Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-45-98 E. B. süüdistusasjas KrK § 143 lg 2 p 1^1 järgi — RT III, 1998, 15, 160

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. märtsil 1998. a. 3-1-1-45-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. B. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. E. B. anti 1. oktoobril 1996. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 3 p 1 järgi. Tartu Linnakohtu 13. novembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti E. B. kuritegu ümber KrK § 143 lg 2 p 11 järgi põhjendusega, et alates 24. aprillist 1996. a on KrK § 143 lg 3 p 1 kehtetu. E. B. karistati vabadusekaotusega üheks aastaks, kuid vastavalt KrK § 47 lg-le 1 vabastati ta tingimuslikult kolmeaastase katseajaga karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega rahuldati ka kannatanu M. K. tsiviilhagi E. B. vastu 214 000 krooni nõudes. E. B. tunnistati KrK § 143 lg 2 p 11 järgi süüdi selles, et ta 18. augustil 1993. a, sõlmides M. K.-ga laenulepingu, pettis temalt välja 214 000 krooni, lubades selle summa investeerida AS-i N. S. ja tagada M. K.-le kasumina iga päeva eest 0,7 protsenti investeeritavast summast. Tegelikult E. B. ei investeerinud kõnealust summat AS-i N. S., vaid omastas selle, tekitades M. K.-le suure varalise kahju. Apellatsioonkaebuses taotles E. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Olev Kuklase Tartu Linnakohtu 13. novembri 1997. a otsuse tühistamist ja E. B. õigeksmõistmist. Apellant märkis, et linnakohus tunnistas E. B. süüdi KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, pööramata tähelepanu asjaolule, et süüdistatavat pole selles süüdistuses kohtu alla antud. Apellant leidis, et linnakohtu kohtunik, andes E. B. kohtu alla kehtetu paragrahvi järgi, rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Lisaks eeltoodule väitis kaitsja, et kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning tegemist olevat üksnes tsiviilõigusliku vaidlusega. Välja mõistetud tsiviilhagi pidas apellant põhjendamatult suureks, kuna kohtualuse poolt kannatanule tagastatud summa suuruses 67 000 krooni on jäetud maha arvamata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsusega Tartu Linnakohtu 13. novembri 1997. a otsus tühistati tsiviilhagi väljamõistmise osas. E. B.-lt mõisteti välja tsiviilhagi 147 000 krooni suuruses summas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et E. B. kuriteole antud juriidiline hinnang on õige ning tema süü KrK § 143 lg 2 p 11 järgi on tõendatud. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et E. B. kohtu alla andmine kriminaalkoodeksi kehtetu sätte alusel ei ole kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, sest sellist rikkumist ei sisaldu AKKS § 39 lg 3 loetelus. Samuti rõhutas ringkonnakohus, et linnakohtul oli kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga õigus muuta kohtuistungil E. B. süüdistust, halvendamata seejuures kohtualuse olukorda. Samas nõustus ringkonnakohus apellandi väitega, et kuna E. B. oli 214 000 kroonist 67 000 krooni M. K.-le tagastanud, siis tuleb vastavalt vähendada ka tsiviilhagina E. B.-lt väljamõistetavat summat. Kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu kaitsja O. Kuklase Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et kehtetu kriminaalseaduse alusel kohtu alla andmine on samastatav kohtu alla andmata jätmisega ning et selline minetus on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 mõttes. Veel leiab kassaator, et ringkonnakohus on E. B. süüditunnistamise tõendatuks lugemisel hinnanud tõendeid valikuliselt ja seetõttu andnud tema käitumisele ebaõige juriidilise hinnangu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. E. B. andmine 1. oktoobril 1996. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 143 lg 3 p 1 järgi on käsitatav KrMK § 189 p-s 6 sätestatu rikkumisena, kuid siiski mitte AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Samuti ei ole antud juhul tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes, sest see rikkumine ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset kohtulikku uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. KrK § 143 lg-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu -- see on kuriteokoosseisu, milles süüdistatuna E. B. kohtu alla anti, mitte ei dekriminaliseeritud 24. aprillil 1996. a, vaid see paigutati seadustehnilise korrigeerimise tulemina KrK § 143 teise lõikesse, kergendades samas selle kuriteokoosseisu eest süüdimõistmisel võimalikku sanktsiooni. Seega, asendades E. B. süüdistuse KrK § 143 lg 3 p 1 järgi süüdistusega KrK § 143 lg 2 p 11 järgi, toimis Tartu Linnakohus kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsuses sisalduvate põhjendustega selle kohta, et E. B. tahtlus M. K.-ga laenulepingu sõlmimisel ei olnud suunatud mitte tsiviilõigusliku vahekorra loomisele vaid pettuse teel võõra vara saamisele ja on seetõttu kriminaalõiguslikult õigesti ning põhjendatult kvalifitseeritud kelmusena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a otsus E. B. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 2 p 11 järgi jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 24. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER