Keskkonnaminister — Lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu — RTL, 133, 2048

Määrus kehtestatakse «Välisõhu kaitse seaduse» (RT I 2004, 43, 298) § 34 lõike 5 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määrus kehtestab lõhnaaine esinemise määramise korra ja selleks kasutatavate meetodite loetelu. § 2. Mõisted Määruses kasutatakse järgmiseid mõisteid: 1) lõhnaaine mõju – lõhnaaine mõju inimesele, mida võib kirjeldada lõhnaaine kontsentratsiooni, esinemissageduse, kvaliteedi mõju intensiivsuse ja kestuse kaudu; 2) lõhnaaine esinemise ajaline osakaal – lõhnaaine esinemise osakaal teatud ala välisõhus kindlaksmääratud ajavahemikus; 3) lõhnatund – iga positiivselt hinnatud üksikmõõtmise nimetus. Üksikmõõtmine on positiivne juhul, kui lõhnaaine esinemise ajaline osakaal ületab varem kindlaks määratud lõhnaesinemise osakaalu; 4) lõhnaaine mõju tunnussuurus – mõõtmiste positiivsete tulemuste osamäär – lõhnatunnid, mille juures ületatakse kindlaks määratud lõhnaaine esinemise ajaline osakaal; 5) lõhnalehvik – lõhnaaine levikuala, milles lõhnaaine on selgelt tajutav. Lõhnalehviku sees on kindlaks määratav lõhnaaine esinemise ajaline osakaal ületatud. Lõhnalehvik sõltub käitaja seisukorrast ja hetke hajumistingimustest; 6) üksikmõõtmine – lõhnaaine mõju määramine ühes mõõtepunktis varem kindlaks määratud ajavahemiku jooksul. Tulemuseks on lõhnaaine esinemissageduse ja vajaduse korral tugevuse (intensiivsuse) jagunemise kindlakstegemine. § 3. Lõhnaaine esinemise määramiseks välisõhus kasutatav meetod Lõhnaaine esinemise määramiseks välisõhus kasutatakse hajumissuuna meetodit. § 4. Hajumissuuna meetodi kasutusala ja läbiviimise tingimused (1) Lõhnaaine esinemise määramisel hajumissuuna meetodil tehakse kindlaksmääratud ajal mõõtepunktides üksikmõõtmisi, mille käigus määratakse lõhnaaine hajumiskaugus, esinemissagedus lõhnalehvikus, intensiivsus või kvaliteet (meeldiv või ebameeldiv). (2) Lõhnalehviku telg kulgeb lõhnaaine leviku suunas ja langeb reeglina kokku tuule suunaga. Lõhnaleviku suund määratakse potentsiaalses mõjupiirkonnas tuule suuna põhjal kahe meetri kõrgusel maapinnast. Leviku suuna määramiseks võib kasutada kompassi, lippu, kerget õhupalli või suitsupadruneid. (3) Ühel mõõteliinil on vähemalt kolm mõõtepunkti ja kolm ekspertrühma liiget. Mõõteliini mõõtepunktide vahekaugused pannakse paika vastavalt lõhnaaine leviku suunale ja kaugusele, mida mõjutab heiteallika suurus, heite väljumiskiirus, heite leviku parameeter ja piirkonna ehituslik ning topograafiline eripära. Vahekaugused ei pea olema võrdsed. (4) Kui mõõtmiste ajal peaksid lõhnaaine levikutingimused muutuma, eriti kui tuul muudab suunda, katkestatakse mõõtmised. Mõõtmisi jätkatakse uues sobivas kohas või toimuvad uued mõõtmised uuel päeval. (5) Lõhnaaine kriteeriumid pannakse paika vastavalt ülesande püstitusele enne mõõtmisi. Kriteeriumides kirjeldamata kvaliteedinäitajad paigutatakse nimetuse alla «muud lõhnatüübid». § 5. Üldised raamtingimused hajumissuuna meetodi kasutamise korral (1) Ekspertrühma liikmeid tuleb mõõtmistest õigeaegselt teavitada, et nad saaksid järgida nõuet loobuda enne mõõtmisi ja mõõtmiste ajal suitsetamisest, alkohoolsetest ja muudest jookidest ning söögist ega tarvitaks enne mõõtmisi tugevalt vürtsitatud ja pikka järelmaitset omavaid toite. (2) Pärast söögipausi on vähemalt 30-minutiline vaheaeg. (3) Pärast pikemat sõitu on ette nähtud paus. (4) Enne iga mõõtmispäeva kontrollib mõõtmisi koordineeriv maakonna keskkonnateenistus (edaspidi koordinaator) ekspertrühma liikmete tervislikku seisundit. Külmetuse ja muude mõõtmisteks ebasobivate haigusnähtude ilmnemisel tuleb ekspertrühma liige asendada asendusliikmega. (5) Mõõtmiste koordinaatori ja ekspertrühma liikmete suhtlemine peab olema mõõtmiste ajal minimaalne. Ekspertrühma liikmete vastastikust mõjutamist tuleb vältida. (6) Ekspertrühma liige peab andma spontaanse hinnangu lõhnaaine esinemisele piirkonnas, lõhnaaine selgelt ära tundma ja kui nõutud, siis ka lõhnaaine tugevuse ja omaduse määrama. § 6. Mõõtmiste eelteave (1) Lõhnaaine hajumise mõõtmisel peab koordinaator arvestama ettevõttega seotud järgmisi tegureid: 1) tootmisprotsess, toodang; 2) tööaeg, ettevõtte tootmisvõimsus, heite põhilised tekitajad; 3) pindallikad, difuussed allikad; 4) ettevõtte hooajalised tooted. (2) Koordinaator selgitab eelnevalt välja, kas ettevõtte ümbrus on kergesti ligipääsetav (ehitised, topograafia, veekogud). Juhul kui on takistusi, tuleb selgeks teha, mis tingimustel ja missuguse tuule suuna korral on mõõtmised teostatavad. (3) Koordinaator määrab mõõteplaani paikapanemiseks lõhnalehviku ulatuse, alustades lõhnalehviku piiri ja ulatuse määramisega ettevõttest allatuult, liikudes näoga vastutuult ja määrates seejuures lõhnalehviku ligikaudse leviku laiuse ja lõhnaaine leviku kauguse vastavalt määruse lisa joonisele 3. § 7. Mõõteplaani kaart (1) Mõõtmiste jaoks paigutatakse lõhnalehviku alale mõõtepunktid, kuhu asuvad ekspertrühma liikmed, näoga vastu tuult. (2) Mõõtepunktid ja mõõteliin kantakse topograafilisele kaardile. (3) Igal ekspertrühma liikmel on kaardi koopia. (4) Mõõtepunktide plaan on esitatud lisas joonisel 4. § 8. Üksikmõõtmine (1) Üksikmõõtmise minimaalne ajavahemik on 10 minutit. (2) Üksikmõõtmisega lõhnaaine esinemise määramiseks on kaks meetodit: 1) ekspertrühma liige annab hinnangu lõhnaaine esinemise kohta iga kindla ajavahemiku järel (näiteks iga 10 sekundi järel, seega 60 lõhnahinnangut 10 minuti jooksul). Lõhnaaine esinemissageduse määramiseks tuleb 10-minutilise ajavahemiku jooksul saadud positiivsete mõõtmistulemuste summa jagada kogu 10-minutilise mõõteseeria tulemuste summaga; 2) ekspertrühma liige hindab igat õhuproovi. Õhuproovi hindamiseks lülitatakse ajamõõdik sisse, kui lõhnaepisood algab, ja välja, kui see lõpeb. Lõhnaaine esinemissageduse määramiseks liidetakse lõhnaepisoodide kestused ja jagatakse saadud summa mõõteseeria kogukestuse näitarvuga. (3) Ekspertrühma liikmed annavad lõhnaaine kvaliteedi hinnangu vastavalt etteantud kriteeriumidele. Ekspertrühma liikmed nimetavad lõhnu märksõnadega. (4) Koos lõhnaaine esinemissageduse määramisega on võimalik määrata ka lõhnaaine intensiivsus. Sel juhul järjestab ekspertrühma liige lõhnaproovid vastavalt määruse lisa tabelis 1 esitatud intensiivsusskaalale ja määruse lisa joonisel 5 esitatud mõõteprotokollile. (5) Mõõtetulemused tuleb siduda meteoroloogiliste andmetega. Seejuures tuleb määrata järgmised parameetrid: 1) tuule suund ja kiirus; 2) pilvisus; 3) ilmastikutingimused nagu päikesepaiste, vihm, lumesadu, rahe; 4) temperatuur. § 9. Andmete kogumine ja lõhnaaine osakaalu määramine (1) Andmete kogumisel kella ja mõõteprotokolli (esitatud määruse lisa joonisel 1) abil on võimalik määrata nii lõhna kvaliteeti kui intensiivsust. Intensiivsuse arvutamiseks võetakse eraldi iga intensiivsusastme tulemused ja arvutatakse nende esinemisosakaal. Lõhnaaine esinemissagedus määratakse kasutades järgmiseid valemeid: 1)

A+ – lõhnaaine esinemissagedus; L+ – positiivsete vastuste arv; R – mõõteproovide arv; 2)

A0, A1 – intensiivsusastme sagedus; L0 – vastuste arv, kus intensiivsus I = 0; L1 – vastuste arv, kus intensiivsus I = 1. Intensiivsusastmeid >0 saab arvutada ka kui sagedussummasid, et kontrollida üksikute intensiivsusastmete ületamist; 3)

i – intensiivsusastme indeks. (2) Andmete kogumisel kella ja loenduri abil kasutatakse mõõtetakti määramiseks stopperit. Mõõteprotokolli asemel kasutatakse loendurit, millega fikseeritakse lõhnaainete esinemiste arvu. Tulemuste protokoll on esitatud määruse lisa joonisel 2. Lõhnaaine esinemissagedus määratakse vastavalt lõike 1 punkti 1 valemile. (3) Andmete kogumisel integreeritud stopperi abil hinnatakse rahulikult hingates lõhnaaine esinemist. Lõhnaaine tajumise korral lülitatakse stopper sisse ja kui lõhnaainet enam ei tajuta lülitatakse stopper välja. Mõõtmiste lõpus näitab stopper lõhnaaine selgelt tajutavat aega. Lõhnaaine esinemise osakaal arvutatakse järgmise võrrandi abil

T+ – aeg, mil lõhnaaine esines; A+ – lõhnaaine osakaal ajavahemikus; T – mõõteaeg. (4) Andmete kogumisel lõikes 2 ja 3 esitatud viisil ei ole võimalik määrata lõhnaaine intensiivsust. § 10. Üksikmõõtmiste või lõhnatundide positiivsete tulemuste hindamiskriteeriumid (1) Üksikmõõtmise tulemus on positiivne juhul, kui lõhnaaine esinemise osakaal ületab varem kindlaks määratud osa üksikmõõtmise tulemustest. Taolise mõõtmise tulemust loetakse lõhnatunniks. (2) Lõhnaaine mõju tunnussuurus on positiivsete tulemuste summa ja kõigi mõõtmistulemuste summa jagatis. § 11. Hajumissuuna meetodil saadud mõõtetulemuste analüüs (1) Ekspertrühma liige märgib mõõteprotokolli kõik üksikmõõtmiste tulemused. (2) Üksikmõõtmiste tulemused sorteerib liigiti koordinaator (ei–jah vastused, kvaliteedi- ja intensiivsusenäitajad). (3) Mõõtmiste tulemuste põhjal arvutab koordinaator lõhnaaine esinemise sageduse mõõtepiirkonnas vastavalt määruse lisa joonisele 6. (4) 60-st mõõtetulemusest arvutatakse iga intensiivsuskategooria positiivsete vastuste summa. (5) Arvutatakse ka iga intensiivsuskategooria osakaal. (6) Positiivsete vastuste osakaal annab tulemuse selgelt tajutava lõhnaaine esinemise osakaalu kohta. (7) Positiivsete vastuste osakaal loetakse häirivaks, kui lõhnaaine esinemise osakaal ületab 50% mõõtmistulemustest. § 12. Ekspertrühma hinnang Mõõtmistulemuste alusel vormistab koordinaator ekspertrühma hinnangu lõhnaaine esinemise või mitteesinemise kohta välisõhus. Põllumajandusminister keskkonnaministri ülesannetes Ester TUIKSOO Kantsler Sulev VARE Keskkonnaministri 6. oktoobri 2004. a määruse nr 124 «Lõhnaaine esinemise määramise kord ja selleks kasutatavate meetodite loetelu» lisa Tabel 1. Intensiivsusskaala 0 Lõhna ei esine 1 Väga nõrk lõhn 2 Nõrk lõhn 3 Tajutav lõhn 4 Tugev lõhn 5 Väga tugev lõhn 6 Eriti tugev lõhn Kuupäev Lõhnaproovi nr n Hindamine Kellaaeg Intensiivsus Kvaliteedikriteerium Ekspertrühma liikme nr Mõõtepunkti nr 1 2 3 n Joonis 1. Mõõtetulemuste arvutamise näidis üksikmõõtmise korral Kuupäev Lõhnaproovide arv 60 Kellaaeg Sellest positiivseid Ekspertrühma liige Mõõtepunkt Kvaliteedi kriteerium Joonis 2. Mõõtmistulemuste protokolli näidis stopperi ja lihtsa loenduri mõõtmistulemuste registreerimiseks

Joonis 3. Lõhnalehviku määramine

Joonis 4. Mõõtepunktide plaan Projekt: Kuupäev: Ekspertrühma liige: Mõõtepunkt: Mõõtmise algus: Mõõtmise lõpp: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 Intensiivsusskaala: 0 Lõhna ei esine 1 Väga nõrk lõhn 2 Nõrk lõhn 3 Tajutav lõhn 4 Tugev lõhn 5 Väga tugev lõhn 6 Eriti tugev lõhn Joonis 5. Hajumissuuna meetodi mõõteprotokolli näidis

Joonis 6. Hajumissuuna mõõtetulemuste näidisprotokoll