Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-25-99 Jelena Buhdruker'i ja Nikolai Andrejev'i süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi — RT III, 13, 130

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. märtsil 1999. a 3-1-1-25-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Jelena Buhdruker'i ja Nikolai Andrejev'i süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa J. Buhdrukeri kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, N. Andrejevi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. 1. J. Buhdruker ja N. Andrejev anti kohtu alla süüdistuses KrK § 101 p 1 ja 7 järgi selles, et nad omakasu ajendil koos Kalju Andrejevaga leppisid kokku Nikolai Buhdrukeri tapmises. K. Andrejev, kes kandis karistust koos N. Andrejeviga, leppisid kokku, et pärast vabanemist jääb N. Andrejev Jõhvi linna ning pärast seda, kui J. Buhdruker on N. Buhdrukeri toidu sisse unerohtu pannud, N. Andrejev tapab ta. Kokku lepiti ka selles, et N. Buhdruker kuulutatakse teadmata kadunuks ning tema vara jagatakse omavahel võrdselt. 23. märtsil 1996. a õhtul Jõhvis Veski tn 32 majas pani kohtualune J. Buhdruker oma isa N. Buhdrukeri toidu sisse unerohtu, mille tagajärjel jäi viimane maja teisel korrusel magama. Kella 23.00 paiku tuli majja kohtualune N. Andrejev. Saanud J. Buhdrukeri käest noa, läks N. Andrejev teisele korrusele ning lõi magavale N. Buhdrukerile kaks korda noaga südame piirkonda. Pärast seda, kui N. Buhdruker oli põrandale kukkunud, lõi N. Andrejev veel elus olevale kannatanule 22 korda noaga selga, mille tagajärjel viimane suri sündmuskohal. Laiba matsid J. Buhdruker ja N. Andrejev sama maja keldrisse, kus tapmine toime pandi. 2. Ida-Viru Maakohtu 17. detsembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti kohtualustele esitatud süüdistus ümber. N. Andrejev mõisteti süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. J. Buhdruker mõisteti süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. K. Andrejev mõisteti süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohtu otsuse kohaselt pole tõendatud kohtualuste N. Andrejevi ja J. Buhdrukeri tahtlus tappa N. Buhdruker eriti julmal või eriti piinaval viisil. Kohtu arvates näitab noalöökide suur hulk seda, et kannatanu oli narkootilises unes ning J. Buhdruker ja N. Andrejev ei suutnud aru saada, kas ta elab või on surnud. J. Buhdrukeri kuriteole õigusliku hinnangu andmisel leidis kohus, et tema ise vahetult oma isa tapmisest osa ei võtnud, küll aga organiseeris selle toimepanemise, kuriteojälgede varjamise ning töötas välja plaani, mille kohaselt oleks süüdlased võinud kriminaalvastutusest kõrvale hoida. Ida-Viru Maakohtu otsus kaevati kohtualuste ja nende kaitsjate poolt apellatsiooni korras edasi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 1998. a otsusega Ida-Viru Maakohtu 17. detsembri 1997. a otsus tühistati ning kriminaalasi saadeti AKKS § 33 alusel motiveerimatuse tõttu uueks arutamiseks samale kohtule. Maakohtu otsuse tühistamist põhjendas kriminaalkolleegium sellega, et on rikutud KrMK § 274 lg-te 2, 3, 4 ning § 262 lg 1 sätteid, mida tuleb käsitleda kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. K. Andrejevi osas jäi kohtuotsus muutmata. Kannatanu Oleg Buhdruker esitas Viru Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohtu loakogu 8. aprilli 1998. a resolutsiooniga sellele menetlusluba ei antud. 3. Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti N. Andrejev ja J. Buhdruker Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsusega süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja neid karistati vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. Maakohus tuli teistkordselt järeldusele, et kohtualuste tahtlus ei olnud suunatud N. Buhdrukeri tapmisele eriti julmal või piinaval viisil, sest on tuvastatud kannatanu narkootilises unes olek tapmise hetkel. Küll aga luges maakohus tõendatuks asjaolu, et tapmine pandi toime omakasu ajendil. Hinnates kõiki tõendeid nende kogumis tuli kohus järeldusele, et J. Buhdrukerit tuleb käsitleda kaastäideviijana, kuna tema tegevus oli vahetult suunatud kannatanu tapmisele. Maakohtu arvates eeldatakse kaastäideviimise korral nn funktsionaalset teovalitsemist, s.t isikud tegutsevad koos selliselt, et neist igaüks eeldab, et kuritegeliku eesmärgi realiseerimine peab sõltuma igast toimepanijast. Kohus leidis, et vahetu kuriteo toimepanemine eeldab kaastäideviimise korral ühist teovalitsemist ning vahetut põhjuslikku seost kuriteosündmuse viimase lüliga, käsitataval juhul kannatanu surma põhjustamisega. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse kohtualuste isiksuste moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste tunduvat deformatsiooni ning KrK § 20 lg-st 2 tuleneva karistuse eesmärgi saavutamiseks mõistis neile pikad vabadusekaotuslikud karistused. 4. Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. Buhdruker ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning N. Andrejev ja tema kaitsja vandeadvokaat Irina Zurina. J. Buhdruker taotles apellatsioonkaebuses end tahtlikus tapmises õigeks mõista põhjendusega, et tema süüdimõistmine põhineb oletustel ning karistuse mõistmisel pole arvestatud kergendavate asjaoludega. Tema kaitsja A. Suuban leidis apellatsioonkaebuses, et otsus põhineb oletustel ning puuduvad usaldusväärsed tõendid omakasu ajendi kohta. Lisaks sellele vaidlustas kaitsja J. Buhdrukeri tegevuse kvalifitseerimise kaastäideviijana ning talle selle järgi karistuse mõistmise. Apellant palus kohtualuse teod ümber kvalifitseerida KrK § 180 ja § 181 järgi. N. Andrejev vaidlustas apellatsioonkaebuses enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises raskendavatel asjaoludel. Ta taotles kriminaalasi uueks arutamiseks saatmist või enda süüdi mõistmist KrK § 100 järgi ning karistuse kergendamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus tal J. Buhdrukeriga kokkulepe N. Buhdrukeri tapmiseks. Tema kaitsja apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb maakohtu otsus üksnes oletustel ning tõendid omakasu ajendi kohta puuduvad. Ka tema taotles N. Andrejevi tegevuse ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi. 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1998. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning jättis AKKS § 29 lg 5 alusel esimese astme kohtu põhjendused kordamata. 6. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud J. Buhdruker ja N. Andrejev. Esitatud kassatsioonkaebuses vaidlustab J. Buhdruker enda süüdimõistmise KrK § 101 p 1 järgi kuriteo kaastäideviijana ning leiab et selline kohtu järeldus on motiveerimata. Kassaatori arvates on kohus rikkunud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, jättes arvesse võtmata kuriteost osavõtu astme ning tema isiksust iseloomustavad andmed. J. Buhdruker taotleb enda süüdi mõistmist KrK § 180 ja § 181 järgi või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. N. Andrejev vaidlustab kassatsioonkaebuses jätkuvalt enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises omakasu ajendil. Kassaator kinnitab, et ta ei tundnud kannatanut ja tal puudus kuriteo toimepanemisel omakasu ajend. N. Andrejev taotleb tema poolt toime pandud kuriteo ümber kvalifitseerimist KrK § 100 järgi ning talle mõistetud karistuse kergendamist. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat K. Kuusmaa kaitsealuse kassatsioonkaebust. Väites, et maakohtu ja ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, taotles ta J. Buhdrukeri poolt toimepandud teo kvalifitseerimist KrK § 180 järgi ja temale mõistetud karistuse kergendamist. Vandeadvokaat J. Aland leidis, et tema kaitsealusele N. Andrejevile oleks pidanud esitama uue süüdistuse KrMK § 215 lg 1 järgi. Kuna tema kaitsealuse süüdimõistmisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, siis taotles ta eelnevate kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Riigiprokurör M. Püss arvas, et kohtulahendid tuleb tühistada osaliselt, sest J. Buhdrukeri poolt toimepandud kuritegu kuulub kvalifitseerimisele KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: 1. Ida-Viru Maakohtu 12. oktoobri 1998. a otsusega, millega nõustus Viru Ringkonnakohtu kolleegium, on tuvastatud, et N. Buhdrukeri tahtlik tapmine 20. märtsil 1996. a toimus omakasu ajendil (tl 118, II kd). J. Buhdruker ja N. Andrejev tegutsesid sooviga saada enda käsutusse N. Buhdrukerile kuuluv vara. Selle eesmärgi realiseerimiseks tegutsesid nad kokkuleppel tahtlikult koos -- tappa N. Buhdruker. 1.1. On tõendatud J. Buhdrukeri osa toimepandud kuriteos. Ta võttis osa kuriteoplaani väljatöötamisest; pani kannatanule N. Buhdrukerile supi sisse unerohtu; tagas kuriteo vahetu täideviija N. Andrejevi majja sissepääsemise; andis talle kuriteo toimepanemise vahendi -- noa; aitas N. Buhdrukeri laiba keldrisse viia; pesi verest puhtaks sündmuskoha ja noa; põletas kannatanu riided ja dokumendid (tl 123, II kd). 1.2. Kohtuotsusest nähtub, et N. Andrejev tappis vahetult N. Buhdrukeri, lüües talle noaga 22 torke-lõikehaava, mille tagajärjel kannatanu sündmuskohal suri. Seejärel viis ta koos J. Buhdrukeriga laiba maja keldrisse ning mattis maha. Maakohus on tuvastanud, et mõlemad kohtualused tundsid kannatanule kuulunud sõiduauto vastu huvi juba 1995. aasta sügisest. Sõiduauto müüdigi kohe pärast N. Buhdrukeri tapmist, seejärel hakati maha müüma kannatanu ülejäänud vara. Kohus on J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi omakasu ajendil toimepandud tahtlikus tapmises süüdimõistmisel võtnud aluseks kohtualuste need ütlused, mis ühtivad teiste kogutud tõenditega (tl 123--124, II kd) ning Riigikohus nõustub nende järeldustega. Eeltoodud põhjustel ei kuulu J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldamisele selles osas, millega ta taotleb enese süüditunnistamist ainult kuriteo varjamise eest ning N. Andrejevi kassatsioonkaebus, milles ta taotleb tema poolt toimepandud tapmise kvalifitseerimist KrK § 100 alusel. Arvestades N. Andrejevi poolt toimepandud kuriteo raskust ja tehiolusid, tema isikut iseloomustavaid andmeid, samuti asjaolu, et ta pani uue, raske isikuvastase kuriteo toime kaks päeva pärast vanglast vabanemist, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus temale mõistetud 15-aastase vabadusekaotuse kergendamiseks. 2. Ida-Viru Maakohus oli 12. oktoobril 1998. a J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi kriminaalasja uuesti arutades seotud AKKS § 36 lg-s 2 sätestatud piiranguga. Selle piirangu kohaselt on pärast kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamist kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus lubatud karistust raskendada või raskemat kuritegu ettenägevat seadust kohaldada ainult siis, kui pärast kohtuotsuse tühistamist tuvastatakse uuel kohtulikul arutamisel asjaolud, mis tõendavad kohtualuse poolt raskema kuriteo toimepanemist, või kui otsuse tühistamise üks alus oli kannatanu või tema esindaja või prokuröri protesti rahuldamine karistuse leebuse motiividel. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab 7. oktoobri 1997. a otsuses T.T. süüdistusasjas KrK § 85 lg 2 järgi (RT III 1998, 1, 1) väljendatud seisukohta, et vaatamata sellele, et AKKS § 33 alusel toimub eelmise kohtuotsuse täielik tühistamine, peab uus kohtukoosseis uue otsuse tegemisel arvestama nii varasemat kuriteo kvalifikatsiooni kui ka süüdlasele mõistetud karistust. Siduv on eelpool osutatu siis, kui kriminaalasjas ei toimu täiendavat kohtueelset uurimist ja uute asjaolude tuvastamist ning kui puudub kannatanu kaebus või prokuröri protest. Käsitatava kriminaalasja teistkordsel arutamisel Ida-Viru Maakohtus ei tuvastatud uusi asjaolusid, uuel kohtulikul arutamisel hinnati ümber tõendid. J. Buhdruker mõisteti süüdi mitte enam kuriteo organiseerimises, vaid kuriteo täideviimises. Kohtukolleegium on seisukohal, et J. Buhdrukeri osale kuriteos on antud teistsugune hinnang, ta on süüdi mõistetud oluliselt muutunud süüdistuse mahus ja ulatuses, kui seda tegi I astme kohus esmakordsel kriminaalasja arutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et lähtudes õigusemõistmise üldpõhimõtetest ja võistlevuse printsiibist, oleks saanud süüdimõistetule inkrimineerida suurema süüdistuse mahu ainult siis, kui maakohtu otsus oleks tühistatud prokuröri protesti või kannatanu kaebuse alusel. Seetõttu kuulub J. Buhdrukeri kuritegu ümberkvalifitseerimisele KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi. Arvestades tema osa toimepandud kuriteos, kuulub vähendamisele ka J. Buhdrukerile mõistetud karistus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1999. a otsus Jelena Buhdrukeri süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p 1 järgi. 2. Mõista Jelena Buhdruker süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 101 p 1 järgi ning karistada teda 14-(neljateistkümne)-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. 3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 4. J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. N. Andrejevi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 6. Välja mõista J. Buhdrukerilt kaitsjatasu 1274,40 krooni riigieelarve tuludesse. 7. Välja mõista N. Andrejevilt kaitsjatasu 1274,40 krooni riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 16. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG