Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-12-98 A. I. süüdistusasjas ENSV KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 100 järgi — RT III, 1998, 19, 192

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. aprillil 1998. a. 3-1-3-12-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja A. I. süüdistuses ENSV KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 100 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A. I. Tallinna O Rajooni Rahvakohtu 29. septembri 1988. a otsusega süüdi ENSV KrK § 1892 lg 1 järgi ja karistati paranduslike töödega üheks aastaks. Tallinna K Rajooni Rahvakohtu 18. aprilli 1989. a määrusega asendati see karistus vabadusekaotusega üheks aastaks. Tallinna M rajooni Rahvakohtu 13. juuni 1989. a otsusega mõisteti A. I. süüdi ENSV KrK § 195 lg 2 järgi ja karistati kahe aasta ja kolmekuulise vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti osaliselt ENSV KrK§ 41 alusel Tallinna Linna O Rajooni Rahvakohtu 29. septembri 1988. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. aprill 1989. a. EV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 1990. a otsusega mõisteti A. I. süüdi ja karistati ENSV KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kaheksa-aastase vabadusekaotusega ning ENSV KrK § 100 järgi kümneaastase vabadusekaotusega ENSV KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi ees mõisteti üksteist aastat vabadusekaotust. ENSV KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tallinna M rajooni Rahvakohtu 13. juuni 1989. a otsusega mõistetud vabadusekaotus kaks aastat ja kuus kuud. Lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti talle kaksteist aastat ja viis kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 24. oktoober 1990. a ning karistusest loeti kantuks viimase kriminaalasjaga seonduv vahi all viibitud aeg s.o 19. aprillist kuni 24. oktoobrini 1990. a. Süüdimõistetu A. I. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks EV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 1990. a otsuses, milles taotleb lõplikku karistust lühendada kolme kuu võrra. Avaldaja põhjendab oma taotlust sellega, et ENSV KrK § 1892 kaotas oma kehtivuse 1990. aastal ning selle paragrahvi järgi mõistetud karistuse osaline liitmine eeltoodud ülemkohtu otsusega mõistetud karistusele ei olnud seaduslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri seletuse, kes taotles avalduse rahuldamist ning Ülemkohtu otsuse osalist tühistamist, leidis: Seaduse «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni -- Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta § 3 lg 2 kohaselt tuli vabastada karistuse kandmiselt ning kustutada karistatus isikutel, kes olid süüdi mõistetud ENSV KrK § 1892 järgi, kuna uus kriminaalseadus dekriminaliseeris selles paragrahvis sätestatud tegevuse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. mai 1992. a otsusega loodi kohtuotsust täitvate asutuste asukohajärgsed järelevalvekomisjonid, kelle pädevusse sama otsuse p 2 kohaselt kuulus ka materjalide ettevalmistamine ja kohtule esitamine nende isikute kohta, kes kuulusid karistusest vabastamisele. See töö tuli lõpule viia 1992. aasta 15. juuliks. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, ei ole A. I. süüdimõistmist ENSV KrK § 1892 järgi peale kriminaalseaduse uue redaktsiooni kehtestamist läbi vaadatud. Kuna selle, käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud paragrahvi järgi mõistetud karistus sisaldub karistuste liitmise tagajärjel ka EV Ülemkohtu 24. oktoobri 1990. a otsuses, kannab A. I. muuhulgas karistust ka olematu kuriteo eest. Seega on tema suhtes jäetud täitmata põhiseaduse §-s 14 sisalduv nõue, mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus. Kuna ENSV KrK § 1892 järgi mõistetud karistusest on osalise liitmise teel lõplikule karistusele lisatud kolm kuud, tuleb A. I. lõplikku karistust vastavalt vähendada. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes põhiseaduse §-st 14, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada EV Ülemkohtu 24. oktoobri 1990. a kohtuotsus A. I.le ENSV KrK § 41 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Mõista A. I.le KrK § 41 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi 12 (kaksteist) aastat ja 2 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub 21. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Peeter VAHER