Sotsiaalminister — Kehavigastuse raskusastme kohtuarstliku ekspertiisiga kindlakstegemise eeskiri — RTL, 15, 201

Määrus kehtestatakse tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860) paragrahvi 14 punkti 16 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Käesoleva eeskirja eesmärk on kehtestada põhinõuded kehavigastuse raskusastme kohtuarstliku ekspertiisiga kindlakstegemiseks kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksiga (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1998, 82–84, 1385; 111, 1834; 1999, 4, 53; 16, 271; 57, 595, 95, 845) ning tuua välja kehavigastuste raskusastmete meditsiinilised kriteeriumid kooskõlas kriminaalkoodeksiga (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 1999, 38, 485; 57, 595, 597 ja 598; 60, 616; 97, 859; 102, 907). § 2. Kehavigastus on organite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haiguste ja patoloogiliste seisundite teke väliste tegurite (mehaanilised, füüsilised, keemilised, bioloogilised, psüühilised) toimel. 2. peatükk EKSPERTIISI TEGEMINE § 3. Ekspertiisi kehavigastuse raskusastme kindlakstegemiseks teeb kohtuarstlik ekspert (edaspidi ekspert) uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel. § 4. Ekspertiisi tingimuste, käigu ja tulemuste kohta koostab ekspert ekspertiisiakti. Ekspertiisiakt koosneb sissejuhatusest, põhiosast ja eksperdi arvamusest. § 5. Ekspertiisiakti sissejuhatuses märgitakse: 1) ekspertiisiakti number, koostamise koht ja kuupäev; 2) ekspertiisi määranud isiku nimi ja ametikoht; 3) kriminaalasja nimetus; 4) ekspertiisi liik; 5) eksperdi (ekspertide) nimi, kvalifikatsioon ja ametiseisund; 6) isiku, kelle suhtes ekspertiis tehakse, andmed (nimi, vanus, isikukood, sugu, aadress); 7) ekspertiisi tegemise kuupäev, koht ja kellaaeg; 8) ekspertiisiks vajalikud lähteandmed; 9) eksperdile esitatud küsimused; 10) muud seadusest või ekspertiisi asjaoludest tulenevad andmed. § 6. Ekspertiisiakti põhiosas põhjendab ekspert kehavigastuse raskusastet meditsiiniliste kriteeriumitega. Kehavigastuse raskusastme kindlakstegemiseks piisab ühe käesolevas eeskirjas nimetatud tunnuse olemasolust. § 7. Ekspertiisiakti arvamuse osas märgitakse: 1) kehavigastuse raskusaste; 2) kehavigastuse iseloom (diagnoos); 3) muud järeldused vastavalt püstitatud ekspertiisiülesandele. § 8. Ekspertiisist keeldumisel esitatakse keeldumine ja selle motiveeritud põhjendus ekspertiisiakti arvamuse osas. § 9. Ekspertiisiakt vormistatakse hiljemalt kümne päeva jooksul pärast kõikide uuringute lõpetamist. 3. peatükk KEHAVIGASTUSTE RASKUSASTMED § 10. Kehavigastused jaotatakse kolme raskusastmesse olenevalt inimese tervisele tekitatud kahjustusest: 1) üliraske kehavigastus; 2) raske kehavigastus; 3) kerge kehavigastus. § 11. Üliraske kehavigastuse tunnused on: 1) eluohtlikkus; 2) mõne organi kaotus või selle tegevuse lakkamine; 3) psüühikahäire; 4) raseduse katkemine; 5) näo parandamatu, inetukstegev rike; 6) tervisehäire, mis on seotud püsiva üldise töövõimetusega mitte vähem kui 1/3 ulatuses. § 12. Eluohtlikud on kehavigastused, mis ohustavad kannatanu elu vigastuse tekitamise ajal või selle tagajärjel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Eluohtlikud kehavigastused jagatakse kahte rühma. § 13. Eluohtlike kehavigastuste esimesse rühma kuuluvad vigastused, mis on ohtlikud kannatanu elule ja võivad lõppeda surmaga. Sellised vigastused on: 1) koljuvõlvi- või põhimikuluude lahtised ja kinnised murrud, v.a näokoljuluude murrud ja koljuvõlvi luude välisplaadi (lamelli) isoleeritud mõra; 2) peaaju raske põrutus ja keskmise raskusega peaajupõrutus ajutüve kahjustuse tunnuste olemasolul; 3) lülisambakanalisse ulatuvad vigastused, sealhulgas seljaaju vigastuseta; 4) kaelalülide keha ja mõlemapoolsete kaarte nihestused ja murrud, samuti esimese või teise kaelalüli kaarte ühepoolsed murrud, sealhulgas seljaaju funktsiooni kahjustuseta; 5) kaelalülide nihestused; 6) seljaaju kaelaosa kinnised vigastused; 7) rinna- või nimmelüli murd või nihestus seljaaju funktsiooni häirega; 8) kõrisse, neelu, hingetorusse, söögitorusse, kilp- või harknäärmesse ulatuvad haavad (kõikide koekihtide läbistus); 9) pleuraõõnde ulatuvad rindkere haavad, sealhulgas siseorganite kahjustuseta; 10) kõhuõõnde ulatuvad haavad, sealhulgas siseorganite kahjustuseta; 11) kusepõide ja soolde (v.a pärasoole alumine kolmandik) ulatuvad haavad; 12) kõhukelmetaguse ruumi elundite (neerud, neerupealised, kõhunääre jt) lahtised vigastused; 13) pikkade toruluude (õlavarreluu, reieluu, sääreluu) lahtised murrud; 14) suurte veresoonte vigastused: aordi, unearteri (ühine, sisemine, välimine), rangluualuse arteri, õlavarrearteri, kaenlaarteri, reiearteri, põlveõndlaarteri ja neid saatvate veenide vigastused; 15) III–IV astme termiline põletus üle 15% kehapinnakahjustusega, III astme põletused üle 20% kehapinnakahjustusega, II astme põletused üle 30% kehapinnakahjustusega. § 14. Eluohtlike kehavigastuste teise rühma kuuluvad vigastused, mis loetakse ülirasketeks igal erijuhul sõltuvalt nende poolt esilekutsutud terviseseisundi eluohtlikkusest. Eluohtlikud terviseseisundid on: 1) raske astme šokk (III–IV aste); 2) mitmesuguse etioloogiaga kooma; 3) suur verekaotus; 4) äge südame-vereringe puudulikkus; 5) raskes astmes äge hingamispuudulikkus; 6) kogu organismi haarav septiline seisund; 7) kehapiirkonna, organi või selle osa vereringe häire, mis põhjustab siseorgani infarkti, jäseme gangreeni, peaaju veresoonte (gaas-, rasv-) embooliat või trombembooliat; 8) mitme vigastuse koosmõju, mis viib eluohtliku seisundi tekkimisele. § 15. Organi kaotus on selle eraldumine kehast. Organi tegevuse lakkamine on püsiv halvatus või mõni muu tegevusetuse seisund. Organid on nägemis-, kuulmis-, kõne-, liikumis-, sugu- ja muud elundid. § 16. Nägemise kaotus on mõlema silma nägemisteravuse täielik püsiv langus või seisund, mille korral esineb nägemise halvenemine sõrmede lugemiseni 2 m kauguselt või lähemalt (nägemisteravus 0,04 ja vähem). Ühe silma nägemise kaotus toob endaga kaasa püsiva üldise töövõimetuse vähemalt 1/3 ulatuses. Pimeda silma vigastust, mis tingib silma eemaldamise, hinnatakse sõltuvalt tervisehäire kestusest. Nägemisteravuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (prillid) korrigeeritud näitajaid. § 17. Kuulmise kaotus on täielik kurtus või selline pöördumatu kuulmiskahjustus, mille korral isik ei kuule kõnehäält 3–5 cm kaugusel kõrvalestast. Ühe kõrva kuulmise kaotus toob endaga kaasa püsiva üldise töövõimetuse vähem kui 1/3 ulatuses. Kuulmise kaotuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (kuuldeaparaadid) korrigeeritud näitajaid. § 18. Keele kaotus toob kaasa võimetuse väljendada oma mõtteid häälikutega, mis on ümberolijatele arusaadavad (kõnevõimetus). § 19. Käe või jala anatoomiline kaotus on nii kogu käe või jala eraldumine kehast kui ka amputatsioon mitte madalamalt küünar- või põlveliigesest. Kõiki teisi juhte vaadeldakse kui jäseme osa kaotust ja hinnatakse püsiva üldise töövõimetuse alusel. Käe või jala tegevuse lakkamine on tingitud kas halvatusest või muust terviseseisundist, mis välistavad selle tegevuse. § 20. Suguvõime kaotus on tingitud suguorganite vigastustest, millega kaasneb suguühte-, sigitamis-, viljastamis- või sünnitusvõime kaotus. § 21. Psüühikahäire diagnoosimine ja tema põhjuslik seos saadud traumaga määratakse kindlaks psühhiaatriaekspertiisiga. Arvamuse psüühikahäire kui kehavigastuse raskusastme kohta annavad kohtupsühhiaater ja kohtuarst ühiselt. § 22. Raseduse katkemisel tehakse kohtuarstlik ekspertiis koos günekoloogiga. Raseduse katkemine on kehavigastus, olenemata raseduse kestusest, kui esineb otsene põhjuslik seos vigastusega. Raseduse katkemist ei loeta kehavigastuseks, kui see on seotud organismi individuaalsete iseärasustega või isiku haigusega. § 23. Näo inetukstegev rike on parandamatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega ning rikke kõrvaldamiseks on vaja teha (kosmeetiline) operatsioon. § 24. Püsiva üldise töövõimetuse vähemalt 1/3 ulatuses (33% või rohkem) kindlakstegemisel võetakse aluseks võime mittekvalifitseeritud tööks. Lastel tehakse püsiv üldine töövõimetus kindlaks üldises korras. Invaliididel tehakse saadud tervisehäirega seotud püsiv üldine töövõimetus kindlaks nagu tervel inimesel, sõltumata invaliidsusest ja selle grupist. § 25. Raske kehavigastuse tunnused on: 1) ohu puudumine elule ja üliraskete kehavigastuste suhtes ettenähtud tagajärgede puudumine ning 2) pikaajaline tervisehäire kestusega rohkem kui kolm nädalat (enam kui 21 päeva) või püsiv üldine töövõimetus vähem kui 1/3 (10–33%) ulatuses. § 26. Kerge kehavigastuse tunnused on: 1) lühiajaline tervishäire kestusega mitte üle kolme nädala (kuni 21 päeva); 2) väheoluline püsiv üldine töövõimetus vähem kui 10% ulatuses. Minister Eiki NESTOR Kantsler Hannes DANILOV