ja huvipakkuva kontsentratsiooniga kontrollproovi analüüsimisel saadud tulemusi. Kui teatud prooviga saadud tulemus vastab kontrollprooviga võrreldes väiksemale sisaldusele, loetakse see proov negatiivseks, suuremale sisaldusele vastava proovi puhul loetakse proov positiivseks. Analüüsimisel tuleb lähtuda järgmistest nõuetest: 11.2.1. iga katseseeria puhul tuleb kasutada nii tühi- kui ka kontrollproovi, mis ekstraheeritakse ja analüüsitakse samal ajal ja samadel tingimustel. Kontrollproovi näit peab olema selgelt eristatav tühikatse näidust; 11.2.2. huvipakkuval kontsentratsioonil meetodi nõuetekohase toimimise näitamiseks tuleb lisaks eelnimetatule kasutada 0,5- ja 2-kordsele huvipakkuvale kontsentratsioonile vastavaid kontrollproove; 11.2.3. teisi maatrikseid analüüsides tuleb näidata kontrollproovide sobivust, võttes eelistatult juurde proove, mille TEQ-väärtuseks on HRGC/HRMS abil määratud kontrollproovi väärtusele lähedane väärtus, või lisamisega tühikatset; 11.2.4. biotestide puhul ei ole võimalik kasutada sisestandardeid, mistõttu on väga tähtis ühe katseseeria standardhälbe kohta andmete saamiseks teha korduskatsed, kusjuures variatsioonikoefitsient peab olema alla 30%; 11.2.5. biotestide puhul tuleb kindlaks määrata sihtühendid, võimalikud segavad mõjurid ja maksimaalsed lubatud sisaldused. 11.3. Kvantitatiivne analüüsimeetod eeldab standardlahjenduste seeriaid, kahe- või kolmekordset puhastamist ning mõõtmise, tühikatse ja saagise kontrolli. Tulemuse võib väljendada TEQ-i väärtusena, eeldades, et signaali andvad ühendid vastavad TEQ-i põhimõttele. Kalibreerimiskõvera saamiseks kasutatakse TCDD-d või dioksiini-furaani standardsegu ja selle põhjal arvutatakse TEQ-i väärtus ekstraktis ning seejärel proovis. Kasutatud lahustite ja kemikaalide lisandite mõju arvestamiseks parandatakse analüüsitulemust saagisega. Saagis arvutatakse sisalduse poolest ligikaudu kõnealust taset esindava kvaliteedikontrollproovi TEQ-väärtuse põhjal. Seejuures võib osa ilmsest saagisekaost tuleneda maatriksi mõjust või biotestide TEF-i väärtuste ja WHO TEF-i väärtuste erinevusest. 12. Nõuded sõelmeetoditele 12.1. Sõelmeetoditena võib kasutada GC/MS meetodeid ja bioteste. GC/MS meetodite erinõuded on kirjeldatud alapunktides 10.1–10.8, rakupõhiste biotestide nõuded alapunktides 13.1–13.7 ja biotestide erinõuded alapunktides 14.1–14.5. 12.2. Vajalikud on andmed valepositiivsete ja valenegatiivsete proovide arvu kohta suure hulga proovide korral ülal- ja allpool maksimaalset sisaldust või otsustuspiiri võrreldes TEQ-väärtusega, mis määrati kinnitusmeetodiga. Tegelik valenegatiivsete tulemuste määr peab olema alla 1%. Valepositiivsete tulemuste määr peab olema piisavalt madal, et sõelmeetodi kasutamine oleks eeliseks. 12.3. Positiivsed tulemused tuleb alati kinnitusmeetodiga üle kontrollida. Võimaluse korral tuleb suure TEQ-väärtusega proovid, mida on ligikaudu 2–10% negatiivsete proovide arvust, kinnitada HRGC/HRMS-ga. Andmed biotesti ja HRGC/HRMS tulemuste kokkulangevuse kohta peavad olema kättesaadavad. 13. Rakupõhise biotesti erinõuded 13.1. Biotesti tegemiseks on vajalik TCDD või dioksiini ja furaani segu standardkontsentratsioonide rida, mis annab täieliku kalibreerimiskõvera, mille puhul R2 > 0,95. Sõelumise eesmärgil võib madala sisaldusega proovide puhul kasutada sobivat madalale sisaldusele laiendatud kalibreerimiskõverat. 13.2. Kindla ajavahemiku järel biotesti tulemuste kontrolliks tuleb kasutada kvaliteedikontrolli kaardile märgitud TCDD standardkontsentratsiooni, mis on ligikaudu 3-kordne määramispiir. Alternatiivseks võimaluseks on standardprooviga TCDD kalibreerimiskõvera suhtes saadud tulemus, sest rakkude reaktsioon võib sõltuda paljudest teguritest. 13.3. Kõigi etalonainete kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid. 13.4. Eelkõige tuleb kvantitatiivsete arvutuste tegemiseks kasutada lahjendusi kalibreerimiskõvera lineaarse osa piires. Kalibreerimiskõvera lineaarsest osast välja jäävad proovid tuleb lahjendada ja uuesti analüüsida. Seetõttu on soovitatav analüüsida korraga vähemalt kolme lahjendust. 13.5. Standardh��lve ei tohi ületada 15% proovi ühe lahjenduse kolmekordsel määramisel ja 30% kolmel iseseisval määramisel. 13.6. Avastamispiiriks võib seada tühikatse või fooninäidu 3-kordse standardhälbe. Alternatiivse võimalusena võib kasutada foonist tugevamat reaktsiooni. Sealjuures on induktsioonifaktoriks lahusti tühikatse 5-kordne tase, mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt. 13.7. Määramispiiriks võib seada lahustiga seotud tühikatse või fooninäidu 5- kuni 6-kordse standardhälbe või kasutada foonist tugevamat reaktsiooni. Sealjuures on induktsioonifaktoriks lahusti tühikatse 10-kordne tase, mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt. 14. Komplekteeritud biotesti erinõuded3 14.1. Komplekteeritud biotesti kasutamisel tuleb järgida valmistaja juhtnööre proovide ettevalmistamise ja analüüsimise kohta. 14.2. Testikomplekti ei tohi pärast kasutusaja lõppu kasutada. 14.3. Testikomplekte tuleb säilitada ja kasutada kindlaksmääratud temperatuuril. 14.4. Immunoanalüüsi avastamispiir on tühikatse 10 kordusanalüüsi 3-kordne standardhälve, mis jagatakse lineaarse regressiooni võrrandi tõusunurgaga. 14.5. Laboritestides tuleb võimaluse korral kasutada etalonaineid, et vastavus standardile oleks vastuvõetavates piirides. 15. Analüüsitulemuste esitamine 15.1. Katseprotokoll peab sisaldama võimalikult palju andmeid kasutatud analüüsimeetodi ja analüüsimise käigu kohta, et võimaldada hilisemat analüüsitulemuste interpreteerimist. Analüüsitulemused peavad sõltuvalt analüüsimeetodist hõlmama võimalikult palju üksikute PCDD/F- ja PCB-analoogide sisaldusi. Analüüsitulemused esitatakse alam- ja ülemtõkke või vaheväärtuste põhimõttel. 15.2. Katseprotokolli tuleb märkida ka proovide rasvasisaldus ja nimetada rasva ekstraheerimiseks kasutatud meetod. 15.3. Üksikute sisestandardite saagised esitatakse juhul, kui need jäävad alapunktides 10.4 ja 10.8 nimetatud ulatusest välja ja ületavad piirnormi. Muudel juhtudel esitatakse need taotluse korral. ____________ 1 Terviseriski hindamisel kasutatavad WHO TEF-id on järgmised: Analoogid TEF-i väärtus Analoogid TEF-i väärtus Dibenso-p-dioksiinid (PCDD-d) Dioksiinilaadsed PCB-d; m-, p- ja mono-ortoasendatud PCB-d 2,3,7,8-TCDD 1 PCB 77 0,0001 1,2,3,7,8-PeCDD 1 PCB 81 0,0001 1,2,3,4,7,8-HxCDD 0,1 PCB 126 0,1 1,2,3,6,7,8-HxCDD 0,1 PCB 169 0,01 1,2,3,7,8,9-HxCDD 0,1 1,2,3,4,6,7,8-HpCDD 0,01 OCDD 0,0001 Dibensofuraanid (PCDF-id) Mono-ortoasendatud PCB-d 2,3,7,8-TCDF 0,1 PCB 105 0,0001 1,2,3,7,8-PeCDF 0,05 PCB 114 0,0005 2,3,4,7,8-PeCDF 0,5 PCB 118 0,0001 1,2,3,4,7,8-HxCDF 0,1 PCB 123 0,0001 1,2,3,6,7,8-HxCDF 0,1 PCB 156 0,0005 1,2,3,7,8,9-HxCDF 0,1 PCB 157 0,0005 1,2,3,4,6,7,8-HpCDF 0,01 PCB 167 0,00001 1,2,3,4,7,8,9-HpCDF 0,01 PCB 189 0,0001 OCDF 0,0001 T- tetra; Pe- penta; Hx- heksa; Hp- hepta; O- okta; CDD- klorodibensodioksiin; CDF- klorodibensofuraan; CB- klorobifenüül 2 Meetodi kohta annab teavet Põllumajandusministeerium. 3 Seni ei ole tõendatud, et müügil olevad komplekteeritud biotestid on toiduproovide dioksiinide sisalduse kontrollimiseks piisavalt usaldusväärsed ja tundlikud. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 7 (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004. a määrusega nr 174) [RT I 2004, 42, 287 – jõust. 15.05.2004] PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID PATULIINISISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit patuliinisisalduse määramiseks kohaldatakse pakendatud või pakendamata toidu partii suhtes. 1.2. Patuliinisisalduse määramiseks võetakse eraldi lähteproov igast uuritavast partiist või osapartiist. 1.3. Lähteproov peab olema uuritava partii suhtes esinduslik. 1.4. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest need võivad mõjutada lähteproovi esinduslikkust või patuliinisisaldust proovis ning takistada selle määramist. 1.5. Proovid asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, mis kaitseb proovi saastumise ja kahjustumise eest. 1.6. Patuliinisisalduse kohta kehtestatud piirnormidele vastavust kontrollitakse laboratoorsetes proovides määratud sisalduste põhjal. 2. Terminid Lisas kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 2.1. Partii on kindlalt eristatav ja korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugused tunnused, nagu päritolu, sort, pakendi tüüp, pakendaja, saatja või märgistus. 2.2. Osapartii on partiist eraldatud väiksem toidukogus, mille suhtes kohaldatakse proovivõtumeetodit. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja teda peab olema võimalik identifitseerida. 2.3. Valim on partii või osapartii ühest kohast võetud proovikogus. 2.4. Lähteproov on partiist või osapartiist võetud valimite kogum. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.2. Võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite minimaalne arv Partii netokogus, kg Valimite minimaalne arv 50 3 50–500 5 >500 10 3.3. Vedela toidu puhul tuleb partii homogeensuse saavutamiseks seda vahetult enne proovi võtmist käsitsi või mehaaniliselt segada. Eeldatakse, et pärast segamist on uuritav partii patuliinisisalduse suhtes homogeenne ning sel juhul piisab 3 valimist. Nendest valimitest moodustatakse lähteproov. 3.4. Võetavate valimite massid peavad olema ligikaudu võrdsed. Ühe valimi mass peab olema vähemalt 100 g. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.5. Pakendatud toidust võetavate valimite ehk pakendite arv on toodud tabelis 2. Tabel 2. Pakendatud toidust võetavate valimite arv Pakendite või ühikute arv partiis Valimite arv 1–25 1 26–100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut >100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut 4. Lähteproov 4.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui see ei ole otstarbekas, näiteks kui lähteprooviks on üks pakend. 4.2. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi koostise muutusi proovi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamine 5.1. Teatud toidus võib patuliin jaotuda ebaühtlaselt, seetõttu tuleb sellisest toidust võetud proove homogeniseerida ja analüüsimiseks ette valmistada äärmiselt hoolikalt. 5.2. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel tuleb kasutada kogu laboratooriumile üleantud proovi. 5.3. Lähteproovi jahvatamiseks ja segamiseks võib vajaduse korral kasutada meetodit, mis tagab homogeense proovi saamise. 6. Nõuded proovide analüüsimise meetodile 6.1. Analüüside tegemiseks tuleb kasutada meetodit, mis vastab Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 25 1 ja 25 2 sätestatud nõuetele. 6.2. Üldjuhul kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks korduvuse ja korratavuse näitajaid. Nimetatud näitajaid kasutatakse määruse lisa 1 alapunktides 13.2.1–13.2.6 kirjeldatud tähenduses. 6.3. Kui patuliinisisalduse määramiseks toidus ei ole õigusaktiga ette nähtud erimeetodit, võib laboratoorium valida meetodi, mille puhul on täidetud tabelis 3 toodud suutlikkusnäitajad. Tabel 3. Meetodite suutlikkusnäitajad Kontsentratsioon, Patuliin µg/kg RSDr , (%) RSDR 1 , (%) Saagis, (%) 20 ≤30 ≤40 50–120 20–50 ≤20 ≤30 70–105 >50 ≤15 ≤25 75–105 Meetodi puhul ei määrata kindlaks avastamispiire, selle asemel kasutatakse analüüsitulemuste korduvuse ja korratavuse väärtusi uuritavatel kontsentratsioonidel 7. Analüüsitulemuste esitamine 7.1. Analüüsitulemus esitatakse saagisega parandatult või parandamata, märkides nii esitamise viisi kui ka saagise väärtuse. 7.2. Piirnormile vastavuse kontrollimiseks kasutatakse saagisega parandatud analüüsitulemust. 7.3. Analüüsitulemus tuleb esitada järgmisel kujul: x ± U, kus x on analüüsitulemus ja U mõõtemääramatus ( measurement uncertainty). ________________ 1 RSDR arvutatakse Horwitzi võrrandi järgi: RSDR = 2( 1–0,5logC), kus C on kontsentratsiooni aste, näiteks 1 = 100 g/100 g või 0,001 = 1000 mg/kg. Enamiku meetodite puhul sõltub selle võrrandi järgi arvutatud täpsus kontsentratsioonist, kuid on sõltumatu analüüdist ja maatriksist. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Proovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 8 (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 1. novembri 2004. a määrusega nr 322) [RT I 2004, 74, 519 – jõust. 7.11.2004] PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID TINASISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUKONSERVIDES I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit tinasisalduse määramiseks kohaldatakse toidukonservide partii suhtes. 1.2. Igast uuritavast partiist võetakse eraldi lähteproov. 1.3. Proovivõtumeetodiks tuleb valida meetod, mis tagab lähteproovi esinduslikkuse. 1.4. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest need võivad takistada tinasisalduse määramist proovis või mõjutada lähteproovi esinduslikkust. 1.5. Tinasisalduse vastavust Euroopa Komisjoni määrusega 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormidele kontrollitakse laboratoorsetes proovides määratud sisalduste põhjal. 1.6. Võimaluse korral tuleb vastuproov võtta homogeniseeritud lähteproovist. 2. Terminid Lisas kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 2.1. Partii on kindlalt eristatav ja korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugused tunnused, nagu päritolu, sort, pakendi tüüp, pakendaja, saatja või märgistus. 2.2. Osapartii on partiist eraldatud väiksem toidukogus, mille suhtes proovivõtumeetodit kohaldatakse. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja seda peab olema võimalik identifitseerida. 2.3. Valim on partii või osapartii ühest kohast võetud proovikogus. 2.4. Lähteproov on partiist või osapartiist võetud valimite kogum. 2.5. Laboratoorne proov on laboratooriumis analüüsimiseks ettenähtud proov. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtu protokolli. 3.2. Toidukonservide partiist võetavate valimite ehk konservide minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite ehk konservide minimaalne arv Konservide arv partiis või osapartiis Konservide minimaalne arv 1–25 1 26–100 2 >100 5 3.3. Konservidest lähteproovi valmistamiseks võetavad proovikogused peavad olema ühesuuruse massiga. 3.4. Kuigi tina piirnorm kehtib iga uuritava konservi kohta, võib praktilistest kaalutlustest lähtudes kasutada analüüsimiseks lähteproovi. Juhul, kui lähteproovi tinasisaldus on allpool piirnormi, kuid piirnormi lähedal ja üksikute konservide puhul kahtlustatakse piirnormi ületamist, võib teha lisaanalüüsi. 4. Lähteproov ja laboratoorne proov 4.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel. Lähteproov homogeniseeritakse laboratooriumis. 4.2. Lähteproov ja laboratoorne proov asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, et vältida proovi saastumist ja riknemist proovi vedamise või säilitamise ajal. 4.3. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi ja laboratoorse proovi koostise muutusi proovi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamine 5.1. Esindusliku ja homogeense laboratoorse proovi ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovimaterjali saastumist tinaga. 5.2. Võimaluse korral peavad proovimaterjaliga kokkupuutuvad seadmed olema inertsest materjalist, näiteks polüpropüleenist, PTFE-st või muust sellisest plastikust. Saastumisriski vähendamiseks tuleb neid happega puhastada. Lõikepinnad võivad olla kõrgväärtuslikust roostevabast terasest. 5.3. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel tuleb kasutada kogu laboratooriumile üleantud proovi. Vaid hoolikalt homogeniseeritud proovide puhul on tagatud analüüsitulemuste korratavus. 5.4. Proovide ettevalmistamisel tuleb hoolikalt jälgida, et kogu proovis olev tina jõuaks analüüsimiseks ettenähtud lahusesse. Proovi lahustamise käigus ei tohi tekkida ega eralduda hüdrolüüsitud Sn(IV) ühendeid, nagu SnO2, Sn(OH)4 ja SnO2xH2 O. Ettevalmistatud proove säilitatakse HCl lahuses (5 mol/l). Kuna SnCl 4 on kergelt lenduv ühend, ei tohi proove keeta. 5.5. Standardis EVS-EN 13804:2002 kirjeldatakse proovide ettevalmistamiseks sobivaid meetodeid, kuid kasutada võib ka teisi samaväärseid meetodeid. 5.6. Lähteproovi segamiseks ja vajaduse korral jahvatamiseks tuleb kasutada meetodit, mis tagab homogeense proovi saamise. 6. Nõuded toidukonservides tinasisalduse määramiseks kasutatavale proovide analüüsimise meetodile 6.1. Analüüside tegemiseks tuleb võimaluse korral kasutada meetodit, mis vastab Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» (RT I 1999, 84, 767; 2003, 12, 60) punktides 251 ja 25 2 sätestatud nõuetele. 6.2. Üldjuhul kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks korduvuse ja korratavuse näitajaid, mida kasutatakse määruse lisa 1 alapunktides 13.2.1–13.2.6 kirjeldatud tähenduses. 6.3. Lisaks alapunktis 6.2 nimetatud näitajatele kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks HORRATr ja HORRATR väärtusi ning laiendmääramatust (U, expanded measurement uncertainty), mille puhul lähtutakse järgnevast: 6.3.1.

6.3.2. 6.3.3. kui laiendmääramatuse puhul on katteteguri väärtus 2, on saadud analüüsitulemuse usaldatavus ligikaudu 95%. 6.4. Kui tinasisalduse määramiseks toidukonservides ei ole Euroopa Liidu õigusaktiga ette nähtud erimeetodit, võib laboratoorium valida valideeritud meetodi, mille puhul on täidetud tabelis 2 toodud suutlikkusnäitajad. Tabel 2. Meetodite suutlikkusnäitajad Suutlikkusnäitaja Väärtus või selgitus Rakendusala Euroopa Komisjoni määruses 242/2004/EÜ, millega muudeti määrust 466/2001/EÜ osas, mis käsitleb anorgaaniliste ühenditena esineva tina sisaldust toidus (ELT L 42, 13.02.2004, lk 3–4), toodud toidugrupid Avastamispäev Mitte rohkem kui 5 mg/kg Määramispiir Mitte rohkem kui 10 mg/kg Kokkulangevus HORRATr või HORRATR-i väärtus väiksem kui 1,5 vastavalt laboratooriumidevahelistele võrdluskatsetele Saagis 80–105%, nagu on määratud laboratooriumidevaheliste võrdluskatsete alusel Spetsiifilisus Vaba maatriksi või spektraalinterferentsi mõjutustest 6.5. Tabelis 2 toodud suutlikkusnäitajate asemel võib meetodile hinnangu andmiseks kasutada ka mõõtemääramatusega seotud lähenemisviisi. Laboratoorium võib kasutada meetodit, mille puhul analüüsitulemused on maksimaalse standardmääramatusega. Maksimaalne standardmääramatus arvutatakse valemi

Uf –standardmääramatus; LOD –meetodi avastamispiir; C –huvipakkuv kontsentratsioon. Kui kasutatava meetodi analüüsitulemuse puhul on standardmääramatus väiksem kui maksimaalne standardmääramatus, tuleb kasutada meetodit, mis vastab tabelis 2 toodud suutlikkusnäitajatele. 7. Saagise arvutamine ja analüüsitulemuste esitamine 7.1. Analüüsitulemus esitatakse saagisega parandatult või parandamata, märkides nii esitamise viisi kui ka saagise väärtuse. 7.2. Piirnormile vastavuse kontrollimiseks kasutatakse saagisega parandatud analüüsitulemust. 7.3. Analüüsitegija võib saagise määramisel lähtuda ISO/AOAC/IUPAC-i juhendist «Harmonised Guidelines for the Use of Recovery Information in Analytical Measurement»1. 7.4. Analüüsitulemus tuleb esitada kujul x ± U, kus x on analüüsitulemus ja U mõõtemääramatus ( measurement uncertainty). 8. Muud analüüsimisega seotud nõuded 8.1. Laboratoorium peab osalema laboratooriumidevahelistes võrdluskatsetes, mis vastavad IUPAC/ISO/AOAC-i väljatöötatud protokollile «International Harmonised Protocol for Proficiency testing of (Chemical) Analytical Laboratories»1. Raskmetallide määramiseks korraldatavate võrdluskatsete asemel tuleb võimaluse korral eelistada spetsiaalselt tina määramiseks korraldatavaid võrdluskatseid. 8.2. Laboratoorium peab rakendama laboratooriumisisest kontrollisüsteemi, mille kohta on näited toodud ISO/AOAC/IUPAC-i juhendis « International Harmonised Guidelines for Internal Quality Control in Analytical Chemistry Laboratories»1. _________________________________________________________ 1 Juhendite ja protokolli kohta annab teavet Põllumajandusministeerium