Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-76-99 M. E. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi — RT III, 1999, 23, 229

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. septembril 1999. a 3-1-1-76-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. E. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu M. E., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalmenetluse senine käik 1. M. E. tunnistati Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsusega süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega viieks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. M. E. tunnistati süüdi selles, et ta 8. detsembril 1996. a kella 15.00–16.00 ajal, tarvitades oma isa E. E. elukohas X linnas X tn N koos tuttavatega alkoholi, hakkas vastu koju saabunud isale E. E-le ja keeldus täitmast tema põhjendatud nõudmist lõpetada alkoholi tarvitamine ning lahkuda tema elukohast. Jahipüssiga ähvardades kordas E. E. oma nõudmist ja pärast keeldumist tulistas ta maja esikus tropiga M. E. vasakule poole rindkeresse, tekitades viimasele kerge terviserikkega kehavigastuse. Pärast toibumist tungis M. E. kättemaksuks E. E-le kallale ja hakkas teda rusikatega peksma pea piirkonda. Kui kannatanu löökide tagajärjel maha kukkus, jätkas M. E. tema peksmist jalgadega pähe. Peksmisega tekitas M. E. kannatanule ajukolju kinnise tömptrauma koos nahaaluse verevalumiga vasakul kõrvalehel ja nahamarrastusega alahuulel, mis olid tekitamise momendil eluohtlikud ja kuuluvad üliraskete kehavigastuste hulka. 2. Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja advokaat Haide Rimmel ning apellatsioonprotesti Valga Prokuratuuri prokurör Milvi Väin. Kaitsja taotles apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist ning M. E. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonkaebuses leiti, et M. E. tegutses hädakaitseseisundis ja kaitses end isa võimaliku uue ründe eest, ning seoses sellega ei lasu tal vastutust kaitsele järgnenu eest. Esitatud apellatsioonprotestis leiti, et kohus on M. E-le karistuse mõistmisel põhjendamatult kohaldanud KrK § 47 sätteid ja jätnud arvestamata KrK § 36 sätestatu ning kohtupraktika seisukohad. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsusega tühistati Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsus osaliselt. M. E-le mõisteti KrK § 107 lg 2 p 1 järgi KrK §-s 39 sätestatut kohaldades karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus, nõustudes M. E. süüditunnistamisega KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, ei pidanud vajalikuks maakohtu otsuse sellesisulisi põhjendusi korrata. Vastupidiselt kaitsja seisukohale, leidis ringkonnakohus, et M. E. ei tegutsenud hädakaitse seisundis. Küll aga leidis ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel on kohus põhjendamatult kohaldanud KrK § 47 sätteid, jättes arvestamata toimepandud kuriteo raskust. Arvestades kuriteo tehiolusid ja erandlikke asjaolusid, pidas ringkonnakohus võimalikuks karistada M. E. KrK § 39 alusel alla sanktsiooni alammäära. II. Kassatsioonkaebuse sisu 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja advokaat H. Rimmel, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja apellatsiooni korras uueks arutamiseks saatmist. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et M. E. ei viibinud oma isa pekstes hädakaitseseisundis. Kassaatori arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega võimalik kõrvaldada kahtlust, kas süüdimõistetu lõi oma isa ühe korra või rohkem ning see kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaebuses väidetava kohaselt tuleb asuda seisukohale, et M. E. lõi oma isa ühel korral ning viibis sellel hetkel hädakaitseseisundis, mis välistab tema süü talle süüksarvatud kuriteos. III. Menetlus Riigikohtus 5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: M. E. süüditunnistamine KrK § 107 lg 2 p 1 järgi on seaduslik ja kohtuotsustes põhjalikult motiveeritud ning seetõttu puudub alus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuses ei ole piisavalt motiveeritud seda, miks peab ringkonnakohus vajalikuks muuta Valga Maakohtu poolt M. E-le mõistetud karistuse ärakandmise korda ja tema tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest. Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsuses märgitakse, et «M. E. kuriteo otseseks põhjuseks oli kannatanu vahetult eelnenud õigusvastane tegu poja suhtes ning kohus arvestab seda M. E. vastutust kergendava asjaoluna». Edasiselt rõhutatakse maakohtu otsuses, et M. E. on kohtulikult karistamata, et kuriteo toimepanemisest on möödunud peaaegu kaks ja pool aastat ja et tema ülalpidamisel on neli alaealist last. Kõike seda arvestades ongi maakohus lugenud põhjendatuks karistada M. E. KrK § 107 lg 2 p 1 sanktsiooni piires, kuid samas vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmisest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuses on märgitud, et «Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsus kuulub tühistamisele kohtualusele mõistetud karistuse ja KrK § 47 alusel karistusest vabastamise osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu kuulub esimesse raskusastmesse ning karistuse mõistmisel on see maakohtul jäänud arvestamata». Olles sel viisil põhjendanud, miks ei ole õige M. E. tingimuslikult vabastada karistuse kandmisest, asutakse ringkonnakohtu otsuses põhjendama, miks tuleb M. E-le mõista karistus KrK § 39 alusel alla KrK § 107 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäära. Seejuures kasutab ringkonnakohus oma põhjendustes neidsamu argumente, mida kasutas maakohus KrK § 47 sätete kohaldamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsuses A. N. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi (3-1-1-14-99 – RT III 1999, 9, 94) on osutatud kohtupraktikas esinevale ja KrK §-s 21 sätestatust hälbivale arusaamale nagu oleks ka mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 alusel üks kriminaalkaristuse liikidest. Sisuliselt on ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuses loetud vabadusekaotusliku karistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist KrK § 47 alusel üheks kriminaalkaristuse liigiks: kuigi ringkonnakohtu otsuses nimetatakse maakohtu otsusega mõistetud karistust leebeks, ei nõustuta sisuliselt hoopis karistuse kandmisest tingimusliku vabastamisega ja vähendatakse maakohtu poolt mõistetud karistust poole võrra. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kohtud peavad karistamise ja karistusest tingimusliku vabastamise küsimusi lahendama iseseisvalt, teineteisest lahutatult. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud kuriteo toimepanemist ja kurjategija isiksust iseloomustavad asjaolud on sellised, mida tuleb arvestada karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise, mitte aga karistuse mõistmise otsustamisel. Lugedes antud kriminaalasjas sisuliselt õigeks maakohtu otsust, ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski raskendada M. E-le ringkonnakohtu poolt mõistetud ja maakohtu otsusega võrreldes vähendatud karistust. 7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja KrK §-dest 47 ja 471, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 7.1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsus M. E-le mõistetud karistuse ärakandmise korra osas. 7.2. KrK § 47 lg 1 alusel jätta M. E-le mõistetud karistus (kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust) kohaldamata, kui ta kolme aasta jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab talle käesoleva kohtuotsusega pandud kontrollnõudeid. 7.3. Anda M. E. katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla, kohustades teda selle aja jooksul üks kord kvartalis ilmuma registreerimisele kriminaalhooldusametniku poolt määratud ajal ja kohta; elama oma praeguses elukohas ning elukoha vahetuseks taotlema kriminaalhooldaja luba; lahkuma oma elukohast kauemaks kui 15 päevaks ainult kriminaalhooldusametniku loal; esitama kriminaalhooldusametniku nõudmisel dokumente talle pandud kohustuste täitmise kohta. 7.4. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 7.5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsusega E. E. suhtes valitud tõkend – vahi all pidamine – tühistada. 7.6. Mõista välja M. E-lt riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1239 krooni. Kohtuotsus jõustub 7. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG