Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-15-98 T. K. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi — RT III, 1998, 25, 244

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. augustil 1998. a 3-1-3-15-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja T. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa T. K. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti T. K. kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et ta öösel vastu 1. aprilli 1993. a, eelneval kokkuleppel S. Š-ga ja S. K-ga, kes eelnevalt oli koos R. R-ga avanud R. F-i korteri lukustatud ukse, varastas V linnas XXX salaja kannatanu vara kokku 17 290 krooni väärtuses. Valga Maakohtu 18. augusti 1994. a määrusega lõpetati S. Š. suhtes kriminaalmenetlus seoses tema surmaga. Sama kohtu 1. veebruari 1995. a määrusega kuulutati T. K. tagaotsitavaks ning kriminaalmenetlus tema suhtes peatati. Valga Maakohtu 3. veebruari 1995. a otsusega mõisteti R. R. ja S. K. eeltoodud süüdistuses süüdi ning nende suhtes tehtud kohtuotsus on seadusjõus. Valga Maakohtu 21. mai 1997. a otsusega mõisteti T. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi tagaselja ning teda karistati üheksakuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga. Maakohus põhistas kriminaalasja arutamist ilma kohtualuseta sellega, et T. K. ei olnud alates 1994. a augustikuust kohtukutsetele reageerinud ega kohtuistungitele ilmunud. Samas oli ta rikkunud tõkendit -- allkirja elukohast mittelahkumise kohta ning jätnud politseiasutusse teatamata enda elukoha muutusest ning uuest asukohast. Tulenevalt eeltoodust maakohus järeldas, et T. K. hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ning kriminaalasja arutamine ja kohtualuse süüdimõistmine on vastavalt KrMK § 208 lg-le 2 võimalik ka ilma temata. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse seda, et T. K. on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral Valga Maakohtu 1. veebruari 1993. a otsusega süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Karistuseks mõisteti talle kaheaastane vabadusekaotus tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohtualune pani käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo toime kaks kuud peale süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, s.o katseajal. Veel arvestas kohus seda, et otsuse tegemise ajaks on kuriteo toimepanemisest möödunud neli aastat ning sellest tulenevalt pidas kohus võimalikuks KrK § 47 sätete kohaldamist. Maakohus luges karistusaja hulka vahi all viibitud aja, s.o 7. juulist kuni 4. augustini 1993. a. Valga Maakohtu 21. mai 1997. a otsust apellatsiooni korras vaidlustatud ei ole. Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee esitas 19. mail 1998. a avalduse viimatinimetatud kohtuotsuses sisalduvate kohtuvigade parandamiseks. Prokurör leiab, et T. K. järjekordne karistusest vabastamine KrK § 47 sätete alusel on ebaseaduslik, sest uus kuritegu pandi toime katseajal. Veel leiab prokurör, et põhjendamatu oli kriminaalasja arutamine ilma kohtualuse osavõtuta vastavalt KrK § 208 lg-le 2, sest pole täidetud kohustuslikud tingimused tagaselja otsuse tegemiseks, s.o kohtualuse viibimine väljaspool Eesti Vabariigi piire eesmärgiga kohtust kõrvale hoida. Prokurör on seisukohal, et tegemist on menetlusnormide olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 3 mõttes. Tulenevalt eeltoodust palub avaldaja Valga Maakohtu 21. mai 1997. a otsuse tühistada ja saata see samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, kes toetasid avaldust, tuvastas: Vastavalt KrMK § 208 lg-le 1 toimub kriminaalasja arutamine esimese astme kohtu istungil kohtualuse osavõtul, kelle ilmumine kohtusse on kohustuslik. Sellest seaduse nõudest on vaid üks erand, s.o kui kohtualune viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. Ülaltoodud nõue tuleneb otseselt põhiseaduse §-st 24, kus on öeldud, et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Seega KrMK § 208 lg 1 rikkumine on ühtlasi inimese ühe põhiõiguse rikkumine ja vastavalt AKKS § 39 lg 4 tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium selle kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Valga Maakohtu 1. veebruari 1995. a määrusega peatati kriminaalasjas menetlus T. K. suhtes kuni tema tabamiseni ja kuulutati T. K. tagaotsitavaks. Toimikus puuduvad aga materjalid selle kohta, kas see määrus on saadetud täitmisele ja juhul, kui seda on ka tehtud, puudub toimikus informatsioon tagaotsimise tulemuste kohta. Kriminaaltoimikus on üksnes Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Aadressbüroo teatis selle kohta, et T. K. elas V-s XXX ja 12. detsembril 1996. a on ta sealt välja registreeritud. Sellest õiendist aga ei selgu, et T. K. viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja selline kohtu järeldus on üksnes oletuslik, millele ei või rajaneda kohtuotsus. Seega on Valga Maakohus rikkunud KrMK § 208 lg-s 2 toodud nõudeid kriminaalasja arutamiseks ilma kohtualuse osavõtuta. Valga Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka kriminaalseadust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 1. veebruaril 1993. a mõistis Valga Maakohus T. K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistas 2 aasta vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel kolmeaastase katseajaga. Uue kuriteo pani T. K. toime 1993. a aprillis, s.o katseajal. Valga Maakohtu 21. mai 1997. a otsusega karistati T. K. 1993. a aprillis toimepandud kuriteo eest vabadusekaotusega ja jällegi vabastati karistuse kandmisest tingimisi katseajaga. Selline karistusest vabastamine on vastuolus KrK § 47 lg-s 5 sätestatuga ja kohtupraktikaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes asunud korduvalt seisukohale (näit kohtuotsus 3-1-1-49-96 A. D. süüdistusasjas jt), et tingimisi süüdimõistetu suhtes, kes katseaja kestel pani toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, ei saa teistkordselt rakendada vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist. Juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 63 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Valga Maakohtu 21. mai 1997. a otsus T. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Valga Maakohtule. 2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. 3. Välja mõista T. K.lt 424.80 krooni kohtukulu riigituludesse. Kohtuotsus jõustub 18. augustil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER