Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-77-99 R. P. süüdistuses KrK § 148^1 lg 7

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. septembril 1999. a 3-1-1-77-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. P. süüdistuses KrK § 1481 lg 7; § 1484 ja § 186 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu R. P., tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. Kriminaalmenetluse senine käik 1. Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsusega tunnistati R. P. süüdi ja teda karistati KrK § 1481 lg 7 järgi vabadusekaotusega neljaks aastaks, § 1484 järgi vabadusekaotusega neljaks kuuks ja § 186 järgi vabadusekaotusega neljaks kuuks. KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused raskemaga kaetuks ja R. P. mõisteti lõplikuks karistuseks vabadusekaotus neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. R. P. mõisteti Tartu Linna Maksuameti kasuks välja 1 596 618 krooni ja 42 senti. 1.1. KrK § 1481 lg 7 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta: – olles AS X ainuomanik ning vastutades AS X põhikirja kohaselt raamatupidamise korraldamise ja aastaaruande ning aastabilansi kinnitamise eest, ostis firmalt Y diislikütust ja importis selle ajavahemikul 19. maist kuni 13. juunini 1993. a Eestisse, kuid jättis tasumata EV Rahandusministeeriumi 23. juuli 1992. a määrusega nr 56 kinnitatud tollioperatsioonide tasu 0,5% kauba maksumusest, s.o 53 950 krooni; – ajavahemikul 5. maist kuni 31. maini 1993. a, turustades diislikütust ja masuuti, kasutas ülekandega tasumisel ERA Pangas R. P. nimele avatud arveldusarvet, mitte aga AS X arvelduskontot Hansapangas. Olemata sellises olukorras käibemaksukohuslane, lisas ta arvele siiski 18% käibemaksu, mille aga jättis riigieelarvesse kandmata ja tekitas sellega riigile kahju 350 320,70 krooni; – ajavahemikul 1. juunist kuni 1. oktoobrini 1993. a turustas diislikütust ja masuuti ning oleks pidanud maksukorralduse seaduse p 2 kohaselt esitama maksuametile avalduse käibemaksukohuslaseks registreerimise kohta nimetatud aasta maikuu 10. päevaks, samuti lisama alates 1. juunist 1993. a arvetele käibemaksu. R. P. jättis tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata ning tekitas sellega riigile kahju kokku 1 246 297,72 krooni. Vastavalt tulumaksuseaduse §-le 7 oli ta kohustatud esitama asukohajärgsele maksuametile kuue kuu, üheksa kuu ja aasta tuludeklaratsioonid ning 1993. a bilansi, kuid jättis tahtlikult need tähtaegselt esitamata. Selle tulemusel jäi riigieelarvesse laekumata 4 689 000 krooni. R. P. jättis maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil Tartu Maksuametile teatamata AS X muutunud asukoha, mistõttu maksuametil ei olnud võimalik R. P. kui firma juhile üle anda 22. oktoobril 1993. a koostatud ettekirjutust 51 720 krooni käibemaksu ülekandmise kohta. Kohtualune, olles 27. oktoobril 1995. a kätte saanud Tartu Maksuameti poolt 26. oktoobril 1995. a koostatud ettekirjutuse 5 230 541 krooni suuruse käibemaksu võlgnevuse ja 642 597 krooni suuruse ettevõtte tulumaksu võlgnevuse üleandmise kohta maksuametile, jättis selle ettekirjutuse täitmata, rikkudes sel viisil maksukorralduse seaduse § 23 lg 1 sätteid. – Kokkuvõtvalt varjas ja vähendas R. P. tahtlikult AS X tulu- ja maksuobjekte, jättis esitamata raamatupidamise ja maksuarvutluse ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumendid maksude õigsuse määramiseks, jättis täitmata maksuameti ettekirjutused ning varjas maksuhalduri eest AS X tegutsemiskohta. 1.2. KrK § 1484 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta, olles AS X ainuomanik ja tippjuht ning kandes vastavalt raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-dele 3 ja 4 isiklikku vastutust kogu majandusüksuse raamatupidamise korraldamise ning dokumentatsiooni ja informatsiooni säilitamise eest, jättis nimetatud seaduse sätted täitmata ja raamatupidamise eest vastutava isiku määramata. R. P. korraldas AS X raamatupidamist ebarahuldavalt ning rikkus raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-s 6 ja raamatupidamise põhimääruse p-des 5, 6 ,7 ja 16 sätestatud nõudeid. 1.3. KrK § 186 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta ajavahemikul 15. aprillist kuni 30. aprillini 1993. a, vahendades eraisikuna Venemaa firma Y kütust, võltsis AS X rekvisiite ja pitsatit kasutades õiguste omandamiseks korduvalt AS X dokumente ja kasutas neid. 2. Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, taotledes kohtualuse õigeksmõistmist. 2.1. Kaitsja ei nõustunud kohtualuse süüdimõistmisega KrK § 1481 lg 7 järgi. Apellatsioonkaebuses märgiti, et R. P. pani talle süüksarvatud kuriteod toime 15. aprillist kuni 1. oktoobrini 1993. a. Kuni 19. mail 1993. a vastu võetud seaduse muudatuseni oli KrK § 1481 kahelõikeline, kusjuures tulude või muude maksustamisobjektide varjamine või tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumine oli kriminaalkorras karistatav üksnes juhul, mil samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. 19. mail 1993. a vastu võetud muudatusega tehti KrK § 1481 kuuelõikeliseks, jättes eelneva halduskaristatuse nõude muutmata. 14. detsembril 1994. a vastu võetud seadusega muudeti KrK § 1481 seitsmelõikeliseks. Kaitsja arvates rikkus kohus R. P. süüdimõistmisel KrK § 1481 järgi KrK § 6 lg 3 sätteid, mis keelavad kohaldada tagasiulatuvalt seadust, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust. Apellatsioonkaebuses märgiti, et kuriteo toimepanemise ajaks tuleb jätkuva kuriteo puhul lugeda viimase teo toimepanemise aeg, s.o 1. oktoober 1993. a. Kuigi kuriteo tagajärg ilmnes uue kriminaalseaduse kehtivuse ajal, tulnuks see lugeda toimepanduks vana seaduse kehtivuse ajal, sest tegu viidi lõpule vana seaduse kehtivuse ajal. R. P. pani talle süüksarvatud kuriteod toime ajal, mil KrK § 1481 oli kahelõikeline ning seega oleks vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 1 pidanud kohus kriminaalasja selles süüdistuse episoodis lõpetama. Kaitsja arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et R. P. kriminaalasi algatati 1995. a augustis ning sellest tulenevalt ei asunud ta maksuameti 26. oktoobri 1995. a ettekirjutust täitma. R. P. oleks võimalik KrK § 1481 lg 7 järgi kriminaalvastutusele võtta vaid 13. jaanuarist 1995. a maksmata jäänud maksude ja teiste KrK § 1481 lg-tes 1–5 ettenähtud tegude eest. Veel lisas kaitsja, et kohus, mõistes R. P. süüdi KrK § 1481 lg 7 järgi, pole täpsustanud, millise lõike järgi mõisteti ta süüdi tegevuse eest suures ulatuses. 2.2. Kaitsja leidis, et R. P. süüdi mõistmisel KrK § 1484 on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et õigusakt, millega täiendati KrK § 1484, võeti vastu alles 17. juunil 1993. a ja see hakkas kehtima 20. juulil 1993. a. Vastavalt KrK § 6 lg-le 3, ei saa kaitsja arvates ka selle süüdistuse puhul kohtualune vastutada KrK § 1484 järgi tagasiulatuvalt kogu süüdistuses märgitud ajavahemiku eest. 2.3. Kaitsja ei nõustunud R. P. süüditunnistamisega ka KrK § 186 järgi, väites, et kohtualuse poolt kasutatud AS X rekvisiitidega ja pitsatiga tühje blankette ei saa käsitada dokumendina KrK § 186 mõttes. Samuti on kaitsja arvates ebaõige R. P. kui eraisiku süüditunnistamine ametlikult tõestamata dokumendi võltsimises ajavahemikus 15. aprillist kuni 30. aprillini 1993. a. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1999. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis hinnates leidis ringkonnakohus, et Tartu Linnakohtu eelnimetatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kasutades AKKS § 29 lg 5 antud õigust, jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuses esitatud põhjendused kordamata. Samas ei nõustunud ringkonnakohus linnakohtu väitega, et R. P. poolt toime pandud kuritegu on käsitatav jätkuva kuriteona ning leidis, et kõik kohtualusele KrK § 1481 lg 7 järgi süüksarvatud teod moodustavad vältava kuriteo. Vältav kuritegelik seisund tekkis ringkonnakohtu arvates alates 16. aprillist 1993. a ja kestis kuni maksuameti poolt süüdistuses märgitud rikkumiste avastamiseni ning sellekohase ettekirjutuse tegemiseni 26. oktoobril 1995. a. Sellest tulenevalt luges ringkonnakohus R. P. tegevuse kvalifitseerimise KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks. Tuginedes vältava kuriteo mõistele, nõustus ringkonnakohus R. P. süüdi tunnistamisega ka KrK § 1484 järgi. Kassatsioonkaebuse sisu 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat S. Must, kes taotleb jätkuvalt R. P. õigeksmõistmist kõigis talle süüksarvatud kuritegudes. 4.1. Korrates apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusi, leiab kaitsja, et R. P. ei saa KrK § 1481 järgi süüdi tunnistada, kuna teo toimepanemise ajal sellist kuriteokoosseisu kriminaalkoodeksis ei olnud. Kaitsja rõhutab jätkuvalt, et R. P. pani talle süüksarvatud teod toime ajal, mil viimane KrK § 1481 muudatus, mis muutis selle paragrahvi seitsmelõikeliseks, ei olnud veel vastu võetud ja sellele eelnenud muudatus, mis muutis eeltoodud paragrahvi kuuelõikeliseks, hakkas kehtima mõni aeg enne R. P. tegevuse lõppemist. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et R. P. süüditunnistamine KrK § 1481 lg 7 järgi rikub KrK § 6 lg-s 3 sätestatud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet. Kassaator ei nõustu siinkohal linnakohtu ja ringkonnakohtu otsustes esitatud seisukohtadega jätkuva ja vältava kuriteo mõistete kohta ning viitab siinkohal Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-34-95 (RT III 1995, 7, 83); 3-1-1-30-97 (RT III, 1997, 14, 147) ja 3-1-1-50-98 (RT III 1998, 15, 167). Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et R. P. vältav kuritegelik seisund kestis kuni maksuameti poolt süüdistuses toodud ettekirjutuse tegemiseni ning leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei loetud vältava kuritegeliku seisundi lõppmomendiks kriminaalasja algatamist 1995. a augustis, vaid alles 16. oktoobrit 1995. a, mil maksuamet tegi vastavasisulise ettekirjutuse. 4.2. Sarnaselt eeltooduga on kaitsja arvates rikutud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet R. P. süüditunnistamisel KrK § 1484 järgi. Nimetatud paragrahv lisati kriminaalkoodeksisse 17. juunil 1993. a ja see kehtestati 20. juulil 1993. a. Tulenevalt KrK § 6 lg 3 sätetest tulnuks kogu talle süüksarvatud perioodi eest kriminaalasi vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 1 lõpetada. 4.3. Kaitsja arvates on ebaõige R. P. süüditunnistamine ka KrK § 186 järgi ja ta vaidlustab ringkonnakohtu seisukohad dokumendi ja võltsimise mõiste määratlemisel. Kaitsja arvates ei ole õige tühjade blankettide (mis ei ole dokument) enda kohta käivate andmetega täitmine käsitatav dokumendi võltsimisena. Menetlus Riigikohtus 5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid R. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1999. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seega puudub alus selle tühistamiseks. Vastuseks kassatori põhjendustele märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevat. 6.1. Kassaator on ekslikult asunud seisukohale, et R. P. süüditunnistamisel KrK § 1481 lg 7 järgi ei kohaldatud teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadust, et kohtud on rikkunud KrK § 6 lg-s 3 sätestatud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet ja et tegelikult oleks kohtud pidanud KrMK § 5 lg 1 p 1 alusel kriminaalasja menetluse selles süüdistuses lõpetama. Vastavalt Eesti kriminaalõiguse teoorias üldtunnustatud põhimõttele loetakse kuriteo toimepanemise ajal kehtivaks seda kriminaalseadust, mis jõustus enne kuritegeliku käitumise lõppmomenti – seega kriminaalseadust, mis oli jõustunud enne kuriteo lõpuleviimise, katkemise või tõkestamise hetke. 6.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et R. P. KrK § 1481 lg 7 järgi inkrimineeritud käitumine oma kogumis – s.o AS X tulu- ja maksuobjektide varjamine, raamatupidamis-, maksuarvutlus- ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumentide esitamata jätmine ning maksuhalduri eest AS X tegutsemiskoha varjamine kujutavad endast ajaliselt kestvat seisundit, mis on käsitatav vältava kuriteona. Kuriteo toimepanemine algas 16. aprillil 1993. a – päeval, mil R. P. jättis riigieelarvesse kandmata AS X sõlmitud müügilepingule alusetult lisatud käibemaksu – ja selle kuriteo lõppmomendiks oli 26. oktoobril 1995. a Tartu Linna Maksuameti poolt maksukorralduse seaduse § 15 alusel ettekirjutuse koostamine. Viimatiöeldust lähtuvalt tulebki R. P. tegevuse kvalifitseerimisel KrK § 1481 järgi lähtuda kõnealuse paragrahvi 26. oktoobri 1995. a redaktsioonist, mida ringkonnakohus ongi õigesti teinud. 6.3. Põhjendamatud on kassaatori viited Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-34-95 (RT III 1995, 7, 83); 3-1-1-30-97 (RT III, 1997, 14, 147) ja 3-1-1-50-98 (RT III 1998, 15, 167). Neist esimeses selgitatakse, miks on mitu üksteisest lühikese ajavahemikuga eraldatavat ebaseaduslikku metsaraiet käsitatavad jätkuva kuriteona. Kuid Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1999. a otsuses põhjendatakse just seda, miks R. P. tegevus on käsitatav vältava kuritegeliku seisundina, mitte aga jätkuva kuriteona. Teises kassaatori poolt osundatud Riigikohtu otsuses on märgitud, et kõnealusel juhul oli süüdimõistetu poolt maksude tasumata jätmine tahtlik ja jätkuv. Sellise formulatsiooniga ei ole põhimõtteliselt välistatud, et tulu- ja maksuobjektide varjamine, raamatupidamis-, maksuarvutlus- ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumentide esitamata jätmine ei võiks kujutada endast vältavat kuritegu. Kolmandas kassaatori poolt osundatavas Riigikohtu lahendis on aga otsesõnu märgitud, et «nõustuda ei saa ka kassaatori väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse». 6.4. Punktides 6.1 ja 6.2 esitatud motiividega analoogiliselt on seaduslik R. P. süüditunnistamine ka KrK § 1484 järgi. 6.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud R. P. käitumise ka KrK § 186 järgi. Asjaolu, et mingi dokumendi üksikud elemendid eraldi võetult peegeldavad adekvaatselt tegelikkust, ei tähenda iseenesest alati veel seda, et ka dokument tervikuna oleks ehtne. Nii esimese kui ka teise astme kohtu otsustes on põhjendatult märgitud, et R. P. poolne dokumendi võltsimine seisnes selles, et ta ühendas ebaseaduslikult ja põhjendamatult enda ehtsad isikuandmed AS X blanketi ehtsate andmetega ja selle tulemina kujunes võltsdokument, mis lõi olukorra, nagu ei oleks lepingu pooleks mitte R. P. eraisikuna, vaid aktsiaselts X. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1999. a otsus R. P. süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7; § 1484 ja § 186 järgi jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 7. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP