Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-10-98 L. Karina kassatsioonkaebuse läbivaatamine pensionäri surma tõttu saamata jäänud pensioni maksmisest keeldumise asjas — RT III, 13, 147

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. märtsil 1998. a. 3-3-1-10-98 L. Karina kassatsioonkaebuse läbivaatamine pensionäri surma tõttu saamata jäänud pensioni maksmisest keeldumise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 19. märtsil 1998. a läbi Ljudmila Karina kassatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsusele haldusasjas nr II-3-1/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ljudmila Karina ja tema esindaja Aleksandr Gamazin. 21. juulil 1997. a esitas L. Karina Narva Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks Narva Pensioniameti kirjalikud keeldumised 18. märtsist 1997. a ja 20. juunist 1997. a arvutada ümber Veronika Miloði pension. 1995. a oli esitatud pensioniametile avaldus, milles paluti arvutada V. Miloði pension ümber alates rehabiliteerimistõendi esitamisest, s.o märtsist 1995. a. 18. märtsil 1997. a teatas Narva Pensioniamet, et menetlus V. Miloði pensioniasjas on lõpetatud 26. novembril 1996. a tema surma tõttu. 21. mail 1997. a pöördus L. Karina uuesti Narva Pensioniameti poole ja meenutas, et pensioniameti süül on V. Miloði pension üle kahe aasta ümber arvutamata. Pensioniameti 20. juuni 1997. a vastuse kohaselt oli V. Miloði pension kuni 30. novembrini 1996. a 759 krooni. Kaebaja leidis, et selliste vastustega on rikutud tema õigust saada perekonnaliikmena riiklike elatusrahade seaduse § 59 kohaselt kätte pension, mis jäi saamata seoses pensionäri surmaga. Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-54 rahuldati kaebus, tunnistati täielikult seadusevastaseks Narva Pensioniameti kaevatud keeldumised ja tehti pensioniametile ettepanek teha L. Karina avalduste järgi uued toimingud. Kohus leidis, et 1995. a veebruaris esitas L. Karina oma eestkostealuse V. Miloði nimel Narva Pensioniametile Leningradi oblasti ja Sankt-Peterburgi Riikliku Siseasjade Valitsuse Infokeskuse 20. detsembri 1994. a rehabiliteerimistõendi, et arvutada ümber V. Miloði pension. Riiklike elatusrahade seaduse § 43 kohaselt arvutatakse pensioni suurust mõjutavate asjaolude tekkimisel pension ümber avalduse ja nõutavate dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Seega tuleb V. Miloði pension ümber arvutada 1. märtsist 1995. a. Narva Pensioniamet seda ei teinud. Ta lõpetas pensionitoimiku V. Miloði surma tõttu 26. novembril 1996. a. Vastavalt riiklike elatusrahade seaduse §-le 59 makstakse pensionäri surma tõttu saamata jäänud pension tema vanematele, abikaasale ja teistele perekonnaliikmetele, kes elasid koos pensionäriga viimase surma päevani. L. Karina kui V. Miloði tütar kuulub nende isikute hulka. Mõiste «saamata pension» riiklike elatusrahade seaduse § 59 mõttes on avaram mõistest «arvestamata pension», mida see säte ei käsitle. Vastavalt riiklike elatusrahade seaduse §-le 49 makstakse pensioni määrava ja väljamaksva asutuse süül õigeaegselt kättesaamata pensionisummad tagantjärele ilma tähtajalise piiranguta. Narva Pensioniamet esitas sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus apelleeritav otsus tühistada, teha uus otsus ja lõpetada asja menetlus. Apellant leidis, et L. Karina nõuded ei põhine seadusel, et pensioniamet on täitnud riiklike elatusrahade seadust, makstes L. Karinale pensionisumma, mis oli V. Miloðile surma päevaks arvutatud, kuid kätte saamata. Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud riiklike elatusrahade seaduse § 49. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et L. Karinal kui V. Miloði hooldajal oli õigus nõuda viimase pensioni ümberarvutamist ja saada ümberarvutatud pensioni. Perekonnaseaduse § 105 lg 4 kohaselt pole hooldaja hooldatava seaduslik esindaja. Kohtuotsusest võib järeldada, et halduskohus käsitas L. Karinat V. Miloði pärijana. Pärandiks pole pärandaja õigused ja kohustused. Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt, tühistati apelleeritud kohtuotsus ja jäeti rahuldamata L. Karina kaebus. Ringkonnakohus leidis, et saamatajäänud pensioni maksmine riiklike elatusrahade seaduse § 59 alusel hõlmab vaid seda pensioni, mis oli pensionärile välja arvutatud ja mida juba makstakse. L. Karinale maksti pärast V. Miloði surma viimasele väljaarvutatud pension 1996. a novembrikuu eest. V. Miloði pensioni pole surma päevani ümber arvutatud. V. Miloð esitas Narva Pensioniametile avalduse arvutada pension ümber, võttes arvesse ka seitset represseerimise aastat. Pensioni ümberarvutamisest keeldumise peale esitas V. Miloði esindaja kaebuse halduskohtule. V. Miloð suri enne kohtuvaidluse lõppu ja lahendit selles asjas pole. Pensioni saamine on selline isiklik õigus, mis pensionäri surma korral ei lähe üle pärijatele. L. Karina viide riiklike elatusrahade seaduse §-le 49 on asjakohatu. L. Karina seletuste kohaselt sai ta V. Miloði surmakuu pensioni kätte. Seega pole tegemist välja võtmata pensioniga. Ringkonnakohus juhtis halduskohtuniku tähelepanu sellele, et L. Karina kaebus oli esitatud pärast HKS § 7 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Halduskohus pidanuks toimima vastavalt HKS § 7 lg-le 3. L. Karina esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav kohtuotsus ja jätta jõusse Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a otsus. Kassaator leiab, et ebaõige on Viru Ringkonnakohtu seisukoht, et riiklike elatusrahade seaduse § 59 hõlmab vaid seda pensioni, mis on pensionärile juba välja arvutatud ja mida juba makstakse. «Saamata pension» on laiem kui «arvestamata pension». Sellist järeldust kinnitab sama seaduse § 49 lg 2, mille kohaselt pensionisummad, mis on jäänud õigeaegselt kätte saamata pensioni määrava või maksva asutuse süül, makstakse välja tagantjärele ilma piirava tähtajata. Seda enam, et riiklike elatusrahade seaduse § 49 lg 2 ei täpsusta, et see õigus on ainult pensionäril. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et pensioni saamine on selline isiklik õigus, mis ei lähe üle pärijatele. Esiteks osaleb kassaator käesolevas asjas mitte pärija, vaid surnud pensionäri perekonnaliikmena riiklike elatusrahade seaduse § 59 alusel. Teiseks, sama sätte kohaselt makstakse pensionäri surma tõttu saamatajäänud pension perekonnaliikmetele. Ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et halduskohtunik jättis tähelepanuta, et möödunud on ühekuune halduskohtusse pöördumise tähtaeg. Riiklike elatusrahade seaduse § 61 kohaselt võib pensioni taotleja pöörduda kohtusse kuue kuu jooksul arvates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Narva Pensioniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu kasseeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta jõusse. Vastuse kohaselt oli L. Karinal õigus sellele pensionile, mis oli arvutatud V. Miloðile viimase eluajal. L. Karinal pole õigust nõuda V. Miloði pensioni ümberarvutamist pärast ema surma, sest see oli V. Miloði isiklik õigus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et pensionäri surma korral tuleb perekonnaliikmetele välja maksta üksnes pensionisumma, mis oli pensionärile surma päevaks välja arvutatud. Riiklike elatusrahade seaduse § 59 lg 1 kohaselt makstakse saamata jäänud pension pensionäri surma korral isikutele, kellel oli õigus saada toitjakaotuspensioni, samuti vanemale, abikaasale ja teistele perekonnaliikmetele, kes elasid koos pensionäriga tema surma päeval, kui nad ei kuulu toitjakaotuspensioniga kindlustatavate isikute hulka. Saamatajäänud pensionina peetakse selles sättes silmas kogu kätte saamata pensioni, millele pensionäril oli õigus surma päeval. Seega, kui pension jäi ümber arvutamata pensioni määrava asutuse süül, siis on pensionäri surma päevaks saamatajäänud pensioniks pension, mida tulnuks maksta pärast pensioni ümberarvutamist. Taotlus V. Miloði pensioni ümberarvutamiseks esitati V. Miloði eluajal. Sisuliselt taotles L. Karina pärast V. Miloði surma mitte V. Miloði pensioni ümberarvutamist, vaid V. Miloði surma päevaks saamatajäänud pensioni maksmist. Kui pension jäi õigeaegselt ümber arvutamata pensioni määrava asutuse süül, siis on õiguspärane, et saamatajäänud pensioni taotlemisel märgitakse ka pensioni ümberarvutamise vajadust. Vastasel korral pole perekonnaliikmel võimalik kasutada riiklike elatusrahade seaduse § 59 lg-st 1 tulenevat õigust, s.o õigust kätte saada kogu pension, mis pensionäril jäi surma päevaks saamata. 2. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonikautsjon on tasutud ebaõiges suuruses -- 1309 krooni. Vastavalt HKS § 68 lg-le 3 on kassatsioonikautsjoni suuruseks pool miinimumpalka. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 1997. a määruse nr 245 «Palga alammäära kehtestamine» punkti 2 kohaselt on 1. jaanuarist 1998. a miinimumpalgaks 1100 krooni. Seega tulnuks kassatsioonikautsjonina tasuda 550 krooni. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu kasseeritud otsus kuulub tühistamisele. Jõusse jääb Narva Linnakohtu halduskohtuniku otsus. Juhindudes HKS § 57 p-st 3 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Ljudmila Karina kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsus haldusasjas nr II-3-1/98. 3. Jätta jõusse Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a otsus haldusasjas nr 3-54. 4. Tagastada Ljudmila Karinale kassatsioonikautsjon 1309 (üks tuhat kolmsada üheksa) krooni. Määrus jõustub 6. aprillil 1998. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL