Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-12-99 I. Puu esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine MKS § 22 lg 1 kohaldamise asjas — RT III, 12, 119

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. aprillil 1999. a 3-3-1-12-99 I. Puu esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine MKS § 22 lg 1 kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 25. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Ilmar Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1998. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/142/98. Protsessiosalisena võttis istungist osa Maksuameti esindaja Meelis Jürma. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Ilmar Puu esitas 28. veebruaril 1997 Tallinna Halduskohtule kaebuse põhjusel, et Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a otsusega nr 30-03/S-167 jäeti jõusse Viljandi Maakonna Maksuameti 7. augusti 1996. a ettekirjutus nr 80-06/865 tasumisele kuuluva maksusumma määramise kohta ja 16. oktoobri 1996. a otsus nr 80-06/1211 ettekirjutuse jõusse jätmise kohta. Kaebaja palus tunnistada seadusevastaseks Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a otsuse nr 30-03/S-167. Riigi Maksuameti vaidlustatud otsuse kohaselt müüs I. Puu 1995. aastal värve, saades vahendusest tulu 148 200 krooni. Kuna vastavalt tulumaksuseaduse § 13 lg-le 1 kuuluvad maksumaksja tulust mahaarvamisele maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused, esitas I. Puu pärast ettekirjutuse kättesaamist 18. augustil 1996 Viljandi Maakonna Maksuametile ja Riigi Maksuametile AS Eesti Värv 21. augustil 1995. a saatelehe, arve ja kviitungi värvide ostu kohta. Aktsiaseltsi Eesti Värv andmetel on nimetatud arve väljastatud teisele isikule ja I. Puule ei ole AS Eesti Värv värve müünud. Riigi Maksuamet luges sellega tõendatuks, et I. Puu on esitanud maksuhaldurile võltsitud kuludokumendid, mistõttu maksuamet ei saa neid arvestada. Viljandi Maakonna Maksuameti otsus oli põhjendatud asjaoluga, et I. Puu poolt esitatud kuludokumente ei ole koostanud ja väljastanud AS Eesti Värv, mistõttu maksuamet ei saa lugeda I. Puu kulusid dokumentaalselt tõestatuks. Kaebaja väitis, et seadused ei kohusta ostjat kontrollima temale antud dokumentide ehtsust. Tema omandas värvid füüsilise isikuna AS Eesti Värv müügiagendilt, kes toimetas need kohale, andis vastava saatelehe ja arve AS Eesti Värv blanketil ning pitsatijäljendiga kviitungi. Kaebaja väitis veel, et «juhul kui Riigimaksuamet on tuvastanud dokumentide võltsimise fakti, kuulub tema kohustuste hulka ka kriminaalasja algatamise avalduse esitamine majanduspolitseile. Kuna minule teadaolevatel andmetel asjas mingisugust juurdlust toimetatud ei ole, siis tuleb ka käsitleda maksuameti sellekohaseid väiteid paljasõnalistena». Halduskohus tunnistas Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a otsuse nr 30-03/S-167 täielikult seadusevastaseks. Kohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et I. Puu oli 1995. aastal ettevõtja juriidilise isiku tähenduses ja seega on ebaõige I. Puu ettevõtlusest saadud tulu maksustamine TMS § 9 lg 1 p 2 alusel. Üksnes juriidilise isiku tulust arvatakse TMS § 13 lg 1 alusel maha maksustamisperioodil tehtud ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Apellatsioonkaebuses palus Riigi Maksuamet tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellant pidas ekslikuks halduskohtu väidet, et TMS § 13 lg 1 alusel saab teha mahaarvamisi oma tuludest vaid juriidiline, mitte aga füüsiline isik. Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 on kohaldatav ka füüsilistele isikutele, kuna maksumaksja TMS § 3 lg 1 mõttes on nii füüsiline kui juriidiline isik. Juhul kui I. Puu väidab, et ta värvide eest maksis, peab ta vastavalt MKS § 22 lg-le 4 tõendama, et vastav kulutus on tehtud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis muutmata Tallinna Halduskohtu 5. septembri 1997. a kohtuotsuse ja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Halduskohus on oma otsuses hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti seadust. Riigi Maksuamet esitas 30. detsembril 1997 kassatsioonkaebuse, milles leidis, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, sest ringkonnakohus on valesti kohaldanud seadust. Tulumaksuseaduse § 9 lg 1 p 2 kohaselt on residendist maksumaksja tulu ettevõtlusest saadud tulu ja TMS § 2 p 9 kohaselt on residendiks ka füüsiline isik. I. Puu on esitanud maksuametile dokumendid, mis tema arvates tõestavad ettevõtluse kulusid. Kuid maksuameti arvates ei tõesta neid kulusid I. Puu poolt esitatud dokumendid. Riigi Maksuamet palus, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 1998. a määrusega rahuldati Riigi Maksuameti kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. novembri 1997. a otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1998. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 5. septembri 1997. a otsus ja jäeti I. Puu kaebus Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a otsuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et tulumaksuseaduse mõttest ja selle seaduse § 2 punktidest 1 ja 9 tuleneb, et TMS § 13 lg 1 on kohaldatav ka füüsilistele isikutele, kes on saanud tulu vastavalt sama seaduse § 9 lg 1 p-le 2. TMS § 13 lg 1 kohaselt maksumaksja tulust arvatakse maha tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Maksuamet leidis põhjendatult, et kaebaja poolt esitatud saateleht, arve ja kviitung ei kajasta tõeselt väidetavaid ostu-müügi suhteid kaebaja ja AS Eesti Värv vahel ega ole seetõttu aktsepteeritavad kuludokumentidena TMS § 13 lg 1 mõttes. Maksuhalduri poolt määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub vastavalt MKS § 22 lg-le 4 maksumaksjal kohustus tõestada, et maks määrati valesti. I. Puu ei ole tõestanud, et maks määrati valesti. 8. jaanuaril 1999 esitas I. Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikut kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada Riigi Maksuameti vaidlustatud otsus täielikult seadusevastaseks. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus ei ole hinnanud Riigi Maksuameti otsuse motiivi -- I. Puu on maksuametile esitanud võltsitud kuludokumendid, mida maksuamet ei saa arvesse võtta -- põhjendatust. Riigi Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et I. Puu poolt kuludokumentidena esitatud saatelehte, arvet ja kviitungit ei ole väljastanud AS Eesti Värv. Seetõttu nimetatud dokumendid ei kajastanud tõeselt väidetavaid ostu-müügisuhteid I. Puu ja AS Eesti Värv vahel «ega ole aktsepteeritavad kuludokumentidena TMS § 13 lg 1 mõttes, kuna tehingu teine pool on teadmata». Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Maksuhalduril on MKS § 22 lg 1 alusel õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma maksumaksjale, kelle kohta on maksuhalduril andmed, et tema poolt näidatud maksusumma on väiksem summast, mis tal oleks tulnud tasuda. I. Puu vaidlustas maksuhalduri ettekirjutuse ja otsuse põhjusel, et maksuhaldur ei võtnud arvesse tema poolt esitatud kuludokumente. Nende kuludokumentide alusel arvas I. Puu saadud tulust maha tema ettevõtlusega seotud kulutused. Maksumaksja selline õigus tuleneb tulumaksuseaduse § 13 lg-st 1, mille kohaselt «Maksumaksja tulust arvatakse rahandusministri poolt kehtestatud korras maha tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused . . .». Antud sätte mõte on selles, et maksumaksjal tuleb kulu tulust mahaarvamiseks koguda ja vajadusel esitada raamatupidamise seaduse § 8 lg-le 1 vastavad raamatupidamise algdokumendid, mis tõendavad majandustehingu toimumist. Seepärast võis käesolevas maksuvaidluses olla asjakohane Viljandi Maakonna Maksuameti otsuses märgitud I. Puu poolt esitatud kuludokumentide mittearvestamise põhjendus -- maksuhalduri andmetel ei ole neid kuludokumente koostanud ja väljastanud AS Eesti Värv. Riigi Maksuamet aga muutis Viljandi Maakonna Maksuameti otsuse motiive ja põhjendas I. Puu poolt esitatud kuludokumentide mittearvestamist tasumisele kuuluva maksusumma määramisel asjaoluga, et «Ilmar Puu on Viljandi Maksuametile ja Riigi Maksuametile esitanud värvide ostmise kohta võltsitud saatelehed, arved ja kassa sissetuleku orderite kviitungid». Selle uue järelduse tegi Riigi Maksuamet üksnes AS Eesti Värv väitest, et viimane ei ole väljastanud I. Puule nimetatud kuludokumente. Vastavalt MKS § 40 lg-le 1 peavad maksuhalduri otsuses sisalduma ka otsust põhjendavad asjaolud. AS Eesti Värv väide, et tema ei ole I. Puule neid kuludokumente väljastanud, ei ole piisav tegemaks järeldust, et I. Puu poolt maksuametile esitatud dokumendid on võltsitud. Seega on õige kaebuse esitaja väide, et Riigi Maksuameti vaidlustatud otsus on paljasõnaline osas, mille kohaselt on I. Puu esitanud maksuhaldurile võltsitud kuludokumendid. Seepärast tuleb Riigi Maksuameti vaidlustatud otsus tunnistada seadusevastaseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS § 57 p-st 4 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Ilmar Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 1998. a otsus haldusasjas nr II-3/142/98. 3. Tunnistada Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a otsus nr 30-03/S-167 täielikult seadusevastaseks. 4. Tagastada Ilmar Puule kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 5. aprillil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN