Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-55-98 Vjatšeslav Jegorovi süüdistusasjas KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 1 järgi — RT III, 16, 171

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. aprillil 1998. a. 3-1-1-55-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Vjatðeslav Jegorovi süüdistuses KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 1 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Narva Linnakohtu 23. septembri 1997. a otsusega tunnistati V. Jegorov süüdi KrK § 207 lg 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära, s.o 750 krooni ulatuses ning KrK § 1243 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 100 päevamäära, s.o 1500 krooni ulatuses. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks rahatrahv 50 päevamäära, s.o 2250 krooni ulatuses. KrK § 41 kohaselt liideti mõistetud karistusele Narva Linnakohtu 10. mai 1994. a otsuse järgi kandmata karistus ja V. Jegorovi lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vabadusekaotust tingimisi kaheaastase katseajaga ning rahatrahv 2250 krooni, mis kuulunuks täitmisele iseseisvalt. KrK § 207 lg 1 järgi mõisteti V. Jegorov süüdi järgmistes kriminaalõiguserikkumistes: 1. 1990. a omandas ta oma vanaisalt ebaseaduslikult jahipüssi, tõi selle oma elukohta Narvas Grafovi tn 3--2, kus hoidis seda vastavat luba omamata ja kasutas korduvalt jahipidamisel kuni 11. juulini 1996. a, mil see temalt politseitöötajate poolt ära võeti; 2. 1995. a augustis omandas vastavat luba omamata tundmatult isikult Narvas Võidu tn 17b Marina firma kontoris 100 krooni eest püstoli Brauning, mida hoidis oma kodus kuni 11. juulini 1996. a. 3. 1995. a oktoobris omandas Marina kaupluse kontoris tundmatult isikult 40 krooni eest tehases valmistatud trotüülibriketi koos detonaatoriga ja hoidis seda Marina kaupluses kuni 11. juulini 1996. a. KrK § 1243 lg 1 järgi mõisteti V. Jegorov süüdi selles, et ta 27. augustil 1995. a kella 13 paiku koos tundmatu isikuga, eesmärgiga sundida E. Jelizarovit tagastama vara oma endisele abikaasale, viisid E. Jelizarovi vägivaldselt V. Jegorovi firma Marina kontorisse Narvas Võidu tn 17b, kus hoidsid teda vägivaldselt kolm tundi, kasutasid vägivalda ja ähvardasid, kusjuures tuvastamata isik lõi E. Jelizarovile rusikaga silma, mille tagajärjel kaotas kannatanu sellest silmast täielikult nägemise. V. Jegorov aga asetas kannatanu pea lähedusse püstoli Brauning ja nõudis vaikset kuuletumist. Tuvastamata isik pani E. Jelizarovi käed raudu. Ühe silma nägemise kaotusega tekitati E. Jelizarovile üliraske kehavigastus. Apellatsioonprotestis vaidlustas prokurör ebaseadusliku vabaduse võtmise õigusliku hinnangu, mille puhul tulnuks prokuröri arvates arvestada selle seotust tervisele ohtliku vägivallaga. Prokurör ei nõustunud ka rahatrahvi arvestuse, aga ka kogumis mõistetud karistuse märkimisväärse leebusega. Ta taotles kohtualuse karistamist KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 2 järgi isikule ning katseajal toime pandud raskele kuriteole vastava karistusega. Kannatanu E. Jelizarov hindas oma apellatsioonkaebuses enda suhtes toime pandud kuriteo vastavaks KrK § 1243 lg 2 tunnustele ning V. Jegorovile mõistetud karistuse põhjendamatult liberaalseks. Ta palus kohtuotsusega tunnistada tema õigust kahju sissenõudmiseks tsiviilkohtupidamise korras. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 23. septembri 1997. a otsus V. Jegorovile KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 1 järgi mõistetud karistuste osas, samuti ka karistuste liitmise ja ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse osas. KrK § 207 lg 1 järgi mõisteti V. Jegorovile karistuseks üks aasta vabadusekaotust, KrK § 1243 lg 1 järgi kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 järgi mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks üks aasta ja kolm kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti osaliselt Narva Linnakohtu 10. mai 1994. a otsusega mõistetud karistus ja kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti V. Jegorovile karistuseks kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti karistusest kantuks 24 päeva ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat kaks kuud ja kuus päeva vabadusekaotust. Leides, et kannatanu E. Jelizarovi silma ravimisega seotud kulutused kuuluvad kohtualuselt väljamõistmisele, mõisteti V. Jegorovilt E. Jelizarovi kasuks välja kahjustatud silma ravimisega seotud kulud, mille ulatus määratakse kindlaks tsiviilkohtupidamise korras. Kassatsioonkaebused apellatsioonikohtu otsuse vaidlustamiseks on esitanud V. Jegorovi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja süüdimõistetu V. Jegorov. Kaitsja leiab, et KrK § 207 lg 1 koosseisuga hõlmatud kuriteoesemed olid oma koguselt ja kvaliteedilt väheolulised ning V. Jegorov andis need vabatahtlikult politseiametnikule välja. Kogumis väljendavad need asjaolud toimepandu madalat ohtlikkusastet. KrK § 1243 lg 1 järgi vabadusekaotust mõistes ei arvestanud kohus, et varasema kuriteo järel oli V. Jegorov õiguskuulekalt käitunud 2,5 aastat, teda iseloomustatakse hästi. Väidetult on apellatsioonikohus lugenud alusetult vastutust raskendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanekut tahtlikult ja üliraske tagajärje tekitamist. Need järeldused on vastuolus esimese astme kohtus tuvastatud ja apellatsioonikohtus kummutamata jäänud asjaoludega. Kaitsja leiab, et tulenevalt neist asjaoludest ei olnud kohtul alust V. Jegorovi karistamiseks reaalse vabadusekaotusega ja temalt E. Jelizarovi kasuks vigastatud silma ravikulude väljamõistmiseks. Nende järelduste korrigeerimiseks taotleb kaitsja, et uue otsusega mõistetaks V. Jegorovile karistuseks rahatrahv ja keeldutaks temalt vigastatud silma ravimisega seotud kulude väljamõistmisest. Oma kassatsioonkaebuses rõhutab süüdimõistetu V. Jegorov sündmuste käiku kirjeldades täiendavalt, et kannatanu E. Jelizarovi käitumine sündmuste ajal oli väljakutsuv ja solvav ning tema oma sekkumisega püüdis sündmuste kulgu rahustada. Hiljem hoolitses tema kannatanule arstiabi korraldamise eest. Ta leiab oma tegevuses KrK § 37 lg 1 p-de 1 ja 5 tunnuseid. Oma osalust intsidendis on kannatanule kompenseerinud kaastundest, kuid ei saa kanda tsiviilvastutust võõra süü eest. Taotleb asja objektiivset taasläbivaatamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, leidis: V. Jegorovi kriminaalõiguslikul kohtlemisel on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lähtunud tuvastatud tehioludest ja karistuse mõistmise üldalustest. Kassaatorite poolt oluliseks peetud tulirelvade ja lõhkematerjali väljaandmine V. Jegorovi poolt ei toimunud vabatahtliku äraandmisena KrK § 207 lg 4 mõttes, vaid relva kasutamisega seotud kuriteo uurimisel, mille käigus oli tuvastatud nii see, et V. Jegorov oli kuriteo täideviija, kui ka see, et loata püstol oli just tema kasutuses. Kriminaalasja materjalide järgi avaldas ta keelatud esemete olemasolu ja asukoha menetlustoimingute käigus. Selline toimimine ei ole, olenemata selle vormistamise viisist, käsitletav niisuguse vabatahtliku tulirelva ja lõhkematerjali väljaandmisena, mis tooks KrK § 207 lg 4 kohaselt kaasa kriminaalvastutusest vabastamise. Süüdlase kahetsevat hoiakut tulirelvade ja lõhkematerjali väljaandmisel, samuti keelatud esemete vähest hulka ning kvaliteeti on arvestatud talle seaduses ettenähtud vabadusekaotuse alammäära mõistmise kaudu. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt on vastutust kergendava asjaoluna arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust ja vastutust raskendavana kuritegude toimepanemist eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. V. Jegorovi kaitsja kassatsioonkaebuses on ekslikult osundatud niisugustele vastutust raskendavatele asjaoludele, mida apellatsioonikohus sellistena ei käsitlenud. KrK § 47 lg 1 sisu avamiseks rõhutati õigesti, et uue tahtliku kuriteo toimepanek on olulisim katseaja tingimuste rikkumine. Küll aga jagab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori seisukohta, et E. Jelizarovi vabaduse ebaseaduslikus võtmises seisnev V. Jegorovi käitumine on kahe kohtuastme otsustes kokkulangevalt kvalifitseeritud KrK § 1243 lg 1 järgi -- seega ei ole kohtud kindlaks teinud selle seotust vägivallaga, mida menetlusdokumentide järgi rakendas E. Jelizarovi suhtes tuvastamata isik. Niisuguse õigusliku hinnangu karmistamist ei ole kassatsioonikorras taotletud ja selle hinnanguga on vastuolus apellatsioonikohtu seisukoht, et kannatanu E. Jelizarovi silma ravimisega seotud kulutused kuuluvad V. Jegorovilt väljamõistmisele. Seetõttu tuleb kohtuotsus E. Jelizarovi kasuks kahjutasu väljamõistmise osas tühistada, kuna õiguslik alus KrMK § 270 rakendamiseks puudub. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 16. jaanuari 1998. a otsus osas, millega mõisteti Vjatðeslav Jegorovilt Eduard Jelizarovi kasuks kahjustatud silma ravimisega seotud kulud ning jätta tsiviilhagi Vjatðeslav Jegorovi vastu rahuldamata. 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 14. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP