Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-14-99 Elmar Ostrati hagis Tartu Invaorganisatsiooni vastu keskmise palga ja viiviste saamiseks — RT III, 7, 79

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 1999. a 3-2-1-14-99 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja E. Ostrati ja tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. jaanuaril 1999. a Elmar Ostrati kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 1998. a otsuse Elmar Ostrati hagis Tartu Invaorganisatsiooni vastu keskmise palga ja viiviste saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusega on tuvastatud, et Elmar Ostrat valiti Tartu Invaorganisatsiooni (edaspidi TIO) 25. oktoobri 1994. a üldkoosoleku otsusega TIO esimeheks kolmeks aastaks. Tartu Linnakohtule esitatud hagis nõudis E. Ostrat TIO-lt keskmist palka sunnitud töölt puudumise aja eest ja viivist 0,5% väljamaksmata palgalt iga viivitatud päeva eest, kokku 58 380 krooni 50 senti. Vastavalt juhatuse 27. oktoobri 1994. a otsusele kohustus TIO maksma E. Ostratile palka 1500 krooni kuus. Alates 1. oktoobrist 1996. a ei ole TIO hagejale palka maksnud juhatuse 29. oktoobri 1996. a otsusest tulenevalt. Kuigi juhatuse 11. detsembri 1996. a koosolek otsustas jätkata E. Ostratile palga maksmist ja maksta tagantjärele välja ka saamata jäänud tasu, ei ole TIO pearaamatupidaja L. Mäll juhatuse otsust täitnud ja E. Ostratile on seetõttu saamata palk alates 1. oktoobrist 1996. a. Tartu Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis TsK §-de 162, 173, 174 järgi TIO-lt juhatuse otsuse alusel hagejale välja tasu 19 200 krooni juhatuse esimehe ülesannete täitmise eest 1. oktoobrist 1996. a kuni 24. oktoobrini 1997. a. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel tsiviilõiguslik suhe, mille järgi E. Ostrat täitis TIO põhikirjast tulenevaid esimehe kohustusi ja kasutas vastavaid õigusi. Valitavale ametikohale asumine mittetulundusühingus ei ole töölepingu sõlmimine ja tekkinud õigussuhtest ei tulene õigust palgale palgaseaduse § 1 lg 1 mõttes. Viivise nõude jättis kohus rahuldamata, kuna puudub TsK §-s 192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise maksmiseks. Kuna hageja volitused TIO esimehena lõppesid 25. oktoobril 1997. a, siis ei ole tal sellest kuupäevast alates alust nõuda tasu 1500 krooni kuus. Tõendeid, et hageja oleks pärast volituste lõppemist uuesti valitud TIO üldkoosoleku poolt juhatuse esimeheks, esitatud ei ole. Hageja ja TIO juhatuse vahel 23. oktoobril 1997. a sõlmitud tööleping juhatuse esimehena töötamise kohta on vastuolus TIO põhikirja ja mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-ga 27. Seadusega juhatusele antud volituste andmine töölepingu alusel töötavale isikule on seaduse oluline rikkumine ja selline tehing on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendust. E. Ostrat on TIO 28. novembri 1996. a üldkoosoleku otsusega valitud TIO juhatuse liikmeks, kuid üldkoosolek ei ole teinud otsust temaga töölepingu sõlmimiseks. MTÜS § 19 p 5 sätestab, et mittetulundusühingu üldkoosoleku pädevusse kuulub juhatuse või muu organi liikmega tehingu tegemise või tema vastu nõude esitamise otsustamine ja selles tehingus või nõudes mittetulundusühingu esindaja määramine. Sellest tulenevalt oli E. Ostrati ja TIO juhatuse liikmete A. Pundi, M. Hendriksoni ja E. Ketsi vahel 23. oktoobri 1997. a sõlmitud tööleping seadusevastane. Kuna TIO üldkoosolek ei ole pärast 23. oktoobrit 1997. a E. Ostratiga töösuhte tekkimist heaks kiitnud, on see leping TLS § 125 lg 2 alusel kehtetu kui töölepingu sõlmimise õigust mitteomava isiku poolt sõlmitud tööleping. Kassatsioonkaebuses palus E. Ostrat tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata viivise nõue ja töötasu nõue alates 25. oktoobrist 1997. a ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TIO põhikirja alusel juhib ühingut juhatus ning juhatusel oli õigus sõlmida 23. oktoobril 1997. a tööleping juhatuse esimehe E. Ostratiga. Kõik töölepingu kohustuslikud tingimused on täidetud. Selle töölepingu kehtetuks tunnistamise nõuet pole esitatud. TIO üldkoosolek pole ka töölepingut kehtetuks tunnistanud, vaid on töösuhte tekkimise ja jätkumisega nõustunud. Kohtul puudus seaduslik alus omal algatusel töölepingut kehtetuks lugeda. TLS §-st 8 tuleneb, et pooled sõlmisid töölepingu ja hagejal õigus nõuda nii palka kui viivist selle maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus ei täpsustanud, millise tsiviilõigusliku suhtega oli tegemist. Tartu Invaorganisatsioon kassatsioonkaebusele vastanud ei ole. Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja tema esindaja kaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. 1. oktoobril 1996. a jõustunud mittetulundusühingute seaduse § 19 p 5 kohaselt kuulub mittetulundusühingu üldkoosoleku pädevusse juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja selles tehingus mittetulundusühingu esindaja määramine. Sama seaduse § 91 lg 2 kohaselt kohaldati § 19 p-s 5 sätestatut ka enne 1. oktoobrit 1996. a asutatud mittetulundusühingutele. Ringkonnakohus tuvastas, et E. Ostrat valiti TIO juhatuse liikmeks üldkoosoleku 28. novembri 1996. a otsusega, kuid üldkoosolek pole otsustanud temaga töölepingu sõlmimist ega heaks kiitnud tema ja juhatuse liikmete vahel 23. oktoobril 1997. a sõlmitud lepingut. Seega on nimetatud lepingu TIO esindajana sõlminud isikud, kellel puudusid selleks volitused. Ringkonnakohus on aga ekslikult andnud sellele lepingule õigusliku hinnangu TLS § 125 lg 2 järgi. Selles osas kuulub kohtuotsus muutmisele. Ekslikud on ka kassaatori väited, et tema ja TIO vahel on töösuhe ja palga maksmisega viivitamisel kuulub viivis väljamõistmisele palgaseaduse alusel. 8. juunil 1996. a jõustunud TLS § 7 p 10 redaktsiooni kohaselt ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi liikme suhetele juriidilise isikuga. Seega on kohtud tsiviilkoodeksi sätetele tuginedes põhjendatult jätnud viivisenõude rahuldamata. Juhatuse liikmete poolt hagejaga ilma volituseta sõlmitud lepingule tuleb hinnang anda lähtudes TsÜS § 103 lg-s 1 sätestatust. Selle kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel sõlmis isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, tühine. Kuna TIO üldkoosolek pole seda lepingut hiljem heaks kiitnud, siis puudub alus tehingu TsÜS § 103 lg 2 alusel algusest peale kehtivaks lugemiseks. Ekslik on kassaatori väide, et kohtul polnud õigust omal algatusel lepingut kehtetuks lugeda. Tuvastanud hageja TIO juhatuse liikmeks oleku ja temaga üldkoosoleku otsuseta tehingu sõlmimise, oli ringkonnakohtul ja on kassatsioonikohtul õigus anda eeltoodule õiguslik hinnang. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 1998. a otsus muuta põhjenduse osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA