Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-49-98 A. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p 3 järgi — RT III, 1998, 15, 163

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. märtsil 1998. a. 3-1-1-49-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. P. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. P. kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Pärnu Maakohtu 8. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati A. P. süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja karistati kuue aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. A. P. tunnistati süüdi selles, et ta 7. mail 1997. a kella 17.40 ajal P. maakonnas S. vallas korteris asukohaga E. küla X, ähvardades relvataolise esemega kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas V. R.-lt videomagnetofoni Supra maksumusega 2995 krooni. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles A. P. enese õigeksmõistmist põhjendustega, et kohtueelset uurimist toimetati menetlusõiguse norme rikkudes ja et tema käitumises puudub kuriteokoosseis. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 8. oktoobri 1997. a otsus muutmata ja A. P. apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium luges õigeks A. P. poolt toimepandud teo kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni ja leidis, et kohtualuse süü selle kuriteo toimepanemises on tõendatud. Seejuures osutas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ka Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohale, et kuritegu tuleb kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui süüdlane ähvardab elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, kasutades selleks kõlbmatut vahendit. Määrav on asjaolu, et ähvardatav tajub ohtu oma elule või tervisele, ähvardaja aga tegutseb arvestusega, et kannatanu peab seda ohtu reaalseks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Helina Luksepp. A. P. kassatsioonkaebuses vaidlustatakse tema süüditunnistamise tõendatust ja taotletakse enese õigeksmõistmist. Kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsuse tühistamist põhjendusel, et kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õiguse sätteid. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus, jättes rahuldamata A. P. taotluse E. O. ülekuulamise kohta, on rikkunud AKKS § 17 lg-s 3 sätestatut. Veel vaidlustab kaitsja A. P. kuriteo kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p 3 järgi väitega, et pole tõendatud süüdimõistetu tahtlus kannatanut ähvardada ning kohus on lähtunud üksnes kannatanu subjektiivsest hinnangust tema elu ja tervist ähvardanud ohu olemasolu kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas A. P. kaitsja vandeadvokaat I. Maaroos kõike kassatsioonkaebustes esitatut ja taotletavat. Prokurör märkis oma seletuses, et kaebused on põhjendamatud ja nende rahuldamiseks puudub alus. Samas rõhutas prokurör, et väljakujunenud kohtupraktikaga on vastuolus A. P. poolt toimepandud teo kvalifitseerimine KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Prokurör leidis, et A. P. poolt toimepandu tuleks kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 järgi, jättes A. P.-le mõistetud karistuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kassatsioonkaebustes esitatud taotlused ei ole põhjendatud ega anna alust ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas ja seega põhjendatud on aga prokuröri poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil väidetu, et A. P. tegu tuleks kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuaril 1998. a otsuses V. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi (RT III 1998, 9, 91), samuti 17. märtsi 1998. a otsuses E. M. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi (RT III 1998, 13, 138) on asutud seisukohale, et tegu ei saa kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 3 järgi juhul, mil isik kasutas röövimise toimepanemiseks relva maketti. Samas, erinevalt prokuröri arvamusest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks A. P. poolt toimepandu ümberkvalifitseerimisel kergendada ka tema karistust ja mõista talle vabadusekaotus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 8. oktoobri 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsused A. P. süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja tema karistamise osas. 2. Tunnistada A. P. süüdi KrK § 141 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. 3. Süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 31. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP