Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-43-98 Enn Vahuri süüdistusasjas KrK § 100, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2, § 141^1 lg 1 ja § 207 lg 1 järgi — RT III, 14, 153

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. märtsil 1998. a. 3-1-1-43-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Enn Vahuri süüdistuses KrK § 100, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2, § 1411 lg 1 ja § 207 lg 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti E. Vahur Järva Maakohtu 5. novembri 1997. a otsusega süüdi KrK § 207 lg 1, § 1411 lg 1, § 143 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi, kusjuures KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti veel süüdi Vladimir Jermonin, kuid tema kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustanud ei ole. KrK § 207 lg 1 järgi mõisteti E. Vahur süüdi selles, et ta 1994. a omandas ilma vastava loata tundmatult isikult Maardu linnas 19 laskekõlbulikku jahipüssi padrunit kaliibriga 12 ja hoidis neid oma elukohas Maardus Keemikute tee 4--25 kuni võetuseni 26. oktoobril 1995. a. KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti E. Vahur süüdi Järva maakonnas Lehtse vallas AS Telektro saun-suvilast ja Tiiu Krubergile kuuluvast suvilast võõra vara salajases varguses kokku 32 900 krooni väärtuses. KrK § 1411 lg 1 järgi mõisteti E. Vahur süüdi selles, et olles saanud 1995. a aprillis Aleksander Mihnolt rendile viimasele kuulunud veoauto GAZ 66-05, omastas talle usaldatud vara, müüs selle ja saadud raha omastas. Olles toime pannud KrK § 1411 lg-s 1 ettenähtud kuriteo, müüs E. Vahur A. Mihnole kuuluva veoauto pettuse teel Jaak Jalastile -- ta esines AS Metsasaak volitatud isikuna ja vormistas fiktiivse veoauto ostu-müügi lepingu aktsiaseltsi nimel, millega pani toime kuriteo KrK § 143 lg 2 p 2 järgi. KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi mõisteti E. Vahur süüdi selles, et ta 1. augustil 1995. a omakasu ajendil ja eesmärgiga varjata veoauto GAZ 66-05 omastamist ja müümist, tappis eriti julmal viisil Järva maakonnas Jäneda külas Maleva kruusakarjääris A. Mihno, pekstes viimast kangitaolise esemega korduvalt pähe ja rindkere piirkonda. Järva Maakohtu 5. novembri 1997. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustas E. Vahur enda süüdimõistmise KrK § 1411 lg 1, § 143 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi. Ta väitis, et ei ole neid kuritegusid toime pannud, vaid üksnes abistas A. Mihnod auto müümisel. Kategooriliselt eitas ta A. Mihno peksmist ja leidis, et süütõendid on uurija poolt fabritseeritud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Järva Maakohtu 5. novembri 1997. a otsus osaliselt -- E. Vahuri süüdimõistmises KrK § 143 lg 2 p 2 ja § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi ning lõpliku karistuse mõistmise osas, samuti tsiviilhagi rahuldamise osas. E. Vahur mõisteti süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks ning § 100 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheksaks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti E. Vahurile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kümme aastat vabadusekaotust. J. Jalasti tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Muus osas jäeti Järva Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ekslikult kvalifitseerinud A. Mihnole kuulunud veoauto müümise ja müügist saadud raha omastamise kelmusena, sest kelmus eeldab võõra vara saamist tasuta. E. Vahur kasutas raha saamiseks teadvalt võltsitud dokumenti -- õiendit, mis kinnitas veoauto kuuluvust AS-le Metsasaak -- ja selline tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 186 järgi, s.o võltsitud ametliku dokumendi kasutamisena. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega selles, et on tõendatud E. Vahuri süü A. Mihno tahtlikus tapmises, kuid leidis, et tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 100 järgi, kuna ei ole leidnud tõendamist ükski raskendav asjaolu tapmise toimepanemisel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse E. Vahuri kaitsja Ain Kiis. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, E. Vahuri õigeksmõistmist süüdistuses KrK §-de 186 ja 100 järgi ning lõpliku karistuse vähendamist. Kassaator leiab, et E. Vahuri käitumises puudub KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo koosseis ning tema süü A. Mihno tapmises ei ole küllaldaselt tõendatud ja kohtu järeldused on motiveerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja E. Vahuri õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 186 järgi, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud osas, millega taotletakse E. Vahuri õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 186 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. Vahur müüs veoauto GAZ 66 J. Jalastile 4000 krooni eest ja auto üleandmisel andis ta viimase kätte ka auto registreerimistunnistuse ning AS Metsasaak tõendi. Selle tõendi kohaselt müüs aktsiaselts J. Jalastile veoauto GAZ 66 osad. Veoauto registreerimistunnistuselt oli J. Jalastile koheselt näha, et auto omanik on A. Mihno, mitte AS Metsasaak. J. Jalast pahauskse omandajana -- ta teadis või pidi teadma, et E. Vahuril ilma omaniku volituseta ei olnud õigust autot müüa -- ostis auto, kuid et näidata ennast tulevikus heauskse omandajana, nõudis E. Vahurilt fiktiivset tõendit selle kohta, et ostis nimetatud veoauto osadena AS-lt Metsasaak. KrK § 186 järgi vastutab isik võltsitud ametliku dokumendi kasutamise eest üksnes siis, kui kasutamise eesmärgiks oli omandada õigusi või vabaneda kohustustest. AS Metsasaak tõendit E. Vahur ei kasutanud J. Jalasti varale (rahale) õiguse saamiseks nagu on märgitud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses, vaid üksnes J. Jalastile näiliselt seadusliku aluse loomiseks auto omandamisel. Kuna E. Vahuri eeltoodud käitumises puudub KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo koosseis, tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud väitega, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused E. Vahuri süüdimõistmisel KrK § 100 järgi ei vasta faktilistele asjaoludele ja kohtuotsus on motiveerimata AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Ringkonnakohus on üksikasjalikult analüüsinud kõiki kriminaalasjas leiduvaid tõendeid ja kooskõlas kriminaalmenetluse nõuetega näidanud kohtuotsuses ära motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseteks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid. Sealjuures ringkonnakohus märkis, et juba Järva Maakohus põhjendatult ja motiveeritult mõistis E. Vahuri süüdi A. Mihno tapmises, kuid ekslikult kvalifitseeris selle kuriteo KrK § 101 järgi tapmisena raskendavail asjaoludel. Karistuse mõistmisel E. Vahurile on kohtud lähtunud KrK §-s 36 sätestatust ning arvestanud kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut ja vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsus osaliselt -- Enn Vahuri süüdimõistmises KrK § 186 järgi ja talle mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. Mõista Enn Vahur õigeks süüdistuses KrK § 186 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3. Mõista Enn Vahurile lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel üheksa aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. 4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 5. Enn Vahuri kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Otsus jõustub 24. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Lea KALM Peeter VAHER