Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-13-99 R. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi — RT III, 1999, 28, 263

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. oktoobril 1999. a 3-1-3-13-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja R. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa R. S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti R. S. Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. Veel mõisteti ta süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega seitsmeks aastaks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega mõistetud kandmata karistus, s.o kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase katseajaga ning kohtuotsuste kogumis karistati teda vabadusekaotusega seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks kinnises vanglas. R. S. karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise päev, s.o 18. jaanuar 1995. a. Sama otsusega mõisteti süüdi O. S., R. G., R. A. ja A. J. II. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1997. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a otsus muuhulgas ka R. S. süüdi mõistmises ja karistamises KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning tema karistuste liitmises KrK § 40 lg 1 järgi. Kriminaalasi saadeti selles osas Tartu Linnakohtule uueks arutamiseks. KrK § 41 alusel liideti R. S.le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõistetud kahe-aastasele vabadusekaotusele osaliselt talle Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks loeti kolm aastat ja üheksa kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse tähtaja hulka arvestati tema vahi all viibitud aeg, s.o ajavahemik 1. märtsist 1992. a kuni 25. augustini 1992. a. R. S. ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti kolm aastat kolm kuud ja viis päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tõkend – vahi all pidamine – jäeti muutmata. Sama otsusega tühistati linnakohtu otsus ka R. G., R. A. ja A. J. osas ja saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saatis Tartu Linnakohtu kohtunik Ingeri Tamm 3. aprillil 1998. a Keskvanglasse teatise, milles paluti toimetada vahialune R. S. 4. mail 1998. a toimuvale istungile Tartu Linnakohtus. Rummu Vangla direktori asetäitja I. S. saatis Tartu Linnakohtule teatise, milles teatab, et R. S. vabaneb kinnipidamiskohast 23. aprillil 1998. a seoses karistuse ärakandmisega ning tema etapeerimine 4. mail 1998. a toimuvale kohtuistungile pole võimalik. III. Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a otsusega tunnistati R. S. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks kinnises vanglas. Kohtuotsuses märgiti, et karistus pööratakse täitmisele pärast kohtuotsuse jõustumist ning karistuse kandmise aja algust arvestatakse alates tema kinnipidamisest. Sama otsusega tunnistati süüdi ka R. A., R. G. ja A. J. IV. Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused R. A. ja R. S. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1999. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a otsus osaliselt. Muuhulgas loeti R. S. karistuse kandmise aja alguseks 19. november 1998. a. Linnakohtu otsuse kohaselt pidi R. S. karistus pööratama täitmisele peale otsuse jõustumist. Ringkonnakohtu istungile, mis toimus 7. septembril 1998, kohtualune ei ilmunud ning kohus kuulutas ta oma 27. oktoobri 1998. a määrusega tagaotsitavaks. R. S. tabati 19. novembril 1998. a ning see päev loetigi tema karistuse kandmise aja alguseks. V. Süüdimõistetu R. S. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a otsuses. R. S. põhjendas oma avaldust sellega, et linnakohus pole tema KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi mõistmisel ja karistamisel arvestanud asjaolu, et ta on kriminaalasja menetlemisel viibinud alates 18. jaanuarist 1995. a kuni 1997. a vahi all ja vastavalt KrK § 45 sätetele tuleb vahi all viibitud ajavahemik lugeda karistustähtaja hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja, kes taotles avalduse rahuldamist ning R. S.le karistuse mõistmist KrK § 39 sätteid kohaldades, samuti prokuröri, kes leidis, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, leidis: R. S. avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendamatu ning ei saa olla aluseks kohtulahendite tühistamisel. Tema viibimist vahi all alates 18. jaanuarist 1995. a on arvestatud Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsuses, mille kohaselt karistuse kandmise aja alguseks loeti vahi alla võtmise päev. KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi mõistetud karistuse osas jõustus kohtuotsus Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 1997. a kohtuotsusega ning R. S. asus talle nimetatud paragrahvi järgi mõistetud karistust kandma. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et R. S.le karistuse mõistmisel KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ei ole Tartu Linnakohus arvestanud sama linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Selle otsuse kohaselt liitis kohus R. S.le mõistetud karistused KrK § 41 alusel osaliselt. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja süüdimõistetute apellatsioonkaebuste alusel. Kuna ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse osaliselt, kandis R. S. talle KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõistetud karistuse ära täies ulatuses. Kriminaalasja uuel arutamisel KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistis kohus R. S.le küll karistuse sanktsiooni alammääras, kuid see kuulub samuti ärakandmisele täies ulatuses. Kogumis tuleks R. S.l seega kanda pikem karistus, kui talle Tartu Linnakohtu 20. novembri 1996. a kohtuotsusega KrK § 41 alusel mõistetud lõplik karistus. Rõhutame veelkord, et seda otsust apelleerisid vaid süüdimõistetud ise. Olukorda, kus süüdimõistetu apellatsioonkaebuse rahuldamine viib tema hilisemale rangemale karistamisele, loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium erandlikuks KrK § 39 mõttes. Seega tuleb R. S.le mõista karistus eeltoodud sätet arvestades. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrK §-st 39 ja AKKS § 63 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Linnakohtu 7. mai 1998. a kohtuotsus ning Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 1999. a kohtuotsus R. S.le karistuse mõistmise osas ja mõista talle karistuseks KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 4 (neli) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. Mõista R. S.lt välja riigieelarve tuludesse 991 krooni ja 20 senti kohtukulusid kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub 12. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP