Riigikohtu üldkogu — 3-1-1-123-97 Monika Mägi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi — RT III, 23, 228

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. jaanuaril 1998. a 3-1-1-123-97 Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Jaano Odar ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik vaatas avalikul kohtuistungil 21.--22. jaanuaril 1998. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Monika Mägi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune Monika Mägi, tema kaitsjad vandeadvokaat Uno Lõhmus ja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Monika Mägi anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 165 lg 1 järgi selles, et tema Monika Mägi advokaadibüroo vandeadvokaadina andis 27. novembril 1996. a kella 9.30 paiku Tallinnas Liivalaia t 24 Tallinna Linnakohtu kabinetis nr 245 kohtunik Anne Kramerile altkäemaksu 10 000 krooni, surudes ümbriku rahaga tema dþempri alla. Süüdistuse kohaselt kohtus M. Mägi 21. novembril 1996. a Tallinna Linnakohtu kohtunike kabinettide kinnises tsoonis kohtunik A. Krameriga ning tundis huvi, kas tema on 25. novembril 1996. a valvekohtunik. Teades, et A. Kramer on sel päeval valvekohtunik, taotles M. Mägi 25. novembril 1996. a oma kaitsealuse Kalev Arusoo vahi alt vabastamist. Samal päeval kell 15.30 vaadati kohtuistungil läbi kaitsepolitsei vanemuurija Henno Kuurmanni taotlus K. Arusoo vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks. Viidates K. Arusoo raskele tervislikule seisundile, jättis kohtunik A. Kramer taotluse rahuldamata ja vabastas M. Mägi kaitsealuse vahi alt. Süüdistuse järgi andis M. Mägi kohtunik A. Kramerile raha K. Arusoo vabastamise ning tulevikus talle soodsate kohtulahendite tegemise eest. Harju Maakohtu 7. märtsi 1997. a otsusega mõisteti M. Mägi süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Maakohtu otsuse kohaselt on kriminaalasjas tõendatud M. Mägi poolt kohtunik A. Kramerile 10 000 krooni andmine, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et raha üleandmine oli seotud kohtuniku poolt mingi konkreetse teo toimepanemisega või tegemata jätmisega KrK § 164 mõttes. Maakohus ei tuvastanud põhjuslikku seost K. Arusoo vahi alt vabastamise ja M. Mägi poolt raha andmise vahel ning leidis, et süüdimõistev kohtuotsus ei tohi rajaneda oletustel. Harju Maakohtu otsuse peale esitas M. Mägi kaitsja vandeadvokaat J. Tedder apellatsioonkaebuse ja Harju prokuröri abi Loore Onk apellatsioonprotesti. Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse motiveerivast osast M. Mägi poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmise kohta tehtud kohtu järelduse väljajätmist. Apellatsioonkaebuses märgiti, et raha üleandmise kohta puuduvad otsesed tõendid, kusjuures kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse erandtoiminguga ebaseaduslikult saadud tõend on kohtukõlbmatu. Apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja M. Mägi süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires ettenähtud karistusega. Prokurör nentis, et tõendeid kogumis hinnates võib loogiliselt järeldada, et M. Mägi andis kohtunik A. Kramerile raha K. Arusoo vabastamise eest ning et sama kohtunik teeks ka tulevikus M. Mägile soodsaid kohtulahendeid. Apellandi arvates peab järgnema kriminaalvastutus altkäemaksu andmise eest eelnevast konkreetsest kokkuleppest olenemata. Apellatsioonprotestis leiti, et M. Mägi tegevus tuleb kvalifitseerida ümber KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi, kuna kohtunik ei võtnud pakutud raha vastu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 7. märtsi 1997. a õigeksmõistev otsus. M. Mägi mõisteti süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest üheaastase katseajaga. Hinnates tõendeid kogumis, tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et vandeadvokaat M. Mägi andis kohtunik A. Kramerile 27. novembril 1996. a raha selleks, et kohtunik paneks toime tema huvides mingi teo või jätaks selle tegemata, kui see on tema ametist tulenev. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et vastutus altkäemaksu andmise eest järgneb ka siis, kui raha, varaline õigus või varaline kasu antakse selleks, et vajadusel tegutseks saaja andja huvides, leppimata kokku konkreetse teo toimepanemises või toimepanemata jätmises tulevikus. Samuti tuvastas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et raha andmise seostamine K. Arusoo tõkendi küsimusega ei ole leidnud tõendamist. Kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus võimalus väljuda apellatsioonprotesti piiridest, kvalifitseeris ta kuriteo altkäemaksu andmise katsena. Ühtaegu nentis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kohtunik A. Kramer ei osalenud jälitustegevuse erandtoimingu teostamisel ning salvestus kui tõend, millele on jäädvustatud kohtualuse ja kohtuniku vaheline vestlus 28. novembril 1996. a, on kooskõlas kriminaalasjas uuritud muude tõenditega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas M. Mägi kaitsja vandeadvokaat J. Tedder kassatsioonkaebuse, milles taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses nenditi, et on tekkinud põhjendatud kahtlus M. Mägi suhtes õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimalikkusest Eesti Vabariigis; süüdimõistmise motiveering on oletuslik, kuna KrK § 165 dispositsioonis ettenähtud kuritegu saab toime panna vaid otsese tahtlusega; kriminaalseadust on kohaldatud ebaõigesti, mis seisneb KrK § 165 tõlgendamises laiendatud ja konkretiseerimata viisil; kohtuotsus põhineb kohtukõlbmatul tõendil; ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusega tühistati M. Mägi süüdistusasjas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgiti, et kassatsioonkaebuses esitatud väited M. Mägi üle õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimatusest Eesti Vabariigis ei põhine seadusel. Kui kohtunik järgib kriminaalmenetluse printsiipe ja norme ning langetab otsuse seadusest juhindudes oma siseveendumuse kohaselt, ei ole ühelgi ametiisikul võimalust ebaseaduslikult mõjustada otsuse kujunemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigusliku hinnanguga KrK §-s 165 sätestatu tõlgendamisel. Samas nenditi kohtuotsuses, et KrK § 164 dispositsioon seostab vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamise altkäemaksuna mingi teoga, mille ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime panema või toime panemata jätma, kusjuures mõiste mingi tegu sisustamisel ei peeta tingimata silmas ühekordset käitumisakti. See võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksu andjale, tema soosimises või mahitamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et A. Krameri ja M. Mägi vahel 28. novembril 1996. a toimunud jutuajamise salvestus on saadud jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates. Tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest, mille kohaselt tõenditeks on üksnes need faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks karistatava teo olemasolu, ei saa see salvestus olla kriminaalasjas käsitletav tõendina. Raha üleandmise toimumist või mittetoimumist tuleb eeltoodu tõttu hinnata kriminaalasjas kogutud muude tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi vaidlustatud otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele, kuna selles ei sisaldu järeldusi ja põhjendusi kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta. Menetlusnormide rikkumised on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, mistõttu tuleb need lugeda AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 7. märtsi 1997. a otsus M. Mägi õigeksmõistmise osas muutmata. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega tunnistati ekslikuks Harju Maakohtu seisukoht, mille kohaselt KrK §-s 165 sätestatud kuriteo koosseis puudub juhul, kui altkäemaksu andja ei konkretiseeri altkäemaksuga taotletavat tegu, lähtus ringkonnakohus eeldusest, et süüdistuses näidatud asjaolude tõendatuse korral võib selline käitumine olla õiguslikult hinnatav altkäemaksu andmisena. Pidades aga kogutud tõendeid M. Mägi süüditunnistamiseks ebapiisavaks, tegi ringkonnakohus õigeksmõistva kohtuotsuse KrMK § 268 lg-s 4 ettenähtud alusel kuriteo toimepanemisest osavõtu tõendamatuse tõttu. Kohtuotsuse motiveerivast osast jäeti välja konstateering, et on leidnud kinnitust M. Mägi poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmise fakt. M. Mägi loeti õigeksmõistetuks talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Asitõenditest raha 10 000 krooni kanti riigituludesse. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata, apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nentis, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid ühe tunnistaja -- kohtunik A. Krameri vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. A. Krameri ütluste hindamisel arvestati ka asjaoluga, et ta laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustoimingus. Kohus ei tuvastanud, et väidetav raha üleandmine M. Mägi poolt oleks olnud seotud tahtlusega vabastada vahi alt tema kaitsealune K. Arusoo või saada tulevikus soodsaid kohtulahendeid. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rõhutas, et süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustele ja loogilistele järeldustele, vaid tehakse ainult sel tingimusel, kui kohtulikul arutamisel on tõendatud kohtualuse süü kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti. Kassatsioonprotestis märgitakse, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse motiivid tunnistaja A. Krameri ütluste mitteusaldusväärseteks tunnistamise kohta on otsitud ning neid ei saa pidada asjakohasteks. Kohtu sellekohane järeldus on jäänud sisuliselt motiveerimata. Kassaatori väitel saab lugeda tõendatuks, et kohtunik A. Kramerile anti raha tulevikus soodsate kohtulahendite saavutamiseks. Samuti ei nõustuta kassatsioonprotestis teise astme kohtu seisukohtadega subjektiivse külje tõendamatusest ja võimatusest teha süüdimõistev otsus. Süüdlase seletuse puudumine olukorras, kus tema poolt toimepandud kuriteo tunnustega tegu on tõendatud, ei saa olla takistuseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohtualuse M. Mägi kaitsja vandeadvokaat J. Tedder esitas kassatsiooni kohta kirjaliku seletuse ja vastuväited. Kaitsja väitel vaidlustatakse kassatsioonprotestis Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a otsust tõendite hindamise aspektist. Protest on suunatud kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamisele, mis on vastuolus AKKS § 65 lg 4 nõuetega. Mitmed protestis toodud argumendid on vastuolus kehtiva seadusega. Need on äärmiselt meelevaldsed ja viitavad soovile rajada süüdimõistev kohtuotsus oletustele. Ainetu on protestis esitatud väide, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata. Kohtuotsuses on täpselt järgitud AKKS § 29 lg 4 ja KrMK § 274 nõudeid ning analüüsitud põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, motiveeritud tõendite lubatavust, hinnatud tõendeid kogumis ja tehtud õiguslikult põhjendatud järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 1997. a määrusega anti kriminaalasi M. Mägi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi kassatsiooni korras läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Põhjuseks on asjaolu, et kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel. Menetletava kriminaalasja andmine läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule ei olnud aga võimalik, sest kriminaalkolleegiumi kolm liiget on juba osalenud 17. juunil 1997. a kriminaalasja läbivaatamisel. Kooskõlas KrMK § 26 lg-ga 3 ei tohi kohtu koosseisu kuuluda kohtunik, kes on varem osa võtnud kriminaalasja läbivaatamisest kassatsiooni korras. Seda eeskirja ei kohaldata Riigikohtu üldkogu suhtes. Riigikohtu üldkogu istungil toetas riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti. Selgitades kassatsioonprotesti sisu, väitis prokurör, et ringkonnakohtu otsus on jäänud sisuliselt motiveerimata: selles on küll esitatud mingisugused põhjendused, kuid need pole asjakohased ja arvestatavad A. Krameri ütlustele hinnangu andmisel. Eeluurimisel esitatud kvalifikatsioon oli ekslik. See asjaolu, samuti A. Krameri kaasamine jälitustegevusse, ei saa aga mõjustada tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Süüdistus ei rajane üksnes A. Krameri ütlustele, vaid ka muudele tõenditele. M. Mägi kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi vastuväidete kohta kassatsioonprotestile selgitas prokurör, et protestis ei taotleta tõendite ümberhindamist Riigikohtus, vaid kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. M. Mägi kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus nentis oma seletuses, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Ta ei saa ka hinnata, kas kohtunike siseveendumus ühtede või teiste asjaolude kohta on põhjendatud või mitte. Süüdistuse väited motiivide puudumise kohta kohtuotsuses on alusetud. Seega puudub kassatsioonprotesti rahuldamiseks õiguslik alus. M. Mägi kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi seletuses märgiti, et kassatsioonprotesti aluseks olnud asjaolud on esitatud kunstlikult. Ei saa võtta tõsiselt arusaama, et juhul, kui kohtu motiivid tunduvad protesti esitajale vastuvõetamatutena, on kohtuotsus motiveerimata. Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a otsus on motiveeritud täpses vastavuses seaduse nõuetega. Kaitsja taotles prokuröri kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist. Kohtualune M. Mägi loobus Riigikohtu üldkogule seletuse andmisest. Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kassatsioonprotestis esitatud õiguslik analüüs ei ole küllaldaselt veenev selleks, et seada kahtluse alla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse seaduslikkus ja põhjendatus. Riigikohtu üldkogu rõhutab, et vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Tema ülesanne on kassatsioonprotestist lähtudes selgitada, kas ja kuidas on ringkonnakohtu otsus motiveeritud ja kas otsuses esitatud motiivid on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kassatsioonprotestis peetakse ekslikult ainsaks A. Krameri ütluste vastuolulisuse kinnituseks tema ütlustes täheldatud lahkuminekut raha üleandmise üksikasjades. Kassaator näeb kohtuotsusest lähtuvalt lahkuminekut üksnes järgmises. Eeluurimisel väitis A. Kramer, et M. Mägi pani ümbriku rahaga tema kampsuni alla, kohtus aga, et see pandi rinnale ristatud käte vahele. Protestis leitakse, et niisugusest otsitud ja seega olematust vastuolust ei saa teha järeldust selle kohta, et süüdimõistva otsuse rajamine ühe tunnistaja vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud. Tegelikult ei piirdu ringkonnakohus vastuolude kindlakstegemisel A. Krameri ütlustes ainuüksi sellega, kuhu asetati ümbrik rahaga. Ringkonnakohtu käsitlus on selles osas laiem. Nii märgitakse A. Krameri ütlustes ilmneva vastuoluna veel seda, et eeluurimisel on ta väitnud, et kampsunit raputades kukkus selle alt välja ümbrik, mille ta üles tõstis ning seda avamata ja ümbriku sisuga tutvumata kapi äärele asetas. Maakohtus aga selgitas A. Kramer, et ta sai kohe aru, et ümbrikus on raha. Ühtaegu nendib ringkonnakohus: A. Krameri ütlustest ei nähtu, et ta oleks teinud katset keelduda ümbriku vastuvõtmisest või selle andmist kohe avalikustada. Vastupidi, jättes ümbriku rahaga oma kabinetti, järgnes ta M. Mägile kõrvalkabinetti, kus koos M. Mägiga ja seal viibinud kohtunikega jätkas kohvijoomist veel 10--15 minutit. Alles seejärel, oodates ära kuni M. Mägi lahkub, teatas ta teistele tema kabinetis toimunust. Selle kohta väidab A. Kramer: «Mina hüüdsin M. Mägit tagasi, aga kui läksin Mikleri kabinetti, läks küsimise soov, miks ta seda tegi, üle» (tl 206). Muidugi võib A. Krameri ütluste ja käitumise ebajärjekindlus seletuda erinevate põhjustega, näiteks sündmuse laadist tingitud ootamatuse, ehmatuse ja erutusega. Kuna aga kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, ei saanud ringkonnakohus jätta sellele tähelepanu pööramata ja on seda arvestanud oma siseveendumuse kujundamisel. Kassatsioonprotestis peetakse arusaamatuks ringkonnakohtu väidet, et kõrvaldamata kahtlusena ja A. Krameri ütluste usaldusväärsust iseloomustava asjaoluna tuleb hinnata M. Mägi käitumise ekslikku kvalifitseerimist kohtueelsel uurimisel lõpuleviidud kuriteona. Kassaator leiab, et uurija, prokuröri või kohtu hinnang toimepandule kvalifikatsiooni seisukohalt ei saa kellegi ütluste usaldusväärsust mõjutada. Riigikohtu üldkogu nendib, et süüdistatavana vastutusele võtmise määruste järgi 6. detsembrist 1996. a ja 23. jaanuarist 1997. a võeti M. Mägi vastutusele KrK § 165 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest (tl-d 94, 124). Niisugusest süüdistusest lähtudes on koostatud süüdistuskokkuvõte ja antud M. Mägi kohtu alla (tl-d 145, 152). Kui isikut süüstatakse altkäemaksu andmises, siis eeldatakse samaaegselt, et kuritegu on lõpule viidud altkäemaksu vastuvõtmisega ametiisiku poolt. Lõpuleviidud altkäemaksu andmine ei ole mõeldav ilma selle vastuvõtmiseta. Sel puhul vabastatakse altkäemaksu võtja KrK § 164 lg 3 järgi karistusest, kui ta esimesena pärast vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist, kuid enne altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist või toime panemata jätmist vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult. Vastavalt KrK § 49 lg-le 2 otsustab kohus karistusest vabastamise süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või pärast seda. Menetlusdokumentidega, mis sisuliselt pidasid A. Kramerit KrK § 164 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepannud isikuks, kahjustati A. Krameri seadusega kaitstud huve ja rikuti tema suhtes süütuse presumptsiooni. M. Mägi süüstamisega lõpuleviidud kuriteo toimepanemises on vastuolus uurija määrus A. Krameri kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise kohta (tl 120). See menetlusdokument oli aluseks A. Kramerile kriminaalmenetluses tunnistaja rolli omistamisele. Sellest tulenevalt lähtutakse ringkonnakohtu otsuses põhjendatult motiivist, et isiku menetlusseisund võib eeluurimisel mõjutada ka tema ütluste sisu. Eriti kehtib öeldu altkäemaksu andmise-võtmise juhtudel, s.o kuritegude puhul, mis on teineteisega tihedalt seotud. On põhimõtteliselt erinev, kas ütlusi antakse altkäemaksu andmise asjas tunnistajana või samas kriminaalasjas altkäemaksu võtmises süüdistatavana, kui arvestada, et KrK § 164 järgi kvalifitseeritavas kuriteos sõltub süüdistuse sisu oluliselt sellest, kas ja kuivõrd on tõendatud altkäemaksu andmine. Riigikohtu üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et «süüdimõistva kohtuotsuse rajamine selliste vastuoluliste tõendite puhul vaid ühe tunnistaja vastuolulistele ütlustele, ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. Kõrvaldamata kahtluste hulka, milliseid kohtukolleegium kohtualuse kasuks tõlgendab ja A. Krameri ütluste hindamisel arvestab, kuulub ka kogu uurimist läbinud ilmne vastuolu. Nimelt, uurimise versiooni järgi toimus lõpuleviidud altkäemaksu andmine ilma selle vastuvõtmiseta.» Kassatsioonprotestis vaidlustatakse ka ringkonnakohtu väide: A. Krameri ütluste hindamisel arvestas kohus asjaolu, et tunnistaja laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Prokurör leiab, et tegu oli A. Krameri poolt heauskse eksitusega. Kohtuotsuses aga ei põhjendata, mispärast peab ringkonnakohus seda eksitust A. Krameri ütlusi kahtluse alla seadvaks asjaoluks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsuses märgitakse, et A. Kramer oli teadlik sellest, et tema ja M. Mägi jutuajamine 28. novembril 1996. a salvestatakse Kaitsepolitsei poolt. Jälgimisaparatuur paigaldati kohtuniku kabinetti viimase kohalviibides ning nõusolekul. Isiku nõusolekut jälituse erandtoimingu läbiviimiseks tema tööruumis ning tema osavõtul käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium selle isiku kaasamisena salajasele koostööle jälitustegevuses. Sellest tulenevalt Riigikohtu üldkogu leiab, et A. Krameri kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses tähendab püüdu kinnistada tunnistaja poolt varem antud ütlusi ning saavutada kahtlustatavalt sisuliselt süü ülestunnistamine, kasutades selleks ebaseaduslikke uurimismeetodeid. Seetõttu, lähtudes sellest tuleneda võivast huvitatusest, mida Riigikohtu üldkogu käsitab kõrvaldamata kahtlusena, ei ole alust vaidlustada ringkonnakohtu otsuses niisuguse motiivi esitamist. Riigikohtu üldkogu nendib, et kohtuotsuse motiveerimine rajaneb tõendite hindamisele. Vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 ei saa tõendite hindamisel olla ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures tuleb aga arvestada tõendiliigi isepära ja tõendite liigitumist ühelt poolt algseteks ja tuletatud tõenditeks ning teiselt poolt otsesteks ja kaudseteks tõenditeks. Jättes kõrvale ebaseadusliku jälitustegevuse tulemina saadud andmed, on käsitletavas kriminaalasjas ainsaks, samaaegselt nii algseks kui ka otseseks tõendiks A. Krameri ütlused. Kõigi teiste raha üleandmise kohta antud ütluste kui tõendite sisu on suuremal või vähemal määral paratamatult kujunenud A. Krameri kui tõendiallika kaastoimel. Seetõttu toovad kahtlused otsese tõendi -- A. Krameri ütluste ebajärjekindluse kohta vääramatult kaasa ka tuletatud tõendite -- teiste tunnistajate ütluste -- usaldusväärsuse vähenemise. Algse tõendi kvaliteet võiks põhimõtteliselt olla ka väidetavalt altkäemaksuna antud 10 000 kroonil. Käesolevas kriminaalasjas kinnitab see asitõend vaid asjaolu, et A. Krameril oli ümbrik 10 000 krooniga. Fakti tuvastamisel, kes oli raha kabinetti toonud, jääb see kaudseks tõendiks, ja ainuüksi raha olemasolu hindamise tulemina ei saa teha järeldust selle päritolu kohta. Ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et M. Mägi on nii eeluurimisel kui ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel eitanud raha andmist A. Kramerile (tl-d 97 p, 127 p, 257 p, 266, 307), on põhjendatult leidnud, et juba eespool käsitletud tõendite kogumi kasinuse ning ainsa otsese tõendi allika ebajärjekindla käitumise tagajärjel tekkinud kahtlused välistavad süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt kohtualuse süüdimõistmise. Riigikohtu üldkogu peab siinkohal süütuse presumptsioonile tuginedes vajalikuks rõhutada, et kooskõlas 4. novembri 1950. a konventsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks, mis on põhiseaduse § 3 järgi Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, loetakse igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, süütuks seni, kuni tema süü pole seaduse kohaselt tõendatud (art 6 p 2). Põhiseaduse § 22 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama. Samuti tuleneb süütuse presumptsioonist, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse alati ja vaieldamatult kohtualuse kasuks. Riigikohtu üldkogu nendib, et ringkonnakohus on otsuse motiveerimisel kooskõlas AKKS §-ga 66 arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsuses esitatud seisukohti. Nii on ringkonnakohus, leides et maakohtu järeldused raha andmise kohta ei vasta faktilistele asjaoludele, oma otsuses näidanud, milliseid tõendeid on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK § 50 nõuetele vastav hinnang ja millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Samuti on ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nimetatud otsusega ja tulenevalt AKKS § 66 nõuetest välja jätnud tõendite hindamisel nende kogumist jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates saadud audio-videosalvestuse andmed. Pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, et raha üleandmise toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, on kohus järelduse tegemisel raha üleandmise tõendamatusest lähtunud jälitustegevusega saadud salvestuse andmeid kõrvale jättes muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a otsusega J. R-i süüdistuses KrK § 1611 järgi (RT III 1996, 21, 285), märgib Riigikohtu üldkogu, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse kohta saab olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus vaid AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel -- siis, kui ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid. Ringkonnakohtu otsus kuulub kassatsiooni korras tühistamisele siis, kui selles ei motiveerita, miks ringkonnakohus hindab tõendeid esimese astme kohtust erinevalt. Kuna Riigikohtu üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuses motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist, puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse tühistamiseks kassatsioonprotestis esitatud põhistustel. Arvestades asjaolu, et selle kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise aluseks on prokuröri protest õigeksmõistva kohtuotsuse peale, ei pea Riigikohtu üldkogu võimalikuks kasutada AKKS § 49 lg-s 3 sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust, selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39 sätestatud rikkumisi, millele protestis ei ole osutatud. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et väljumine kassatsioonprotesti piiridest, mille tagajärjeks on kohtualuse seisundi halvenemine ja seega kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmine, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise põhimõtetega. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsus Monika Mägi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi muutmata. 2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 22. jaanuaril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jaano ODAR Liikmed Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Lea KALM Eerik KERGANDBERG Ants KULL Lea LAARMAA Herbert LINDMÄE Jaak LUIK Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN Peeter VAHER Triinu VERNIK Lea Kalmu eriarvamus Monika Mägi süüdistusasjas Mina ei nõustu Riigikohtu üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusega Monika Mägi süüdistusasjas ja jään üldkogu otsuse suhtes eriarvamusele. Lähtudes põhiseaduse §-st 149 lg 3 ja õigusemõistmise ning kohtumenetluse süsteemist Eesti Vabariigis, puudub Riigikohtu üldkogul konkreetset kriminaalasja kassatsiooni korras läbi vaadates võimalus eirata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemaid otsuseid käsitletavas asjas. Vastasel korral tuleb asuda seisukohale, et Riigikohtus on omakorda mitu kõrgemat kohut. Seega oli üldkogule siduv Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsus M. Mägi kriminaalasjas, milles asuti seisukohale, et: «kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kõik kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Selle nõude täitmata jätmine on vastavalt AKKS § 39 lg 3 p 7 sätetele kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses» (tl 296). Järelikult on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et kohtul lasub kohustus hinnata kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning selle kohustuse mittetäitmine on käsitletav AKKS § 39 lg 3 p 7 sätete kohaselt kriminaalmenetluse olulise rikkumisena -- kohtuotsuses motiivide puudumisena, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks kassatsioonimenetluses. Tegemist on kriminaalkolleegiumi seisukohaga menetlusseaduse -- AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaldamisel, mis on asja uuesti läbivaatavale kohtule vastavalt AKKS §-le 66 (ka Riigikohtu üldkogule) kohustuslik. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 18. septembril 1997. a M. Mägi kriminaalasja arutamisel rikkunud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning hinnanud tõendeid KrMK § 50 sätteid eirates. Samuti on ringkonnakohus vastuolus AKKS §-ga 66 jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsuses sisalduvad seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes. 17. juuni 1997. a otsuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses jälitustegevuseseaduse § 14 lg 6 rikkumisega kohtueelsel menetlusel, ei ole audio-videolindistus M. Mägi kriminaalasjas käsitletav tõendina. Samas nenditi, et: «raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud.» Seejuures viidatakse otsuses kriminaalasja toimikulehtedele 238 ja 261. Toimikulehel 238 asub Harju Maakohtu tõendite analüüs, mille alusel kohus leidis, et 10 000 krooni üleandmine M. Mägilt A. Kramerile on tõendatud ja toimikulehel 261 on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsuse motivatsioon: «kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kogutud tõendite kohaselt M. Mägi andis A. Kramerile nimetatud rahasumma». Raha üleandmise fakt on tunnistajate ütlustega kindlaks tehtud isegi juhul, kui 28. novembril 1996. a nimetatud vestlust poleks jäädvustatud.» Seega Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole 17. juuni 1997. a otsuses kahtluse alla pannud eelnevates kohtulahendites sisalduvaid järeldusi raha üleandmise fakti tuvastatuse kohta. Tõendite kogumist tunnistati kõlbmatuks üks tõend -- audiovideosalvestus. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsus M. Mägi süüdistusasjas tühistati kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis seisnes Riigikohtu arvates süüdimõistva otsuse motiveerimatuses ja järelduste ning põhjenduste puudumises apellatsioonkaebuses esitatud kõigi väidete suhtes. Riigikohus andis juhise: «kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb ringkonnakohtul vajadusel need tõendid üle kontrollida» (tl 298). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on võrreldes Harju Maakohtu otsusega 18. septembril 1997. a asunud vastupidisele järeldusele -- pole leidnud kinnitamist M. Mägi poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmine, kusjuures selline järeldus tehti ilma tõendite avaliku ja vahenditu ülekontrollimiseta ringkonnakohtu istungil. Tunnistades A. Krameri, kes oli tunnistajana hoiatatud teadvalt vale ütluse andmise eest, ütlused ebausaldusväärseteks, ei vaevunud ringkonnakohus A. Kramerit istungil isegi üle kuulama ega püüdnudki kõrvaldada kohtu arvates esinevaid vastuolusid tunnistaja ütlustes. Ringkonnakohtu põhitähelepanu on koondunud kohtuotsuses vähemagi erinevuse kirjeldamisele A. Krameri ütlustes kohtueelsel menetlusel ja maakohtu istungil, mille tulemusena järeldatakse, et A. Krameri ütlused on ebausaldusväärsed. Samas on ringkonnakohus igasuguse tähelepanuta jätnud kohtualuse M. Mägi ebajärjekindlad ütlused ja tunnistajate M. Mikleri, A. Sammelselja ja E. Roo ütlused. Ülekuulamisel 29. novembril 1996. a eitab M. Mägi A. Krameri kabinetis käimist 27. novembril 1996. a (tl 35). Samas annab tunnistaja M. Mikler ütlusi, et «Monika Mägi kutsus 27. novembri 1996. a hommikul A. Krameri viimase kabinetti» (tl 53) ja et «vahepeal M. Mägi ja A. Kramer käisid A. Krameri kabinetis» (tl 211). Harju Maakohtus kriminaalasja arutamisel on tunnistaja M. Mikler vastanud kohtualuse M. Mägi küsimusele järgnevalt: «Läksite minu kabinetist mööda, ütlesite sõnad «Anne Kramer», A. Kramer tõusis ja läks välja.» (tl 211 p/l). Tunnistaja A. Sammelselg on andnud ütlusi, et Mägi ja Kramer tulid Krameri kabinetist (tl 55). Tunnistaja Enn Roo, kes oli M. Mägi klient, tunnistab, et M. Mägi läks Krameri kabinetti (tl 219). Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ega tõendina hinnanud eespooltoodud ütlusi. Tegemist on tõenditega, mis ei ole tuletatud A. Krameri ütlustest, ja omavad seetõttu tõendite kogumis erilist tähtsust. KrMK § 274 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus kohtualuse õigeksmõistmisel ära näitama millistel kaalutlustel loeb ta mitteusaldusväärseteks tõendid, millel süüdistus põhines. Süüdistus on põhinenud ka tunnistajate A. Sammelselja ja M. Mikleri ütlustel. Nimetatud tõendite täielik ignoreerimine ringkonnakohtu poolt kinnitab veel kord asja arutamise ühekülgsust ja ebaobjektiivsust, mis viis tõendite valikulisele hindamisele ning ringkonnakohtu meelevaldsele järeldusele A. Krameri ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisel. Õiguskorrale ja inimeste õigusteadvusele on eriti ohtlik ja põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, mille omakorda aktsepteeris Riigikohtu üldkogu, et kohtueelsel menetlusel kuriteo ebaõige kvalifitseerimine on aluseks kohtu poolt tunnistajate ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisel. Riigikohtu üldkogu otsuses sisalduv järeldus, «et üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuse motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalseaduse olulist rikkumist ja seega puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse tühistamiseks», on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga AKKS § 39 lg 3 p 7 sätte kohaldamisel ega tulene ka eespoolkäsitletud asjaoludel läbivaadatava kriminaalasja materjalidest. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg 3 p-le 7; § 64 p-dele 1 ja 2 ning §-le 66, leian ma, et tunnistades Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi tegevuse kriminaalasja arutamisel ja tõendite hindamisel kooskõlas olevaks KrMK §-des 19 ja 50 sätestatuga, on Riigikohtu üldkogu ise rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, jättes AKKS § 39 lg 3 p 7 ja § 64 p-de 1 ja 2 alusel tühistamata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse M. Mägi süüdistusasjas ja kriminaalasja tagasi saatmata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Tõnu Antoni, Henn Jõksi, Lea Laarmaa, Hele-Kai Remmeli, Harri Salmanni eriarvamus. Nõustume üldkogu otsuses märgituga, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Nõustuda ei saa aga sellega, et üldkogu ei pea võimalikuks prokuröri protesti alusel õigeksmõistvat kohtuotsust läbi vaadates kasutada AKKS §-s 49 lg 3 sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust, selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39 sätestatud rikkumisi. Üldkogu seisukoht tuleneb arusaamast, et kassatsioonprotesti piiridest väljumine, mis tooks kaasa kohtualuse seisundi halvenemise ja seega kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmise, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise põhimõttega. Seega loetakse erapooletu õigusemõistmise põhimõtte eiramiseks kohtu poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmine kassatsioonprotesti piirest väljumisega. Leiame, et kohtu erapooletuse garantiid on sätestatud AKKS §-s 53 lg 2 ja KrMK §-des 20 ja 26. Erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ei riku seaduses antud võimaluste kasutamine. AKKS § 49 lg 3 ei sätesta, et kassatsioonprotesti piiridest võib väljuda ainult kohtualuse seisundi parandamiseks. Kassatsioonprotesti piiridest väljumine on seotud üksnes sama seaduse paragrahvis 39 nimetatud alustega. Meie arvates tingib AKKS § 39 lg 3 p 7 ja lg 4 alusel kassatsioonprotesti piirest väljumise järgmiste kriminaalmenetluse normide rikkumine ringkonnakohtu poolt. KrMK §-s 19 lg 1 pannakse ka kohtule kohustus võtta tarvitusele kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning nii kohtualust süüstavate kui ka õigustavate asjaolude väljaselgitamiseks. KrMK § 50 lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja kohtu siseveendumus peab põhinema asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Neid nõudeid peab järgima ka õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel. KrMK § 274 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses märkima, millistel kaalutlustel loeb kohus mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines süüdistus. AKKS §-s 29 lg 4 kehtestatakse ringkonnakohtu otsuse suhtes nõue märkida motiivid, miks ühed või teised tõendid tagasi lükatakse. Leiame, et kuna ringkonnakohus pole püüdnudki osundatud sätetest lähtudes tehiolusid välja selgitada, siseveendumust kujundada ja seda kohtuotsuses motiveerida, kuulus ringkonnakohtu otsus tühistamisele ja asi saatmisele ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks järgmistel põhjustel. 1. Lugedes tõendatuks M. Mägi poolt raha üleandmise A. Kramerile, tugines Harju Maakohus mitte ainult tunnistajate A. Sammelselja, M Prüüsi, J. Puskari ja P. Nuuma ütlustele, kui tuletatud tõenditele. Raha üleandmine loeti kohtuotsuses tõendatuks tõendite kogumi alusel, millesse lisaks eelnimetatud tunnistajate ütlustele kuulusid ka tunnistaja A. Krameri ütlused eeluurimisel ja Harju Maakohtu istungil ning tunnistajate M. Mikleri ja E. Roo ütlused, milliste kohaselt M. Mägi kutsus 27. novembri 1996. a hommikul A. Krameri välja M. Mikleri kabinetist ja nad läksid lühikeseks ajaks A. Krameri kabinetti. Samasisulisi ütlusi on andnud ka A. Kramer. Samuti arvestas maakohus jälitustegevusega saadud audio- ja videosalvestust. Üksikutele vastuoludele tunnistajate ütlustes andis maakohus pärast tunnistajate kohtuistungil ärakuulamist hinnangu, leides, et need ei puuduta kohtualuse käitumist ega oma tõendite analüüsis määravat tähtsust. 2. Raha üleandmise luges tõendatuks ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 4. aprilli 1997. a otsuses, märkides muuhulgas, et raha üleandmine on tõendatud tunnistajate ütlustega isegi juhul, kui 28. novembril 1996. a toimunud jutuajamist poleks jäädvustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusega kõrvaldati tõendite hulgast M. Mägi ja A. Krameri vahelise 28. novembri 1996. a jutuajamise audio-videolindistus ning anti ringkonnakohtule suunis, et raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ning konstateeriti, et seda on kohtud ka teinud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et ringkonnakohtu järeldus raha üleandmise mittetõendatuse kohta võis rajaneda ebaseaduslikuks loetud audio-videosalvestust kõrvale jättes teiste tõendite, mis olid aluseks Harju Maakohtu järeldusele raha üleandmise tõendatuse kohta, vahenditule uurimisele ja hindamisele. Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a istungi protokolli kohaselt on kohtuistungil üle kuulatud kohtualune M. Mägi ja uuritud ainult A. Krameri ütlusi tunnistajana ülekuulamisel 28. novembril 1996. a ja Harju Maakohtu istungil. Seega ei saa nõustuda üldkogu hinnanguga, et pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, on ringkonnakohus järelduse tegemisel raha üleandmise tõendamatuse kohta lähtunud muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest. Tõenditeks polnud ainult M. Mägi ja A. Krameri ütlused. Teisi tõendeid peale A. Krameri poolt eeluurimisel ja maakohtu istungil ning M. Mägi poolt ringkonnakohtu istungil antud ütluste pole ringkonnakohtus uuritudki. Samas on ringkonnakohtu otsuses viidatud tunnistajate A. Sammelselja, M. Prüüsi, J. Puskari ja P. Nuuma ütlustele, mida kohtuistungil üldse ei uuritud. Leiame, et mitte igasugune, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Antud asjas ei ole õige hinnata vastuolusid ainult ühte tõendit uurides, seda teiste tõenditega, s.h kaudsetega, kõrvutamata. Asja tehiolude väljaselgitamiseks tuli kriminaalmenetlust reguleerivate normide nõuetest lähtuvalt uurida ka kaudseid tõendeid, näiteks tunnistajate Mikleri ja Roo ütlusi, kõrvutada neid nii kohtualuse ütlustega, kui ka tunnistaja A. Krameri ütlustega. Kuigi ringkonnakohtul tekkisid erinevalt Harju Maakohtust kahtlused A. Krameri ütluste usaldusväärsuses, ei kutsutud teda kohtuistungile, et püüda kõrvaldada vastuolusid tema ütlustes. Vastuoluna on ringkonnakohtu otsuses välja toodud ainult see, et eeluurimisel antud ütluste kohaselt topiti midagi kampsuni alla, kohtuistungil Harju Maakohtus kinnitas A. Kramer aga, et ümbrik pandi tema rinnale ristatud käte vahele. Vastuolu ei pruugigi olla selles, et eeluurimisel antud ütluste kohaselt kukkus kampsunit raputades selle alt välja ümbrik, mille ta üles tõstis ja seda avamata ning ümbriku sisuga tutvumata kapi äärele asetas ja maakohtus antud selgitusel, et sai kohe aru, et ümbrikus on raha. Kohtuotsuse kohaselt pole A. Kramer eeluurimisel väitnud, et ta ei saanud aru, mis on ümbrikus ja pole kohtuistungil väitnud, et ta koheselt tutvus ümbriku sisuga. Kui ringkonnakohus pidas A. Krameri ütlusi vastuolulisteks, siis tulnukski püüda vastuolude põhjusi välja selgitada ja neid kõrvaldada tema ülekuulamisega kohtuistungil. Ülekuulamisel saanuks selgitada ka A. Krameri ebajärjekindlaks peetava käitumise põhjusi. Seda on A. Kramer Harju Maakohtu istungil ka selgitanud, kuid ringkonnakohtu otsuses see ei kajastu. 3. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et A. Krameri ütluste hindamisel arvestab kohus ka asjaoluga, et A. Kramer laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mis põhjusel eeltoodu mõjutas kohut A. Krameri ütluste hindamisel. Oletusi, kuidas eeltoodu sai mõjutada A. Krameri ütlusi, on selgitanud üldkogu. Üldkogu otsuse kohaselt A. Krameri kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses tähendab püüdu kinnistada tunnistaja varem eeluurimisel antud ütlusi ja ebaseaduslike uurimismeetoditega saavutada kahtlustatavalt süü ülestunnistamine. Sellest tuleneda võivat huvitatust käsitleb üldkogu kõrvaldamata kahtlusena. Sisuliselt on üldkogu asunud tõendeid hindama ja tõendite hindamist motiveerima, mida pidi aga tegema ringkonnakohus. 4. Ringkonnakohtu otsuses märgitud ja Riigikohtu üldkogu otsuses edasiarendatud kahtlus, et kuna lõpuleviidud altkäemaksu andmine eeldab alati ka altkäemaksu vastuvõtmist ning sellest tulenevalt võib A. Krameri ütluste sisu mõjutada ka see, kas ta annab ütlusi tunnistajana või süüdistatavana, tähendab meie arvates süütuse presumtsiooni rikkumist A. Krameri suhtes. Me ei pea võimalikuks seada kahtluse alla tunnistaja A. Krameri ütlusi seetõttu, et näiteks süüdistatavana oleks ta võinud anda teistsuguseid ütlusi.