Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-40-98 Stanislav Issajevi süüdistusasjas KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi ning Vladimir Nikitini süüdistusasjas KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi — RT III, 15, 164

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. aprillil 1998. a 3-1-1-40-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Lea Laarmaa ja Hele-Kai Remmel vaatas avalikul kohtuistungil 31. märtsil -- 1. aprillil 1998. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Stanislav Issajevi süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi ning Vladimir Nikitini süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Stanislav Issajevi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, Vladimir Nikitini kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega tunnistati S. Issajev süüdi KrK § 108 lg 1 järgi ning karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega, § 195 lg 2 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega, § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi ning karistati surmanuhtlusega ning § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning karistati kümneaastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 195 lg 3, § 15 lg 2 ja § 101 p 2, samuti § 17 lg-te 4, 5, ja 6, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 3, 5, 6 ja 8 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. Sama otsusega tunnistati V. Nikitin süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega, § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi ning karistati surmanuhtlusega, § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning karistati kümneaastase vabadusekaotusega, samuti § 15 lg 2 ja § 101 p-de 3, 6 ja 8 järgi ning karistati kümneaastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. S. Issajev ja V. Nikitin tunnistati KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi süüdi selles, et nemad 8. augusti 1995. a öösel, olles alkoholijoobes, huligaansel ajendil tungisid Oru asulas Vikerkaare tn 1--4 korterisse, kus magasid A. Ðorin, L. Smirnova ja A. Dodonov, ning peksid A. Ðorinit ja L. Smirnovat. V. Nikitin mõnitas L. Smirnovat, ähvardades teda vägistada. Seejärel tassisid S. Issajev ja V. Nikitin vägivaldselt mikrobussi A. Ðorini, L. Smirnova ning kohalejõudnud D. Dodonovi. Kohtualused toimetasid A. Ðorini, L. Smirnova ja D. Dodonovi nende tapmise eesmärgil Ontika järsakule. Seal S. Issajev peksis D. Dodonovi. Seejärel tirisid kohtualused A. Ðorini mikrobussist välja ja viskasid ta paekaldast alla, mille tagajärjel kannatanu suri kohapeal. Tunnistajast vabanemise eesmärgil viskasid kohtualused ka L. Smirnova järsakust alla, põhjustades temalegi surma. Pärast seda viisid kohtualused D. Dodonovi järsakule ning viskasid ta järsakust alla. Veendunud, et D. Dodonov ei liigutanud end, sõitsid S. Issajev ja V. Nikitin Orule. Mõne aja pärast tuli D. Dodonov, kellele oli tekitatud raske kehavigastus, teadvusele. S. Issajevi ja V. Nikitin tunnistati D. Dodonovi suhtes toimepandus süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi. Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune S. Issajev ja tema kaitsja Sergei Politðev ning kohtualune V. Nikitin ja tema kaitsja Eduard Kozik. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on kooskõlas KrMK § 274 p-de 3 ja 4 sätetega ning kohtualuste poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud. Ringkonnakohus leidis, et kohtualustele mõistetud erakorraline karistus -- surmanuhtlus -- on põhjendatud. Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kohtualune V. Nikitin ja tema kaitsja E. Kozik ning kohtualune S. Issajev. S. Issajev tunnistas kassatsioonkaebuses end KrK § 108 lg 1 järgi süüdi osaliselt, kuid eitas täielikult oma süüd KrK § 195 lg 2, § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning § 15 lg 2 ja § 100 järgi. Ta kinnitas, et kannatanud lükkas Ontika paekaldast alla V. Nikitin, tema selles ei osalenud. S. Issajev selgitas, et andis nii eeluurimisel kui ka kohtutes ebaõigeid ütlusi juhtunu kohta, kuna soovis ära hoida hilisemaid probleeme kaaskohtualusega. Kassaator palus end vaidlustatud kuriteoepisoodides õigeks mõista ning määrata kergem karistus. V. Nikitin kinnitas kassatsioonkaebuses, et lükkas kolm kannatanut paekaldast alla üksinda ning S. Issajev pole nende surmas süüdi. Kassaator tunnistas, et on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest, palus kohtul teha õiglane otsus ja mõista humaanne karistus. Kohtualuse V. Nikitini kaitsja vandeadvokaat E. Kozik taotles kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Vaidlustamata V. Nikitini süüdimõistmist KrK § 195 lg 2 järgi leidis kaitsja, et maakohtu järeldused A. Ðorini ja L. Smirnova surma ning D. Dodonovile kehavigastuse tekitamise kohta on rajatud kohtualuste endi ning tunnistaja J. Griðina poolt antud vastuolulistele ütlustele. Kassaator oli seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldused V. Nikitini süü kohta A. Ðorini, L. Smirnova ja A. Dodonovi tapmises ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid kohtualuste kaitsjad vandeadvokaadid A. Glikman ja K. Kuusmaa Viru Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, jättes kohtuotsusest välja S. Issajevi ja V. Nikitini süüditunnistamise KrK § 101 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks vabadusekaotus. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles jätta kohtuotsus S. Issajevile ja V. Nikitinile inkrimineeritud KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning mõistetud karistuse osas muutmata, kuid kohaldada AKKS § 49 lg 3 sätteid ning kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus D. Dodonovi tapmiskatses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 1996. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsus ja Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsus Stanislav Issajevi ja Vladimir Nikitini süüdimõistmise kohta KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning § 15 lg 2 ja § 100 järgi, samuti nende sätete kohaselt mõistetud karistuste ja KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Kriminaalasi saadeti selles osas Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsus ei vasta KrMK § 274 sätetele, kuna sellest ei selgu, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud ning millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi tunnistab. Samas märkis Riigikohus, et süüdlase tegevuse kvalifitseerimisel KrK § 101 p 2 järgi tuleb konkreetselt näidata, milles huligaanne ajend väljendus. Veel leidis Riigikohus, et olles tuvastanud süüdlaste ühtse tahtluse tappa kolm isikut, s.h D. Dodonov, ei saanud kohus viimase tapmise katset kvalifitseerida KrK eriosa mõne muu paragrahvi järgi kui A. Ðorini ja J. Smirnova tapmist. Viru Ringkonnakohus, jättes Ida-Viru Maakohtu otsuse muutmata ja eelpool märgitud puudused kõrvaldamata, rikkus AKKS § 31 p-de 3 ja 4 ning § 39 lg 2 p 7 sätteid. Kriminaalasja uuel läbivaatamisel tunnistas Ida-Viru Maakohus oma 20. jaanuari 1997. a otsusega S. Issajevi ja V. Nikitini süüdi KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi ning karistas neid surmanuhtlusega. KrK § 41 alusel liitis mõistetud karistusele täies ulatuses Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ja lõplikuks karistuseks mõistis mõlemale kohtualusele surmanuhtluse mahalaskmise läbi. Hinnates kõiki tõendeid nende kogumis tuli maakohus järeldusele, et S. Issajev ja V. Nikitin, tegutsedes ühtse tahtlusega, viskasid tapmise eemärgil eeltoodud ajal ja kohas Ontika järsakust alla A. Ðorini, L. Smirnova ja D. Dodonovi. Kohus leidis, et kuna kohtualused tegutsesid ühise tahtlusega ja ühise tapmise eesmärgiga ning sooviga näidata oma üleolekut kolme abitus seisundis oleva inimese suhtes, tuleb nende kuritegu kvalifitseerida KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi. D. Dodonovi suhtes toime pandud kuriteo kvalifitseeris kohus KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 2 ja 5 järgi, kuna see jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud kohtualuste tahtest. Erakorralise karistuse -- surmanuhtluse -- mõistmisel võttis maakohus arvesse kuritegude raskust ja laadi ning kohtualuste isikuid. Raskendavaks asjaoluks mõlema süüdlase puhul oli kuritegude toimepanemine alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtualuste eriti jõhker käitumine viitab nende suurele ühiskonnaohtlikkusele ning see annab aluse mõista neile erakorraline karistusmäär -- surmanuhtlus. Apellatsioonkaebuses palusid kohtualune S. Issajev ja tema kaitsja vandeadvokaat N. Rõþov tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus täies ulatuses ning mõista S. Issajev õigeks süü tõendamatuse ja kohtueelsel uurimisel kunstlike süütõendite loomise tõttu V. Nikitin oma apellatsioonkaebuses kahetses toimepandud kuritegusid ning palus surmanuhtluse asendada vabadusekaotusliku karistusega. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 20. jaanuari 1997. a otsus S. Issajevi ja V. Nikitini süüditunnistamises KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Tõendeid kogumis hinnates tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualuste kuriteole on antud õige juriidiline hinnang. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on õigesti tuginenud tunnistaja J. Griðina kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, milles ta üksikasjalikult kirjeldas toimunut. Tõendamist ei leidnud J. Griðina väited tema mõjutamise kohta uurija A. Abakovi poolt. Ringkonnakohus leidis, et pole alust uskuda kannatanu R. Ðitikovi ringkonnakohtus antud ütlusi, mis on vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel ning maakohtus antud ütlustega kuritegude tehiolude kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud sellist kriminaalmenetluse sätete rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks V. Nikitinile mõistetud karistuse tühistamist. Kriminaalkolleegium leidis, et karistuse mõistmisel V. Nikitinile pole alust võtta arvesse kergendava asjaoluna alles apellatsioonkaebuses väljendatud kahetsust kuritegude toimepanemise kohta. Kassatsioonkaebuses palub süüdimõistetu S. Issajevi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsus motiivide puudumise ja seaduse väära kohaldamise tõttu ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises koosseisus. S. Issajevi kaitsja leiab, et Ida-Viru Maakohus pole kohtuotsuses näidanud, millistele konkreetsetele tõenditele on rajatud järeldus, et just S. Issajev ja V. Nikitin viskasid surma põhjustamise eesmärgil lühikese ajavahemiku jooksul A. Ðorini, L. Smirnova ja D. Dodonovi Ontika järsakust alla. Kohtu järeldused D. Dodonovi tapmiskatse ja S. Issajevi alkoholijoobe kohta kuriteo toimepanemise ajal on rajatud vastuolulistele tõenditele. Samuti pole põhjendatud kohtu järeldus A. Ðorini tapmise kohta, kuna kriminaalasjas esinevad tõendid ka tema võimalikust juhuslikust allakukkumisest järsakult. Kaitsja väidab, et S. Issajevi süüdimõistmine KrK § 101 p 5 järgi ei ole motiveeritud. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohus pole küllaldaselt motiveerinud asjaolu, miks loeti süüdimõistetute ning kannatanute J. Griðina ja D. Dodonovi ütlused maa- ja ringkonnakohtus mitteusaldusväärseteks. S. Issajev palub oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt enda õigeksmõistmist A. Ðorini, L. Smirnova ja D. Dodonovi järsakust alla viskamises põhjendusel, et see süüdistus on uurija A. Abakovi poolt fabritseeritud ning põhineb tunnistaja J. Griðina ning kannatanu R. Ðtðitikovi poolt kohtueelsel uurimisel antud valeütlustel. V. Nikitin oma kassatsioonkaebuses tunnistab end täielikult süüdi ning palub kergendada talle mõistetud karistust. Süüdimõistetu kahetseb juhtunut ning palub inimlikumat karistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised, leidis: S. Issajevi ja tema kaitsja kassatsioonkaebustes korratakse apellatsioonimenetluses esitatud väiteid ega esitata sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on neid väiteid kontrollinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis vastavalt KrMK § 50 sätetele. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub Riigikohtul võimalus uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu 20. jaanuari 1997. a otsuses kvalifitseeriti kohtualuste poolt toimepandud kuritegu õigesti KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kuriteole antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Samas leiab kohtukolleegium, et tühistada tuleb S. Issajevile ja V. Nikitile tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel mõistetud karistus ning sellega seoses ka neile mõistetud lõplik karistus. Karistuse mõistmisel on Ida-Viru Maakohus ebaõigesti lähtunud KrK §-st 41. See paragrahv on kohaldatav juhul, kui süüdimõistetu pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist paneb toime uue kuriteo. Kuna S. Issajev ja V. Nikitin panid KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime enne Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsuse tegemist, siis tulnuks neile karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest juhinduda KrK § 40 lg-st 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega jäeti kohtualustele S. Issajevile ja V. Nikitinile lõpliku karistusena mõistetud surmanuhtlus muutmata. 18. detsembril 1996. a vastu võetud ja 24. jaanuaril 1997. a jõustunud kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumise seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 15 muudeti KrK § 101 sanktsiooni ja nähti selles tähtajalise vabadusekaotuse ja surmanuhtluse kõrval ette ka eluaegne vabadusekaotus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalseaduse niisugusel täiendamisel pidas Riigikogu silmas 4. novembril 1950. a Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokolli nr 6 põhimõtteid ning taotles seeläbi surmanuhtluse rakendusala ahendamist. Kohtukolleegium nendib, et sellel seadusel on tagasiulatuv jõud üksnes niivõrd, kuivõrd see kergendab raskemat karistust ning võimaldab tahtliku tapmise eest mõistetud surmanuhtluse asemel kohaldada eluaegset vabadusekaotust. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu kriminaalkolleegium ka 8. aprilli 1997. a otsuses nr 3-1-1-36-97 (RT III, 1997, 14, 148). Riigikohtu kriminaalkolleegium, lähtudes 18. detsembril 1996. a vastuvõetud kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-s 15 sätestatud KrK § 101 sanktsioonis tehtud täiendusest, samuti rahvusvahelise õiguse põhimõtetest ning asjaolust, et 18. märtsil 1998. a võttis Riigikogu vastu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse, peab võimalikuks S. Issajevile ja V. Nikitinile mõistetud surmanuhtluse asemel mõista neile eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a ja Ida-Viru Maakohtu 20. jaanuari 1997. a otsus Stanislav Issajevile ja Vladimir Nikitinile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. Mõista Stanislav Issajevile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg 1 alusel lugeda Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega mõistetud karistused kaetuks käesoleva otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas. 3. Mõista Vladimir Nikitinile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg 1 alusel lugeda Ida-Viru maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega mõistetud karistused kaetuks käesoleva otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas. 4. Süüdimõistetu Stanislav Issajevi ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 5. Süüdimõistetu Vladimir Nikitini kassatsioonkaebus rahuldada. Otsus jõustub 1. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Rait MARUSTE Liikmed Lea LAARMAA Hele-Kai REMMEL