Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-45-99 Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramise asjas — RT III, 30, 291

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. novembril 1999. a 3-3-1-45-99 Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 18. novembril 1999. a avalikul kohtuistungil läbi Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a otsuse peale haldusasjas nr II-3-51/99. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tarvastu Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar, Asta Laansoo ja Elsa Järve esindaja Neeme Kaurov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 22. septembri 1993. a otsusega tunnistati Asta Laansoo ja Hilda-Johanna Arus omandireformi õigustatud subjektideks Tarvastu vallas Nägutsi 35 kinnistu 39,75 ha maa suhtes. 14. novembril 1993 loovutas H.-J. Arus maa tagastamise nõudeõiguse A. Laansoole. A. Laansoo poolt tagasi taotletaval maal asub Elsa Järvele kuuluv elamu. E. Järv esitas Tarvastu Vallavalitsusele 30. juulil 1997 avalduse ca 25 ha maa erastamiseks ja 31. novembril 1997 avalduse, milles soovis ostueesõigusega erastada elamu juurde ca 24 ha maad. Tarvastu Vallavalitsuse 5. augusti 1998. a. kirjaga paluti maareformi seaduse § 9 lg 2 alusel A. Laansool ja E. Järvel 12. oktoobriks 1998 kokku leppida Nägutsi talu maa jagamises. Kirjas märgiti, et kui kokkulepet ei saavutata, määrab tagastatava ja erastatava maa piirid Tarvastu Vallavalitsus. Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a korraldusega nr 550 määrati MRS § 9 alusel E. Järvele kuuluva majavalduse juurde erastatava maa suuruseks «ligikaudu 27 ha (sh ~3 ha Nägotse 35 talu maast ning ~24 ha Külma 31 talu maast)» vastavalt juurdelisatud piiride kulgemise skeemile. 8. detsembril 1998 esitas A. Laansoo Viljandi Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a korraldus nr 550 seadusevastaseks. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatud korraldus on vastuolus MRS § 9 lg 1 p-ga 1 ja lg-ga 2 ning maakorralduse põhimõtetega. Korraldusega lõhutakse endised lihtsad ja selged piirid ning tekitatakse kinnisasja kiildumine ja ribasus. Kaebuse esitaja väitis, et Tarvastu Vallavalitsus rikkus talumaa tagastamisel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49, mille järgi peab valla- või linnavalitsus otsustama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektile kuue kuu jooksul, arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Sellest tulenevalt taotles kaebuse esitaja Tarvastu Vallavalitsuse toimingu – tegevusetus A. Laansoole maa tagastamisel – seadusevastaseks tunnistamist. Viljandi Maakohtu halduskohtuniku 12. veebruari 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-11/99 jäeti A. Laansoo kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et Viljandimaa Hooneregistri Talituse 20. jaanuari 1999. a tõendi järgi on E. Järv Tarvastu vallas Nägutsi talu maal asuvate hoonete omanik. E. Järv taotles ca 25 ha maa ostueesõigusega erastamist. Vaidlustatud korraldusega määras Tarvastu Vallavalitsus E. Järvele erastamisele kuuluva maa ligikaudse suuruse, mida tõendab ka korraldusele lisatud plaan. Halduskohtunik leidis, et vallavalitsus on maa piiride määramisel arvestanud maakorraldusnõudeid, maal asuvaid looduslikke piire ja seda, et kinnistu moodustamisel ei tekiks kitsaid maaribasid. Halduskohtunik asus seisukohale, et antud juhtumil ei ole tegemist ümberkruntimisega maakorraldusseaduse § 16 mõttes. Halduskohtuniku otsuse kohaselt puudub õiguslik alus tunnistada Tarvastu Vallavalitsuse tegevus (tegevusetus) A. Laansoole maa tagastamisel seadusevastaseks. Maa tagastamine A. Laansoole on lõpuni viimata seetõttu, et tema enda ja E. Järve vahel pole kokkulepet saavutatud. Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsuse peale esitas A. Laansoo apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtuniku otsuse ja teha uus otsus. Apellant leidis, et halduskohtu otsus ei ole objektiivne ja kaitseb ainult maa erastaja huve. Maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurendamine ca 3 hektarini on vastuolus Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrusega nr 91. Apellandi arvates pole õige kohtu seisukoht, et A. Laansoole maa tagastamine on lõpule viimata A. Laansoo ja E. Järve vahel kokkuleppe mittesaavutamise tõttu. Maareformi seaduses on õigustatud subjektile ja õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise omanikule antud võimalus sõlmida kokkuleppeid. Kui isikud kokku leppida ei soovi, on vallavalitsusel seadusest tulenev kohustus ja õigus määrata MRS § 9 lg 9 alusel tagastatava ja erastatava maa piirid. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-51/99 rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Viljandi Maakohtu halduskohtuniku otsus ja tehti uus otsus ning tunnistati Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a korraldus nr 550 ja toiming (tegevusetus) Nägutsi talumaa tagastamisel täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohus leidis, et apelleeritud halduskohtuniku otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlustatud korraldus pole kooskõlas MRS § 9 lg-ga 9 ja § 20 lg-ga 1, maakatastriseaduse § 20 lg-ga 4 ja lg-ga 51 ning kehtiva maa ostueesõigusega erastamise korraga. MRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt selle seaduse §-le 31 ega anta munitsipaalomandisse sama seaduse § 25 järgi. MRS § 9 lg 9 sätestab, et selle paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja samas erastamise korras sätestatud eeltoimingud. Vastavalt sama korra punktile 131 peab kohalik omavalitsus ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks nimetama ametnikud või organid, kellel on õigus koostada ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut. Vastavad volitused saanud ametnik või organ koostab nimetatud ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil), arvestades sama korra punktis 132 sätestatut. Vaidlustatud korraldust ei saa käsitada erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuna. Seda tuleb vaadelda kui kohaliku omavalitsuse otsustust ostueesõigusega erastatava maa suuruse sätestamiseks. Ringkonnakohus märkis, et maakatastriseaduse § 20 lg 51 kohaselt, kui isiku kasutuses oleva maaüksuse piiri muudetakse või kui maaüksuse piir määratakse vastavalt MRS § 7 lg-le 5, § 9 lg-le 9, § 10 lg-le 3 või § 221 lg-le 6, koostab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik looduses piiriprotokolli, millele kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid. Piirinaabrite allkirjad tõestab piiriprotokolli koostaja. Kui moodustatav katastriüksus piirneb maaga, kus katastriüksus on moodustamata, on maakatastriseaduse § 20 lg 52 järgi piirinaabriks vastava maatüki tagastamise või erastamise õigustatud subjekt, nimetatud isiku puudumisel kohalik omavalitsus. Vaidlusalusel juhul, kus tagastamistaotlusega õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate hoonete omanik taotleb ostueesõigusega maa erastamist, mis osaliselt puudutab õigustatud subjektile tagastatavat maad ja kus maa tagastamise õigustatud subjekt ja maa erastamise subjekt jäävad naabriteks, ei ole erastatava maa piiride ja suuruse kindlaksmääramine võimalik ilma, et sellesse protsessi oleks kaasatud maa tagastamise õigustatud subjekt. Enne selle maa osa erastamise lõplikku otsustamist, mis asub tagastamise taotlusega maal, tuleb erastamisele mineva maa osas vallavalitsusel teha maa tagastamata jätmise korraldus. Ringkonnakohus leidis, et Tarvastu Vallavalitsus on A. Laansoole maa tagastamisega põhjendamatult kaua venitanud. Vallavalitsuse esindaja vastuväide, et kuuekuuline tagastamise tähtaeg kehtestati alles Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1998. a määrusega nr 10, on õige, kuid see ei tähenda, et antud juhtumil ei saanud varemalt vallavalitsus maa tagastamise ja erastamise küsimust lahendada mõistliku aja jooksul. A. Laansoo ja E. Järve vahelise kokkuleppe puudumine ei takistanud maa erastamise ja tagastamise küsimuste lahendamist. MRS § 9 lg 2 ja lg 9 sätestavad tingimused maa erastamiseks juhul, kui nimetatud kokkulepet ei saavutata. Tarvastu Vallavalitsus ei ole teatanud õigustatud subjektile muudest põhjustest, mis objektiivselt takistasid maa tagastamist mõistliku aja jooksul. Tarvastu Vallavalitsus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a otsuse ja teha uus otsus ning jätta jõusse Viljandi Maakohtu halduskohtuniku 12. veebruari 1999. a otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt seadust ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus rikkus HKS § 27 lg 2, sest väljus kohtule esitatud kaebuse piiridest. Kohus ei saa väljuda kaebuse piiridest ja otsustada, et on rikutud kaebaja neid õigusi, mida kaebuse esitaja ise ei ole nimetanud. Antud haldusasjas ei ole vaidlustatud maa piiride määramist kohaliku omavalitsuse poolt. Seepärast on ringkonnakohtu otsuses viited maakatastriseaduse § 20 lg-le 4 ja lg-le 51 asjakohatud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta selle, et Tarvastu Vallavalitsus andis õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektile võimaluse osaleda maa piiride kindlaksmääramisel. Vallavalitsuse 5. augusti 1998. a kirjaga nr 1.29.6/728 on tõendatud, et õigustatud subjektile A. Laansoole ja ehitise omanikule E. Järvele anti tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna nad määratud tähtajaks kokkuleppele ei jõudnud, palus vallavalitsus 26. oktoobri 1998. a kirjaga nr 1-29.6/1000 A. Laansool tulla 6. novembril 1998 vallavalitsusse tutvuma tagastatava ja erastatava maa piiride kulgemise lahendusvariantidega. Erastatava maa kindlaksmääramine toimus antud juhtumil kooskõlas MRS § 9 lg-ga 2 ja lg-ga 9. Kassaator väidab, et vaidlustatud korraldust tuleb vaadelda maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 131 sätestatud piiride kulgemise ettepanekuna, sest korralduses on maa suurus ja piirid kindlaks määratud ligikaudselt. Vaidlustatud korraldus ei ole maa erastamise korraldus maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 mõttes. Kuna seadus ei sätesta piiride kulgemise ettepanekule vorminõudeid, siis ei saa selle vormistamine vallavalitsuse korralduse lisana olla selle seadusevastaseks tunnistamise aluseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tunnistas Tarvastu Vallavalitsuse tegevuse (tegevusetuse) Nägutsi talumaa tagastamisel põhjendamatult seadusevastaseks. Kassaator märgib, et asjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et vallavalitsus «pidevalt tegeles A. Laansoole maa tagastamise küsimusega». Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab A. Laansoo, et kassatsioonkaebus on paljasõnaline ja põhjendamatu. Tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt. MRS § 6 lg 2 p 3 sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja 10. MRS § 22 lg 1 kohaselt saavad teiste hulgas ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. MRS § 221 lg 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. MRS § 9 lg 1 kohaselt on väljaspool linna piire asuva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise ulatuseks kuni 2 ha. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui ehitise omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudu jäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Seega tuleb maareformi õigustatud subjekt kaasata maa erastamise protsessi MRS § 9 lõikes 2 sätestatud viisil. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohtu halduskolleegium 1. novembri 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-36-99 (RT III 1999, 28, 259). Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 52 järgi võib valla- või linnavalitsus nimetatud kokkulepete sõlmimiseks määrata tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest teatab valla- või linnavalitsus asjaosalistele kirjalikult. Juhul, kui õigustatud subjekt ja ehitise omanik ei jõua omavahel kokkuleppele valla- või linnavalitsuse määratud tähtajaks, on valla- või linnavalitsusel MRS § 9 lg 9 kohaselt kohustus kindlaks määrata sama paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid vastavuses maakorralduse nõuetega Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. 2. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 4 kehtestab, et kohalik omavalitsus teeb maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja käesolevas korras sätestatud eeltoiminguid. Vastavalt selle korra punkti 13 alapunktile 2 määrab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise ühe eeltoiminguna ostueesõigusega erastatava maa piirid ja ligikaudse suuruse. Sama korra punkti 131 kohaselt koostab vastavad volitused saanud ametnik või organ ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil) maa erastamise korra punktis 132 sätestatut arvestades. Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a korraldusega nr 550 määrati MRS § 9 alusel ostueesõigusega erastatava maa ligikaudseks suuruseks 27 ha. Maareformi seadus ega ka maa ostueesõigusega erastamise kord ei sätesta erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku vormi. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud korraldust tuleb vaadelda kui kohaliku omavalitsuse otsustust ostueesõigusega erastatava maa suuruse sätestamiseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et E. Järvele maa erastamisel oleks teostatud veel mingeid erastamise eeltoiminguid. Seepärast pole õige käsitada vaidlustatud korraldust kohaliku omavalitsuse otsustusena maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 mõttes. 3. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada maakatastri seaduse § 20 lg 5, 51 ja 52. Nimetatud sätteid saab ja tuleb kohaldada üksnes siis, kui katastriüksus moodustatakse või maaüksuse plaan koostatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel. Selle haldusasja lahendamisel on ringkonnakohtu otsuses märgitud viited maakatastriseaduse § 20 lg-le 5, 51 ja 52 asjakohatud. Kuna A. Laansoo ja E. Järv ei saavutanud kokkulepet, on Tarvastu Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) oma sisult esimene etapp MRS § 9 lg-s 9 sätestatud erastatava ja mittetagastatava maa suuruse ja piiride määramise protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks. 4. Maakorraldusseaduse §-s 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded. Kinnisasja moodustamisel tuleb lähtuda sellest, et kinnisasi sobiks ettenähtud sihtotstarbeks, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee, et oleks välditud kinnisasja kiildumine ja ribasus, et oleks tagatud kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsad piirid ning et oleks arvestatud ka looduslike piiridega. Antud haldusasja lahendamisel peab kohus kontrollima, kas Tarvastu Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus, s.o ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on kooskõlas MRS § 9 lg-ga 2 ja lg-ga 9 ning maakorraldusseaduse §-ga 5. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 132 alapunktile 7 loetakse piirnevateks vabadeks maadeks MRS § 9 lõike 2 mõttes selle maaga, millel asub maa ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu, külgnevaid maaüksusi (endisi kinnistuid või nende osi), millele ei ole esitatud tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või mille kohta oli küll esitatud asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud avalduses väljendatud soovi muutmise tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses tagastamisele. 5. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et enne «selle maa osa erastamise lõplikku otsustamist, mis asub tagastamistaotlusega maal, tuleb erastamisele mineva maa osas teha tagastamata jätmise korraldus». MRS § 23 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Sellest tulenevalt üksnes maa ostueesõigusega erastamine saab toimuda enne maa tagastamist. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. 6. Vabariigi Valitsuse 20. jaanuari 1998. a määrusega nr 10 muudeti 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korda. Alates 30. jaanuarist 1998 kehtib nimetatud korra punkt 49 redaktsioonis: «Õigusvastaselt võõrandatud maa (edaspidi maa) õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja.» A. Laansoo esitas kaebuse Tarvastu Vallavalitsuse 29. oktoobri 1998. a korralduse nr 550 ja vallavalitsuse toimingu – tegevusetus temale maa tagastamisel – täielikult seadusevastasteks tunnistamiseks 8. detsembril 1998. Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas vaidlustatud toiming on kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktiga 49. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhindudes HKS § 57 p-st 2 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Tarvastu Vallavalitsuse kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 1999. a otsus haldusasjas nr II-3-51/99 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Tagastada Tarvastu Vallavalitsusele kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 29. novembril 1999. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN