Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-94-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a kohtuotsus Artjom Bolšakovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ja § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi — RT III, 27, 293

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-94-04 Otsuse kuupäev 19. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi Artjom Bolšakovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ja § 199 lg 2 p 4 – § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/450 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Artjom Bolšakovi kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. september 2004. a Istungil osalenud isikud Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar, ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a kohtuotsus A. Bolšakovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a kohtuotsus, millega linnakohtu otsus jäeti muutmata. 2. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega tunnistati A. Bolšakov süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ning § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi. Karistuseks mõisteti talle vastavalt kaks aastat ja kuus kuud vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 10. juuni 2002. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – üksteist kuud ja kaheksateist päeva – võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele kaks aastat üksteist kuud ja kaheksateist päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati veel süüdi ja karistati Irina Gordeevat KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ning Arseni Zemtsovskit KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. 1.1. A. Bolšakov tunnistati süüdi selles, et ta omandas kuni 4. veebruarini 2003. a edasiandmise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet fentanüül, mida andis vähemalt kahel korral ja suures koguses – s.o üks gramm korraga – edasi I. Gordeevale. A. Bolšakov jagas aine doosideks ja I. Gordeeva pakendas narkootikumi fooliumisse, misjärel müüs seda tarvitajatele. I. Gordeeva peeti kinni 6. veebruaril 2003. a, samuti peeti kinni autos kaassõitjana viibinud A. Bolšakov. I. Gordeeva käekotist leiti kaheksateist fooliumvoldikut, milles oli kokku 0,002 grammi puhast metüülfentanüüli. Samuti leiti tema käekotist minigrip kilekott pakendamata narkootilise ainega, milles oli 0,003 grammi puhast metüülfentanüüli. Seejärel teostatud läbiotsimisel leiti A. Bolšakovi elukohast peidetult 3,55 grammi marihuaanat. 1.2. Tuginedes I. Gordeeva ütlustele, leidis kohus, et A. Bolšakovi süü suure koguse narkootilise aine käitlemises – omandamises, valdamises, vedamises ja edasiandmises – on täielikult tõendatud. Nii kinnitas I. Gordeeva, et kogu kinnipidamisel leitud narkootilise aine kogus pärines A. Bolšakovilt, kellelt ta sai narkootilist ainet kahel korral ning kirjeldas detailselt ka narkootikumide pakendamist. Kohus ei näinud põhjust kahelda I. Gordeeva ütluste usaldusväärsuses. Samuti ei näinud kohus vasturääkivust selles, et pakendamata kujul narkootilise aine pakilt ei leitud A. Bolšakovilt pärinevat bioloogilist materjali. Kohus pidas võimalikuks, et narkootikum puistati kotti nii, et A. Bolšakov ei pidanud viimast puutuma. Peeglil, mille peal A. Bolšakovi kodus narkootikum väidetavalt doosideks jaotati, võisid kohtu arvates narkootilise aine jäljed puududa seoses peegli puhastamisega pärast igakordset kasutamist. Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leidis kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel. 1.3. Veel tunnistati A. Bolšakov süüdi 31. jaanuaril 2003. a toimepandud varguse katses. 2. Linnakohtu otsuse peale esitas A. Bolšakovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg apellatsioonkaebuse, milles paluti A. Bolšakov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks mõista ning kergendada KarS § 199 lg 2 p 4 – § 25 lg 2 järgi mõistetud karistust. Otsuse vaidlustas ka kohtualune A. Zemtsovski. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata, apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Kohus ei nõustunud apellandi väitega, et A. Bolšakovi süüdimõistmisel ei tohiks tugineda kaaskohtualuse I. Gordeeva ütlustele. Seda motiveerides märgiti, et seadus ei sea kohtu jaoks tõendite eelistusi ega piiritle tõendite hulka, millele süüdimõistev otsus võib rajaneda. Kohtul on vabadus hinnata tõendeid enda siseveendumuse kohaselt. Seejuures viitas kohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et üksnes süüstavate tõendite alusel tehtud kohtuotsus ei pea olema ebaseaduslik, kui kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on näidatud kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud asjaolud ja tõendid, mille põhjal need asjaolud tuvastatuks loetakse ning motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt neile tõenditele. Ringkonnakohtu arvates oli linnakohus seda nõuet täiel määral ka järginud. Samuti märkis kohus, et menetluse erinevatel etappidel antud ütluste erinevused detailides ei tähenda veel ütluste vastuolulisust. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. Bolšakovi kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar, kes palub tühistada nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsus ning A. Bolšakov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks mõista. 4.1. Kassaatori hinnangul on kohtud rajanud süüdimõistva otsuse lubamatult ainult I. Gordeeva ütlustele ning läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-116-97 väljendatud seisukohaga, et kaaskohtualuse süüstavad ütlused, mis ei ole eeluurimise ega kohtuliku uurimise käigus leidnud kinnitust ühegi teise tõendiga, ei saa olla piisavaks süüdimõistmise aluseks ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Seejuures pole kaitsja arvates kriminaalasjas ühtegi muud tõendit, mis haakuks I. Gordeeva ütlustega. Kohtud on enda motiivides laskunud ka sisuliselt oletustesse, mis on aga vastuolus KrMK § 268 lg-ga 2. 4.2. Samuti ei nõustu kassaator väitega, et I. Gordeeva ütlused erinevad vaid detailides ning leiab, et vasturääkivused hõlmavad kogu teokirjelduse. Nii pole I. Gordeeva suutnud seletada, kus, millal ja millises koguses ta A. Bolšakovilt narkootikume sai, andes vaid üldsõnalisi kirjeldusi. 4.3. Kassatsioonkaebuses leitakse samuti, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele ning selles osas on otsus motiveerimata. Täpsemalt ei ole kohus käsitlenud A. Bolšakovil motiivi puudumist nimetatud süüteo toimepanemiseks. Nimelt on leidnud tõendamist, et enne kinnipidamist ostis A. Bolšakov I. Gordeeva käest kolmel-neljal korral narkootikume ning tarvitas neid. Samas kinnitab I. Gordeeva, et ta sai A. Bolšakovilt fentanüüli n.ö hulgi, odavama hinna eest. Kassaator leiab, et I. Gordeeva poolt narkootikumi ühekordse doosi kõrge hinnaga korduvalt A. Bolšakovile müümine välistab viimasel motiivi samasuguse narkootikumi edasiandmiseks I. Gordeevale oluliselt madalama hinnaga. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kohtualuse kaitsja enda kassatsioonkaebust ning palus A. Bolšakov suure koguse narkootilise aine korduvas käitlemises õigeks mõista. Prokurör palus kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kassatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning linna- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 7. Põhiküsimuseks on kaitsja arvates, kas süüdimõistva otsuse saab teha üksnes kaaskohtualuse süüstavate ütluste alusel. Kassaator on teinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-116-97 (RT III 1998, 4, 27) viidates ebaõige järelduse, et see on põhimõtteliselt lubamatu. Kriminaalkolleegium on aga sellise süüdimõistmise võimalikkuse sidunud konkreetse tõendiallika usaldusväärsusega, nt tema antud ütluste detailsuse ning selgusega. Viidatud lahendi puhul oli tuvastatud, et D.L-i antud süüstavad ütlused on sellisel määral üldsõnalise iseloomuga, et neist üksi ei piisanud süüteokahtluse tõestamiseks. Sellest tingitult ongi Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kuna neid üldsõnalisi ütlusi ei kinnitanud täiendavad tõendid, oli konkreetsel juhul süüdimõistva otsuse tegemine lubamatu. 8. Eeltoodust tuleneb, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul kohtul selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (vt RKL 1996, otsus nr 131, lk 355). Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 (RT III 2000, 23, 253) märgituga: «Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav.» 9. Juhul kui süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest. Kohtul peab tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 tulenevalt kujunema tõsikindel veendumus, et kaaskohtualuse ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes. Järgnevalt täpsustab Riigikohus, millele tuleb täiendavalt tähelepanu pöörata situatsioonides, kui ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused. 10. Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada n.ö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased – põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. 11.1. Kõiki neid viimatinimetatud argumente on pidevalt enda kaitseks toonud ka A. Bolšakov ja tema kaitsja. Linna- ega ka ringkonnakohus pole nendest kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi kohtuotsustes analüüsinud ega kummutanud, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab kui kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Samuti ei ole kohtuotsustes tegeldud argumendiga, mida kassaator nimetab enda kaebuses «motiiviks» – kas on loogiline, et A. Bolšakov ostab esmalt I. Gordeevalt narkootikume ning müüb talle pärast sama liiki narkootikume suurte partiidena soodsama hinna eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist asjakohase kaitseargumendiga, millele tuleb kriminaalasja menetlemisel anda vastus. 12. Samas ei nõustu Riigikohus kassaatori väitega, et A. Bolšakov on andnud algusest peale samasuguseid ütlusi ning nendes kahtlemiseks puudub alus (kd II, tl 225). Siinkohal viitab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmajoones A. Bolšakovi esimesele ülekuulamisele kriminaalmenetluses (kd 1, tl 201), mis kuidagi ei haaku kohtualuse hilisema kaitseversiooniga. Tähele tuleb panna ka seda, et A. Bolšakovi kodust leiti peidetult 3,55 grammi marihuaanat, mille saamise ja tähenduse osas on kohtualune kriminaalmenetluses andnud ebajärjekindlaid ütlusi. Samuti ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et öeldes, et A. Bolšakov võis peegli narkootiliste ainete jääkidest puhtaks pühkida ning narkootilise ainega mitte kokku puutuda, on kohtud langenud oletustesse (kd II, tl 225). Riigikohus märgib, et kohtu järeldused peavad asjaoludest tulenevalt olema võimalikud, mitte aga kohustuslikud. Asjaolu, et viidatud objektidelt ei leitud A. Bolšakovile kuuluvat bioloogilist materjali, ei lükka iseenesest ümber I. Gordeeva ütlusi selle kohta, et narkootikumide jaotamine leidis siiski aset tema poolt kirjeldatud viisil – sest nagu linnakohus õigesti märkis, on mitmeid võimalusi jälgede mittejätmiseks või nendest vabanemiseks. Samas tuleb tähele panna, et bioloogilise materjali jälgede puudumine ei saa aga eraldivõetult olla A. Bolšakovi suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, seda tuleb hinnata koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. 13. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb A. Bolšakovi suhtes tehtud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi selles osas Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR