Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-91-99 O. M-i süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi. Õigeks mõistmises KrK § 207 lg 3 p 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. oktoobril 1999. a 3-1-1-91-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja O. M-i süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 järgi. Õigeks mõistmises KrK § 207 lg 3 p 2; § 195 lg 3; 172 lg 1 järgi; S. S-i süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 järgi. Õigeks mõistmises KrK § 207 lg 3 p 2; § 195 lg 3 järgi; Sergei Petrovi süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3 ja 5; § 2026 lg 3 p 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. M-i kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, S. S-i kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, S. Petrovi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. 1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti O. M., S. K. ja S. S. kohtu alla süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 järgi selles, et nad ajavahemikul 1997. a september – 1998. a jaanuar nõudsid V. B-lt, ähvardusega tappa ja kasutada vägivalda viimase perekonnaliikmete suhtes, erineva suurusega summasid erafirmale väidetavalt vajaliku valve eest. Kartes ähvarduste realiseerimist, palus kannatanu võimaldada nõutava raha üleandmist osade kaupa, andes seejuures O. M-ile ja S. S-ile üle 500 krooni. Peale selle anti O. M., S. K., S. S. ja S. Petrov kohtu alla süüdistatuna selles, et nad ajavahemikul 12. november 1997. a – 03. detsember 1997. a nõudsid korduvalt raha V. G-lt, kuna viimane olevat solvanud T. T-d, seejuures ähvardades tappa ja hävitada vara, tappes kannatanu koera maksumusega 15 000 krooni. T. T. kohtualuste poole abi saamiseks ei pöördunud. Saamata raha, nõudsid O. M. ja S. K. V. B. erafirma tegevuse lõpetamist, mis kvalifitseeriti kui omavoli KrK § 188 järgi. O. M-ile ja S. S-ile oli esitatud süüdistus veel KrK § 207 lg 3 p 3 järgi, S. K-le ja S. Petrovile aga KrK § 207 lg 3 p 1, 2 järgi. Peale selle anti O. M. ja S. S. kohtu alla süüdistatutena selles, et tappes V. G-le kuulunud koera, panid nad toime KrK § 195 lg 3 järgi kvalifitseeritava teo. O. M-ile oli esitatud süüdistus KrK § 172 lg 1 järgi veel selles, et ta helistas korduvalt kannatanu V. G-le ning ähvardusega kasutada vägivalda nõudis ütluste muutmist. S. Petrov anti kohtu alla veel süüdistatuna KrK § 2026 lg 3 p 2, 3 järgi prostitutsiooni vahendamise eest alaealise suhtes ja kahe või enama isiku suhtes. 2. Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsusega tunnistati O. M. süüdi KrK § 188 järgi ning karistati kahe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. S. S. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ning mõisteti karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. S. Petrov tunnistati süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 188 ja KrK § 2026 lg 3 p 3 järgi ning karistuseks mõisteti neli aastat vabadusekaotust. S. K. tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 188 ning § 188 järgi ning karistuseks mõisteti rahatrahv 200 päevamäära ulatuses. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus väljapressimises tuleb ümber kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi. Osutades V. B-le viimase sõnade kohaselt vägagi tõsises situatsioonis abi, eeldasid kohtualused ka mingi tasu saamist. V. G-lt nõuti aga raha T. T-le tekitatud moraalse kahju eest. O. M-ile ja S. K.le eeluurimisel esitatud süüdistus KrK § 188 järgi aga eraldi kvalifitseerimist ei vajanud, sest tegu oli maakohtu hinnangul jätkuva kuriteoga. Maakohus leidis, et kõiki neid tegusid, mis esinevad koosseisuväliste vastutust raskendavate asjaoludena, iseseisvate kuritegudena kvalifitseerida pole vaja. KrK § 172 lg 1 järgi mõisteti O. M. õigeks, kuna maakohus arvestas kannatanu V. Gerassimovi ütlusi, millede kohaselt teda ei ähvardatud, vaid vastupidi, paluti tungivalt neid säästa. Muudes esitatud süüdistustes mõisteti kohtualused õigeks, kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3. Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör L. Propenko, apellatsioonkaebused O. M., S. S. ja S. Petrov. Protestis paluti osaliselt tühistada maakohtu 21. detsembri 1998. a otsus ning mõista O. M., S. S. ja S. K. süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 ning S. Petrov KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 5 järgi. O. M-ile, S. S-ile ja S. Petrovile paluti protestis mõista rangem karistus KrK § 142 lg 2 ettenähtud sanktsiooni piires. Prokurör leidis, et maakohtu otsus pole seaduslik ja põhjendatud kohtualuste kuritegude kvalifitseerimise osas, mõlemas episoodis tuleks teod kvalifitseerida KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi. Ringkonnakohtu istungil toetas protesti ka prokurör E. Kungla. O. M. palus end õigeks mõista mõlemas kuriteoepisoodis. S. S. palus end õigeks mõista kannatanu V. Bulgakovi episoodis ning mõista talle kergem karistus. S. Petrov leidis oma apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsuses puudub motiveering selle kohta, et tema oleks olnud omavoli organisaatoriks V. G. suhtes. Süüdistuses KrK § 2026 lg 3 p 3 järgi palus kohtualune end õigeks mõista. 4. Viru Ringkonnakohtu 22. aprilli 1999. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsus osaliselt, s.o O. M-i ja S. S-i süüditunnistamises KrK § 188, S. Petrovi süüditunnistamises KrK § 17 lg 4 ja § 188, S. K. süüditunnistamises KrK § 17 lg 6 ja § 188 ning § 188 järgi ning karistuse mõistmise osas. O. M., S. S. ja S. K. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi, mõistes esimestele karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ning S. K.le KrK § 39 kohaldamisega rahatrahv 200 päevamäära. S. Petrov tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 5 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kõik faktilised asjaolud, kuid andnud neile ebaõige õigusliku hinnangu. Kohus leidis, et O. M-il, S. S-il ja S. K.l puudus igasugune tegelik või oletatav õigus nõuda kannatanu V. B-lt raha, kusjuures ka oletatav õigus pidanuks tulenema seadusest. Selline õigus puudus kohtualustel ka raha nõudmisel kannatanu V. G-lt väidetava T. T. solvamise eest. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et mõlemas episoodis kuuluvad kohtualuste teod kvalifitseerimisele väljapressimisena. Ringkonnakohus pidas KrK § 142 lg 2 sanktsioonist tulenevalt põhjendatuks mõista O. M-ile, S. S-ile ja S. Petrovile raskem karistus. Kuna S. K. suhtes apellatsioonprotestis karistust ei vaidlustatud, pole temale võimalik raskemat karistust mõista. 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused S. Petrov, S. S. ja O. M.. S. Petrov palub tühistada ringkonnakohtu otsus objektiivsete motiivide puudumisel kohtuotsuses ja saata asi tagasi arutamisele esimese astme kohtusse teises kohtukoosseisus. S. S. juhib oma kaebuses kohtu tähelepanu sellele, et V. G. episoodis ei saanud ta ära öelda abist oma tuttavale S-ile, kes oli talle osutanud abi tema vabanemisel kinnipidamiskohast 1997. aastal. Kannatanu V. B. on aga esimese astme kohtus korduvalt kinnitanud, et talle osutati teene, mille eest ta ise oli nõus maksma. Ka on esimese astme kohus rikkunud tema õigusi, esitades vaatamata tema nõudmisele talle tutvumiseks istungiprotokolli hilinemisega, kusjuures protokollist puudusid osa tunnistajate ütlused. Ta väidab, et temale saadetud kohtuotsusel puudusid kõigi kohtunike allkirjad. S. S. palub tühistada ringkonnakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. O. M-i kassatsioonkaebuses kinnitatakse, et kõik tema vastu esitatud süüdistused on fabritseeritud. Kohtud on toetunud kannatanute ütlustele, mida miski muu ei kinnita. Temale inkrimineeritud KrK § 142 lg 2 p 5 on ebaseaduslik, kuna kannatanu V. G. koera tapmist kohus talle süüks ei pannud. Ta palub tühistada ringkonnakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus, samuti palub arvestada seda, et tal on perekond ning kaks alaealist last. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetute kaitsjad, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ning prokuröri, kes leidis, et kassatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus on seaduslik, põhjendatud ja süüdimõistetute kassatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kohtuliku uurimise käigus tuvastatuks loetud tehioludest tulenevalt on apellatsioonikohus andnud süüdimõistetute kuriteolisele käitumisele põhistatud õiguslikud hinnangud, kusjuures kogu menetluse vältel püsinud kahtlused on tõlgendatud süüdimõistetute kasuks. Kohus on lõppjärelduste formuleerimisel süüdistustest välja jätnud kõik niisugused hinnangud, millel veenev tõenduslik alus puudub. Kassaatorite väited kriminaalmenetluse nõuete rikkumise kohta ei ole kooskõlas menetlusdokumentide sisu ja vormiga. Kohtuotsuse originaali suhtes kehtivad vorminõuded ei kattu allkirjastamise osas tõlke või ärakirja suhtes kehtivate nõuetega ja märkused kohtuistungi protokolli suhtes tulnuks esitada KrMK § 82 sätestatud korras. Kassaatorite viited menetlusnormide eiramisele ei võimaldanud tuvastada selliseid menetluse puudusi, mis võinuks kaasa tuua põhjendamatu või ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus O. M-i, S. S-i ja Sergei Petrovi suhtes muutmata. 2. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 3. Mõista välja O. M-ilt 2478,00 krooni, S. S-ilt 1982,40 krooni ja Sergei Petrovilt 867,30 krooni kohtukulu riigieelarve tuludesse kaitsjatasude katteks. Kohtuotsus jõustub 12. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP