Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-14-99 S. P. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 2 ja 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. oktoobril 1999. a 3-1-3-14-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ja liikmed Ott Järvesaar ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja S. P. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 195 lg 3 ning § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa S. P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik I. Narva Linnakohtu 10. novembri 1998. a otsusega tunnistati S. P. süüdi ja teda karistati KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega kolmeks kuuks; § 195 lg 3 järgi vabadusekaotusega neljaks aastaks ning § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega seitsmeks aastaks. Kuritegude kogumi eest karistati teda KrK § 40 lg 1 alusel vabadusekaotusega seitsmeks aastaks. Mõistetud karistusele liitis kohus KrK § 41 alusel täies ulatuses Narva Linnakohtu 14. jaanuari 1997. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kaks aastat ja kuusteist päeva vabadusekaotust ning S. P. lõplikuks karistuseks mõistis kohus üheksa aastat ja kuusteist päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aega hakati lugema 19. novembrist 1997. a. II. Narva Linnakohtu 10. novembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Narva Prokuratuuri prokurör Elviira Kurbat ja apellatsioonkaebuse S. P.. Apellatsioonprotestis leiti, et kohtuotsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, kuna S. P.le karistuse mõistmisel rikkus Narva Linnakohus KrK § 23 lg 2 nõudeid, mis sätestavad karistuse mõistmist isikule, kes kuriteo toimepanemise ajal oli noorem kui kaheksateistkümneaastane. S. P. vaidlustas oma süüdimõistmise KrK § 195 lg 3 ja § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. III. Viru Ringkonnakohtu 05. jaanuari 1999. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 10. novembri 1998. a otsus osaliselt, s.o S. P.le KrK § 195 lg 3 ja § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistuste osas. S. P. karistati KrK § 195 lg 3 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks ning § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega kuueks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti S. P.le kuritegude kogumi eest karistuseks kuus aastat vabadusekaotust. Sellele karistusele liideti KrK § 40 lg 3 alusel Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o üks aasta ja kaheksateist päeva ning lõplikuks karistuseks mõisteti S. P.le seitse aastat ja kaheksateist päeva vabadusekaotust. KrK § 45 alusel arvestati S. P. karistuse hulka eelvangistusaeg 10. novembrist 1998. a kuni 5. jaanuarini 1999. a. Seega jäi kohtualusel kanda kuus aastat kümme kuud ja kakskümmend päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise alguseks loeti 6. jaanuar 1999. a. Ringkonnakohus põhjendas Narva Linnakohtu otsuse osalist tühistamist sellega, et linnakohtu poolt S. P.le mõistetud karistused ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kuritegude toimepanemise ajal oli S. P. alaealine. Huligaansuse süüdistuse osas ei ole tuvastatud S. P. poolt kuriteo toimepanemine narkootilise joobe seisundis. Mõistes S. P.le, kes oli kuritegude toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistkümneaastane, karistuseks üheksa aastat ja kuusteist päeva vabadusekaotust, rikkus linnakohus KrK § 23 lg 2 nõudeid, mille kohaselt ei tohi sellisele isikule mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületada kaheksat aastat. Veel eksis Narva Linnakohus S. P.le lõpliku karistuse mõistmisel, kuna liitis mõistetud karistusele ekslikult KrK § 41 lg 1 alusel Narva Linnakohtu 14. jaanuari 1997. a otsusega mõistetud karistuse, mis oli tühistatud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprillil 1997. a otsusega. Uus karistus mõisteti S. P.le Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega. Selle otsusega mõisteti S. P. lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 1 alusel kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust. Eeltoodu alusel ja lähtudes sellest, et käesolevas kriminaalasjas arutatavad kuriteod pani S. P. toime enne 26. augustit 1997. a (23. veebruaril, 30. märtsil ja 31. juulil 1997. a), leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et S. P.le tuleb lõplik karistus mõista KrK § 40 lg 3 alusel. Käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele tuleb liita Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kaks aastat ja kuusteist päeva vabadusekaotust. IV. Avalduse kohtuvea parandamiseks esitas Riigikohtule süüdimõistetu S. P., kes leiab, et ka Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 1999. a otsusega mõistetud lõplik karistus ei vasta seadusele, kuna kokkuvõttes tuleb tal ikkagi kanda vabadusekaotuslikku karistust üle kaheksa aasta. Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja prokurör avaldust kohtuvea parandamiseks ja taotlesid S. P.le mõistetud karistuse kergendamist. II. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused V. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja ja prokuröri seletused, leidis, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 1999. a otsus S. P. süüdistusasjas tuleb osaliselt tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. S. P. avaldus kohtuvea parandamiseks kuulub rahuldamisele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult tulnud järeldusele, et Narva Linnakohus eksis S. P.le lõpliku karistuse mõistmisel, kuna liitis mõistetud karistusele KrK § 41 lg 1 alusel Narva Linnakohtu 14. jaanuari 1997. a otsusega mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 1997. a otsusega oli Narva Linnakohtu 14. jaanuari 1997. a otsus S. P.le mõistetud karistuse osas tühistatud. Samas kriminaalasjas mõisteti S. P.le uus karistus Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega. Õige on, et käesolevas kriminaalasjas arutatavad kuriteod pani S. P. (sünd xxx) toime alaealisena ja enne 26. augustit 1997. a (23. veebruaril, 30. märtsil ja 31. juulil 1997. a) ning seetõttu tuleb lõplik karistus S. P.le mõista KrK § 40 lg 3 alusel lähtudes KrK § 23 lg-s 2 kehtestatud määrast. Samas on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium KrK § 23 lg 2 nõudeid rikkunud, kuna mõistis S. P. lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel seisuga 10. november 1997. a seitse aastat ja kaheksateist päeva vabadusekaotust. Kriminaalkolleegium jättis tähelepanuta, et 10. novembriks 1997. a oli S. P.l ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi enda arvestuste kohaselt Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega mõistetud karistusest – kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust – kantud kaks aastat kaks kuud ja kaksteist päeva vabadusekaotust (vt kohtuotsus lk 6). Sellest tulenevalt on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 1999. a otsusega ja Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega S. P.le mõistetud ja seisuga 10. november 1997. a loetud ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kokku üheksa aastat ja kolm kuud vabadusekaotust (2 aastat 2 kuud ja 12 päeva ning 7 aastat ja 18 päeva), mis on ühe aasta ja kolme kuu võrra rohkem, kui lubatud KrK § 23 lg 2 järgi. Kuni 19. juunini 1998. a kehtis KrK § 40 lg 3 järgmises sõnastuses: kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa või loeb kergema karistuse kaetuks raskemaga. Selle redaktsiooni kohaselt oleks ringkonnakohtul, kes pidas vajalikuks S. P.le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud karistusele liita varem mõistetud karistuse ärakandmata osa, olnud võimalik KrK § 40 lg 3 järgi mõista S. P. kõige kergemaks lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust. Arvestades aga, et S. P.l oli eelmisest karistusest juba kantud rohkem kui kaks aastat vabadusekaotust, siis oleks tema ärakandmisele kuuluv karistus olnud ikkagi suurem kui kaheksa aastat vabadusekaotust. Seega kuulub KrK § 6 lg 2 alusel antud juhul kohaldamisele KrK § 40 lg 3 käesoleval ajal kehtivas redaktsioonis: kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskemaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et S. P.le tuleb mõista kergem lõplik karistus kui seda tegi Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. KrK § 40 lg 3 alusel tuleb liita S. P.le viimase kohtuotsusega KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud karistusele – kuus aastat vabadusekaotust – osaliselt temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus – kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust – nii, et lõplik karistus ei ületaks KrK § 23 lg 2 kehtestatud piirmäära. Lõplikust karistusest tuleb lugeda kantuks S. P. varem kantud vabadusekaotus ja tema vahi all viibitud aeg KrK § 45 alusel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3; § 64 p-st 3; § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 1999. a kohtuotsus S. P.le KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse ja KrK § 45 alusel eelvangistusaja karistustähtaja hulka arvestamise osas ning teha selles osas uus otsus. 2. KrK § 40 lg 3 alusel liita S. P.le Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 1999. a otsusega KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud karistusele – kuus aastat vabadusekaotust – Narva Linnakohtu 26. augusti 1997. a otsusega KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud karistus – kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust – osaliselt ning tema lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 3. KrK § 45 alusel lugeda S. P.le mõistetud karistusest kantuks ajavahemikud alates 24. jaanuarist 1996. a kuni 14. jaanuarini 1997. a (11 kuud ja 22 päeva) ning alates 20. augustist 1997. a kuni 5. jaanuarini 1999. a (1 aasta 4 kuud ja 17 päeva), s.o kaks aastat neli kuud ja üheksa päeva. 4. S. P. ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda viis aastat seitse kuud kakskümmend üks päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise algust arvestada alates 6. jaanuarist 1999. a. 5. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 6. S. P. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. 7. Välja mõista S. P.lt riigieelarve tuludesse kohtukulu 743 krooni 40 senti kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 19. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG