Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-4-99 Harju Maavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise asjas — RT III, 8, 81

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. veebruaril 1999. a 3-3-1-4-99 Harju Maavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 18. veebruaril 1999 avalikul kohtuistungil läbi Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/309/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol ja Peep Kildjer. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 19. juuni 1998. a otsuse nr 11839 punktiga 1 loeti Raasiku vallas asuv maaüksus, endine ehituskrunt A-18 (kinnistu nr 4352), pindalaga 0,29 ha, ja sellel asuvad hooned omandireformi objektiks. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Miia Kildjerile. Nimetatud otsuse punktiga 5 jäeti Herbich Kildjeri vara tagastamise taotlus rahuldamata põhjusel, et ta pole selle vara suhtes omandireformi aluste seaduse § 8 järgi õigustatud subjekt. Otsuses märgiti, et 14. septembril 1931 sõlmitud ostulepingu alusel omandas kinnistu nr 4352 Aleksander Kildjeri abikaasa Miia Kildjer ja et «abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, ilmunud Riigi Teataja lisas nr 45 10.06.1932. a, on antud kinnisvara tunnistatud Kildjer, Miia erivaraks». 22. juulil 1998 esitas Herbich Kildjeri (surn 1996. a) poeg Peep Kildjer Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 19. juuni 1998. a otsuse nr 11839 seadusevastaseks ja teha ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning tunnistada Herbich Kildjer omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebuse esitaja väitis, et tema vanaisa Aleksander Kildjeri esimene abikaasa, s.o Herbich Kildjeri ema, suri 1924. a. A. Kildjer abiellus 1927. a lastetu lese Miia Mikkoviga. Abielupaar Kildjer ostis 14. septembril 1931 kinnistu nr 4352. Ostu-müügilepingule kirjutas alla M. Kildjer ostjana ja A. Kildjer abielulise nõustajana. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatud otsus on vormilt ebaseaduslik. Sellest ei nähtu, milliste tõendite alusel ja millistel asjaoludel jõudis maakonnakomisjon järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus natsionaliseerimise ajal Miia Kildjerile. Vara asus piirkonnas, kus kehtis Balti eraseaduse maaõigus. BES § 13 kohaselt eeldati, et abielu vältel soetatud vara oli mehe vara ja seda seni, kuni polnud tõendatud, et vara oli sama seaduse § 27 järgi naise erivara või et tegemist oli naise poolt abiellu kaasa toodud varaga. Kuna M. Kildjer ja A. Kildjer omandasid kinnistu nr 4352 abielu ajal, siis oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanikuks A. Kildjer. Kinnistu nr 4352 ei olnud 14. mail 1932 sõlmitud abieluvara lepingu objektiks. Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1998. a otsusega haldusasjas nr 4-705/1998 tunnistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 19. juuni 1998. a otsus nr 11839 täielikult seadusevastaseks ja tehti ettepanek asi uuesti komisjonis läbi vaadata ning teha uus otsus. Halduskohus leidis, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus on motiveeritud ja kontrollitav ning vastab Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktidele 19 kuni 22. ORAS § 11 lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud ehitisega. Sellest tulenevalt on antud juhtumil omandireformi objektiks nii ehituskrunt kui ka sellel asuvad hooned. 14. septembri 1931. a ostu-müügilepingu alusel osteti üksnes ehituskrunt. Hooned sellele püstitas abielupaar Kildjer hiljem. BES §-de 11 kuni 13 kohaselt oli abielumees naise seaduslik eestkostja, kes valdas ja valitses kogu ühist vara. Et tunnistada vara naise erivaraks, pidi naine tõendama, et see vara on tema poolt abiellu kaasa toodud, tema jaoks eraldi omandatud või saadud mingil muul moel just nimelt temale. Tol ajal kehtinud notariseaduse § 321 punkt 1 nõudis erivara kohta märke tegemist kinnistusraamatus. M. Kildjer ja A. Kildjer sõlmisid 14. mail 1932. a abieluvaranduse lahutamise lepingu. See avaldati samal aastal Riigi Teataja Lisas nr 45. Kohus märkis, et selle lepingu punkt 1 sätestas, et «varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellutoonud ja mis kumbki meist abielu kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul teel, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see tegelikult kuulub». Sama lepingu punktis 6 oli kirjas, et «Aleksander Kildier'i omandus on praegusel ajal ainult tema seljaskantavad riided ja ihupesu, kuna kõik Mia Kildier'i korteris Tallinnas, Liivalaia uul. nr. 3 k. 2 leiduv pesu, söögi- ja kööginõud ning voodi ja söögilaud Mia Kildier'i omandus on. Kõik meie varanduse hindame meie ükssada (100) krooni». Tulenevalt nendest lepingu punktidest ja tol ajal kehtinud seadusest järeldas halduskohus, et Raasiku vallas asuv ehituskrunt ei olnud M. Kildjeri ja A. Kildjeri poolt 14. mail 1932. a sõlmitud abieluvaranduse lahutamise lepingu objektiks. Tallinna Linnaarhiivi 29. mai 1998. a teatises märgiti, et Raasiku Vallavalitsuse dokumendid on peaaegu täielikult kaduma läinud, seepärast ei saa tõendada, kas ehituskrunt A-18 oli A. Kildjeri ja M. Kildjeri ühisvara või oli M. Kildjer selle ainuomanik. Kohus leidis, et M. Kildjeri omandiõigust ehituskrundile A-18 ei saa tõendada Eesti Ajalooarhiivi 4. juuni 1993. a arhiiviteatis nr 30763/1-41 EKV ega ka 14. mai 1998. a arhiiviteatis nr 5017/ 1-25, millede kohaselt on arhiivifondi «Tallinna Kinnistusamet» maakohtade kinnstusregistris ja -toimikus Harju maakonnas Raasiku vallas Raasiku ja Kambja mõisast eraldatud ehituskrunt nr A-18, kinnistu nr 4352, all tehtud järgmine sissekanne: «26. septembril 1931. aastal ostulepingu põhjal 14. septembrist 1931. aastast omandas käesoleva koha Miia Ado t. Kildjer.» Kohus leidis, et krundi ja hoonete kuulumist M. Kildjerile erivarana ei saa tõendada ka Raasiku valla elanike nimekiri 1937. a kohta, Raasiku vallas asuvate maksualuste maade nimekiri, 1939. aasta põllumajandusloenduse maaleht ega Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee poolt 8. jaanuaril 1938 kinnitatud hoonete hindamise dokumendid, sest «mitmetest nendest dokumentidest ei räägita üksnes omanikust, vaid ka valdajast». Samuti on 22. novembri 1940. a natsionaliseerimisotsuses Raasiku asulas asuva krundi A-18 (kinnistu nr 4352) osas märgitud omaniku või valdaja nimena Miia Kildjer. Halduskohus asus seisukohale, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon hindas H. Kildjeri õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse lahendamisel kogutud tõendeid valesti ja seetõttu jõudis ebaõigele järeldusele. Tunnistades vaidlusaluse vara M. Kildjerile erivaraks ja jättes sel motiivil H. Kildjeri avalduse rahuldamata, on komisjon rikkunud kaebuse esitaja õigust ORAS § 8 lg 3 p 2 alusel saada tagasi tema vanaisale A. Kildjerile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Harju Maavalitsus esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada apelleeritud otsuse ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Apellant leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus kohtumenetluse norme. Apellant väitis, et HKS § 19 sätestab, et kohtunik teeb otsuse seaduse alusel, tuginedes kohtuistungil kindlaks tehtud asjaoludele. Halduskohtu otsuses pole arvestatud Harju Maavalitsuse esindaja seletustega ega toimikus olevate tõenditega, mis kinnitavad, et ehituskrunt A-18 (kinnistu nr 4352) kuulus Miia Kildjerile erivarana. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a otsusega haldusasjas nr II-3/309/98 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1998. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige halduskohtu seisukoht, et Raasiku vallas asuv kinnistu nr 4352 ei olnud õigusvastase võõrandamise ajal M. Kildjeri erivara. Asjaolu, et abielu kestel soetatud kinnisvara on kinnistusraamatusse kantud ühe abikaasa nimele, ilma et oleks märgitud, et vara on selle abikaasa erivara, ei tähenda iseenesest seda, et see vara kuulub eraldi ühele abikaasale. BES § 812 järgi oli kinnisvara sissekanne ühe abikaasa nimele kinnistusraamatus tähtis vaid kolmandate isikute jaoks. Ringkonnakohus leidis, et A. Kildjeri ja M. Kildjeri poolt abielu kestel soetatud kinnistu kandmine kinnistusraamatus M. Kildjeri nimele ei tähenda antud juhtumil kinnisvara kuulumist viimasele erivarana. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kinnistusraamatusse oleks tehtud kanne kinnistu kuulumise kohta erivarana M. Kildjerile. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a otsuse peale esitas Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud kohtumenetluse seadust. Kassaator väidab, et omandireformi aluste seaduse mõttest tuleneb, et õigustatud subjektide tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. See põhimõte on sätestatud ka Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 punktides 15, 18 ja 21, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuvastada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel. BES eristas varaühisust ja vara lahusust. Vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud vara asus Eesti ja Liivimaa maaõiguse kehtivuse piirkonnas, kus kogu vara oli mehe valitsemise all (BES III osa § 41). BES § 13 järgi eeldati, et abielu ajal soetatud vara on mehe vara. Et naise poolt omandatud vara oleks omandanud erivara staatuse ka kolmandate isikute jaoks, pidi see sama seaduse § 27 kohaselt olema sõlmitud kindlas vormis (BES § 36) ja avalikustatud (BES §-d 38 ja 94). Asjaolu, et Raasiku vallas asunud ehituskrunt A-18 (kinnistu nr 4352) koos sellel asuvate ehitistega kuulus erivarana M. Kildjerile, on tõendatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt kogutud arhiividokumentidega. Vastavalt 14. juulil 1931. a notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepingule oli maatüki ehituskrunt A-18 ostjaks ja omandajaks M. Kildjer. Maatükk kinnistati 26. septembril 1931 ja kanti maade registri ossa nr 4352. Seda tõendab kohtutoimikus olev kinnistusregistri väljavõte. Asjaolu, et kinnistu nr 4352 endiseks omanikuks oli M. Kildjer, tõendab ka 28. aprillil 1932 M. Kildjeri ja A. Kildjeri vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud abieluvaranduse lahutamise leping, mille punkt 1 sätestas, et varandused «mis kumbki meist abielu kestel omandanud, ehk edaspidi omandab, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see kuulub». Samuti nähtub Tartu Ajalooarhiivi 14. mai 1998. a arhiiviteatisest nr 5017/1-25, et arhiivifondi «Tallinna Kinnistusamet» kinnistu nr 4352 sissekandes on märkusena kirjas, et «kinnistustoimiku dokumendis 18. jaanuarist 1940. a tõendab notar Ed. Juurik, et abielus olev Miia Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja nõusolekuta, abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi Teataja Lisas nr 45 -- 1932. a». Raasiku valla 1937. a elanike nimekirjas on ehituskrundi nr A-18 kinnisvara omanikuks märgitud M. Kildjer. Eesti Riigiarhiivi 28. augusti 1998. a teatise nr 69250/Ha kohaselt on 23. augusti 1937. a dokumendis «Hoonete hindamine» märgitud elumaja omanikuks M. Kildjer. Riigi Statistika Keskbüroo poolt läbi viidud põllumajandusloenduse käigus koostatud maalehel on kinnistu nr 4352 omanikuks märgitud Miia Kildjer. Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et on ümberlükkamatult tõendatud, et kinnistu nr 4352 kuulus M. Kildjerile erivarana vastavalt BES §-le 27, mida A. Kildjer abikaasana aktsepteeris. P. Kildjeri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, millist materiaalõigusnormi ja millist protsessiõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad. Omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 15 alapunkt 2 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t endisele omanikule. Tõendid, mille alusel ÕVVTK kohalik komisjon teeb kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara kuuluvuse, on loetletud sama korra punktis 21. Arvestades Vabariigi Valitsuse 26. augusti 1997. a määrusega nr 164 tehtud muudatusi, sätestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 21, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. a ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud «Maksualuste maaüksuste nimekirju», kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtu dokumente. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse avalduses tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. See säte on kooskõlas maareformi seaduse § 15 lõikega 4, mille kohaselt kasutatakse maa omandiõiguse tõendamiseks 1938. aastal ja järgnenud aastatel Katastri Ameti poolt koostatud «Maksualuste maaüksuste nimekirju», kinnistusametite dokumentatsiooni ning omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 4 nimetatud dokumente. Eeltoodust lähtuvalt tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegne omanik kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt tõestatud lepingute alusel. Kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 kohaselt taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Kinnistusraamatu kannete kohaselt omandas Harju maakonnas Raasiku vallas Raasiku ja Kambja mõisast eraldatud ehituskrundi A-8 (kinnistu nr 4352) 14. septembril 1931. a sõlmitud ostulepingu alusel Miia Ado t Kildjer. Eesti Ajalooarhiivi 14. mai 1998. a teatises nr 5017 on kinnistu nr 4352 kohta märgitud, et «Kinnistustoimiku dokumendis 18. jaan.-st 1940. a. tõendab notar Ed. Juurik, et abielusolev Miia Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja nõusolekuta, abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi Teataja Lisas nr. 45 -- 1932. a». Halduskohtu toimikus on väljavõte Riigi Teataja Lisast nr 45 (10. juuni 1932), milles Tallinna- Haapsalu rahukogu tsiviilosakond kuulutas oma 14. mai 1932. a määruse täitmiseks, et M. Kildjer ja A. Kildjer on teinud notari juures 28. aprillil 1932. a abieluvaranduse lahutamise lepingu, mille punkt 1 sätestas: «Varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellu toonud ja mis kumbki meist abielu kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul teel, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see tegelikult kuulub.» Harju maakonnas Raasiku vallas asuva kinnistu nr 4352 oli M. Kildjer omandanud abilelu kestel ostulepingu alusel. Kohtutoimikus oleval Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee 8. jaanuari 1938. a protokolliga nr 1 kinnitatud dokumendil «Hoonete hindamine» on Harjumaal Raasiku vallas ehituskrundi A-18 ja elumaja omanikuks märgitud Miia Kildjer. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 22. novembril 1940. a kinnitatud Raasiku asulas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täienduses on natsionaliseerimisele kuuluva maja -- Raasiku asula kr nr A-18, kinnistu nr 4352 -- omaniku või valdajana märgitud Miia Kildjer. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus asusid seisukohale, et õigusvastase võõrandamise ajal ei olnud Raasiku vallas asunud kinnistu nr 4352 ja sellel asuvate hoonete omanikuks M. Kildjer. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus rikub kaebaja õigust ORAS § 8 lg 3 p 2 alusel saada tagasi tema vanaisale A. Kildjerile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsustes pole märgitud tõendeid, millele rajaneb kohtute järeldus, et taotletav vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel A. Kildjerile. Sellega rikkus ringkonnakohus HKS § 38 lg 3 ja TsMS § 330 lg 4. Paljasõnaline ja põhjendamata on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus haldusasja menetlemisel kohtumenetluse seadust. Kuna kassatsioonkaebuses pole märgitud, milliseid kohtumenetluse sätteid ringkonnakohus rikkus, jätab halduskolleegium selle väite tähelepanuta. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Juhindudes HKS § 57 p-st 2 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. novembri 1998. a otsus haldusasjas nr II-3/309/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada Harju Maavalitsusele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub 1. märtsil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN