Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-117-98 Urmas Luige süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi — RT III, 2, 22

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 1. detsembril 1998. a 3-1-1-117-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Urmas Luige süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa U. Luige kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. U. Luik oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 punktide 2 ja 3, samuti § 141 lg 2 p 1 järgi. Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsusega tunnistati U. Luik süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati selle kuriteo eest vabadusekaotusega üheks aastaks. U. Luigele KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud kuritegu aga kvalifitseeriti ümber KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti U. Luigele kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega kvalifitseeriti ka O. Antoniðkole KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud kuritegu ümber KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Maakohtu otsuses põhjendatakse ümberkvalifitseerimist sellega, et kohtualuste röövimistahtlus ei ole tõendatud ning seetõttu -- tulenevalt tegevuse motiividest, eesmärgist, tahtluse sisust ning kuriteo tehioludest -- tulebki U. Luige ja O. Antoniðko tegevus kvalifitseerida avaliku korra jämeda rikkumisena. Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses taotles U. Luige kaitsja Tanel Pürn oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi põhjendusega, et kuriteo ümberkvalifitseerimine on kohtuotsuses motiveerimata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt 18. mail 1998. a eelmenetluse käigus tehtud määrusega tühistati Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsus U. Luige ja O. Antoniðko süüditunnistamises KrK § 195 lg 2 järgi ja kriminaalasi saadeti selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kvalifitseerides röövimise ümber huligaansuseks, rikkus maakohus KrMK § 215 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, sest uus kvalifikatsioon erineb oma sisult oluliselt teo endisest kvalifikatsioonist. Veel leidis ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud KrMK § 351 lg 2 sätteid, sest teo ümberkvalifitseerimise tulemina ei tagatud kohtualusele õigust teada, milles teda süüdistatakse ning seega välistati võimalus end kaitsta. Riigiprokuratuuri prokurör Inna Tegova esitas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määruse peale eriprotesti, milles ta väitis, et kriminaalasja tagastamine esimese astme kohtule pole põhjendatud. Prokurör leidis, et maakohus, kvalifitseerides röövimise episoodi ümber huligaansuseks, ei muutnud oluliselt kohtualuste süüdistust. Tuginedes tuvastatud tehioludele ja arvestades kohtualuste tahtlust, kvalifitseeris kohus varavastase kuriteo ümber avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuriteoks, millega kohtualuste olukorda sisuliselt ei raskendatud. Tulenevalt sellest, et süüdistuse muutmine tõi endaga kaasa kohtualuse olukorra kergenemise, ei pea prokurör asjakohaseks ringkonnakohtu järeldusi KrMK § 351 lg 2 sätete rikkumisest maakohtus. Prokurör on samuti seisukohal, et kuna ringkonnakohtu poolt osutatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised ei kuulu AKKS § 39 lg-s 3 loetletud oluliste rikkumiste loetellu, siis ei olnud ringkonnakohus pädev tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 1998. a määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määrus ja kriminaalasi U. Luige süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi ja O. Antoniðko süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi saadeti apellatsiooni korras arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutas, et kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha kohaselt puudub ringkonnakohtul õigus kriminaalasja tagastamiseks esimese astme kohtule alusel, mida ei sisaldu AKKS § 39 lg 3 loetelus. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. septembri 1998. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsus U. Luige ja O. Antoniðko süüditunnistamises KrK § 195 lg 2 järgi ning U. Luigele KrK § 40 alusel karistuste liitmise osas ja kriminaalasi saadeti tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Tartu Ringkonnakohus leidis, et Tartu Maakohtu otsuses on küll põhjalikult kirjeldatud kohtualuste, kannatanu ja tunnistajate ütlusi. Kuid kuna kohus ei ole hinnanud erinevaid ütlusi ega analüüsinud ütluste vahelisi vastuolusid, siis on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Tartu Ringkonnakohtu 8. septembri 1998. a määruse peale esitas U. Luige kaitsja T. Pürn 6. oktoobril 1998. a kassatsioonkaebuse, milles taotletakse selle kohtumääruse tühistamist ja U. Luige õigeksmõistmist. 1. Kassaator põhjendab kõigepealt seda, miks ta on vaidlustanud ringkonnakohtu määruse kassatsioonkaebusega, kuigi määruses märgitu kohaselt saab seda 10 päeva jooksul vaidlustada erikaebe korras. Kassaator nõustub sellega, et 9. juunil 1998. a seadusandja poolt AKKS §-s 30 tehtud muudatuse kohaselt ei vormistata ringkonnakohtu poolset kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist enam mitte kohtuotsuse vaid -määrusega. Samas aga rõhutab kassaator, et kõnealuse seadusemuudatusega ei muudetud ringkonnakohtu lahendite vaidlustamise korda -- ei sätestatud, et ringkonnakohtu poolt AKKS § 30 lg-le 2 tuginevalt tehtavad määrused oleksid vaidlustatavad erikaebe korras. Sellest tulenevalt leiabki kassaator, et ringkonnakohtu kõnealused määrused on vaidlustatavad üldises kassatsiooni korras. 2. Teiseks leiab kassaator, et maakohus on U. Luige süüdistuse KrK § 141 lg 1 järgi ebaõigesti kvalifitseerinud ümber süüdistuseks KrK § 195 lg 2 järgi. Kassaatori sõnade kohaselt saab kohus omal algatusel süüdistust muuta vaid KrMK § 215 lg 4 toodud tingimustel -- siis, kui inkrimineeritava teo objektiivne külg jääb samaks ning kohtualuse seisund ei halvene. Olukorras, kus tegu on hoopis teise objekti väidetava kuritegeliku ründega, ei saa aga kassaatori arvates rääkida objektiivse külje muutumatusest. Samuti ei saa rääkida sellest, et kohtualuse seisundit ei halvendatud, sest kohtualusel puudus sisuliselt võimalus end kaitsta süüdistuse vastu, milles ta lõpuks süüdi tunnistati. Kuna esimese astme kohtus uut süüdistust ei esitatud, tulekski U. Luik kassaatori arvates õigeks mõista ja mitte otsida tema käitumise kuriteona kvalifitseerimise võimalusi. 3. Kassatsioonkaebuse kolmanda põhimotiivina osutab kassaator sellele, et kriminaalasja esmakordse arutamise järgselt tunnistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määrusega U. Luige süüditunnistamise KrK § 195 lg 2 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis seisnes selles, et eirati KrMK §-s 215 sätestatut. Samas rõhutab kassator, et saates 8. septembri 1998. a määrusega kriminaalasja taas uueks arutamiseks esimese astme kohtule, on ringkonnakohus viidanud AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisele ja ei ole enam üldse võtnud seisukohta KrMK §-s 215 sätestatu rikkumise kohta. Sellisest sammust võib kassaatori arvates välja lugeda, et erinevalt varasemast seisukohast ei loe ringkonnakohus enam taunitavaks kohtualuse süüditunnistamist süüdistuses, milles teda ei olnud kohtu alla antud. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas U. Luige kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa esitatud kaebust. Prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et sisuliselt on tegemist erikaebusega, mis oleks tulnud esitada 10 päeva jooksul arvates Tartu Ringkonnakohtu 8. septembri 1998. a määruse tegemisele järgnenud päevast. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: 1. AKKS § 30 tekstis tehtud muudatuste kohaselt (RT I 1998, 51, 756) ei vormistata alates 19. juunist 1998. a ringkonnakohtu poolt kriminaalasja esimese astme kohtule saatmist enam mitte kohtuotsuse vaid -määrusega. Selle muudatusega välistas seadusandja ringkonnakohtu poolt kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise vaidlustamise kassatsiooni korras, sest vastavalt AKKS § 37 lg-s 1 sätestatule ei ole kohtumäärus kassatsiooni korras vaidlustatav. Samas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määruses sisuliselt väljendatud arusaamaga, et ringkonnakohtu poolt AKKS § 30 kohaselt 19. juunil 1998. a ja hiljem tehtud kohtumäärused on vaidlustatavad erikaebe korras, kuigi AKKS § 68 lg-s 1 sellist võimalust ei sätestata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 1995. a otsuses I. T. süüdistusasjas, 16. oktoobri 1996. a otsuses V. F. süüdistusasjas ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt I. Ä. süüdistusasjas 11. märtsil 1997. a ja A. P. süüdistusasjas 17. veebruaril 1998. a tehtud määrustes on selgitatud erikaebe instituudi eripära kohtukaebe süsteemis. Erikaebe eesmärk saab olla vaid selles, et erandkorras, küsimuse kiiret ja edasilükkamatut lahendamisvajadust silmas pidades, võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasja kui terviku sisulisest lahendamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et AKKS § 68 lg-s 1 esitatud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste loetelu ei ole põhjust sisuliselt laiendada. Küll aga on Riigikohtu praktikas tõusetunud vajadus AKKS § 68 lg-s 1 esitatud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste loetelu korrigeerivaks täpsustamiseks. Nimelt, arvestades terminite «käiguta jätmine» ja «läbivaatamata jätmine» ebajärjekindlat ja segadust tekitavat kasutamist seadusandja poolt, peeti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a määruses põhjendatuks korrigeerida täpsustavalt AKKS § 68 lg 1 p-s 9 sätestatud erikaebevõimalust ja leiti, et erikaebe korras võib olla vaidlustatav nii kaebuste ja protestide käiguta- kui ka läbivaatamata jätmine. Seisukoht, et ringkonnakohtu poolt AKKS § 30 lg 2 p-le 2 tuginevalt tehtav kohtumäärus on vaidlustatav erikaebe korras, tähendaks kahtlemata AKKS § 68 lg-s 1 esitatud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste loetelu sisuliselt laiendamist. Kuid siinjuures tuleb silmas pidada, et tegelikult nähakse AKKS-s lisaks §-des 68 ja 69 sätestatule erikaebe võimalused ette ka § 14 lg-s 4. Viimatinimetatud seadusesätte põhiline eesmärk oligi võimaldada erikaebe korras vaidlustada ringkonnakohtu poolt eelmenetluse käigus kriminaalasjade põhjendamatut tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Just analoogia pinnalt AKKS § 14 lg-s 4 sätestatuga ja KrMK § 1 p-st 4 lähtudes peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks lugeda erikaebe korras vaidlustatavaks ka ringkonnakohtu poolt AKKS § 30 lg 2 p-le 2 tuginevalt tehtavat kohtumäärust. 2. Käsitledes U. Luige kaitsja T. Pürni poolt 6. septembril 1998. a esitatud kaebust sisuliselt erikaebusena, aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebuses esitatud seisukohta, et AKKS §-s 30 tehtud muudatustega seadusandja poolt kaebeõiguse küsimuses tekitatud ebaselgust arvestades ning lähtudes vajadusest tagada õiguskindluse põhimõtte toimet, tuleb lugeda ennistatuks möödalastud erikaebe tähtaeg. Siinjuures tuleb rõhutada, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 6. juuni 1995. a otsuses I. T. süüdistusasjas KrK § 165 lg 3 järgi märgituga ei ole kaebuse või protesti täpse nimetuse puudumine käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. 3. Vastavalt AKKS § 76 lg-s 2 sätestatule ei võeta erikaebuste läbivaatamisel seisukohta kriminaalasja sisulistes küsimustes ja piirdutakse vaid erikaebuses märgitud küsimuste lahendamisega. Käsitledes antud juhul U. Luige kaitsja T. Pürni poolt 6. septembril 1998. a esitatud kaebust erikaebusena tuleb «erikaebuses esitatud küsimusena» AKKS § 76 lg-s 2 sätestatu mõttes lugeda vaid küsimust, kas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. septembri 1998. a määrusega kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmiseks oli seaduslik alus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see alus oli olemas: U. Luige ja O. Antoniðko süüditunnistamine Tartu Maakohtu 14. aprilli 1998. a otsusega KrK § 195 lg 2 järgi on käsitatav AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Kuna vastavalt KrMK §-s 215 sätestatule saab kriminaalasja kohtulik arutamine toimuda vaid nendes kuritegudes, milles on isik kohtu alla antud, siis ei saa põhimõtteliselt ka motiveerida kohtualuse süüditunnistamist kuriteos, milles teda ei olnud kohtu alla antud, kui ei ole tegemist KrMK § 215 lg-s 4 sätestatud erandjuhtumiga. Käsitletaval juhul aga sellise erandjuhtumiga tegemist ei olnud. 4. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga erikaebuse esitaja seisukohta, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, saates 8. septembri 1998. a määrusega kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, oleks pidanud taas -- nii nagu seda oli tehtud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 1998. a määruses -- osutama Tartu Maakohtu poolt KrMK §-s 215 sätestatu rikkumisele. Rõhutagem siinjuures, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 1998. a määruse kohaselt puudub ringkonnakohtul alus tunnistada KrMK § 215 sätestatu rikkumist kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 76 lg-st 2 ning KrMK § 1 p-st 4, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. septembri 1998. a määrus Urmas Luige süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi. 2. Urmas Luige kaitsja Tanel Pürni erikaebus jätta rahuldamata. 3. Mõista Urmas Luigelt välja riigituludesse kuussada kolmkümmend kaks krooni ja kakskümmend senti (632 kr 20 s) kohtukulu kaitsja abi kasutamise eest Riigikohtus. Kohtumäärus jõustub 1. detsembril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER