Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-15-99 D. B. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi — RT III, 1999, 13, 129

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. märtsil 1999 3-1-1-15-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Uno Lõhmus, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. B. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu D. B.ja tema kaitsja vandeadvokaat Nadezda Kikkas, Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning tõlgina Lüüli Lomp. I. D. B. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 136 lg 2 järgi selles, et tema, olles AS S. direktor, laenutas ajavahemikul 1996. a maist kuni sama aasta augustikuuni ettevõtluse eesmärgil laenutuspunktides asukohaga Tallinnas X tn 5 ja Y tn 23 videokassette filmidega, mis olid ebaseaduslikud koopiad ja mille laenutamine oli keelatud. Lisaks sellele laenutas ta samal ajavahemikul ja samades laenutuspunktides ilma filmide autorite esindaja, s.o AS F. eksklusiivloata kahte kassetti filmidega The Doom Generation ja Leaving Las Vegas, millega tekitati AS F. varaline kahju kokku 177 601 krooni ja 40 senti. Tallinna Linnakohtu 24. septembri 1997. a otsusega mõisteti D. B. selles süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et ebaseaduslikult ostes süüdistuses toodud videokassette, oli D. B. juriidilise isiku, s. o AS S. esindaja ning tegutses üksnes selle firma nimel ja huvides. Kohus tuli järeldusele, et KrK § 136 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla üksnes füüsiline isik ning seega tuleb juriidilise isiku esindajana tegutsenud D. B. kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1998. a otsusega Tallinna Linnakohtu 24. septembri 1997. a otsus tühistati ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et KrK § 136 on oma sisult blanketne norm ning kellegi süüdistamine selle paragrahvi järgi eeldab viiteid ka autoriõiguse seaduse vastavatele sätetele, mida aga käesolevas kriminaalasjas tehtud ei ole. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus jätnud motiveerimata selle, miks D. B. ei ole juriidilise isiku esindajana kuriteo subjekt KrK § 136 lg 2 mõttes. Tallinna abiprokuröri Kristel Siitami 6. aprilli 1998. a määrusega muudeti D. B. süüdistus järgmiselt. D. B. süüdistati KrK § 136 lg 2 järgi selles, et ettevõtjana, s.o AS S. esimehena laenutas ta ajavahemikul 1996. a maikuust kuni sama aasta augustikuuni ettevõtluse eesmärgil, kuid ebaseaduslikult, aktsiaseltsile kuuluvates videokassettide laenutuspunktides asukohaga Tallinnas X tn 5 ja Y tn 23 videokassette, mis tunnistati 24. juuli 1996. a ekspertiisiaktiga nr T 103/6 ebaseaduslikeks koopiateks, mille laenutus oli keelatud. Nimetatud kassetid olid: VHS kassett nr 29, millel oli film DFK; VHS kassett nr 62, millel olid filmid 9 1/2 Week ja Kiss Shot; VHS kassett nr 655, millel olid filmid Vampire on Brooklyn ja Wish me Luck, ning VHS kassett 744, millel olid filmid White Tiger ja The Doom Generation. Lisaks süüdistati D. B. selles, et ta eeltoodud ajavahemikul ja samades laenutuspunktides laenutas ettevõtluse eesmärgil videokassette filmidega The Doom Generation ja Leaving Las Vegas, mille laenutamise luba AS S. puudus. Nimetatud filmide laenutamise õigus tulnuks taotleda AS F., kellele on filmiloojate-autorite esindaja andnud ainuõiguse nende filmide laenutamiseks Baltimaades. Viimati kirjeldatud tegevusega tekitas D. B. AS F. suure varalise kahju kogusummas 177 601 krooni ja 40 senti. Süüdistuse kohaselt rikkus D. B. oma tegevusega autoriõiguse seaduse § 13 lg-te 1 ja 2, § 14 lg 1, § 46 lg-te 1 ja 2 ning § 80 lg 1 p 1 sätteid ning pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KrK § 136 lg 2 järgi. D. B. anti muudetud süüdistuse alusel kohtu alla, kuid Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsusega mõisteti ta ka muudetud süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Linnakohus leidis, et D. B. tegevus oli küll ebaseaduslik, kuid ta ei ole KrK § 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteo subjekt. Linnakohus viitas äriseadustiku § 1 ja 181 lg 1, tsiviilkoodeksi üldosa seaduse § 37 lg 1, § 37 p 5 ja § 49 ning krediidiasutuste seaduse § 86 sätetele. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsus tühistada, D. B. KrK § 136 lg 2 järgi süüdi mõista ning teda karistada. Protestis leiti, et käesoleva kuriteo subjektiks olemise tingimusteks on KrK § 136 lg 2 dispositsioonis kirjeldatud tegude toimepanemine ettevõtluse eesmärgil ja kahju põhjustamine, ning D. B. puhul on mõlemad asjaolud leidnud tõendamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsus muutmata ning apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et D. B. tegevuses ei ole KrK § 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, sest kuriteo subjekt puudub. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kohtualune ei tegutsenud mitte enda, vaid AS S. nimel ning tema kui füüsilise isiku tegevus ei ole käsitatav ettevõtlusena KrK § 136 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus nõustus täielikult linnakohtu otsusega ning leidis, et see on seaduslik ja küllaldaselt motiveeritud. Tulenevalt sellest, et AS F. loobus kohtueelsel uurimisel oma tsiviilhagist kahju vabatahtliku hüvitamise kokkuleppe sõlmimise tõttu, ei ole käesolevas kriminaalasjas alust käsitada suure varalise kahju põhjustamist kriminaliseeriva tunnusena. Apellatsioonikohus viitas Riigikohtu lahendile 25. novembrist 1997. a I. L. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi (RT III 1998, 1, 4). Ringkonnakohus nõustus sellega, et kuna ettevõtlusega tegeles AS S., siis kohtualune ei tegutsenud enda nimel, vaid täitis juhatuse esimehena juhatuse korraldusi, sõltumata sellest, et ta oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu eeltoodud otsusele, mille kohaselt ametiülesannete täitmine äriühingus ei ole käsitatav ettevõtlusena äriseadustiku mõttes, ning Riigikohtu 8. aprilli 1997. a otsusele V. H. süüdistusasjas KrK § 1481 lg 1 järgi (RT III 1997, 14, 147), mille kohaselt ei ole õige samastada juriidilise isiku halduskorras karistamist füüsilise isiku halduskorras karistamisega. Juriidilise isiku kriminaalvastutust aga kehtiv kriminaalõigus ette ei näe. II. Esitatud kassatsioonprotestis taotleb riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1998. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonprotesti kohaselt on D. B. käitumises KrK § 136 lg-s 2 ette nähtud kuriteokoosseis ning tema õigeksmõistmine esimese ja teise astme kohtu poolt on põhjendamatu. Kassaator leiab, et need kohtud on D. B. süüküsimuse otsustamisel kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, seda ebaõigesti tõlgendanud ning sellest tulenevalt jätnud kohaldamisele kuuluva kriminaalseaduse kohaldamata. Prokurör viitab ka D. B. suhtes langetatud kohtuotsuse vastuolule Riigikohtu 25. augusti 1998. a otsusega A. R. süüdistuses KrK § 136 lg 2 järgi (RT III 1998, 25, 245). Kassatsioonprotestist tulenevalt on süüdistuses loetletud videokassetid autoriõigusega kaitstavad teosed, mille laenutamine oli ebaseaduslik. Prokuröri arvates on tõendatud D. B. kui aktsiaseltsi ainuaktsionäri videokassettide laenutustegevus ettevõtluse eesmärgil, mis põhjustas autoriõigust või selle õigusega kaasnevaid õigusi omavale isikule suure varalise kahju, ning viimase kriminaliseeriva tunnuse süüdistusest väljajätmine on põhjendamatu. Kassaator leiab, et kahju vabatahtliku hüvitamise kokkulepe on küll vastutust kergendav asjaolu, kuid mitte mingil juhul ei too see kaasa kriminaalvastutusest vabanemist. Lisaks leiab prokurör, et D. B. õigeksmõistmist motiveerides on põhjendamatult tuginetud Riigikohtu 25. oktoobri 1997. a otsusele I. L. süüdistusasjas, sest kasseeritava kriminaalasja tehiolud erinevad oluliselt I. L. kriminaalasja tehioludest ning analoogia nende vahel puudub. Kriminaalasja kassatsioonikorras läbivaatamisel 9. veebruaril 1999. a otsustas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis anda asi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ning D. B. ja tema kaitsja, kes toetas Eesti õigusloome loogikale tuginedes neid seisukohti, mille alusel olid kohtud D. B. õigeks mõistnud, leidis: 1. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal 1996. a mais-augustis oli kriminaalvastutus autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise eest sätestatud KrK §-s 136. Muu hulgas nägi seadus ette vastutuse autoriõigusega kaitstava audiovisuaalse teose rentimise, laenutamise, müügile või rendile pakkumise ja levitamise eest 1) kui seda tehti ettevõtluse eesmärgil või 2) kui samasuguse tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust või 3) kui see põhjustas isikule, kellele kuulub autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suure varalise kahju. 21. jaanuaril 1999. a vastuvõetud «Autoriõiguse seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku, kriminaalkoodeksi, tarbijakaitseseaduse ja tolliseaduse muutmise ja täiendamise seaduse» §-ga 90 (RT I 1999, 10, 156) tunnistati KrK § 136 kehtetuks. Sama seadusega täiendati kriminaalkoodeksit 15. peatükiga «Kuriteod intellektuaalse omandi vastu». Seadus jõustus 15. veebruaril 1999. Kõigepealt vajab selgitamist, kas KrK § 136 kehtetuks tunnistamise tõttu pole välistatud D. B. tegude karistatavus. KrK § 6 lg 2 kohaselt on seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, tagasiulatuv jõud -- selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Kriminaalkoodeksi uues, 15. peatükis sätestatud normide analüüs lubab järeldada, et seadusandja on laiendanud kriminaalvastutust kuritegude eest intellektuaalse omandi, mille hulka kuulub ka autoriõigus, vastu. Järelikult uus seadus ei kõrvaldanud vastutust nende tegude eest, milles D. B. KrK § 136 lg 2 järgi süüdistatakse. Need teod on käesoleval ajal sõltuvalt asjaoludest kvalifitseeritavad KrK § 278 või KrK § 280 lg 1 järgi. 2. Esimese astme kohus luges tõendatuks ning ka menetluse hilisemas staadiumis pole vaidlustatud järgmisi asjaolusid. D. B. oli AS S. aktsiate ainuomanik ja aktsiaseltsi juhatuse esimees. Ta soetas videofilme ja andis need aktsiaseltsi laenutuspunktidesse klientidele tasu eest laenutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et D. B. ei saa vastutada KrK § 136 järgi seetõttu, et ta ei tegutsenud enda nimel, vaid aktsiaseltsi juhatuse esimehena täitis juhatuse korraldusi. Seejuures pole ringkonnakohus täpsustanud, kes kuulusid aktsiaseltsi juhatusse ja milliseid korraldusi juhatus esimehele andis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest I. L. süüdistusasjas (RT III 1998, 1, 4) tegi ringkonnakohus järelduse, et ametiülesannete täitmine äriühingus ei ole käsitatav tegelemisena ettevõtlusega äriseadustiku mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et I. L. ja D. B. süüdistusasjade tehiolud ei ole sedavõrd sarnased, et I. L. asjas tehtud otsuse järeldusi saaks kasutada D. B. süüküsimuse otsustamisel. 3. Kriminaalkoodeksi § 136 lg 2 järgi on kriminaalkorras karistatav autoriõigusega kaitstava videofilmi rentimine ja laenutamine, ka rendile pakkumine tingimusel, et seda tehakse kas ettevõtluse eesmärgil või see põhjustab isikule, kellele kuulub autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suure varalise kahju. Nende tegude toimepanemises D. B. süüdistataksegi. Kohtukolleegium ei jaga linnakohtu ja ringkonnakohtu arvamust, et D. B. ei saa olla KrK § 136 lg-s 2 ettenähtud kuriteo subjektiks seetõttu, et ta ei tegutsenud enda nimel ja ettevõtlusega tegeles AS S. Ringkonnakohtu käsituse järgi saab nimetatud kuriteo subjektiks olla vaid füüsilisest isikust ettevõtja. Subjektide ringi selline piiramine ei ole põhjendatud. KrK §-s 136 ettenähtud kuritegu ei nõua erisubjekti. Ametiülesannete täitmine äriühingus ei välista isiku vastutust autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise eest tingimusel, et tema käitumises on kuriteokoosseis. Öeldu kehtib ka juhtudel, mil isik täidab ametiülesandeid nn ühemeheaktsiaseltsis -- aktsiaseltsis, mille aktsiate ainuomanik on tema ise. Vastutus ei eelda tegelemist ettevõtlusega äriseadustiku mõttes, vaid KrK § 136 dispositsioonis loetletud mõne või kõigi tegude toimepanemist ettevõtluse eesmärgil. Seega ei tohi ära segada ettevõtlust kui tegevust (objektiivne tunnus) ja ettevõtluse eesmärki kui kuriteo subjektiivse külje koosseisulist elementi. Kui D. B. hankis videofilmid ja andis need laenutamiseks laenutuspunkti, et äriühing või tema ise saaks tulu, siis pidas ta silmas ettevõtluse eesmärki. Kriminaalvastutuse seisukohast ei ole seejuures tähtis, kas ta tegutses enda või äriühingu nimel. 4. Samuti ei soostu kohtukolleegium ringkonnakohtu järeldustega tsiviilhagist loobumise ja suure varalise kahju kui KrK § 136 lg 2 objektiivsesse külge kuuluva tunnuse seoste kohta. Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumine on KrK § 136 lg 2 järgi karistatav ka siis, kui selles lõikes loetletud tegudega põhjustati isikule, kellele kuulub autoriõigus või autoriõigusega kaasnevad õigused, suur varaline kahju. Kuna suure varalise kahju tekitamine on kuriteo koosseisuline tunnus, siis on kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus asjaoludeks, mis vastavalt KrMK § 46 p-le 4 kuuluvad kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul arutamisel tõendamisele. Tsiviilhagi esitamine, selle muutmine või sellest loobumine kriminaalmenetluses on isiku poolt oma protsessuaalse õiguse kasutamine. Selle õiguse kasutamine ei mõjuta kuriteoga tekitatud kahju suurust ega teo kvalifikatsiooni ning pole ka teo karistatavust välistav asjaolu. Kui aga süüdlane hüvitab vabatahtlikult kahju, arvestab kohus seda KrK § 37 lg 1 p 1 kohaselt karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1998. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1998. a kohtuotsused D. B. süüdistusasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 9. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Lea KALM Eerik KERGANDBERG Uno LÕHMUS Jüri RÄTSEP Peeter VAHER