Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-8-98 O. Tjapotškina kassatsioonkaebuse läbivaatamine kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemise lõpetamise asjas — RT III, 11, 124

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. märtsil 1998. a. 3-3-1-8-98 O. Tjapotðkina kassatsioonkaebuse läbivaatamine kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemise lõpetamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 12. märtsil 1998. a avalikul kohtuistungil läbi Oksana Tjapotðkina kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 1997. a otsusele haldusasjas nr II-3/304/97. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Oksana Tjapotðkina esindaja Veera Tjapotðkina ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Linda Korberg. Oksana Tjapotðkina (sünd. 26. novembril 1980. a) ema Veera Tjapotðkina esitas 25. septembril 1995. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Tallinna osakonnale dokumendid tütrele Eesti kodakondsuse taotlemiseks 1. aprillil 1995. a jõustunud kodakondsuse seaduse alusel. Endale oli V. Tjapotðkina taotlenud Eesti kodakondsust varem. V. Tjapotðkinale anti Eesti kodakondsus 1938. a kodakondsuse seaduse alusel Vabariigi Valitsuse 28. mai 1996. a korraldusega nr 481-k. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 29. aprilli 1997. a otsusega nr 238 lõpetati O. Tjapotðkina Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduse menetlemine. Otsuse järgi pidanuks O. Tjapotðkina vastavalt kodakondsuse seaduse § 19 lg-le 3 ühe kuu jooksul arvates 25. septembrist 1996. a kinnitama Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust. O. Tjapotðkina ei esitanud selle tähtaja jooksul nimetatud kinnitust. O. Tjapotðkina esitas selle otsuse peale kaebuse ja kaebuse täienduse Tallinna Halduskohtule, milles palus tunnistada kaevatav otsus seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et tema ema esitas vajalikud dokumendid talle kui alla 15-aastasele tütrele kodakondsuse taotlemiseks kodakondsuse seaduse § 14 alusel. See sooviavaldus oli menetluses koos tema ema V. Tjapotðkina sooviavaldusega. Koos emaga tulnuks Eesti kodakondsus anda ka tütrele, s.o O. Tjapotðkinale. O. Tjapotðkinale kodakondsuse andmise menetluse lõpetamisega kohaldas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vääralt seadust. Sooviavalduse esitamisel ei teatatud V. Tjapotðkinale ega O. Tjapotðkinale, et aasta möödumisel tuleb esitada sooviavaldusele veel kinnitus, et isik soovib jätkuvalt Eesti kodakondsust. Tallinna Halduskohtu 16. septembri 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-605/95 rahuldati kaebus ja tunnistati Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus seadusevastaseks. Kohus leidis, et kodakondsuse saamise dokumentide esitamisel oli O. Tjapotðkina alla 15-aastane ja tema kodakondsuse saamine tuli lahendada lihtsustatud korras. Kodakondsuse seaduse § 15 ei nõua sellises vanuses isikutelt keeleoskust ega põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise tunnistuse esitamist. Seega ei saanud O. Tjapotðkinalt või tema esindajalt nõuda sooviavalduse kinnitamist, ilma et oleks arusaadavalt selgitatud kinnituse vajalikkust ja selle esitamata jätmise tagajärgi. Tõendatud pole, et O. Tjapotðkina emale oleks dokumentide vastuvõtmisel selgitatud sellise kinnituse esitamise vajalikkust. Arvestatav on O. Tjapotðkina ema väide, et temale kodakondsuse andmisel polnud selline kinnitus vajalik. See süvendas veelgi tema teadmatust. Ka suur töökoormus ja rahvarohkus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroodes põhjustas arusaamatusi. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas halduskohtu sellele otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Apellant leidis, et kaebuses ega halduskohtu otsuses pole viidet seadusele, millega kaevatud otsus on vastuolus. Kaevatud otsuse seadusevastasuse tuletas kohus kaebaja ja tema esindaja seaduse mittetundmisest. Samas on V. Tjapotðkina ilmutanud kodakondsuse seaduse väga head tundmist tütrele soodsate sätete osas. Kohatu on kohtuotsuse väide Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroode suure töökoormuse ja rahvarohkuse suhtes. Dokumentide vastuvõtmisel selgitati V. Tjapotðkinale kodakondsuse seaduse § 19 lg-ga 3 kehtestatud nõuet korrata aasta möödumisel ühe kuu jooksul jätkuvat soovi saada Eesti kodakondsus ja võeti selle kohta ka allkiri. Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 1997. a otsusega tühistati apelleeritud kohtuotsus ja jäeti rahuldamata O. Tjapotðkina kaebus. Kohus leidis, et õige on apellandi väide, et halduskohus pole põhistanud, millise normatiivaktiga on vastuolus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus. Kohtuotsuse väited Kodakondsus- ja Migratsiooniameti suure töökoormuse kohta, samuti kodakondsuse seaduse mittetundmine ja seaduse tutvustamata jätmine dokumente vastuvõtnud ametniku poolt ei saa iseenesest olla kaevatud õigusakti seadusevastaseks tunnistamise aluseks. Halduskohtu otsuses pole hinnatud kaebaja väidet, et sooviavaldus O. Tjapotðkinale Eesti kodakondsuse saamiseks oli esitatud koos V. Tjapotðkina sooviavaldusega kodakondsuse seaduse § 14 alusel. Asja materjalidest nähtub, et V. Tjapotðkina esitas taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks üksinda varem kehtinud kodakondsuse seaduse alusel ja talle anti kodakondsus Vabariigi Valitsuse 28. mai 1996. a korraldusega nr 481-k. Alles uue kodakondsuse seadusega anti alla 15-aastastele alaealistele võimalus saada kodakondsus lihtsustatud korras kodakondsuse seaduse §-de 13 või 14 alusel. O. Tjapotðkina ema esitaski 25. septembril 1995. a sooviavalduse tütrele kodakondsuse saamiseks. Ekslikud on kaebaja väited, et mõlemat sooviavaldust menetleti koos ja koos emaga pidi kodakondsuse saama ka tütar. Sooviavaldusi ei saanud menetleda koos, sest neid menetleti erinevate kodakondsuse seaduste alusel. O. Tjapotðkina esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub kaebus rahuldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kassaator leiab, et sooviavaldus temale kodakondsuse andmiseks võeti menetlusse 1995. a kodakondsuse seaduse § 14 alusel. Selle sätte kohaselt saab alla 15-aastane alaealine kodakondsuse vanemate taotluse alusel koos ühe vanemaga. Kodakondsuse saamise ainsaks eeltingimuseks on, et vanemad saavad kodakondsuse. Kodakondsuse seaduse § 19 kohaselt peab kodakondsust sooviv isik esitama sooviavalduse. O. Tjapotðkina sooviavaldust ei esitanud ega pidanudki seda esitama, sest seda tegi ja sai teha üksnes tema ema. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus on vastuolus kodakondsuse seaduse §-ga 14 ja § 19 lg-ga 3. Ebaõige on ringkonnakohtu otsuse põhistamine kodakondsuse seaduse §-ga 13, sest see säte ei laiene O. Tjapotðkinale. Väär on kohtu seisukoht, et seadus ei sätesta, kes peab kinnitama kodakondsuse saamise soovi. Selline isik on märgitud seaduse § 19 lg-s 3, kuid see säte ei laiene alla 15-aastasele alaealisele. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud kodakondsuse seaduse § 19 lg 3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus pole põhjendanud, millise normatiivaktiga on vastuolus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud korraldus. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et sooviavaldused V. Tjapotðkinale ja O. Tjapotðkinale kodakondsuse andmiseks olid esitatud erinevate seaduste alusel ja neid tuli menetleda erinevates menetlustes. Kodakondsuse seaduse § 19 laieneb ühetaoliselt kõigile kodakondsuse taotlejatele. Seetõttu tuleb ühe kuu jooksul aastase tähtaja lõppemisest kinnitada, et soov saada kodakondsust on jätkuv. O. Tjapotðkina puhul kinnitust ei esitatud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus pole põhjendanud, millise normatiivaktiga on vastuolus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus. Tallinna Halduskohus leidis, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus on vastuolus kodakondsuse seaduse §-ga 15. Halduskohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid kohtuotsuse motivatsioon pole küllaldane. 2. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et V. Tjapotðkina ja O. Tjapotðkina sooviavaldusi ei saanud koos menetleda, sest neid menetleti erinevate kodakondsuse seaduste alusel. Kodakondsuse seaduse § 14 annab alla 15-aastasele alaealisele võimaluse saada kodakondsus koos kodakondsust taotleva vanemaga viimase taotlusel. V. Tjapotðkina taotles endale kodakondsust 1938. a kodakondsuse seaduse alusel. Pärast 1995. a kodakondsuse seaduse jõustumist kasutas ta selle seaduse §-s 14 sätestatud võimalust esitada sooviavaldus alla 15-aastasele tütrele Eesti kodakondsuse andmiseks koos kodakondsust taotleva vanemaga. Kodakondsuse taotlemine erinevate kodakondsuse seaduste alusel emale ja tütrele ei välista sooviavalduste menetlemist ühes menetluses. Kodakondsuse seaduse § 14 eesmärgiks on anda alaealisele võimalus saada Eesti kodakondsus koos kodakondsust taotleva vanemaga. Tulenevalt selle sätte eesmärgist tulnuks V. Tjapotðkina sooviavaldust, saada tütrele Eesti kodakondsus, menetleda koos V. Tjapotðkina enda sooviavaldusega. 3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kodakondsuse seaduse § 19 lg 3 laieneb ka alla 15-aastastele alaealistele, kellele vanem taotleb Eesti kodakondsust koos endale kodakondsuse taotlemisega. Kodakondsuse seaduse § 19 lg 3 sätestab: «Eesti kodakondsust saada sooviv isik kinnitab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses ühe aasta möödumisel Eesti kodakondsuse sooviavalduse registreerimise päevast, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust, ja esitab tõendi selle kohta, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks.» 1938. a kodakondsuse seadus, mille alusel V. Tjapotðkinale anti Eesti kodakondsus, ja selle rakendamise aktid ei sätestanud naturalisatsiooni sooviva isiku sellist kohustust. Selle seaduse § 6 p 2 nõudis vaid seda, et välismaalane, kes soovib astuda Eesti kodakondsusse, peab olema alaliselt elanud Eestis vähemalt kaks aastat sooviavalduse esitamise päevani ja ühe aasta pärast sooviavalduse esitamise päeva. Kodakondsuse seaduse § 19 lg-s 3 kasutatavatest formuleeringutest «Eesti kodakondsust saada sooviv isik» ja «et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust» tuleneb, et selles sättes peetakse silmas isikut, kes soovib endale Eesti kodakondsust. Vaid tema peab esitama sellise kinnituse. Seega ei laiene kodakondsuse seaduse § 19 lg-s 3 sätestatud kinnitamise kohustus alla 15-aastastele alaealistele, kellele kodakondsust on taotlenud vanemad. Seda enam, et kodakondsuse seaduse kohaselt pole alla 15-aastasele alaealisele Eesti kodakondsuse taotlemiseks nõutav alaealise nõusolek. Ka ei saa kodakondsuse seaduse § 19 lg-st 3 järeldada, et lapsele kodakondsuse saamise sooviavalduse esitanud vanem peab aasta möödumisel kinnitama, et ta jätkuvalt soovib lapsele kodakondsust. Ta peab kinnitama vaid seda, et ta ise jätkuvalt soovib Eesti kodakondsust. Kui enda naturalisatsiooni sooviv alaealise vanem ei esita kodakondsuse seaduse § 19 lg-ga 3 nõutavat kinnitust, siis lõpetatakse tema sooviavalduse menetlemine sama seaduse § 19 lg 4 alusel. Menetluse sellise lõpetamise korral lõpeb menetlus ka alla 15-aastase alaealise osas, kellele kodakondsust taotleti kodakondsuse seaduse § 14 alusel koos vanemaga. Nimelt on alla 15-aastasele alaealisele kodakondsuse seaduse § 14 alusel kodakondsuse andmine vahetult sõltuv vanema sooviavaldusest saada endale kodakondsus. Selle sätte alusel saab alaealine kodakondsuse üksnes koos vanemaga. Seega ei olnud alust nõuda, et O. Tjapotðkinale kodakondsuse saamiseks tulnuks esitada kodakondsuse seaduse § 19 lg-s 3 nimetatud kinnitus. 4. Tulenevalt kodakondsuse seaduse §-dest 14 ja 6 ei nõuta alla 15-aastaselt alaealiselt, kes saab kodakondsuse koos kodakondsust taotleva vanemaga, eesti keele, põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmist. Kui alla 15-aastasele alaealisele on kodakondsust taotletud kodakondsuse seaduse § 14 alusel, siis tuleb talle ka pärast 15-aastaseks saamist kodakondsus anda § 14 alusel, esitamata nõudeid eesti keele oskuse ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise kohta. Nimelt ei nõua kodakondsuse seadus, et alaealise 15-aastaseks saamisel tuleb pärast sooviavalduse esitamist esitada veel täiendavaid dokumente eesti keele oskuse ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise kohta. Dokumendid, mis tuleb esitada alla 15-aastasele alaealisele kodakondsuse saamiseks, on ammendavalt loetletud kodakondsuse seaduse §-s 15. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus kuulub tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu otsus, täiendades selle motiive käesoleva määruse motiividega. Juhindudes HKS § 57 p-st 4 ja § 68 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Oksana Tjapotðkina kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. novembri 1997. a otsus haldusasjas nr II-3/304/97. 3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 16. septembri 1997. a otsus haldusasjas nr 3-605/97, täiendades selle motiive käesoleva määruse motiividega. 4. Tagastada Oksana Tjapotðkinale kassatsioonikautsjon 422,50 krooni (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub 20. märtsil 1998. a teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN