Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-15-98 Politseiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 lg 2 kohaldamise asjas — RT III, 17, 180

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. aprillil 1998. a. 3-3-1-15-98 Politseiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 lg 2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 23. aprillil 1998. a avalikul kohtuistungil läbi Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. veebruari 1998. a otsusele haldusasjas nr II-3/54/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister ja Rein Laid. Rein Laid vabastati siseministri 25. aprilli 1997. a käskkirjaga nr 30-p Narva politseiprefekti ametikohalt 27. aprillist 1997. a omal soovil ja nimetati samast päevast asjaajamise ja vara üleandmise ajaks politseireservi. Politseipeadirektori 12. mai 1997. a käskkirjaga nr 323-p anti R. Laidile tema palvel 105 kalendripäeva puhkust arvates 12. maist 1997. a kuni 27. augustini 1997. a. Politseipeadirektori 5. juuni 1997. a käskkirjaga nr 429-p vabastati politseiprefekt-reservis R. Laid distsiplinaarkaristuse korras politseiteenistusest pärast teenistussuhte peatumise lõppemist vabastamise käskkirja teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast. R. Laid esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada politseipeadirektori 5. juuni 1997. a käskkiri nr 429-p seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et kuna tal ei olnud kehtivat distsiplinaarkaristust, siis polnud tema vabastamine politseiteenistusest kooskõlas seadusega. Peale selle oli tema politseiteenistusest vabastamise õigus ainult siseministril, politseipeadirektoril selline pädevus puudus. R. Laid loobus teenistusse ennistamisest ja palus ATS § 135 lg 2 alusel kohustada ametiasutust maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalk ning pikendada ATS § 45 lg 4 alusel tema puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest ja see talle hüvitada. Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-779/97 rahuldati R. Laidi kaebus osaliselt, politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri tunnistati seadusevastaseks, Politseiametit kohustati seda tühistama ja mõisteti Politseiametilt R. Laidi kasuks kohtukuludena 351 krooni. Hüvituse nõuded jättis kohus rahuldamata. Halduskohus leidis, et Politseiametnike ametinimetuste loetelus pole nimetust «politseiprefekt-reservis». Avaliku teenistuse seadus ega politseiteenistuse määrustik ei näe ette võimalust määrata distsiplinaarkaristust politseiprefektile-reservis. R. Laid vabastati politseiprefekti ametikohalt ja seega ka politseiteenistusest omal soovil politseiseaduse § 11 lg 3 alusel siseministri 25. aprilli 1997. a käskkirjaga nr 30-p 27. aprillist 1997. a. Politseireservis oleku aeg pole samastatav politseiteenistusega, s.o töötamisega politseis teatud ametikohal. Tollal kehtinud politseiteenistuse määrustiku punkti 12 alapunkt 2 ja sama punkti lõike 2 kohaselt võidi asjaajamise ja vara üleandmise tagamiseks ametist vabastatud politseiametnik arvata politseireservi mitte kauemaks kui 15 päevaks. Narva politseiprefektuuri asjaajamise ja vara üleandmine lõpetati 8. mail 1997. a ja politseipeadirektor kinnitas vastava akti 10. mail 1997. a. Seega lõppes R. Laidi politseireservis oleku aeg 10. maist. Distsiplinaarvastutusele saab võtta ainult ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohal töötavat ametnikku. R. Laidi teenistusvahekord lõppes 27. aprillil 1997. a, mil ta vabastati politseiprefekti ametikohalt. Seega ei saanud talle 5. juunil 1997. a enam distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu on politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri õigustühine (puudusid nii distsiplinaarüleastumise objekt kui ka subjekt), mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks kontrollida selle käskkirja seaduslikkust kaebuses esitatud motiividel. Kuna R. Laidi nõuetel saada hüvitusena kuue kuu ametipalk ja pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja see talle hüvitada, pole õiguslikku alust, siis jäävad need nõuded rahuldamata. Ametiasutus pidanuks R. Laidile lõpparve maksma 27. aprillil 1997. a. Lõpparve maksmata jätmist pole R. Laid vaidlustanud. Puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest võib nõuda ametnik, kes on teenistusvahekorras. R. Laid esitas sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus muuta kohtuotsust hüvituse väljamõistmata jätmise osas, kohustada Politseiametit maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga, pikendama tema puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja see talle hüvitada. Apellant leidis, et politseireservis olek on samastatav politseiteenistuses olekuga, s.o töötamisega politseis teatud ametikohal. Tema teenistus politseis kestis 29. augustini 1997. a. Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 1998. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Halduskohtu otsust muudeti ja mõisteti R. Laidile Politseiametilt hüvitusena välja kuue kuu ametipalk, s.o 39 072 krooni ja kohtukulud 331 krooni ja 25 senti. Ringkonnakohus leidis, et vaatamata R. Laidi vabastamisele 25. aprilli 1997. a käskkirjaga jätkus tema teenistusvahekord politseiga. Seda tunnistas Politseiameti tegevus -- R. Laidi puhkusele lubamine ja talle 28. ja 29. augusti 1997. a eest töötasu maksmine. Teenistusvahekorra jätkumist kuni 29. augustini 1997. a ei vaidlustanud ka Politseiamet halduskohtule esitatud vastuväidetes. Protsessiosalised pole vaidlustanud halduskohtu motiive, millega tunnistati täielikult seadusevastaseks politseipeadirektori 5. juuni 1997. a käskkiri nr 429-p. ATS § 135 sätestab nõudeõiguse teenistusest vabastamisel ning selle kohaselt on ebaseaduslikult vabastatud ametnikul, kes loobus ennistamisest, õigus saada kuue kuu ametipalk. Kuna R. Laid loobus teenistusse ennistamisest, siis on tal õigus saada hüvitusena kuue kuu ametipalk, s.o 39 072 krooni. Nõue pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja hüvitada see ei tulene seadusest ega kuulu seetõttu rahuldamisele. ATS § 45 ei kohaldata teenistusvahekorra lõppemisel. Politseiamet esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub kasseeritav kohtuotsus tühistada ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et: 1. Kohus on ebaõigesti hinnanud teenistussuhte õiguslikke aluseid. R. Laid vabastati siseministri 25. aprilli 1997. a käskkirjaga nr 30-p. Seda käskkirja pole tühistatud. ATS § 114 kohaselt vabastatakse ametnik tema algatusel teenistusest avalduses märgitud päevast arvates. 2. ATS § 1 lg-st 2 ja § 6 lg-st 1 tuleneb, et riigiteenistuseks on töötamine riigi ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohal. Politseiteenistuse määrustiku p 1 kohaselt on politseiteenistus töötamine politseiametniku ametikohal. R. Laid pole pärast 27. aprilli 1997. a töötanud ühelgi ametikohal Siseministeeriumi või Politseiameti koosseisus. Kohtu järeldus, et «teenistusvahekord politseiga jätkus», on õiguslikult motiveerimata ega tugine õigusele. 3. Kohus hindas ebaõigesti politseireservi õiguslikku tähendust. ATS § 145 kohaselt arvatakse reservis oleku aeg teenistustaaþi hulka, kuid tulenevalt sellest seadusest pole reservis olek käsitatav teenistussuhtena. Politseiteenistuse määrustiku reservi käsitav säte, mis kehtis R. Laidi politseireservis viibimise ajal, reguleeris politseireservi teisiti kui avaliku teenistuse seadus. Selle määrustiku punkt 12 võimaldas arvata ametikohalt vabastatud politseiametniku asjaajamise ja vara üleandmiseks politseireservi mitte rohkem kui 15 päevaks. Nähti ette ametipalga säilitamine ja senise ametinimetuse säilimine, millele tuli lisada sõna «reservis». Nimetus «politseiprefekt-reservis» polnud käsitatav ametikoha nimetusena, vaid eelnevale teenistusastmele osundamisena, sest Vabariigi Valitsuse asjakohane määrus ei sätesta politseiametniku ametinimetusena «politseiprefekt-reservis». Ka teenistusmäärustiku p 42, mis sätestab politseiteenistusest vabastamise, ei käsita reservi politseiteenistusena. Määrustik ei sätesta teisi reservist väljaarvamise aluseid peale sama määrustiku punktis 12 nimetatud aluste. R. Laidi viibimise aeg politseireservis lõppes 9. mail 1997. a, mil kinnitati vara üleandmise akt. Reservist väljaarvamiseks polnud vaja muid haldusakte peale siseministri käskkirja omal soovil vabastamise kohta. 4. Kohus on andnud ebaõige ja motiveerimata õigusliku tähenduse politseiameti toimingutele R. Laidi puhkusele vormistamisel ja töötasu arvestamisel. Käskkirjad R. Laidi puhkusele lubamise ja distsiplinaarkorras vabastamise kohta on antud pärast tema vabastamist politseiteenistusest ja reservis oleku tähtaja lõppemist. R. Laidi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu. Siseministri käskkirjaga vabastati ta üksnes politseiprefekti ametikohalt, mitte aga politseiteenistusest. Tema politseiteenistus jätkus politseireservis. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. R. Laidi politseireservi arvamisel juhinduti politseiteenistuse määrustiku punkti 12 lõike 1 alapunktist 2. See alapunkt sätestas, et politseiametnik võidakse tema nõusolekul arvata politseireservi, kui tekib vajadus tagada asjaajamise ja vara üleandmine seoses ametikohalt vabastamisega. Punkti 12 lõige 2 sätestas, et reservis oleku aeg ei või ületada kahte kuud, asjaajamise ja vara üleandmise ajaks reservi arvamine aga viitteist päeva. Lõige 3 sätestas isikud, kellel on õigus arvata politseiametnik reservi. Lõige 4 sätestas, et reservi arvatud politseiametnikule säilitatakse reservis oleku ajaks ametipalk ilma lisatasudeta. Lõike 5 kohaselt säilis reservis oleku ajal senine politseiametniku ametinimetus, millele tuli lisada sõna «reservis». Politseiteenistuse määrustiku punkt 12 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 1997. a määrusega nr 201 «Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1991. a määruse nr 32 ««Politseiteenistuse määrustiku» kinnitamise kohta» muutmine ja täiendamine» punktiga 4. 2. Seaduse sätteks, mis reguleerib ametniku algatusel vabastamist, on ATS § 114. See oli ainsaks seaduse sätteks, mis R. Laidi vabastamise ajal reguleeris politseiametniku vabastamist tema algatusel. ATS § 114 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel teenistusest. Kuna selles sättes kasutatakse formuleeringut «ametnik vabastatakse teenistusest», siis lõpeb omal soovil vabastatu teenistusvahekord riigiga. Ka politseiteenistuse määrustiku punkti 42 alapunkt 3, mis tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 1997. a määruse nr 201 punktiga 10, käsitas omal soovil teenistusest vabastamist. Seadusandlus ei kehtestanud, et reservi arvamine on teenistusvahekorra jätkumise alus. Seega polnud ringkonnakohtul õiguslikku alust käsitada politseireservis olevat R. Laidi politseiteenistuses oleva politseiprefektina reservis. Kuna ametniku teenistusvahekord riigiga lõpeb tema enda algatusel vabastamisega, sõltumata reservi arvamisest, siis on õiguslikult alusetu ringkonnakohtu järeldus, et R. Laidi teenistusvahekorra jätkumist tõendab reservis oleku ajal puhkusele lubamine ning 28. ja 29. augusti 1997. a palga maksmine. Puhkuseseaduse § 26 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Tulenevalt ATS § 13 lg-st 1 laieneb see säte ka riigiametnikele. Siseministri käskkirjast, millega R. Laid vabastati Narva politseiprefekti kohalt, ei nähtu, et talle oleks makstud hüvitist kasutamatajäänud puhkuse eest. Pärast R. Laidi omal soovil vabastamist oli tema puhkuseavalduse rahuldamine Politseiameti poolt ekslik. Tulenevalt ATS § 13 lg-st 1 ja puhkuseseaduse §-st 26 tulnuks R. Laidile maksta rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna R. Laid vabastati distsiplinaarkorras ajal, mil ta enam polnud teenistusvahekorras, siis ei saanud tema vabastamine lõpetada juba lõppenud teenistusvahekorda. Seetõttu pole võimalik tema suhtes kohaldada ATS § 135 lg 2, mille kohaselt ametiasutus on kohustatud maksma ennistamisest loobunud ametnikule hüvitusena kuue kuu ametipalga. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud Politseiametilt R. Laidi kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalga, s.o 39 072 krooni. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu otsus. Juhindudes HKS § 57 p-st 4 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Politseiameti kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1998. a otsus haldusasjas nr II-3-54/98. 3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 1997. a otsus haldusasjas nr 3-779/97. 4. Tagastada advokaadibüroole Koolmeister ja Ko kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub 4. mail 1998. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN