Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-35-99 Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 kohaldamise asjas — RT III, 27, 250

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MääRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. oktoobril 1999. a 3-3-1-35-99 Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 30. septembril 1999. a avalikul kohtuistungil läbi Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/115/99. Protsessiosalisena võttis istungist osa Keila Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Raul Ainla. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Keila abivallavanem vallavanema ülesannetes andis 1. septembril 1997. a käskkirja nr 152-k, millega vallasekretär S. Pullinen vabastati 2. septembrist 1997. a ATS § 118 lg 2 alusel usalduse kaotuse tõttu. S. Pullinen esitas 26. septembril 1997. a Harju Maakohtu halduskohtunikule selle käskkirja peale kaebuse, milles palus tunnistada käskkiri seadusevastaseks, ennistada end vallasekretäri ametikohale ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 3. septembrist 1997. Kaebaja väitis, et tema teenistusest vabastamisel rikuti ATS § 132 lg 3 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2, sest karistamise käskkirja polnud kantud süüteo toimepanemise aega, süüteo kirjeldust ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldust. Harju Maakohtu halduskohtuniku 5. märtsi 1999. a otsusega haldusasjas nr 3/1-3/99 rahuldati kaebus. Selle kohtuotsusega tunnistati S. Pullineni teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja mõisteti Keila Vallavalitsuselt teenistusest sunnitult puudutud aja eest S. Pullineni kasuks välja 145 012,25 krooni. Kohus leidis, et käskkirjas, millega S. Pullinen vabastati teenistusest, pole märgitud süüteo toimepanemise aega ega kirjeldatud süütegu, mistõttu käskkirja andmisel on rikutud ATS § 132 lg 3 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2. Kohus mõistis 3. septembrist 1997. a kuni 5. märtsini 1999. a välja tasuna sunnitult teenistusest puudutud aja eest 145 012,25 krooni. Selle tasu väljamõistmisel lähtus kohus Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 1998. a määrusega nr 278 kinnitatud keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korrast. Keila Vallavalitsus esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja teha uus otsus, millega jätta S. Pullineni kaebus rahuldamata. Apellant väitis, et kohus on tunnistaja kohtuistungil antud ütlusi ebaõigesti hinnanud, et S. Pullineni süütegu on tõendatud tunnistaja ütlustega. Kohus on teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ebaõigesti lähtunud S. Pullineni asemel teenistusse võetud uue vallasekretäri ametipalgast (8000 krooni). Lähtuda tulnuks S. Pullinenile määratud 6480 kroonisest ametipalgast. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Harju Maakohtu halduskohtuniku otsust muudeti S. Pullinenile väljamõistmisele kuuluva tasu osas. Keila Vallavalitsuselt mõisteti S. Pullineni kasuks välja 139 080 krooni tasuna teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Muus osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leidis: 1. Halduskohtunik on õigesti leidnud, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus ATS § 132 lg-ga 3 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 p-dega 2 ja 3. 2. Kohus on teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ekslikult rakendanud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 1998. a määrusega nr 278 kehtestatud keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korda. ATS § 135 järgi ei maksta teenistusest sunnitult puudutud aja eest mitte keskmist palka, vaid tasu, mida teenistuja oleks saanud teenistuses olles. 1997. a teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda sel aastal kehtinud vallasekretäri ametipalgast, s.o 6480 krooni. 1998. a teenistusest sunnitult pudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda vallasekretäri 1998. a kehtinud ametipalgast, s.o 8000 krooni. Kokku on S. Pullinenil õigus saada teenistusest sunnitult puudutud aja eest 139 080 krooni. Keila Vallavalitsus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator väidab: 1. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et Harju Maakohtu halduskohtuniku otsuses pole võetud seisukohta S. Pullineni kaebuses esitatud ennistamise nõude kohta. Sellega on kohtud rikkunud TsMS § 231 lg 5, mille kohaselt märgitakse otsuse resolutsioonis kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. 2. Ringkonnakohus kohaldas S. Pullinenile teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ebaõigesti ATS § 135. Selle tasu väljamõistmisel 1998. ja 1999. a eest tulnuks lähtuda S. Pullinenile määratud ametipalgast, mitte aga S. Pullineni asemele võetud uue vallasekretäri ametipalgast. S. Pullineni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. S. Pullinen palus esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada tema vabastamise käskkiri seadusevastaseks, ennistada ta vallasekretäri ametikohale ja välja mõista tasu sunnitult teenistusest puudutud aja eest. Harju Maakohtu halduskohtuniku otsusega tunnistati S. Pullineni teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja mõisteti Keila Vallavalitsuselt S. Pullineni kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtuotsuse põhjendavas osas ega resolutsioonis pole aga märgitud kohtu seisukohta S. Pullineni ametikohale ennistamise suhtes. Seega on kaebaja üks nõue jäetud läbi vaatamata. Sellisena ei vasta kohtuotsuse resolutsioon TsMS § 231 lg 5 nõuetele, mille kohaselt otsuse resolutsioonis märgitakse ka kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise suhtes. Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud kaebaja ühe nõude läbivaatamata jätmist. Ringkonnakohus ei pööranud asja läbivaatamisel tähelepanu sellele, et halduskohtunik jättis kaebaja ühe nõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus üksnes muutis halduskohtu otsust S. Pullinenile väljamõistmisele kuuluva tasu osas ja mõistis ATS § 135 alusel S. Pullineni kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 3. septembrist 1997. a kuni 5. märtsini 1999. a. ATS § 135 lg 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui ametnik loobub ennistamisest, siis on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Ringkonnakohus ei arvestanud teenistusest sunnitult puudutud tasu väljamõistmisel sellega, et ATS §-st 135 tuleneb, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest saab tasu välja mõista vaid siis, kui kaebaja ennistatakse teenistusse. Selline halduskohtu poolsele menetlusseaduse rikkumisele tähelepanu mittepööramine ringkonnakohtus tõi kaasa ATS § 135 ebaõige kohaldamise ja oleks HKS § 43 lg 2 järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ka siis, kui kassatsioonkaebuses poleks märgitud, et kaebaja üks nõue jäi läbi vaatamata. 2. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus pidanuks S. Pullinenile ATS § 135 alusel 1998. ja 1999. a teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuma mitte S. Pullineni asemel teenistusse võetud uue vallasekretäri ametipalgast, vaid S. Pullineni 1997. a ametipalgast. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ATS § 135 alusel tuleb lähtuda palgast, mis kehtis perioodil, mille eest see tasu kuulub välja mõistmisele. 3. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda ATS § 135 eesmärgist, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Selle sätte eesmärgiga pole kooskõlas tasu väljamõistmine selle aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile. Seda enam, et vastavalt HKS § 19 lg-le 6 võib halduskohus määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata, kui ta on tunnistanud kaebuse esitaja kohtusse ilmumise kohustuslikuks ja viimane sellele vaatamata ei ilmunud kohtuistungile ega teatanud kohtule ilmumise võimatusest. Esimese astme halduskohtu toimikus on 3. juuni 1998. a kohtuistungi protokoll, milles on märgitud «Ilmumata S. Pullinen. Põhjus teadmata.» Sama protokolli kohaselt määras kohus asja arutamine edasi lükata 29. septembrini 1998. a 11.00. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Juhindudes HKS § 57 p-st 2 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a otsus haldusasjas nr II-3/115/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada osaühingule Alvini Advokaadibüroo kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 11. oktoobril 1999. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL