Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-36-99 Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 1999. a määruse peale, millega jäeti käiguta T. P. esindaja vandeadvokaat Tiit Kollomi apellatsioonkaebus Tallinna Linnakohtu poolt 12. jaanuaril 1999. a antud loa peale T. P. sõiduauto Rootsi Kuningriigile üleandmiseks ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 1999. a määruse peale, millega jäeti linnakohtu eeltoodud määrus muutmata — RT III, 1999, 16, 157

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 13. aprillil 1999 3-1-1-36-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Uno Lõhmus vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaat Tiit Kollomi erikaebuse Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 1999. a määruse peale, millega jäeti käiguta T. P. esindaja vandeadvokaat Tiit Kollomi apellatsioonkaebus Tallinna Linnakohtu poolt 12. jaanuaril 1999. a antud loa peale T. P. sõiduauto Rootsi Kuningriigile üleandmiseks ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 1999. a määruse peale, millega jäeti linnakohtu eeltoodud määrus muutmata. Kohtuistungist võtsid osa T. P., tema esindaja vandeadvokaat Tiit Kollom ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. 1. Keskkriminaalpolitsei Interpoli osakonna politseivaneminspektori R. V. 12. jaanuari 1999. a määrusega taotleti Tallinna Linnakohtu kohtunikult luba registrinumbriga X sõiduauto Škoda Octavia GLX 1,9 üleandmiseks Rootsi Kuningriigi politsei poolt volitatud isikule. Sama määrusega tunnistati kehtetuks Eesti Autoregistrisse tehtud kanne selle sõiduauto arvele võtmise kohta. Kohtule esitatud materjalide kohaselt kuulus see sõiduauto Rootsi firmale S. V. F. AB, kes liisis selle firmale T. K. AB. Viimatinimetatud firma suhtes on Rootsi Kuningriigis algatatud kriminaalasi seoses liisingautode, sealhulgas ka kõnesoleva auto, ebaseadusliku müügiga. Uppsala Ringkonnaprokuratuuri prokuröri otsuse kohaselt oli eeltoodud sõiduauto tagaotsitav ning võis omada kriminaalasjas tähtsust asitõendina. See sõiduk võeti Eesti Autoregistrikeskuses arvele 18. augustil 1998. a P. P. nimele. Alates 7. septembrist 1998. a oli selle auto omanikuna registreeritud T. P. 2. Tallinna Linnakohtu kohtunik andis 12. jaanuaril 1999. a loa eelnimetatud auto üleandmiseks Rootsi Kuningriigile. 3. Tuginedes põhiseaduse § 24 lg-le 5, esitas T. P. esindaja vandeadvokaat Tiit Kollom kohtuniku loa peale apellatsioonkaebuse. Loa põhjendamatust ning ebaseaduslikkust motiveeriti sellega, et Eesti ja Rootsi vahel ei ole sõlmitud õigusabi lepingut. Vara üleandmist reguleerib väljaandmise Euroopa konventsioon, mille Eesti ratifitseeris 19. veebruaril 1997. a. Selle konventsiooni kohaselt, rõhutas apellatsioonkaebuse esitaja, on lepingupoolteks konventsiooniga ühinenud riigid, mitte politseiasutused. Veel leidis kaebuse esitaja, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et üleantud sõiduauto oleks Rootsi kriminaalmenetluse kohaselt asitõendiks tunnistatud ning puudub Rootsi poolne kinnitus, et väljanõutav vara tagastatakse. Samuti märgiti kaebuses, et on rikutud KrMK § 412 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt tuleb loa andmisel lähtuda sellest, kas vara üleandmine on siseriiklikult lubatav ja otstarbekohane. Kaebuse esitaja arvates polnud auto üleandmine siseriiklikult lubatav, sest T. P. on heauskne omandaja, kellelt saab vara ära võtta vaid kohtuotsusega. 4. Tallinna Linnakohtu kohtuniku Alari Möldre määrusega 26. jaanuarist 1999. a jäeti T. P. esindaja vandeadvokaat T. Kollomi apellatsioonkaebus käiguta põhjendusega, et kehtiv seadus ei näe ette kohtuniku kõnealuse loa vaidlustamist kõrgemalseisvas kohtus. 5. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 26. jaanuari 1999. a määruse peale esitas T. P. esindaja vandeadvokaat T. Kollom erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles taotles apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse tühistamist ning apellatsioonkaebuse sisulist läbivaatamist. Erikaebuse esitamise õiguslikuks aluseks oli põhiseaduse § 24 lg 5, mille kohaselt on igal isikul õigus esitada kaebust tema suhtes tehtud kohtulahendi peale. 6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 1999. a määrusega jäeti Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 1999. a määrus muutmata ning erikaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et käesoleval juhul ei ole tegemist mitte kaebusega kohtuotsuse peale, vaid kaebusega KrMK §-des 411 ja 412 ettenähtud toimingute peale. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune kohtu luba pole vaidlustatav kõrgemas kohtuastmes, kuna AKKS §-des 68 ja 69 toodud määruste loetelu on ammendav. Siinkohal viitas ringkonnakohus ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 1997. a lahendile nr 3-1-1-27-97. 7. Tuginedes põhiseaduse §-le 24 ja KrMK § 1 p-le 1, esitas T. P. esindaja vandeadvokaat T. Kollom Riigikohtule erikaebuse Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 1999. a määruse peale ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 1999. a määruse peale. Kaebuse esitaja taotleb nende määruste tühistamist ja Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 1999. a loa peale esitatud kaebuse saatmist Tallinna Ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. T. Kollomi arvates on mõlemad kohtud jätnud tähelepanuta T. P. väited, et: -- põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igal isikul õigus esitada kaebust kohtulahendi peale; -- T. P. puudub võimalus oma vastuväidete esitamiseks kriminaalkohtu otsusele AKKS § 68 lg-s 2 ettenähtud korras, sest kriminaalkohtumenetlust Eesti Vabariigis T. P. suhtes ei ole ega tule; -- viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 1997. a määrusele asjas nr 3-1-1-27-97 ei ole asjakohane, sest selles käsitletakse üksnes kaebuse esitamise õigust kõrgemale kohtule. Riigikohtu lahendis ei ole asutud seisukohale, nagu oleks esimese astme kohtu lahendite vaidlustamise välistatus kooskõlas põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste konventsiooniga. Kuna Eesti on ühinenud Euroopa Inimõiguste konventsiooniga, peab olema Eestis isikule ka tagatud õigus ausale ja õiglasele kohtupidamisele, samuti õigus esitada kohtulahendi peale kaebust; -- kui kriminaalmenetluse seaduses sätestatu kohaselt puudub võimalus kohtulahendi vaidlustamiseks, tuleb kohaldada kriminaalmenetluses seaduse analoogiat. Vastasel korral peab kaebuse esitaja arvates kohus tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks kriminaalmenetluse õiguse sätte, mis võimaldab kohtul teha menetlustoimingut, mida ei ole võimalik kohtukaebe korras vaidlustada. Riigikohtu istungil jäid T. P. ja tema esindaja kaebuses esitatu juurde ja taotlesid kaebuse rahuldamist. Prokurör taotles samuti kaebuse rahuldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud menetlusdokumentidega, leidis: 1. Kooskõlas KrMK § 412 lg-s 1 sätestatuga annab loa vara välisriigile üleandmiseks maa- või linnakohtu kohtunik talle esitatud põhistatud määruse alusel. Seejuures, tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 1997. a määrusest nr 3-1-1-27-97 I. Ä. süüdistusasjas KrK § 17 lg 4 ja § 164 lg 1 järgi (RT III 1997, 16, 162), ei saa kohtu luba käsitada iseseisva kohtulahendi alaliigina. Kriminaalmenetluse seaduse mõtte ja kriminaalmenetluse teoorias aktsepteeritud arusaama kohaselt vormistatakse kõik kohtu menetlusotsustused eranditult kas kohtumääruse või kohtuotsusena. Seega saab KrMK § 412 lg 1 alusel kohtule esitatav vara üleandmise määrus olla käsitatav kohtumääruse projektina, mis iseseisvalt, ilma kohtu märketa, ei oma mingit juriidilist jõudu. Kohtumääruse projekt omandab juriidilise jõuga kohtumääruse kvaliteedi pärast seda, kui kohus on sellele teinud loa andmist kinnitava märke. 2. AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 on esitatud nende kohtumääruste loetelu, mida saab vaidlustada erikaebe korras. Selles loetelus ei sisaldu KrMK § 412 lg 1 alusel vara välisriigile üleandmise kohta tehtavat kohtumäärust. 3. AKKS § 68 lg-s 2 sätestatu kohaselt saab kõigi teiste kohtumääruste peale, mida erikaebe korras vaidlustada ei saa, esitada vastuväiteid kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi vaidlustamisel apellatsiooni või kassatsiooni korras. KrMK § 412 lg 1 alusel vara välisriigile üleandmise kohta tehtavat kohtumäärust aga ei saa vaidlustada ka AKKS § 68 lg 2 alusel, sest kriminaalmenetlus, milles vara üleandmist taotletakse, ei ole mitte Eesti vaid vastava välisriigi kriminaalmenetlus ja seetõttu ei saa selles kriminaalasjas Eestis põhimõtteliselt tekkida ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetlust. 4. Käsitletaval juhul on tegemist Rootsi kriminaalmenetlusega ja Eesti osa selles kriminaalmenetluses seisneb 19. veebruaril 1997. a ratifitseeritud väljaandmise Euroopa konventsioonist tulenevate õigusabi kohustuste täitmises. Kui taotleja- ja taotletava riigi vahelisi suhteid nagu mistahes teisigi riikidevahelisi suhteid reguleeritakse eeskätt rahvusvahelise õigusega, siis taotletava riigi (antud juhul Eesti) ja üksikisiku vahelisi suhteid reguleeritakse selle riigi põhiseaduste ja teiste siseriiklike seaduste alusel. See tähendab, et KrMK 35. peatükis sätestatu alusel mistahes põhiõiguste piiramisi, sealhulgas ka vara välisriigile üleandmist otsustades peab kohus kõigi Eestis kehtivate põhiõiguste tagamiseks järgima kõiki Eestis kehtivaid põhiõiguste piiramise seaduslikke tingimusi. Muuhulgas tähendab see ka kohtukaebe õiguse tagamise kohustust isikule, kelle vara on kohtumääruse alusel otsustatud üle anda välisriigile, sest põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kuivõrd käesoleval juhul on põhiõiguste piiramine seaduseandja poolt sätestatud KrMK 35. peatükis, siis kuuluvad ka sellega seonduvad vaidlused lahendamisele kriminaalmenetluse normide järgi. 5. Ülalesitatud järelduse selgituseks tuleb siinkohal märkida, et kohtukaebe õiguse instituudi mõttest ja põhiõigusliku kohtukaebeõiguse tagamise vajadusest tulenevalt on Riigikohtu praktikas ka varem AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 ettenähtud erikaebe võimalusi laiendatud. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 28. jaanuari 1998. a määruses M. V. süüdistusasjas KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11; § 185 lg 2 ning § 186 järgi (RT III 1998, 10, 106) asutud seisukohale, et erikaebe korras peab olema võimalik vaidlustada ka KrMK § 159 korras sundpaigutamist meditsiiniasutusse, sest selle meetme kasutamine on sisuliselt vahi alla võtmisega täiesti analoogiline isiku liikumisvabaduse kui põhiõiguse piiramine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a määruses M. J. S. süüdistusasjas KrK § 15 lg 1 ja § 101 p 1 järgi (RT III 1998, 14, 150) on aga asutud seisukohale, et kohtukaebe instituudi loogikast tulenevalt võib AKKS § 68 lg 1 p 9 alusel olla erikaebe korras vaidlustatav lisaks kaebuste käiguta jätmisele ka kaebuste läbivaatamata jätmine. 6. Arvestades erikaebe võimaluste laiendamisele suunatud Riigikohtu praktikat ning lähtudes KrMK § 1 p-st 4 sisuliselt tulenevast Riigikohtu kohustusest lahendada küsimusi, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks ka KrMK § 412 lg 1 alusel vara välisriigile üleandmise kohta tehtava kohtumääruse vaidlustamist erikaebe korras. 7. Käsitletava kaebuse läbivaatamisel tõusetus kriminaalmenetluses mitmeid seadusandja poolt seni üheselt lahendamata probleeme, seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitavalt märkida järgmist. 7.1. Üldaktsepteeritult on kriminaalmenetluses põhiõiguste piiramine vältimatu. Vastavalt põhiseaduse §-le 11 tohib põhiõigusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Ei põhiseadusest, muudest Eesti Vabariigi seadustest ega ka mitte Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulene nõuet, et kõiki kriminaalmenetluses asetleidvaid põhiõiguste piiramise juhtusid peaks olema obligatoorselt võimalik vaidlustada riigi kõrgeimas kohtus. Rõhutagem siinjuures, et iga konkreetse vara välisriigile üleandmise juhtumi puhul on vaidlusküsimustest -- kas vara üleandmine on siseriiklikult lubatav ja otstarbekas -- viimane kahtlemata valdavalt faktiline ja mitte õiguslik küsimus ning ei peaks juba seetõttu olemuslikult üldse kuuluma kassatsioonikohtu pädevusse. 7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et vara välisriigile üleandmiseks tehtud kohtu määruse peale esitatud erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmine oli siseriiklikult lubatav ja otstarbekas. Seejuures tuleb kontrollida ka seda, kas üleantava vara võetus või arestimine on toimunud seaduslikult ning on täidetud KrMK §-s 411 sätestatud nõuded. Eeltoodu alusel ja juhindudes põhiseaduse § 24 lg-st 5; AKKS § 72 lg-st 2 ning KrMK § 1 p-dest 1 ja 4, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 1999. a määrus, millega jäeti käiguta T. P. esindaja vandeadvokaat Tiit Kollomi apellatsioonkaebus Tallinna Linnakohtu poolt 12. jaanuaril 1999. a antud loa peale T. P. sõiduauto Rootsi Kuningriigile üleandmiseks ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 1999. a määrus, millega jäeti linnakohtu eeltoodud määrus muutmata. 2. Saata erikaebus lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3. Erikaebus rahuldada. 4. Kassatsioonkautsjon tagastada. Määrus jõustub 13. aprillil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Uno LÕHMUS Ott JÄRVESAAR