Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-2-1-99 E.-V. Karusoo esindaja teistmisavalduse läbivaatamine omandireformi aluste seaduse § 8 lg 5 kohaldamise asjas — RT III, 13, 127

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. aprillil 1999 3-3-2-1-99 E.-V. Karusoo esindaja teistmisavalduse läbivaatamine omandireformi aluste seaduse § 8 lg 5 kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 7. aprillil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Erna-Vaike Karusoo esindaja vandeadvokaat Toomas Keevalliku teistmisavalduse alusel Tallinna Halduskohtu 29. veebruari 1996. a otsuse haldusasjas nr 3-29/96. Protsessiosalisena võttis istungist osa Erna-Vaike Karusoo esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Erna-Vaike Karusoo esitas õigel ajal Tallinna Linnavarade Ametile avalduse, milles palus tunnistada end omandireformi õigustatud subjektiks tema tädile Liisa Pahlile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud elamu ja krundi suhtes asukohaga Tallinnas Kunderi 22. Selle vara tagastamist taotlesid ka E.-V. Karusoo õde Selma-Elisabeth Pahk ja õe Helga-Emilie Kivari tütar Reet Kivari. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 2. oktoobri 1995. a otsusega nr 6157 loeti Tallinnas Kunderi 22 asuvad hooned ja krunt 706,02 m2 (endine kinnistu nr 3587) omandireformi objektiks. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Balti eraseaduse §-de 79 ja 80 alusel Johann Pahlile ja Liisa Pahlile võrdsetes mõttelistes osades. Nimetatud otsuse punktiga 3 tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks L. Pahli õe tütred Erna-Vaike Karusoo ja Selma Pahk ning õe tütretütar Reet Kivari, igaüks 1/6 mõttelises osas. 22. jaanuaril 1996 esitas E.-V. Karusoo esindaja Maanus Siigur Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. oktoobri 1995. a otsuse nr 6157 punkti 3 seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt omandasid L. Pahl ja J. Pahl kinnisvara aadressil Kunderi 22 abielu kestel. Kuigi kinnistusraamatusse kanti kinnistu nr 3587 J. Pahli nimele, oli see tol ajal kehtinud Balti eraseaduse järgi abikaasade ühisvara. J. Pahl suri 5. oktoobril 1940. Kuna ta polnud testamenti teinud, oli tema ainsaks seadusjärgseks pärijaks abikaasa L. Pahl, kes võttis ka pärandi vastu. Kaebuses märgiti, et «Liisa Pahlist mitteolenevatel asjaoludel ei olnud tal võimalik kinnisvara oma nimele kinnistusraamatus vormistada, sest kinnistu nr 3587 all olev kinnisvara natsionaliseeriti 02.11.1940. a.». Kaebaja leidis, et õigustatud subjektidele kuuluvad mõttelised osad tagastamisele kuuluvast varast määras ÕVVTK Tallinna linnakomisjon valesti. Antud juhtumil on igal õigustatud subjektil õigus mitte 1/6, vaid 1/3 mõttelisele osale Kunderi 22 asuvast elamust ja krundist. Tallinna Halduskohtu 29. veebruari 1996. a otsusega haldusasjas nr 3-29/96 jäeti E.-V. Karusoo kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktide 15, 18 ja 21 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Tol ajal kehtinud Balti eraseaduse §-de 79 ja 80 järgi kuulus kinnistu nr 3587 võrdsetes mõttelistes osades J. Pahli ja L. Pahli varaühisusse. J. Pahl suri 5. oktoobril 1940. a. Kohus asus seisukohale, et vara õigusvastaselt «võõrandamise ajaks ei olnud Liisa Pahlile üle läinud omandiõigus kogu varale, mis kuni abikaasa surmani kuulus abikaasade varaühisusse, vaid talle kuulus pool nimetatud varast». L. Pahl suri 1959. a. Kaebuse esitaja E.-V. Karusoo, tema õde ja teise õe tütar on Maareformi seaduse § 5 lg 1 p 2 ja endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse järgi omandireformi õigustatud subjektideks L. Pahlile kuulunud kinnisvara osa suhtes. Eeltoodu põhjal leidis halduskohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. oktoobri 1995. a otsuse nr 6157 punkt 3 on seaduslik. E.-V. Karusoo esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik esitas HKS § 59 lg 1 p 2 alusel Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub uute oluliste asjaolude ilmnemise tõttu tühistada Tallinna Halduskohtu 29. veebruari 1996. a otsuse haldusasjas nr 3-29/96. Avalduses märgitakse, et Tallinna Linnaarhiivi 11. jaanuari 1999. a kirjaga nr 1-7/16 teatati Tallinna 7. jaoskonnakohtuniku arhiivi dokumentide, sh J. Pahli testamendi kinnitamise säiliku ülevõtmisest Eesti Riigiarhiivilt. Ahiividokumentidest nähtub, et 31. mail 1943. a otsustas Tallinna 7. jaoskonnakohtunik tunnustada J. Pahli poolt 9. novembril 1932. a tehtud testamenti ja kinnitada testament seadusjõusse astunuks. Testamendi kohaselt pärandas J. Pahl kogu vara oma abikaasale L. Pahlile. J. Pahli testamendi olemasolu ei olnud ega võinudki olla kaebuse esitajale varemalt teada. Avaldaja märgib, et nimetatud testamendist «tuleneb üheselt, et Tallinna Halduskohtus vaidlustatud ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 02.10.1995. a otsuse nr 6157 punktis 3 sätestatu ei ole õige». Järelikult mõjutab ilmnenud uus asjaolu Tallinna Halduskohtu 29. veebruari 1996. a otsust. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: HKS § 59 lg 1 p 1 kohaselt võib jõustunud kohtuotsust või -määrust uute asjaolude ilmnemisel uuesti läbi vaadata, kui on ilmnenud uued olulised asjaolud, mis ei olnud ega võinudki olla kaebajale teada ja mis otseselt mõjutavad asjas tehtud otsust või määrust. E.-V. Karusoo taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks rajanes maareformi seaduse § 5 lg 1 p-l 2 ja endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusel. Kui endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on MRS § 5 lg 1 p 2 alusel maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse paragrahvis 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on Eesti Vabariigi maareformi seaduse paragrahv 5 lõike 1 punkti 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Haldusasja materjalidest nähtub, et maa võõrandati J. Pahlilt tema eluajal, sest ta suri 5. oktoobril 1940. Teistmisavalduses märgitakse teistmisalusena asjaolu, et J. Pahl tegi 1932. a testamendi, millega ta pärandas kogu oma vara abikaasale L. Pahlile. ORAS § 8 lg 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, on omandireformi õigustatud subjetiks testamendijärgsed pärijad testamendis määratud ulatuses. Antud haldusasjas kuulub kohaldamisele ORAS § 8 lg 5, mis vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas: «Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitatakse ainult käesolevas paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud.» Seega testamendijärgse pärija surma korral pole tema pärijatel õigust temale kuuluvale pärandiosale, välja arvatud juhud, kui vara taotlejateks on ORAS § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud. Sellisteks isikuteks on ORAS § 8 lg 3 p 2 järgi endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast). J. Pahli testamendijärgne pärija L. Pahl suri 1959. a. Kuna kaebaja E.-V. Karusoo ei kuulu ORAS § 8 lg 3 p-s 2 loetletud isikute hulka, siis pole ta J. Pahlile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Seega on esitatud teistmisavaldus põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Juhindudes HKS § 64 lg-st 1 ja § 57 p-st 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Erna-Vaike Karusoo esindaja vandeadvokaat Toomas Keevalliku avaldus Tallinna Halduskohtu 29. veebruari 1996. a otsuse haldusasjas nr 3-29/96 teistmiseks rahuldamata. Määrus jõustub 19. aprillil 1999. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN